Mujal maailmas teevad ajakirjad ikka aastavahetuse paiku edetabeleid. Tehakse meilgi lehtedes ja portaalides ning tehakse isegi kirjandusest, aga eks me tea kõik, et kui ulme üldse pildile pääseb, siis kus on ulme koht üldtabelis...

Lühidalt: tekkis mõte, et me saaks ju ise ulmet propageerida ja olla ka lihtsalt edevad. Toimetus pöördus toimetuse liikmete ja paljude püsiautorite poole. Vastuseid ei tulnud küll nii palju, kui lootsime, aga piisavalt, et need avalikustada.

Sai küsitud kolm parimat 2020. aastal eesti keeles ilmunud ulmeraamatut ja kolm parimat juttu. Küsides ei teinud me vahet eesti ja tõlkekirjandusel, sest meie eesmärk polnud absoluutse parima selgitamine, selleks on meil ju Stalker – tahtsime, et inimesed tõstaksid esile teoseid, mis neile meeldisid, mida nad peavad oluliseks ja parimaks.

Sai ka küsitud üleüldise ulmeelamuse kohta ning seal ei piiritlenud ma vastust ka geograafiliselt ja keeleliselt.

Marko Kivimäe

Kui ma mõtlen eelmise aasta peale, mis olid kolm parimat ilmunud romaani või juttu meilt ja mujalt ning selgus, et mul on tegelikult päris väheste vahel valida. Olen lugenud pigem vanemaid raamatuid, uusimaid-värskemaid… no mõned. Seega midagi saan välja tuua küll, kuid aasta jooksul loetud natuke üle sajast raamatust ilmusid aastal 2020 umbes paarkümmend. Ning need polnud ka kõik ulme. Samas päris kobedaid ning meeldejäävaid hetki leiab ikka.

Kolm parimat ulmeraamatut

Veiko Tammjärv “Hukkunud alpinisti hotell” – võrratu koomiks, mida vaadates hakkab peas Sven Grünbergi muusika mängima. Ainsa “miinusena” oskan ise välja tuua selle, et saab jube kähku otsa. Sest ega teksti tingimata väga palju pole, pildiline keel on vast isegi domineerivam. Samuti on palju suuri plaane ning detaile on justkui vähe. See pole aga kaugeltki halb, vastupidi! Tammjärv oskab pagana hästi joonistada, selline pildikeel on üks korralik klassikalis-leebe noir.

Koidu Ferreira “Domineeriv värv: kuldne” – neljaosalise ulmesarja viimane raamat ilmuski eelmisel aastal. Ilmselt seda tellisekuhja ning kodumaist kirjanikku nö. eesti klassikaline ulmelugeja ei teagi, on ju sisu poolest tavatult palju tunnete-teemat, on see ka põhjuseks, miks raamat on populaarne naiste seas. Mulle igaljuhul meeldis, lugesin terve sarja läbi ühekorraga, vist umbes paari nädalaga. 

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit“ – õudukas, ulme või psühholoogiline (lühi)romaan? Arvestades, et ilmus Loomingu Raamatukogus, siis ei pruugigi olukord olla lihtne. Tegevus toimub maailmas, kus liigub ringi nähtamatu inimesi ja loomi hävitav mürk. Meenutab painajalikku õudusunenägu, kus on raske eristada, mis on tõene ja mis mitte. Ilma raamatu tausta teadmata jääb oluline osa sõnumist ebaselgeks, seega ise soovitan natuke lugeda ja siis tagant tõlkija järelsõnast silmadega üle lasta.

Kolm parimat ulmejuttu

Ander Skarp “Inimlik eksimus” (kogumikust “Tuumahiid 5: Fusioon”), lühike laast tehisintellektist, kellel läheb asi natuke näpust ning see mõjutab inimkonna elu-olu märkimisväärselt. Selline päris äge lugu mitmes mõttes – lühike, pulli käänakuga ja jääb meelde. Niipalju kui olen Skarpi lugenud siis tal kipubki alati olema midagi ütelda, lood on paraja pikkusega ning on hea lugeda.

Manfred Kalmsten “Raske vihm” (autori enda kogumikust “Raske vihm”) – super, äge maailm, parajalt pikk lugu, siit saaks minu hinnangul kenasti terve romaani jagu sisu välja imeda. Kuna ma lugesin mitte väga ammu China Miévillet, siis tundub kalmstenlik seenetamine enda veidruses midagi sarnast. Ning see on ainult positiivne, sellist veidrat unenäolist ulmet on nauding lugeda.

Manfred Kalmsten “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus” (autori enda kogumikust “Raske vihm”) – selle lugemise ajal jäin mõtisklema, et Kalmstenil tulevad enda silmis kõige paremini välja sellised sutsu pikemad jutustused. Ma ise vampiiri-värki just hullult ei fänna, siin aga läheneb autor maailmale natuke teise nurga alt, kitsamalt ning laiemalt sama-aegselt.

