Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, peaksin ma vist alustama sellest õhtupoolikust, kus Meelise pool napsu võtsime (mingi odavapoolne liigmaguslääge liköör) ja isand võõrustaja ühtäkki kostis, et tead sa Skarp, ole täitsamees ja aita mind hädast välja. Ma muidugi küsisin kohe, et kuidas ma kuulsat kirjameest abistada saan ja tema vastu, et tal on jutukogu vaja järgmisel päeval juba toimetajale anda, aga tervest kogumikust on valmis ainult pool juttu. Teeme sellele pudelile kähku päkad ja siis hakka aga trükkima. Just nii ta ütleski. Mis mul muud üle jäi! Teadsin ju, et toimetaja Triin on tähtaegade suhtes ikka väga range ja uskusin tõsimeeli, et kui järgmiseks päevaks jutukogu valmis pole, hakkab päid veerema. Kallasin liigmaguslääge likööri hinge alla ja hakkasin trükkima. Trükkisin ja klõbistasin ja siis kuulsin äratuskella helinat. Tõeliselt hea lugu sai banaalse kirjandusliku klišeega rikutud.
Kraft on jutuvestja või kirjanikuna täielik tabula rasa ja mind huvitas, kas "Saartesse" paigutunud jutukesed kannavad sedasama uudsuse hõngu, või on nendel pigem pseudonüümi taga peituva tegelase mittepseudonüümilikud mõjutused küljes. Olin oma analüüsivõimetes väga kindel, sest pidasin ennast Meelise lugude lugemise eksperdiks, olles eelnevalt tutvunud tervelt kahe (sic!) mittepseudonüümilise jutukesega. Mis seal ikka rohkem lugeda – pilt selge ja klaar, eks ole?
Niiviisi võtsingi ilusate, aga sõrmede all rasvasena tunduvate kaantega raamatu ühel õhtupoolikul kätte ja asusin lugema. Loomulikult ei lugenud ma kõike korraga, sest ega ma loll pole ja elu tahab kah elada, ent andsin endale lubaduse iga päev ühe looga hakkama saada. Tegelikkus osutus aga selliseks, et kui tähtaeg arvustuse saatmiseks kukkuma hakkas, oli tükk tegemist, et lugusid korraga alla kugistada. Õnneks polnud see ka eriline piin, sest "Saarte" lood olid igati nauditavad jutukesed – mõned paremad ja mõned halvemad, aga keskeltläbi üsna korralikud.
Üks asi, mis Krafti juttude puhul häirib, on lõpetamatus. Loo viimaste lausete viimast punkti teadvustades jääb sisse tunne, et see ei ole ju kõik, see ei saa siin läbi saada. Miks selline lõpp? Eriti kurjaks tegi see mind kogumiku avaloo puhul, mis minu arvates on "Saarte" tugevaim ja hoiab võidulippu ilusasti püsti peaaegu lõpuni välja, ent ühel hetkel keerab lugu kanna peal ringi, viskab eelnevalt hoolikalt kokku traageldatud õmblused aknast välja ja kogu loo lõpplahenduseks on banaalne jura, mis jätab päevadeks mõru maitse suhu. Ma nõuan sellele geniaalselt häirivale jutule uut lõppu! Äkki peaksin uuesti magama minema ja unenägudes Meelisega uuesti likööri mekkima, et unemaailma ebareeglipärast ajavoolu ära kasutades nende käsikirjadega rohkem vaeva näha?
Ma täpselt ei teagi, mis mulle avaloo "Cali Mobilia" juures meeldis. See oli kummastav lugemine, lahendamatu müsteerium, täielikult hullumeelne maailmakirjeldus paralleelselt igapäevaelulise õõvalooga. Peategelase transformatsiooni osas vedasin ma paralleele Mahkra „Venuse sünni“ looga, ent kahjuks jäi Saartes loetu heal juhul rahuldavaks katsetuseks tabada hullumeelsuse piire.
"Cali Mobilia" selja taha jätnuna olin täis lootusrikkust ja mind saatis imestus imestuse otsa, kui lugesin „Katkise torni linna“. Omanäoline maailm, huvitav aluspõhi, geniaalne müsteerium ja siis... kogu see esmapilgul enesesse sisse ahmitud õhk väljus vileda sisina saatel kuhugi ebamäärasusse. Loos peaks vist olema mingi sotsiaalne sõnum, aga ausalt öeldes ei ole tahtmist seda leida ja ega ei huvita kah. Prooviks korra veel likööri juua ja seletada kuulsale kirjamehele, et see jutt tuleks kindlasti ümber kirjutada, sest idee loogilistest ja ebaloogilistest linnadest on loogiliselt geniaalne.
Nüüd aga teen väikese põike ajalukku ja vaatan, mida ma Krafti mittepseudonüümiliste lugude kohta olen omal ajal kostnud. Meelis osales 2019. aasta alguse ulmejuttude võistlusel, sai oma looga „Apollo 18“ esikümnesse ja seetõttu pääses ka trükimasina ahjuplaatide vahele. „Apollo 18“ oli nii toona kui ka nüüd "geniaalne idee, ent lugu on poolik ja tükid ei saa ühendatud. Ausõna – see idee väärib paremat teostust. Ma olen suisa pettunud, sest antud juhul ei ole ju tegemist jutuga, vaid kavandiga."
Praeguse arvustuse alguses väitsin, et olen enne „Saari“ lugenud suisa kahte Meelise teost. Teiseks siis 2018. aastal Reaktoris avaldatud „Leida“. Toona kirjutasin loo kohta, et sellel oli „geniaalne idee ja dialoog, ent lugu oli kui poolik ja tükid jäid ühendamata. Lõpplahendus oli segane.“ Märkate ajaloolise järjepidevuse seaduspära?
Aga igatahes – üks julgustuspits hinge alla ja loeme saareraamatut edasi...
„Tagasipöördumine kummitavatele randadele“ algab väga mahlase ja toretseva arhailise stiiliga, luuakse karakter, kes satub seiklustesse, räägitakse kummalisest saarest, mida ümbritseb müstikaloor, juhtuvad kummalised asjad, poolik maailm on väga äge leid ja sellele annaks luua huvitava jutustuse... aga kogu ülejäänud loost tegeleb peategelane kivide kangutamise ja palkide vedamisega, avastades lõppeks, et on kummitus. Oeh.
Ei. Ei-ei, ma ei taha olla üldse nõme ja jätta raamatust valet muljet. Kraft kirjutab väga hästi, tema kirjakeelt on hea lugeda ning ideede tasemel on "Saarte" lood väga head. Mulle lihtsalt tundub, et mingil hetkel kirjutamise käigus lahustub esialgne idee algosakesteks ning kirjutajal kaob huvi selle ideega edasi tegeleda, sest noh – hajus laiali ju. Nii jäävadki lood lõpetamata või saavad väga kližeeliku ja banaalse lõpu, mis teeb tegelikult sama välja.
Ma loen nüüd avaloo "Cali Mobilia" uuesti läbi ja üritan uuesti kogeda seda ebamäärast „äraoleku“ tunnet, mida olen varasemalt tundnud näiteks Lemi „Solarist“ lugedes. Aga loo lõppu ma ei loe. Äkki näen selle täiustatud versiooni unes. Ja kui päris ausalt kõik ära rääkida, siis kirjutaks siia ka teistest kogumiku lugudest midagi, ent esialgne idee on juba laiali hajunud ja nüüd tuleb teha arvustusele kiire ja igav lõpp. Finito.
