Horseshoe Brewery, London, c. 1800

KUU ÕUDUSSEIKLUS: Londoni õlleuputus (11. detsember)

Päris õudne lugu juhtus Londonis 17. oktoobril 1814, kui Meux & Co. pruulikojas lõhkesid õllevaadid ja vabanes 580–1470 kuupmeetrit õlut. Õlu purustas pruulikoja seina ja voolas 5 meetri kõrguse lainena linna. Hukkus 8 inimest, neist 4 olid täiskasvanud naised ja 4 alaealised. Pruulikojas jäid kõik ellu, ehkki 3 töömeest tuli rusude alt välja kaevata. Liikvele läksid jutud massijoomingutest ja end tasuta õllest surnuks joonutest, kuid need ei vastanud tõele: tollased ajalehed ei kirjutanud millestki niisugusest, vastupidi, rahvamassid olevat hästi käitunud. Kohus pidas neid surmajuhtumeid õnnetuseks, mistõttu pruulikoda ei pidanud trahvi maksma, vastupidi, parlament toetas pruulikoda tuhandete naeltega ja see tegutses kuni 1961. aastani, sealhulgas 1921. aastani samas hoones. Kohtu otsus näib mulle imelikuna: pärast seda, kui esimene tünnivits purunes, ei olnud tunni aja jooksul, mis kulus esimese tünni lõhkemiseni, ikka veel töölisi uut vitsa panema kutsutud, see lõhnab kuritegeliku hooletuse järele.

KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: ahhelosaurus (19. detsember)

Ahhelosaurus elas Põhja-Ameerikas hiliskriidis 74 miljonit aastat tagasi. Nime sai ta vanakreeka mütoloogiast jõejumala Acheloosi järgi. Herakles ja Acheloos võitlesid Deianeira pärast, Acheloos muutis end härjaks ja ründas Heraklest, kes aga võitis, murdis Acheloosil sarve ära ja abiellus Deianeiraga. Ahhelosaurus, ehkki sisalik, nägi üsnagi härjasarnane välja, sarved kaasa arvatud. Ta oli 6 meetrit pikk ja kaalus üle 3 tonni. Päris sauruste aja lõpusündmuseni ahhelosaurus ei elanud, vaid arenes pahhürinosauruse perekonnaks, millel oli kaelal kõrge krae. Ahhelosaurus ise arenes stürakosaurusest, millel oli sarvi palju rohkem, sealhulgas nina otsas, aga mitte nõnda suuri. Nina otsas ja silmade kohal olnud sarved taandarenesid ahhelosaurusel võimsateks luumõhkadeks, kuid noorloomadel olid silmade kohal siiski väikesed sarved. Ahhelosaurused olid taimetoidulised karjaloomad ja püsisoojased nagu imetajad või linnud.

Achelousaurus holotype (1)

KUU ARVUTIMÄNG: "Oxenfree" (20. detsember)

"Oxenfree" on 2016. aasta üleloomulik seiklusmüsteerium, mida tootis ja levitas Night School Studio. Seltskond noori läheb asustamata saarele. No milleks muuks kui enda mõrvata laskmiseks? Võta näpust, kui asju õigesti ajada, tuleb neid saarelt tagasi rohkem kui sinna läks: ebaselgetel asjaoludel enne mängu algust surnud Michaeli on võimalik teisest ilmast tagasi tuua. Vahepeal tuleb läbi teha hulgaliselt ajasilmuseid ja suhelda hukkunud allveelaeva meeskonna vaimudega, kes tahavad nende kehi üle võtta. Üllatuslikult pole peategelasel võimalik surma saada, lihtsalt tegelase valikutest sõltub see, milline tohutust hulgast võimalikest lõppudest realiseerub. Paljude valikute mõju pole ilmne ja see koos paljude lõppudega suurendab jällemängimisväärtust. Kriitikutele mäng meeldis ja hoolimata sellest, et mängutootja oli väike firma, saavutas mäng palju nominatsioone mitmesugustele auhindadele. Pealkirja tõlgiksin mina sõnaga "Minaprii" – lastesalmist "Uka-uka, mina prii".

Sreens CYMK Milner.0.0

KUU ASTRONOOMIAPILT: NGC 6357 (19. detsember)

Udukogust NGC 6357 ehk Sõja ja Rahu udukogust olen teile kunagi juba rääkinud. Vahepealse kahe aastaga on fännid avastanud, et udukogu sarnaneb maagilise tüdruku Madoka Magica kujutisega (sellegi episoodide loendi alles mõne kuu eest lasin siit ülevaatest läbi), ja loonud petitsiooni udukogu ümbernimetamiseks. Seni pole sellel suuremat mõju olnud, nähtavasti on astronoomide seas "Sõja ja rahu" fänne rohkem. Minule meenutab see pilt rohkem uusaastailutulestikku ja mitte ainult minule, sest Commonsis valiti see pilt 2018. aasta 1. jaanuari päeva pildiks. Samas failinimi on "Kosmiline talvevõlumaa".

