Pascal on set

Festivali algusaastatel nullindate keskpaigas ei läinud HÕFF-il ühtegi kevadet nii mööda, et Haapsalus poleks mõni prantsuse uus ekstreemsus linastunud. „Haute Tension“ (2003), „Sheitan“ (2006), „Inside“ (2007), „Martyrs“ (2008) kui peast mõned nimed siia üles lugeda. Noored ja vihased mehed tegid õudusfilme, mis panid vaatajate taluvuspiiri karmilt proovile. Näiteks „Inside“ on selline, mida ma teadlikult olen valinud mitte vaadata. Kõige kurikuulsam neist nimetatud ja nimetamata jäänud New French Extremity laine filmidest on aga minu arusaamise järgi siiski „Martyrs“. Naise elusast peast nülgimisele on teistel raske midagi vastu panna.

„Martyrs“-i kirjutas ja lavastas Pascal Laugier, kes käesoleva aasta 16. oktoobril tähistab poolesajandat sünnipäeva. Üldse on mehe kontol neli filmi. „Saint Ange“ aastast 2004, „Tall Man“ (2012) ja viimatisena „Ghostland“ (2018). Kõik ise kirjutatud ja lavastatud. Mitte just palju. Kuulates ja lugedes Pascali intervjuusid, siis ei ole põhjuseks mitte laiskus, vaid tema ja ka nende teiste lavastajate ja seeläbi ka žanrifilmi sõprade probleem on pigem selles, et Prantsusmaa publiku jaoks ei ole kodumaine õudusfilm aktsepteeritav žanr. Korralik suhtedraama või komöödia, need küll, aga õudusfilm on vististi liiga robustne, ei ole seal piisavat elegantsi. Ja kui publik on tõrjuv, siis muutuvad ka produtsendid kitsiks ja oma filmile finantside leidmine muutub keskmisest keerukamaks.

Martyrs

Antud seisukohta toetab kõige selgemalt nende noorte lavastajate karjäärikaar. Üks-kaks tähelepanuäratavalt ekstreemset filmi Prantsusmaal ja siis raha kutsel Ameerikasse, kus korra keskmist suurusjärku eelarvega filmiga proovida lasti. Olgu siis Xavier Gens, kes lavastas „Hitmani“ (2007) või David Moreau ja Xavier Palud, kellele anti kätte „The Eye“ (2008) uusversiooni tegemine või Julien Maury ja Alexandre Bustillo 2017. aasta „Leatherface“ näidetena. Vaid Alexandre Aja on see reeglit kinnitav erand, kelle tegemiste kohta saab öelda, et žanrifilmi fänn ehk teab nime ilma guugeldamata.

„Tall Man“ oli siis see Pascal Laugieri auhind „Martyrs“-i tegemise eest. Aga täiesti loogikavastaselt nuditi kõik need piiride nihutamiste eest oma võimaluse saanud lavastajad Hollywoodis ära. Hakati jahuma mingitest reitingutest ja vaatajanumbritest . Selle ilmestamiseks olgu siinkohal lugu seniajani valmis väntamata Hellraiseri rebootist. Esmalt kaaluti stsenaristide ja lavastajatena  Mauryt ja Bustillot. Pärast neid Laugieri. Clive Barker ise oli ideest, et Pascal Hellraiseri filmi kirjutada ja lavastada võiks, parasjagu entusiastlik. Kuulub muuhulgas mehele ka tsitaat „I fucking love Martyrs“. Aga Pascal läks projekti juurest ära, sest tema nägemus oli produtsentide jaoks liialt karm. Pannes veidi asju konteksti, sul on film deemonist, kes tuleb oma dimensioonist koos pisideemonitega maa peale, torkab kutsujal turjanahast mõned konksud läbi ja riputab ta lakke. Soojenduseks. Aga siis sa ütled lavastajatele, kes on saanudki tuntuks sellega, et nad tõesti alles läheksid sellise soojenduse peale käima, stopp, see suund, kuhu sa selle filmiga tüürida kavatsed, on meie jaoks liiga karm, uks on seal.