Peaosatäitja on seekord alkoholiprobleemides isend, mitte küll pätistunud nagu “Raskes vihmas” kuid… jäin igaljuhul mõttesse, et Kalmstenil tuleb väga hästi välja selliste eluheidikute kujutamine. Nad on kuidagi isegi mitte tingimata sümpaatsed aga mõnusalt kujutatud. Et kui ma meenutan muud pätiromantikat, mida uuema eesti ulme lõunaosariikidest tulnud on, siis enda silmis näitab onu Kalmsten teistele, kuidas Luukas õlut pruulib.

Ägedaim ulmeelamus

Kui palju teab üks eestikeelne ulmehuviline Eesti venelaste filmiloomingut? Kas teate, et juba tükk aega käib täispika küberpunk-õuduka tegemine? Aastal 2020 on küll valmis saanud vaid paar tutvustavat filmirulli, film ise peaks linakõlbulikuks saama jooksval aastal. Aga siiski – see on endale jäänud eelmisest aastast eredaimalt meelde, hoian pöidlaid, et sellest kõigest ka asja saaks.

Trailer – https://youtu.be/JjOUJx_KkOo

Natuke kaadreid filmist – https://youtu.be/ogkzco7JKX8

ETV+ rääkis ka – https://www.facebook.com/elinamellov/posts/3631374453590820

Filmi kohta näeb jooksvalt infot siit – https://www.facebook.com/profile.php?id=100043001894565

Heinrich Weinberg

Nimetada kolm eelmisel aastal Eestis ilmunud parimat ulmeraamatut (tõlked ja algupärandid) ja nimetada kolm eelmisel aastal Eestis ilmunud parimat ulmejuttu (tõlked ja algupärandid)

Ma „väänaks“ küsimuse omakasupüüdlikult natuke teise formaati, ehk siis nimetaks enda jaoks tähelepanuväärseid raamatuid kolme kaupa kolmes kategoorias... Point selles, et püüda kõige ilmunu seast kolme parimat välja tuua on natuke keeruline, sest kui ma võtan ette isikliku 2020.a lugemuse, siis pole parata – ainult inglisekeelsed teosed seal sama hästi kui ongi. Ja need, mis polnud inglisekeelsed, ei ilmunud 2020.a jne.

Esmaavaldamised (eesti keeles ilmunud raamatu mõistes – olgu siis romaan või kogumik):

Manfred Kalmsten „Raske vihm“ (igati sünge ja raskemeelne kogumik, aga kes ei pelga neilkaimanlikku wierd’i, postapot ja fantasyt, siis siit saab seda kogu raha eest).

Meelis Kraft „Saared“ (võimalik, et kõige olulisem ulmedebüüt 2020.a üldse; ootan Meeliselt suuri tegusid ulmerindel).

Jack McDevitt „Sõjaline talent“ (ühe lemmikautori üks lemmikumaid teoseid ja isiklik tõlkedebüüt ka muidugi läheb korda).

Jätkud:

Berit Sootak „Ilmalinnu laul“ – nii tore, et Berit pole jäänud üheks paljudest noortest autoritest, kes on maailmale kinkinud järjekordse surematu triloogia esimese köite ning seejärel vaikselt öhe kadunud, jätmata endast paljudele isegi mälestust. Inspiratsiooni ja jätku edasi kirjutada!

Indrek Hargla „Süvahavva. Viimane suvi.“ A- ja teiste kategooriate kohta ei oska arvata, kuid kindlasti on Harglal olemas see X-faktor, mis teeb temast ühe olulisema 20.saj alguse eesti kirjaniku. Ja kas see peavoolulule ning akadeemikutele ja tont-teab-kellele sobib või mitte, siis on ta oluline justnimelt läbi žanrite: ulme ja krimi. Väärt meeldetuletus laiemale publikule, et Hargla määratleb end ise ulmekirjanikuna.

„Saladuslik tsaar 6“ – ainus omataoline ühismaailm eesti ulmes. Suur autorite ring, mitmekesised teemad jne.

Kogumikud:

„Eesti ulme XXI sajandil“ – võiks kandideerida tiitlile ’ulmeõpik’. Eks iga valik on koostaja nägu ja niipalju kui on arvajaid on ka erinevaid arvamusi, aga kindlasti saab sellest kogumikust laias laastus pildi ette, mis on 2000 – 2020.a ulme lühivormide vallas Eestis tehtud.

„Ülestõusjad ja kodukäijad“ – Hargla nimi kaanel paneb seda raamatut haarama (vähemalt mingilgi määral) neid inimesi, kes võibolla ei loeks niisama Jansi, Loperit, Mahkrat, Pettaid, Tolmovi, Tänavat, Weinbergi jt ulmeautoreid. Need on lugejad, kes alustavad tihti Goodreads’is või FB grupis „Lugemise väljakutse“ omi postitusi stiilis „ulme pole just päris minu rida“. Hargla temaatilised kogumikud teenivad kindlasti lisaks heade lugude avaldamisele ka ulme populariseerimise eesmärki.

