Sadas uduvihma. See tibutas tasakesi, peaaegu hääletult mustale asfaldile, muutes selle märjaks ja libedaks. Oli täiesti pime. Örisevad ebasurnud ei näinud niikuinii midagi, neile oli sellest täiesti ükstapuha. Neid huvitas saak. Nad tatsasid ringi ja muudkui otsisid. Kuid saak oli juba ammu kadunud. Või nii ebasurnud arvasid.

Saak ei olnud kadunud. Inimesed, kes olid epideemia üle elanud, peitsid end endiste kaasinimeste eest, elasid kusagil keldris või röövisid poode. Ebasurnud olid selleks liiga rumalad, et aru saada. Kuid inimesed olid veel elus.

Üks umbes kuueteistkümnene poiss kükitas ühe prügikasti taga. Õnneks oli prügikast varikatuse all, nii et nooruk ei saanud väga märjaks. Tema mustad dressipüksid olid põlvede pealt kulunud, ta hall pusa samamoodi küünarnukkidelt. Nokamüts, mis tal peas oli, kandis ammu unustatud brändi märki. Ta vanad tossud olid talle peaaegu jalga kasvamas. Nii kaua oli poiss nendega käinud.

Käes hoidis ta poolikust rattakettast tehtud kirvelaadset asja. See oli teda mitu korda hädast päästnud ja pidi teda ka mitu korda tulevikus päästma. Aron tõusis ja piilus oma peidupaigast välja ja astus sammu nähtavamale. Üksik sammuja pööras end tema poole ja hakkas komberdama. Poiss keeras end kiirelt, tõstes kirve ja sekundiga olid ebasurnul ajud väljas.

Ta hõõrus kirve puhtaks ja sörkis piirkonna lähima Maxima poole. See oli olnud tema Püha Graal sellest ajast peale, kui ta oli alustanud ellujääja elu. Sellest oli ehk kusagil neli aastat juba möödas. Kuidas küll aeg lendab, suutis poiss veel mõelda, kui juba paistis pood. Ta surus end vastu seina ja hiilis küürakil lähemale. Uks oli ikka veel poolenisti lahti, nagu ta eelmisest korrast mäletas.

Poe pimeduses vilkus üksik tuli, kui ta oma iganädalasele “ostureisile” läks. Vanad ajakirjad, ammu kadunud puuviljad, magusaletid, leivad, piimatooted ja nii edasi ja nii edasi. Teda huvitas aga nimelt tehnika pool. Kas ta polnud mitte eelmine kord siin paari patareide pakki näinud?

Korraga kuulis ta mörinat ja keeras end kohe reaktsiooni ajel ringi. See oli õigesti ajastatud löök eluka pea pihta, mis jättis kirve ebasurnu pooliku kolba sisse kinni. Elukas vajus örisedes ja lõrisedes maha.

Poiss kummardus, asetas jala tolle lõuale ja tõmbas ropsuga kirvest, mis kiilus hetkeks kinni, kuid tuli siis lirtsatusega lahti. Kärbunud ajumass oli üle kogu kirvepea voolanud ja see liikus vaikselt mööda käepidet allapoole.

Ukse poolt kostis veel samme, ju oli tema laamendamist kuulda olnud. Poiss liikus kiirelt tehnika-riiuli juurde, peatudes enda varjamiseks iga takistuse taga. Ta jõudis oma sihtkohta, võttis kaks pakki patareisid ja tahtis minekule asuda, kui kuulis lõrinat juba lähima riiuli tagant. Tehnikariiul asus lähedal sellele kohale, kus enne oli olnud kõrvaluks, kust toodi kaupa sisse. Sinna poole poiss ka suundus. Poiss hüppas hääletult üle saiakeste leti ja kükitas maha.

Örin möödus jalgade tatsumise saatel temast ja siis oli õhk juba piisavalt puhas, et minna. Ta tõusis ainult selleks, et näha endast vähema kui meetri kaugusel üht ebasurnut.

Tolle nägu oli auku vajunud, silmad olid pimedad, pool kaela oli läbi hammustatud ja suured hammustamise jäljed olid ka rinnal ja kõhul. Hallikas nahk oli juba lagunema hakanud ja kätelt oli nahk maas. See oli olnud umbes seitsmeaastane poisike.

Nooruk tarretus, kuid ebasurnu mitte. Too tundis saagi lõhna enda ees. Ta lõrises ja sirutas käed, et poissi haarata, kuid too oli oma nõrkusehetkest üle saanud. Ta keeras ümber ja suundus varuväljapääsu poole.

Ta kuulis oma selja tagant mitmete jalgade astumist, kui ebasurnud hoogu üles võtsid ja teda jälitama asusid. Välisuks paistis ja ta jooksis öhe.