757px-Cosmic ‘Winter’ Wonderland

KUU LOEND: Dorothy Sayersi teoste loend (4. detsember)

Dorothy Sayers pole küll ulmet kirjutanud, aga panen selle loendi ikkagi siia, sest tegu on krimikirjanduse klassikuga. Veel on ta kirjutanud luulet, lühijutte ja raadiokuuldemänge, esseesid ja kriitikat, aga tema oma sõnul on tema parim teos Dante "Jumaliku komöödia" tõlge. Tema krimiromaanide kangelane on sageli Peter Wimsey, inglise aristokraat ja amatöördetektiiv. "Korralagedus Bellona klubis" oli väga tugev teos. Minule jättis kõige sügavama mulje "Mürgitatud šokolaadikarp", kus detektiiviklubi võtab lahendada mõrva, mida politsei ei suuda, ja iga klubiliige pakub oma versiooni – kuus klubiliiget süüdistavad kuut inimest mõrvas. Mina ei jäänud ühegi versiooniga rahule ja kirjutasin lõppu peatükke juurde, milles samade tõendite alusel esitasin veel seitsmenda ja kaheksanda versiooni. See on minu ainus mitteulmeline ilukirjandusteos – seni avaldamata.

Dorothy L. Sayers

Dorothy Sayers


 PÄEVA MATERJAL COMMONSIS

 Koroonapandeemia tõttu on paljud meelelahutuskohad kinni, ulmikute igakuine kokkusaamine Tallinnas jäi esimest korda sel aastatuhandel ära ja mida muud te ikka teete kui vaatate internetist filme. Sellepärast panen jälle tavalisest rohkem vanafilme.

ESIMENE VANAFILM: "Haihtuv naine" (4. detsember)

75 sekundi pikkune 1896. aasta prantsuse trikkfilm, mille režissöör ja meespeaosaline oli Georges Méliès. Üks sammuke ulmefilmide suunas oli jälle tehtud. Film põhines tsirkusetrikil, mida sooritati põrandaluugi abil. Naispeaosaline Jehanne d'Alcy oligi seda tsirkuses esitanud, siin on tema filmidebüüt ja edaspidi pühenduski ta filminäitlemisele. Méliès ei vajanud loomulikult mingit luuki, vaid tegi kõike filmitrikiga: ise seisis paigal, Jehanne jooksis minema ja filmilindist lõigati sobiv jupp vahelt välja, justkui oleks näitlejatar haihtunud. Méliès väitis selle meetodi olevat ise leiutanud, aga Edison oli juba eelmisel, 1895. aastal tootnud 18 sekundi pikkuse õudusfilmi "Mary Stuarti hukkamine", kus Mary Stuartit mänginud meesnäitleja vahetub mannekeeni vastu, kellel timukas pea otsast lööb. Méliès seda filmi nähtavasti teadis. 29 aastat hiljem, 1925 avastas Méliès, et Jehanne on piisavalt ilusaks muutunud, ja võttis ta naiseks.

TEINE VANAFILM: "Charade" (esilinastus 5. detsembril 1963)

2 tunni pikkune ameerika põnevik 1963. aastast Cary Granti ja Audrey Hepburniga peaosades. Hepburn mängib abielunaist, kes puhkuselt naastes avastab, et mees on kogu nende maise vara maha müünud ja seejärel ise mõrvatud. Raha (veerand miljonit dollarit) on kadunud ja keegi ei usu, et naine selle asukohta ei tea. Kolm kõrilõikajat ei tunne talle kaasa ja tahavad raha endale. Veel kolm meest (politseinspektor, LKA ametnik ja mingi pettur) tunnevad talle kaasa, kuid tahavad ühtlasi jällegi raha endale. Selge see, et kõigepealt peab naine ise raha üles leidma, muidu lööb keegi ta varsti maha. Kaakide rahustamiseks lubab ta oma asju korduvalt läbi otsida. Millegipärast nimetati seda seikluskomöödiaks, mina ei leidnud küll ainsatki naerukohta. Sündmuste käänakud on see-eest ootamatud.

Filmi väljatuleku ajal nõudis USA seadus, et autoriõigusega kaitsmiseks peab tiitrites sisalduma sõna "copyright", "Copr." või märk ©. "Charade'i" tiitrites on küll "STANLEY DONEN FILMS, INC. ALL RIGHTS RESERVED", aga vajalik sõna on puudu ja seetõttu pole film kunagi autoriõigusega kaitstud olnud. See ei takistanud filmil saamast BAFTA auhinda (Hepburn) ning "Oscari", BAFTA auhinna ja "Kuldgloobuse" nominatsioone (peamiselt Hepburn ja Grant, kuid ka helilooja Henry Mancini).