„Täheaeg 19: Pilvede sultan“ – loogiline jätk eelmisele Veenuse-teemalisele Täheajale ja püüe kujutleda siis pigem Veenust sellises võtmes nagu me seda planeeti täna teame. Tõlgete kõrval võtsid pähkli pureda ka kohalikud autorid.

2020.a ilmunud juttudest paremik:

Kell Rajasalu „Käilakuju“ – jah, esmaavaldamine oli küll 2019.a ulmejutuvõistluse kogumikus Täheaeg 18. Aga – 2020.a avaldati see lugu kogumikus „Eesti ulme XXI sajandil“, mis kinnitab minu jaoks tõdemust, et see oli jutuvõistluse absoluutne tipptekst (mitte, et ma isiklikult seda kinnitust niiväga vajaksin, aga tore, et leidub teisigi minumoodi mõtlejaid). Jääb üle vaid loota ja oodata autorilt sama häid lugusid ja romaane ja kogumikke ja üleüldse – palju ulmet paluks!

Jana Raidma „Sortsutohter“ - Mu meelest on „Sortsutoher“ suisa sõge jutt. Ja täiega rõlge ja mis kõik veel. Kindel konkurent „Reaktori“ veergudel (ja üleüldse) ilmunud algupärandite tipus.

Joel Jans „Taevatrepi punased astmed“ – jällegi, esmaavaldamine on toimunud märgatavalt varem „Reaktori“ veergudel, kuid kogumikus „Tuumahiid 5: Fusioon“ jõudis see ka paberil lugejateni.

Täitsa toredaid ja hästi loetavaid lugusid ilmus 2020.a muidugi küll ja veel, aga et ülesanne oli nimetada kolm, siis näitan näpuga neile ülal nimetatutele.

Lisaküsimusena nimeta, mis oli sinu jaoks lõppenud aasta ägedam ulmeelamus ja seda geograafilisi piire mitte seades...

Reaktor. Ilma igasuguse kahtluse ja pikema mõtlemiseta – REAKTOR!

Märgiline on see, et Eesti ainus igakuiselt ilmuv ulmeajakiri käib oma teist aastakümmet. Tuumaenergia (tegelikult küll fänniõhin) on jätkusuutlik!

Kui veidi tõsisemalt vaadata, siis ilmselgelt on Reaktorist saanud fenomen. Selle juured ulatuvad kohaliku ulmeelu sügavikesse, selle kaasautorite ring küündib ... (minust teadjamad kirjutagu siia number), see katab laia ringi teemasid, avaldatakse jutte (nii kohalikke algupärandeid kui tõlkeid), ilmunud on juba 5 „Tuumahiidu“, jällegi minust targemad nimetagu number mitu autorit on Reaktorist startinud jne.

Kui oleks minu pädevuses väljastada kellelegi teenete Stalkerit, siis läheks see kindlasti Joelile, Agurile, Jürile, Anne-Maile, Ovele, Ragnarile (ja võimalik, et veel kellelegi, keda ma ei tea nimetada), kes Reaktori ellu kutsusid ja sellele vundamendi ladusid.

Üks paremaid tundemärke organisatsiooni (projekti) elujõulisusest on uute tegijate (püsirubriikide autorid, juttude autorid) ja juhtide (peatoimetaja Triin!) peale kasvatamise võimekus ja selle projekti ligitõmbevõimekus, sellest pudenevad lisaideed (nt temaatilised erinumbrid, Tuumahiiud). Igasuguse kahtluseta on Reaktor need kriteeriumid aastate jooksul suurelt ületanud.

Respekt!

Elar Haljas

2020. aastal ilmunud eestikeelsetest ulmeraamatutest võiks välja tuua kolm väga erinevat raamatut - kosmoseulmest folkõudukani. Esimeseks teoseks valisin raamatu, mis sobib väga hästi, kui igakuisete lühilugude lugemine tundub ulmeajakirjast Reaktor üle jõu käivat ning tahaks ennast veidi hellitada viimaste aastate parimate paladega. Kõiki neid probleeme lahendab just jutukogumik “Tuumahiid 5: Fusioon” - lood on seal oma taseme ja kontsentratsiooni poolest paremad kui väga paljudes teistes viimasel ajal ilmunud kodumaistes jutukogudes.