Tänav oli tühi, kui mitte arvestada ühte suvalist ringikooserdajat, kes ei märganud midagi. Poiss jooksis tossude välkudes kortermajade vahele. Ta ei üritanudki end peita, ta vaid tahtis eemale saada sellest ebasurnute ostukeskusest.

Vanast lasteaiast vasakule, tollest kahtlase uksega majast paremale, mäest alla ja ta oligi kohal. See oli valgetest telliskividest maja, ukse asemel oli lett, kus taga istus viiekümnendates naisterahvas. Tema juuksed olid kõik juba hallid ja ta sõrmede vahelt libises läbi tualettpaber, nagu raha loendades.

Tuulekellade helina saatel astus ta trepist üles ja poetas kaks pakki oma noosi letile. Naine vaatas teda ja patareisid ning küünitas siis nii kiiresti kui sai nende poole. Poisi käsi juba puhkas neil.

“Valuvaigistid, nii palju kui me kokku leppisime,” ütles ta. Naine naeratas oma kõige vastikumat irvet ja tõmbas leti alt kaks pakki Ibumetini, paki Aspiriini ja pudeli vett.

“Eks sa võta need, poiss, parem ongi mul. Saan vanast rämpsust lahti. Ega sul pole lootust,” ütles ta.

“Lootus sureb viimasena,” lausus poiss ja võttis kauba. Ta tahtis juba ära minema hakata, kui naine ta peatas.

“Oota! Kas te ei tahaks minu juurde tulla. Kuiv voodi ja soe söök. Mis sa ütled, kasvõi tema pärast,” naine üritas naeratada. Korraks nooruk isegi kaalus seda. Siis tuli talle meelde naise irve, kui ta oli küsinud neid rohtusid tasuta. Ta oli sellise sõimuga üle külvatud ja ära saadetud. Mõni inimene ei unusta kunagi solvangut.

“Mine persse,” pomises ta kõigest ja sörkis minema.

Tal läks koju jõudmiseks pool tundi. Ta oli tagasi tulles tapnud kuus ebasurnut ja peitnud end mitu korda rohkemate eest. Lõpuks jõudis ta vana majaloksuni, peaaegu metsas, kuid siiski piisavalt linnas, et sealt Maximasse jõuda. Maja aknad olid oskamatult kinni naelutatud. Katuses oli määratu auk. Aeda praktiliselt polnudki, kuid miski jõud ei lubanud poisil sellest majast lahkuda.

Ust lahti lükates tungis talle ninna kodu lõhn. Ainult selline, mida võib tunda enda kodus, mis oli tema jaoks seotud sentimentaalsete tunnetega, kui polnud veel seda kõike.

Tasakesi astus poiss elutoa poole ja nägi seda maagilist jõudu, mis ei lubanud tal siit lahkuda. Väike, umbes kümne aasta vanune tüdruk lamas mitme teki all ja värises tasakesi. Temast õhkus kuumust ja palavik oli seda habrast tirtsu murdmas.

 Suur vend istus tema kõrvale, tõstis ta pea endale sülle ja paitas seda. Tüdruk avas silmad ja poiss tõstis ta istukile.

“Näe, sain rohud,” sosistas ta tasakesi.

“Aitäh, venna,” lausus peenike hääl ja tüdruk sulges silmad, näol vaevumärgatav muie. Poiss vaatas oma õde heldimusega, avas siis Aspiriini paki ja libistas tableti õele suhu ning jootis vett peale.

“Kas ma suren?” küsis tüdruk. “Ma ei taha seda, ma kardan surra.”

“Sa ei sure. Ära mõtle sellest,” lausus poiss ja tõusis.

“Mis saab pärast surma?” küsis tirts. “Kas see on samasugune nagu see siin?”

Paus.

“Miski ei saa olla hullem kui see siin,” vastas nooruk. See oli tõsi. Miski ei saanud hullem olla.

“Kas seal on emme ja issi ka?” küsis õde vaikselt.

“Kindlasti on. Ära nüüd enam muretse, ma teen midagi süüa. Ja kui sa sured, ütle mulle ka. Ma tulen kaasa,” sõnas poiss ja läks kööki.

Pisarad purskusid tema silmist ja ta ei suutnud oma nuukseid tagasi hoida. Ta nuttis minuti, võibolla viis ja tegi siis plaani. Ta ei kannatanud enam seda ebaõiglust. See maailm oli omadega juba nii perses, ainuke mis teda käimas hoidis, oli olnud ta haige õde, kes nüüd pidi lahkuma loojakarja.

“Ei, mitte ainult tema,” mõtles poiss. Ta luges kokku oma varanduse, mida nad hoidsid köögis. Sellest piisaks, et saada püstol ja salvetäis kuule. Tal läks vaja vaid kahte. Ja kui ta need kätte saab… kas ta suudab seda teha?