Antud kogemus ilmselt selgitab filmi „Tall Man“ suhtelist leebust. Visuaalse külje pealt siis. Sisult ei ole siin leebet midagi. Siinkohal on paras aeg ära mainida, et üldise kunstilise taseme poolest on debüütfilm „Saint Ange“ kõige igavam. Suhteliselt stereotüüpne, suures eraldatud maamajas oli varasemalt lastekodu ja nüüd varjavad need seinad mingit suurt ja koledat saladust. Vaid lõpuosa saab selgelt aktiva poolele kanda, sest „Martyrsi“ teine pool on mingis osas „Saint Ange“ lõpust tõukunud. „Martyrs“ ise jagunebki selgelt kaheks. Keskpaigani liigub ta home invasioni ja „mis on päriselt, mis ettekujutluse vili“ stiilide segus ja siis keerab suunda, mis korralikud inimesed oksendama, minestama ja kinost välja kõndima sunnivad. Seda kõike täiesti suvalises järjekorras. „Tall Man“, nagu juba öeldud, on Pascali teiste filmidega võrreldes väljanägemiselt sõbralikum. Mängib aga väljasuremise äärel virelevas linnakeses mõttega, et kas ja kellel on õigus jumalat mängida.  Ning hetkel viimane „Ghostland“ on samm tagasi juurte juurde. Vaatajalt sama tugevat närvikava nõudev film kui „Martyrs“. Ema ja kaks teismelist tütart kolivad oma uude koju, ei jõua veel asjugi lahti pakkida, kui majja tungib ilmselgelt halbade kavatsustega paar ja jõhker olelusvõitlus saab alguse.

saint ange

Kõigis neljas Pascali filmis on peategelasteks naised. „Martyrs“-i ekstreemsemaid stseene on küll keeruline ületada, aga taluvuspiire proovile panevaid kannatusi elavad kõik tema peategelased ja mitmedki kõrvaltegelased läbi. Mistap leian, et paslik on tuua sisse võrdlus Takashi Miikega, kelle teravamad teosed samuti vaatajat ei hellita. Sest nii nagu Miiket, on ka Pascali filme lihtne lahterdada. Misogüünist värdjas laseb kaamera ees oma ja vaataja lõbuks naisnäitlejaid piinata, alandada, tappa. Millest lähtuvalt peaksin mina vaatajana need filmid maapõhja needma, sest kui sellist tegevust üheselt hukka ei mõista, on see ju vaikiv heakskiit.

Samas kui Miike puhul on tõesti stseene, mille kohta võib öelda, et need on eeskätt mõeldud piiride kompimiseks, siis Pascali filmides on selle visuaalselt õõvastava välimuse taga tublisti sisu. Jah, mõne koha peal on ideed ja mõtted iseenesest põnevamad ja intrigeerivamad, kui nad filmis välja mängitakse, aga neis üheski ei ole seda Hostelite või enamike Saagide julmust julmuse pärast. Kus ohvrid ongi lihtsalt lihakehad. Vaatajana sa ei tahagi sellises filmis ühelegi tegelasega mingitki sidet luua, sest ei ole ühtegi tegelast, kellele kaasa elada, kes kuhugi areneks, kuhugi liiguks.

Pascal juhib meid aga koos oma tegelastega põrgusse ja annab valiku, kas lased end murda või mitte. Olgu ta siis Jessica Biel, kes hirmuäratava kindlusega jäi lõpuni veendunuks oma tegevuse õigsuses, ainult „heateo“ ohvriks langenud tüdrukul olid kahtlused. Või siis oma peas ideaalses maailmas piisavalt jõudu kogunud tüdruk, kes jõudis ühel hetkel sellesse punkti, et oli valmis reaalsusele otsa vaatama. Mina neid filme näinuna olen seisukohal, et Laugier ülistab naiste tugevust. Tema filmid ei ole kindlasti kõigile. Ebaõiglane oleks neid aga panna ühte patta mõne  vaata kui julged stiilis jälkusega a'la „Human Centipede 2“. Pascal esitab kõigis oma filmides enda jaoks olulisi küsimusi ja tõstatab olulisi teemasid. Need teemad ei ole meeldivad ja sellest lähtuvalt ei pruugi ka vorm olla meeldiv. Aga ta ei piina piinamise pärast. Ta ise ütleb muuseas „Martyrsi“ kommentaariks, et: „The film doesn't talk about torture - it talks about the pain“.

Ghostland

„Ghostland“ oli planeeritud Ameerikas laialt kinolevvi lasta, aga tema linastumise aeg sattus kokku Harvey Weinsteini skandaali puhkemisega.  Nii leidsidki levitajad, et filmile kus hiiglasekasvu mees nukkudeks riietatud tüdrukutega mängib ei ole see hea aeg publikut püüdma hakata. Mis paneb mind mõtlema teemal, et võibolla on Pascali poolt publikule näidatav peegel liiga selge pildiga. Et võibolla me ei saa tema filme vaadates piisavalt tegelikkuse eest põgeneda. Mul on igatahes lootus, et mees kirjutab ja lavastab edasi enda tingimustel. Olgu need filmid siis nii harvad nagu nad on. Aga tuleb kevad, kus on taas põhjust Haapsalus inimesi hirmutada, et seda filmi lähed vaatama, see on ju selle Martyrsi-mehe tehtud!?!?

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1238)