Järgnevalt tooks välja järjekordse lisa “Saladusliku tsaari” sarja - raamatu “Viimase vere poole”, mis on nii postapokalüptilise kosmose ja samal ajal ka fantaasiasarja juba kuues osa. Vähemalt mulle tundub, et iga loo ja raamatuga läheb sari aina paremaks - lood ladusamaks, stiil ühtlasemaks. Kes siis ei tahaks lugeda eestlaste kosmosevallutustest ning seiklustest asteroidist ja tulnukatest puretud maal.
Ka kolmas raamat, mis mind enim eelmisel aastal köitis, on tükike suuremast tsüklist - kauaoodatud Süvahavva triloogia kolmas osa, “Süvahavva: Viimane suvi”, mis pakub tempokat intriigidest tiinet õudus-põnevikku ja head meelelahutust mitmeteks tundideks. Erinevalt eelmistest raamatutest ei ole autor seekord kammitsetud teleseriaali stsenaariumist ja on näha, et see tuleb romaanile ainult kasuks.

Eelmise aasta lühilugudest jäi mulle silma Täheaeg 19 kogumikust “Pilvede sultan” Mann Loperi lühijutt “Mina olengi Veenuse amatsoon”, mis pakkus nii pinevust, loopöördeid kui ka väga head loo atmosfääri. Samast kogumikust võiks veel välja tuua ka Heinrich Weinbergi “Igal pool on parem kui kusagil mujal”, mis võib küll tunduda tavalise kosmoseseiklusena, aga rahuldab just lugeja baasvajadusi Maslowi ulmepüramiidis, pakkudes põnevust, märulit, intriige ja mis peamine - head meelelahutust. Kuigi häid lugusid oli veel, siis kolmandaks lühijutuks tooks ma välja Mart Sanderi “Peiteaja” kogumikust “Ülestõusjad ja kodukäijad”. Ka antud jutus suudab autor hoida lugeja konksu otsas läbi terve loo ning iga kord kui arvad, et nüüd on eesriie kerkinud ja kõik rekvisiidid laval ära nähtud, eemaldab autor veel mõne loori ja toob juttu uue pöörde.

Eelmisest aastast ma ühte väga head ulmeelamust välja tuua ei oskagi, aga meele teeb rõõmsaks aina suurenev kvaliteetse kodumaise ja ka tõlketekstide valik. Iga aastaga tuleb nii jutukogumike kui ka romaane peale päris suur hulk, nii et enam ei ole varsti võimalustki, et loed läbi kõiki aasta jooksul eesti keeles ilmunud ulmeraamatud, vaid peab hakkama tegema karmimaid valikuid, millistele teostele ja autoritele oma ressursse panustada. Selliste probleemidega on aga juba palju lihtsam ja mõnusam tegeleda.

Joel Jans

Pean alustama sellest, et nii viletsat lugemisaastat kui 2020. aasta oli, pole mul varem olnudki. Kui tavaliselt loen ikkagi nii umbes 40–60 raamatut, siis eelmine aasta tuli Goodreadsi järgi vaid 20. Eks sinna muidugi lisanduvad veel mitmesugused käsikirjad-mustandid, Reaktori lood, aga ikka on tulemus üsna lahjapoolne. Tuleb välja, et pidev kodus passimine mitte ei suurenda lugemishimu, vaid hoopis vähendab. Paari asja ei saa siia nimekirja panna ka puhtalt seetõttu, et need pole veel trükki jõudnud, aga mõned head asjad siiski loetud said.

Svjatoslav Loginovi „Eikeegi ja ilma nimeta“ oli ilma mingi kõhkluseta möödunud aasta suurim lugemiselamus. Autori melanhoolne, nukker ning kohati julm stiil haakus mu praeguse meelelaadiga hästi ning ainukesed lood, mis jätsid külmaks, olid kaks lühilugu. Raske on isegi kindlaid lemmikuid valida, aga kui peaks, siis kõige rohkem kõnetas ilmselt „Loojang planeedil Maa“, mis andis ainest mitme päeva mõtisklusteks ning nimilugu, mis ei tahtnud alguses käima minna, kuid suutis pikapeale võimsalt naha vahele pugeda. Eriti meeldejääv oli seejuures loo lõpp, päris kerge oleks olnud sinna teha üsna lihtne natuke lahtine ning kurb lahendus, aga Loginov suutis minu üllatuseks sinna veel ühe vindi otsa keerata ning rusikaga lugejale silmade vahele lajatada. Kuid ega ka „Põllumees“, „Mašake“, „Tavalise päeva ime“ või „Habemeajaja“ palju maha jäänud. Esimese puhul meeldis lahedalt läbimõeldud ökoloogia, teise puhul kurb toon, kolmanda huvitav ning julm idee ning neljanda puhul Strugatskite progressorlust meenutav üldmõte, ehk vaid hea tahte ning kohvritäie tablettidega ühiskonda ümber ei pööra. Hindes pole vähimatki kahtlust.

„iPhuck 10“. Viktor Peleviniga on mul kahetised tunded. Kohati suudab ta kirjutada väga häid asju ("S. N. U. F. F."), aga teisalt läheb minu maitse jaoks jälle liiga solipsismi. "Iphuckis" on ta minu arvates suutnud aga suurepäraselt oma hulluse ning huvi žanriulme vastu ühendada, pakkudes äärmuslikult kirjut ning bizarro’likku sõgedat maailma, mis samas on žanriulme kohaselt täpselt loogiline. Eriti torkas silma arvutite külg, mis paistis täiesti loogiline ning korralikult läbi mõeldud.