KOLMAS VANAFILM: "Mees kuldse käega" (esilinastus 15. detsembril 1955)

2 tunni pikkune film noir 1955. aastast, peaosades Frank Sinatra, Eleanor Parker ja Kim Novak. Sinatra mängib uimastisõltlast, kes vanglast vabanedes püüab taas eluga kohaneda, aga langeb tagasi uimastite kütkeisse. Pealkiri tähendab kaartide jagajat mängupõrgus ja sellena peab Sinatra töötama. Parker mängib tema naist, kes on Sinatra põhjustatud autoõnnetuse tõttu jäänud ratastooli, vahepeal terveks saanud, kuid varjab seda oma mehe eest, et temas süütunnet tekitada. Novak mängib Sinatra kallimat. "Mees kuldse käega" on üks esimesi filme, mis käsitleb narkosõltuvust, ja see tekitas suuri probleeme tsensuuriga – narkomaania olemasolu üldse oli teema, mida tsensuur ei tahtnud filmis näha. Filmi eelarve oli miljon dollarit, tagasi tuli üle 4 korra rohkem. Film nimetati kolme "Oscari" kandidaadiks: meespeaosa (Sinatra), kunstnikutöö (Joseph Wright ja Darrell Silvera) ning muusika (Elmer Bernstein).

Film põhineb Nelson Algreni 1949. aasta samanimelisel romaanil, kuid erineb sellest niivõrd, et Algren keeldus filmi omaks tunnistamast.

NELJAS VANAFILM: "Bobby Bumps saab asendaja" (12. detsember)

5½ minuti pikkune 1916. aasta ameerika animafilm. Koomilist tummfilmi klaveri mängimisest tahate näha? Siin see on. Bobby Bumps ja tema koer Fido olid peategelased 75 lühianimafilmis, mis vändati 1915–25, ja see on neist üks esimesi (4.). Filmitootja Earl Hurd leiutas tehnika, mida IT-s nimetatakse spraitideks: tegelased joonistati õhukesele tselluloidkilele, taustad samuti ja siis võis neid teineteise suhtes liigutada, samuti tegelasi eri taustadega kombineerida. See suurendas tööjõudlust: enam ei pidanud iga kaadrit otsast lõpuni joonistama, vaid üht joonistust sai kasutada paljudes kaadrites. Kuni 1932. aastani pidid kõik seda meetodit tarvitavad animafilmitootjad Hurdile andamit maksma. Keskel on vihje Ignacy Jan Paderewskile (1860–1941), kes oli tuntud pianist, kuid 1919 ühtlasi Poola peaminister. Tähelepanu väärib stseen, kus mees saab hoobi pähe, sealt lendavad välja sädemed ja mees kogub need uuesti kokku, et peavalust vabaneda.

VIIES VANAFILM: "Läbi lukuaugu" (18. detsember)

2 minuti pikkune 1901. aasta prantsuse mängufilm. Režissöör oli Ferdinand Zecca, produtsendid vennad Pathéd. Hotellitöötaja piilub läbi lukuaugu nelja numbrituppa. Ühes neist on daam, kes võtab ära oma paruka ja kunstrinnad, tegemist on hoopis mehega ja niimoodi on see üks esimesi filme läbi aegade, mis käsitleb transvestismi. Kriitika väitel on tegu halva maitse musternäidisega – mina nõustun. Omas ajas eeskujulikud olid operaatoritöö ja montaaž. See oli esimene prantsuse film, milles vaheldusid suur ja väike plaan (inglased olid selle juba varem leiutanud). Hotellitöötaja stseen võeti üles korraga ja siis lõigati neljaks osaks, mille vahele monteeriti vaated läbi lukuaukude.

KUUES VANAFILM: "Tema pilt ajalehtedes" (19. detsember)

Tunnipikkune 1916. aasta ameerika tummkomöödia Douglas Fairbanksiga peaosas. Talle (sündinud 1883) oli see esimene peaosa ja tegi tema nime suureks, tema vastu mänginud Loretta Blake'ile (sündinud 1898) viimane peaosa – nii see naisterahva elu tollal Hollywoodis oli. Sisust. Noormees ja neiu tahavad omavahel abielluda, aga kummagi isad peavad noormeest tühikargajaks, kes millegagi hakkama ei saa. Niisiis peab noormees abieluloa saamiseks pääsema kohalikesse ajalehtedesse oma fotoga. Tema püüdlused on naljakad – samuti see, mida ajakirjandus sellest arvab. Lõpuks sokutab ta ajalehte oma pildi reklaamtekstiga "Ma olin sündimisest saadik idioot ja Prindle'i tooted tegid mu terveks", aga mõlemad isad leiavad, et see ei tule arvesse. Lõpp on siiski õnnelik, mis komöödia see muidu on. Eric von Stroheim mängib silmaklapiga kurjategijat ja see on alles tema viies filmiroll, millest ükski polnud suur – tema kuulsus saabus alles edaspidi.