Berit Sootaki „Ilmalinnu laul“ on hea järg tema varasemalt ilmunud „Viimasele hingelinnule“. Tavaliselt ma sedasorti noortele suunatud kirjandust ei loe. Tunnen end nende jaoks natuke liiga vana ning valest soost olevana, aga Beriti asjad on mulle siiani meeldinud. Võimalik, et siin mängib osa Beriti stiil, mis tundub tavalistest sedalaadi teoseid kirjutavate autorite omast erinevat. See on märksa läbimõeldum, küünilisem, süngem ning žanriline pool tundub samuti läbimõeldud ja autorile oluline.

Kolme parimat juttu valides tahaks kangesti kopeerida siia Loginovi kogumiku juurde kirjutatud jutu uuesti, aga ei tahaks end korrata ning häid jutte ilmus see aaasta kahtlemata veel.

Mart Raudsaar „BR-2m“ (kogumikust "Läbi valu ja vaeva"). Laheda idee ja suurepärase pisut lovecraftliku stiiliga õuduslugu Tartu alustest tunnelitest.

Ritchie Walken „Otsi mind orbiidilt“ – siiani üks ilmselt lahedamaid Erektoritest loetud lugusid. Nilbe, fantaasiarikas ja lõbus tekst, mis sisaldab suurel hulgal viiteid Jaapani popkultuurile.

Alastair Reynolds „Zima Blue“ – vot selline peabki hea ulme olema. Mastaapne, võimsa maailmaga ning suurepärase rabavat lõpplahendust sisaldava looga.

Aasta kõige ägedam ulmesündmus on minule isiklikult „Fändomi sünd“, kuna terviklikku ülevaadet tervest ulmefändomist ja seal tehtust pole siiani olnud.

Lisaks oli suur rõõm ka ise selle koostamise ja kirjastamisprotsessis kaasa lüüa. Teine ning veelgi isiklikumat laadi suur sündmus oli kahtlemata veel ka see, et saime Jürkaga viimaks pikalt veninud ulmesarja liikuma ning selle esikteose välja. Võib-olla mitte nii suur samm eesti ulme-elule aga kahtlemata meile endile.

Jüri Kallas

Mis seal salata, mulle ei meeldi mingeid parimatest-parimaid nimetada. Alati tundub, et teen mõnele oma lemmikule liiga. Samas saan ma aru, et iga võimalus ulme propageerimiseks tuleb ära kasutada ning edetabel või soovitusnimestik on selleks üks lihtsamaid ja paremaid võimalusi.

Kolm 2020. aastal Eestis ilmunud parimat ulmeraamatut.

Indrek Hargla koostatud antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“ (Raudhammas) on kolmest Hargla koostatud antoloogiast ehk kõige ühtlasema tasemega. Kahes varasemas oli ikka mitu teksti, mis mind erinevatel põhjustel ärritasid või lihtsalt ükskõikseks jätsid. „Ülestõusjad ja kodukäijad“ pani mind nii mõnegi autori loomingu asjus midagi ümber hindama ja just positiivselt. Ka meeldis koostaja julgus kutsuda antoloogia autorite sekka vähemviljakaid ja pea žanrikaugeid autoreid ning eriti meeldis, et nende loodu ei jäänud ulmeantoloogiate tavaautorite tehtule alla, pigem vastupidi. Kui midagi ehk kurvaks teeb, siis tõsiasi, et antoloogia ilmumine langes esimese koroonalaine tipphetke ning raamat ei pälvinud ehk sellist tähelepanu, mida väärinuks.

Svjatoslav Loginovi valikkogu „Eikeegi ja ilma nimeta“ (Skarabeus). Arvi Nikkarev rääkis juba mitu aastat, et plaanib Loginovi kogu ning seega teadsin ma oodata, aga samas ka karta. Miks karta? Arvi Nikkarev pole eriti varjanud, et fantasy pole tema lemmikžanr ning Svjatoslav Loginovi valikkogu ilma fantasy’ta on päris kummaline idee. Õnneks on minu ja Arvi arusaam fantasy olemusest ja piiridest üsna erinev ning kogumikus „Eikeegi ja ilma nimeta“ on üsna mitu juttu, mida võib ka mingi nurga alt fantasy’ks pidada ja eks Loginovi fantasy reeglina külgnebki ajaloolise SF-ga, mis paljude lugejate jaoks ongi üks fantasy alamliike. Kirjastus Skarabeus on kvaliteedi sünonüüm ja iga Skarabeuse raamat on alati üks ulmeaasta tippsündmusi. Nii ka seekord, kus lugeja sai kogumiku, mis annab adekvaatse ülevaate Svjatoslav Loginovi loometee algusest kuni pea tänapäeva välja – mitmekesise raamatu, mille koostaja ilma suurema kisa ja kärata ignoreerib isetarkade ulmikute ootusi ning teeb just seda, mida ta vajalikuks peab.

Stuart Turton „Evelyn Hardcastle’i seitse surma“ (Tänapäev) oli ehk 2020. ulmeaasta suurim üllataja. Mõneti on see loomulik, sest tegu on debüütromaaniga, aga mõneti mitte, sest ilukirjanduses alustav autor on kokku kirjutanud teose, mida poleks põhjust häbeneda ühelgi tippklassi autoril. Põhimõtteliselt on tegu kriminaalromaaniga, kus on ka ülemeelelise õudusloo elemente... kuniks selgub, et taustal tuksub enam kui korralik SF. Rohkem ei tahakski enam seletada, sest romaani on parem lugeda võimalikult puhta lehena. Küll aga tahaks eraldi kiita Sash Uusjärve nõtket tõlget.

Kolm 2020. aastal Eestis ilmunud parimat ulmejuttu.

Svjatoslav Loginovi „Põllumees“ (Svjatoslav Loginov „Eikeegi ja ilma nimeta“, Skarabeus) on eelkõige suurepärase maailmaloome musternäidis. Jah, mõni teadusliku tõepära adept hakkab ilmselt virisema, aga seekord pole asi mitte valemites, vaid visioonis. Lisaks veel eetiline konflikt ja leidlik kelmitsemine.

Kadri Pettai „Taranditagused“ (antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“, Raudhammas) on kuidagi meeldejääv jutt. Jah, sisu on ka meeles, aga eelkõige siiski meeleolu – selline agraar-murelik minemine, mille törts pehmet huumorit kuidagi südamlikumaks teeb.

Frederik Pohli „Kokkutulek miili kõrgusel“ (antoloogia „Asumi sõbrad“, Fantaasia) on tekst, mida lugedes võitlesid minus lugeja ja ulmeloo huviline. Tegu on tekstiga, mille täielikuks nautimiseks peavad olema teadmised, mis pole üldlevinud isegi ingliskeelses keeleruumis, Eestist rääkimata. Isiklikult minu jaoks oli tegu ülielamusega esmalugemisel, aga ka maakeeles korduslugemisel, mil ma juba teadsin, et mis ja kuidas.

2020. aasta ägedaim ulmeelamus? Eks ma siin lasksin mõttes silme eest läbi kogu sel aastal loetud poola ulme, vaadatud filmid jne, aga tegelikult oli mul vastus kohe teada – artiklikogu „Fändomi sünd“ ilmumine. Ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et tegu on Eesti Ulme küpsustunnistusega.

Mairi Laurik

Selle aasta tõlkermaanidest jäid silma just teadusulmelised raamatud. Pikematest tõlkelugudest tõstaksin esile Benoit Peetersi graafilise romaani “Segadus Urbicande’is”, mis on mõnus koomiks tulevikuühiskonnast, kus ei puudu ka võõrorganism. Düstoopiahõnguline õõv on tolle ühiskonna arhitektuuri sisse kirjutatud, kuid linn peab arenema! Peaarhitekti meelest korra ja sümmeetria suunas. Teisena toon välja Brandon Sandersoni “Taevasselennu”. Sanderson on üks mu viimaste aastate lemmikuid peamiselt küll fantaasialugude kaudu, kuid selles postapokalüptilises võõrplaneedilt kosmoselendude alustamise loos on hoogu, seiklust ja tegelasi. Ja iga Sandersoni tõlge väärib mu meelest ära mainimist. Loetagu ja nauditagu. Kolmanda tõlkeraamatuna toon välja Bobbie Peersi raamatu “Kaose paralüsaator”. Tegemist on Lüriidiumivarga sarja viienda raamatuga - teadusulmeline raamat, mille esmaseks sihtgrupiks on keskmine kooliiga. Suurepärane sari väikese ulmesõbra kirjandusmaailma kaasamiseks! Lugejat ei hellitata, termineid visatakse vasakult ja paremalt, kuid kõik see on seotud suurepärase seikluse, lühikeste peatükkide ja hoogsa jutustamisstiiliga. Ilmselt on selle sarjaga võimalik nii mõnigi lugemispelgur raamatute juurde tuua.