SEITSMES VANAFILM: "Kana riietusruum" (20. detsember)

9 minuti pikkune Bobby Bumpsi film 1923. aastast, seekord sarja eelviimane, 74. film. Areng on näha. "Bobby Bumps saab asendaja" on puhas joonisfilm, aga siin kombineeritakse mängufilmi joonisfilmiga ning tekib täiesti ulmeline maailm, milles tegutsevad kõrvuti kahe- ja kolmemõõtmelised olevused. Bobby Bumpsist on saanud tuletõrjuja. Loomulikult kustutab ainult kahemõõtmelisi tulekahjusid. Üks tulekahju käib tal üle võimete, sest kipub minema kolmandasse mõõtmesse, ja ta saab viga. Tekib küsimus, kas panna ta inimeste või animategelaste haiglasse. Filmi "Kes lavastas süüdi Roger Rabbiti?" eelkäija on sellega leitud. Kõiki inimeste rolle mängivad lapsed (võib-olla üks ja sama poiss) ning peategelase põhiprobleemiks kujuneb kolmemõõtmeline kana, kes oma mune jätab kõige ebasobivamatesse paikadesse. Filmi sisu on aga nõrgapoolne, jääbki mulje, et sari hakkab maha käima ja selle lõpp on lähedal.

KUU ASTRONOOMIAVIDEO: Maalähedasel orbiidil olevad asteroidid (22. detsember)

Asteroide on palju. Sealhulgas tiirutab neid palju maalähedasel orbiidil ja igal aastal avastatakse järjest juurde. Aga mis saab, kui nad kõik, vähemalt maalähedased, korraga pildile panna? Ja kuidas see pilt on muutunud viimase 20 aastaga? Vaadake seda 55 sekundi pikkust videot ja selgeks saab see, et asteroide on tõesti palju. Ning kõiki neid jälgitakse ja igaühel on nimi!

KAHEKSAS VANAFILM: "Ozi võlurüü" (24. detsember)

See on 44 minuti pikkune ameerika 1914. aasta muinasjuttfilm, mis põhineb Ozi-maailma väljamõtleja Frank Baumi 1905. aasta lasteraamatul "Ixi kuninganna Zixi", mis samuti lõdvalt sellesse maailma paigutub. Baum pidas seda oma parimaks teoseks, ometigi on sarja esikromaan tuntum kui kõik ülejäänud kokku. Film omakorda erineb raamatust üsnagi, alates sellest, et peategelast eesel Nicodemust raamatus üldse polegi. Siiski pole siin tegu autori maailma vägistamisega: Baum ise kirjutaski stsenaariumi. Kõiki loomi mängivad inimesed, mistõttu elevant, lõvi, eesel ja ronk on üsna ühesuurused. Eeslit mänginud Fred Woodward väärinuks 1914. aasta "Oscari" nominatsiooni, ainult on selgusetu, mis kategoorias. Ülejäänud näitlejad on enamasti kaunid tütarlapsed, sealhulgas meherollides (naisnäitleja mängib noort kuningat ja kuninga ihukaitse koosneb neidudest), ent neile lihtsalt ei anta näitlemisruumi. Naispeaosas on 13-aastane Mildred Harris, kes pärastpoole sai Charles Chaplini esimeseks naiseks, ja see polnud kaugeltki tema debüütroll. Subtiitrid on taikeelsed.

ÜHEKSAS VANAFILM: "Naiskurjategija pildistamine" (28. detsember)

Minutipikkune 1904. aasta ameerika film. Ma ei suuda otsustada, kas see on dokumentaal- või mängufilm. Võib-olla teie saate aru. Igatahes naispeategelasel on annet.

KÜMNES VANAFILM: "Tulevik nähtuna 1920-ndatest aastatest" (31. detsember)

Lõpetuseks vaadake, kuidas 1920-ndatel kujutleti tulevikku. See on 5½ minuti pikkune ameerika film. Tüüpiliselt polegi materiaalsed ennustused väga mööda läinud, kuid et sellega kaasnevad suured muutused sotsiaalsetes suhetes, jääb täiesti ennustamata. 1920-ndatel ju mõeldi: «Sõidan oma autoga seal ja kuidas ise tahan!» Aga kui sama kõikelubatavust püüda rakendada lennuliikluses, on tulemuseks hulk lennuõnnetusi. 1930. aastaks ennustati liikumisanduriga automaatselt avanevat ust ja 1960. aastaks kõnelevat plekist androidi (kas seda tõepoolest inimsarnasemaks poleks saanud teha?). Moeennustused 2000. aastaks on huvitavad.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0858)