Eesti originaalromaanide koha pealt oli mullune aasta üsna ikalduseaasta. Päris mitmeid uusi ja tundmatuid autoreid püüdsin lugeda ning nii mõnedki neist jätsin pooleli, sest kohe kuidagi ei läinud. Leidsin ka tohutu pettumuse, kus sarja neljas osa selgitab, et tegelikult ei olnudki tegemist rangelt võttes ulmega, kuigi lugejaile seda 3,9 raamatut nii ette söödeti. Aga kaks raamatut julgen esile tõsta küll. Berit Sootaki “Ilmalinnu laul” ja teisena Heinrich Weinbergi “Meeleheite valem”. Mõlemad on oma tsükli teised romaanid ning mõlemad esimesed romaanid jäid veidralt poolikuks nagu oleks toimetaja öelnud: “su lehekülgede arv on täis, siit lõikame”. Need 2020. aastal ilmunud raamatud lõpetasid kenasti esimese raamatuga alanud tsükli. 

Tõlkelühijuttudega on sel korral lihtne. Kuna aasta lõpus ilmus Roger Zelazny kogumik “Igikelts ja tuli”, siis võin ma sealt vabalt kiiresti kolm pealkirja öelda: “Öökuningad”, “Igikelts” ja “LOKI 7281”. Midagi igasse alamžanri ning huumori ja tõsiduse tasakaal. 

Kodumaiseid jutte ilmus mullu küll üksjagu. Ilmus päris mitu jutukogu ning Reaktori veergudele on uut lugemismaterjali paisatud omajagu, kuid ma pean ausalt tunnistama, et ma olen neist lugenud suhteliselt väheseid ning eredaima kogemusena jäi meelde lugu, mille esmailmumine on märksa varasem. Kogumik, millest mina seda lugu lugesin, on muidugi uus, seega mainin selle siin siiski ära: Manfred Kalmsten “Kuuekandjad”.

Reidar Andreson

Charles Stross "Saturnuse lapsed" (Fantaasia, 2020)

On alati hea, kui Briti tugevate ulmekirjanike teoseid maakeelde pannakse. Charles Strossi romaan “Saturnuse lapsed” räägib maailmast, kus inimesed on müstiliselt kadunud ja tegutsemas ainult masinad. Koomiliste sugemetega tuleviku-põnevikus tegutseb konkubiinist android, kes on küll mõeldud inimeste kirglikke soove teenindama, aga on nende puudumisel sunnitud oma eksistentsi püsimise nimel hoopis teist masti töid ette võtma. Põnev on lugeda, millised probleemid ja mured tehislikke teadvusi valdavad, kui endisi isandaid pole. Kindel soovitus!

Andrzej Sapkowski "Põlguse aeg" (Varrak, 2020)

Sapkowski “Nõiduri” või “Sortsi” raamatusari ei vaja kindlasti ulmehuvilisele tutvustamist. Tuttavate tegelaste uued tegemised, imeliselt sünge ja sarkastiline fantaasiamaailm ning hirmuäratavalt metsik maagia. Jätkuks kirjastajal ainult jaksu ka ülejäänud kolm osa ära tõlkida ja avaldada.

"Eesti ulme XXI sajandil" (Viiking, 2020)

Raul Sulbi on koostanud väga mahuka (üle 700 lk) antoloogia sellel aastatuhandel avaldatud algupärastest ulmejuttudest ja -lühiromaanidest. Kuigi häid teoseid ja kogumikke ilmus Eesti ulmemaastikul möödunud aastal veel, on käesolev siiski märgiline. Kel vähegi huvi Eesti ulmeautorite loomeparemiku vastu, võiks selle tellise ette võtta küll.  

Alastair Reynolds “Zima Blue” (Reaktor nr 100, jaanuar, 2020)

Üheks minu vaieldamatuks lemmikautoriks on Alastair Reynolds ja kui midagi temalt eesti keelde tõlgitakse, olen mitme grammi võrra õnnelikum. Ei saa salata, et antud lühijutu tõlkimise initsieerimisel oli ka minul väike panus, kui 2019. aasta novembris Reaktori tarbeks eelnimetatud kirjanikuga intervjuud tegin. Koheselt oli mu sooviks paluda lisaks üks jutt maakeelde panna. “Zima Blue” räägib just nimelt suure tähega Inimeseks olemisest ja on äärmiselt liigutav ning filosoofiline lugu. Mida veel tahta?

Meelis Kraft “Ühtegi üleliigset inimest” (Autorikogumik “Saared”, Sooroheline, 2020)

“Ühtegi üleliigset inimest” on kogumiku “Saared” kõige pikem lugu ja minu arvates parim, mida Kraftilt üldse lugenud olen. Meenusid koheselt Asimovi “Teraskoobastes” kirjeldatud kuplilinnad, ainult et veelgi düstoopsemas versioonis. Inimesed on kammitsetud ülikitsasse keskkonda, kus tuleb järgida äärmiselt ahistavaid ja rangeid reegleid. Privaatsuse kaitsmine on isegi Asimovi romaaniga võrreldes jaburalt äärmuslikuks keeratud. Kraft on saanud selles jutus põhjalikumalt maailma lahti seletada ning lugeja naha sinna kohale vedada. Igal juhul on “Ühtegi üleliigset inimest” häirivalt hea!

Neal Asher “Tulnukarheoloogia” (Antoloogia “Orioni vöö 1”, Fantaasia, 2020)

Aus militaarulmesugemetega põnevik, mis on just parajas mahus, et võiks olla söödav ka alamžanriga vähem kursis olevale lugejale.

ReCONvene2020

Minu möödunud aasta ulmeelamuseks oli osalemine rahvusvahelisel e-ulmekonverentsil ReCONvene2020, mille kokkuvõtet saab lugeda Reaktori 108. numbrist. Minu jaoks oli see üldse esimene osalemine kogunemisel, kus on kohal mitmed üleilmselt tuntud ulmekirjanikud nagu: Adrian Tchaikovsky, John Scalzy, Martha Wells, Ted Chiang, Alastair Reynolds, Charles Stross jt. Igati väärt 10 dollarit!

Triin Loide

Kui siin eelpoolkõnelejad ütlesid, et väga vilets aasta, ainult paarkümmend loetud teost, siis mul ei ole sedagi ette näidata.

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi oma elus nii vähe vabatahtlikult valitud teoseid lugenud kui viimase aasta jooksul, on's selles süüdi stress või väsimus või lihtsalt asjaolu, et palgatöö ja Reaktor mõlemad nõuavad lugemist. Õhtuks on silmad ja aju väsinud ning väga keeruline on veel raamat kätte võtta. Niisama, nii et sellega pole mingi muu knihv või vimka seotud, et arvusta või tõlgi või ... Olen püüdnud seda probleemi lahendada audioraamatutega, et puhkan silmi ja selga, viskan korraks sirakile ja lasen paar peatükki mõnest teisejärgulisest maailmalõpu-raamatust, aga need katsed lõppevad enamasti sellega, et ma jään veerand tunniga magama.

Üht-teist siiski loetud, vaadatud ja mängitud on, aga ma ütleks, et selle aasta märksõnaks on "kordusetendus". Jällegi ma ei tea miks, ilmselt nostalgia "normaalse, endise maailma" järele ning väheste jõuvarude praktiline kasutamine. Kui sa tead, et asi on hea, vähemalt mitte halb, siis on kindel, et pole raisatud aeg. Kuna väsimus mõjutab mälu ja vanus pole ka enam teismelise oma, siis pean tunnistama, et nii mõnigi vaadatud film või loetud raamat läks peaaegu, et uuena loosi. Näiteks ei mäletanud ma filmi "Arrival" ajasilmuse teemast mitte midagi. Film ise on väga hea, soovitan soojalt kõigil vaadata, minu arvates on see suurepärane näide sellest, et hea filmi või raamatu valmimiseks ei piisa ainult sellest, kui taust hästi valida või mingi kulunud, aga ilus idee võtta. Tulnukad tulevad maale! Heakene küll, mis nendega on siis? "Arrival" võtab väga hea küsimuse, et kuidas suhelda sellega, kellega sul absoluutselt mitte midagi ühist ei ole? Praktiliselt mitte midagi? Me ei suuda isegi vanu väljasurnud keeli tõlkida, kui just midagi Rosetta kivi laadset ette ei jää.

Loetud sai ka Leo Kunnase "Gort Ashryn", millest varem olin suutnud mööda hiilida, nüüd on see piinlik puudujääk kõrvaldatud. Kas meeldis? Raske öelda, pigem olen uhke, et suutsin oma järjest kahanevatest jõuvarudest leida energiat ja motivatsiooni, et ennast mahukast triloogiast läbi närida. Kõige kandvam mõte selle triloogia kohta on see, et triloogia esimene osa tundub olevat must materjal, mida kirjanik ei peaks avaldama: tegelaste väljajoonistamine, maailma ja tausta ehitamine jne. See jäägu ikka enda failidesse märkmeteks. Triloogia teine ja kolmas osa olid märksa tahedamad, aga kui militaarne pool on Kunnasel arusaadavalt briljantne ja suurepärane, siis lihast ja luust tegelaste kirjutamine selle triloogia raames ei tulnud küll lõpuni välja. Peategelane jättis mu lõpuni külmaks, mingisugune "chosen one"-teema ei ole samuti minu tassike teed. Aga ma kujutan ette, et kui see triloogia välja tuli, siis oli Eesti kontekstis tõesti rabav midagi sellist lugeda.

Mängudest olen leidnud lootust ja lohutust Fallout 4 järjekordsest läbimängust, see on aga pigem isiklik teraapia, kuigi üks mahukam arvustus-mõtisklus sellest on soolas küll.

Kuna toimetuse liikmed kurtsid, et mu tekst on liiga sünge, siis olgu positiivse noodi pealt ära märgitud, et Reaktor toimetab ikka omasoodu ja häirimatult edasi ning sellest on hea meel. Küllap saame üle ka väsimusest ja kalduvusest melanhooliale. Mul on B-vitamiinidega rauapreparaat ostetud ja täna läks esimene annus kerre!