Enne kui asume kogumiku kõiki 14 lugu lühidalt lahkama, olgu öeldud, et igasugune veidi erineva ulme eesti keelde tõlkimine ja avaldamine on väga tervitatav, eriti kui sellega tutvustatakse kodumaisele ulmelugejaskonnale autoreid, kes muidu keelebarjääri tõttu jääks  lihtsalt huviorbiidist välja. Samuti on igati kiiduväärt, et pakutakse üht lisavõimalust juttude avaldamiseks ka kodumaistele autoritele, kelle jutud muidu kuskile mujale kogumikku kas ei sobi või ei pääse lihtsalt löögile. Boonusvooruks pakub Ulmeguru antud antoloogias ka väga hea lühiülevaate ulme ajaloost, rikastades sellega nii alles värskelt ulme juurde sattunud lugejate kui ka paadunud fännide hallollust. Iga kogumik, kus kasvõi 2-3 juttu tõeliselt meeldivad, on igati asja ette läinud ning ka antud raamat täitis oma miinimumnormi vähemalt minu silmis suhteliselt hõlpsasti.

Maniakkide Tänav “Läbi valu ja vaeva”

Peale paari lauset oli juba selge, et tegu on täitsa minu maitsele looga – kratid, sookollid, haldjad, targad ehk kogu kodumaine mütoloogia tuuakse letti. Kui loole midagi ette heita, siis tema lühidust. Olles teinud paari leheküljega tõeliselt hea ülesehituse, oleks tahtnud lugejana antud maailmas veelgi aega veeta ja seda ka teiste tahkude alt vaadelda.

Kir Bulõtšov “Päästke Galja”

Satiiri ja paroodiana täiesti asjakohane Strugatskite loomingu kõrgetasemeline pilamine. Stiililiselt väga ühtlane, jutustuse tempo oli parajalt hoogne – igav ei hakanud ning ka sisu oli erinevalt vendade Strugatskite loomingust päris hästi jälgitav. Mulle muidu selline absurdiulme väga ei meeldi, aga no muteerunud tualetti uppuv stalker tõmbas suunurgad pisut ülespoole küll.

Krafinna “Kuidas lõhnab kohv”

Väga hea emotsiooniderohke kirjeldus, mis maalib lugejale jutust iga paari lõigu tagant uue ja detailiderohke pildi. Minule aga jääb väheks kui jutul ei ole suuremat tegevustikku. Ilmselgelt on mu hinges ikka veel see poisike, kes otsib lisaks heale kirjeldusele ja sisemonoloogile ka seiklust ja märulit. Sama probleemi ees olen ma ka näiteks Lovecrafti õuduslugusid lugedes, no ei suuda neid nautida, kuna tunduvad veidi liiga uimased.

Robert Reed “Suvekuru draakonid”

Olles just hiljuti lugenud autori eesti keeles ilmunud lühiromaani “Mees kuldse õhupalliga”, siis ootused väga kõrged ei olnud. Minu õnneks pidin pettuma ja väga positiivselt: lugu on väga muhe ja väljapeetud seiklus, võiks öelda, et kohati isegi stoilise tempoga. Täpselt selline on ka loo peategelane – rahulik, enesekindel ning ka sümpaatne. Draakonite füsioloogia ja muude detailide kirjeldused on tõeliselt meisterlikud, ainuüksi nende pärast tasub see lugu ette võtta.

Miikael Jekimov “Viimane vahitorn”

Märulit ja põnevust oli küllaltki palju, aga samas ei puudunud ka tegelikult sügavam psühholoogiline moment, kus inimesed ikka otsivad liigikaaslaste seltsi. Veidi meenutas George R.R. Martini kontseptsiooni põhja valvuritest – “varestest”, kes sarnaselt antud loole olid kaitseliiniks inimeste tsivilisatsiooni ja metsiku maailma vahel ning pidid hakkama saama suhteliselt ekstreemsetes oludes.

Szymun Wroczek “Hüpoteek”

Karm ja kohati ka võigas, aga samas otsekohene ja aus lugu. Pikkus ja tempo on väga hästi tabatud, kohati oleks võib-olla et isegi pikemat lugu tahtnud, et paremini aru saada, kes jutus ikkagi seda pimeduse poolt esindavad ning räkitit peavad ja väga kõrge intressiga kiirlaene pakkuvad.

Mart Raudsaar “BR-2m”

Militaarhuvilistest aardekütidteevad korraliku dungeon crawl’i. Kaasaegne linnalegendi pajatus, millest ei puudunud ka harivad detailid Tartu ajaloost. Samas jäi puudu õuduse momendist: eeltöö ja seadistus oli ära tehtud, aga tekst väga kaasa elama ei pannud ning hirmu ei tekitanud.

Stanley G. Weinbaum “Muutuvad mered”

Olenemata asjaolust, et jutt oli kirja pandud ligi 100 aastat tagasi, tundus kogu lugu väga aktuaalne ja huvitav alternatiivajalugu, kuna kliimaprobleemid on ka tänapäeval fookuses. Natukene häiris muidugi, kui juttu tuli telegrammidest ja aurujõul liikuvatest laevadest, aga kohati lisas see loole vaid vürtsi, sest kellele siis aurupunk ei meeldiks. Veidi enam aga lükkas tähelepanu sisult eemale autori liigne püüe lugeja eest fakte varjata ja kunstlikult lisapõnevust luua stseenidega, kus midagi justkui otsustatakse või avastatakse, aga seda kohe välja ei öelda.

Joel Jans “Parun ja Virma”

Jälle selline hea veidi kaasaegsem legendi pajatus, kus mütoloogia- ja muinasjutuelemendid kohtuvad tehnoloogiaga. Korralikule müüdile kohaselt oli loos nii noori neitsisid, vereohvreid kui ka õudsaid elukaid. Jutustuse tempo oli väga hea ja isegi kui lõpp oli kodumaistele muinasjuttudele kohaselt melanhoolne ja veidi ettenähtav, siis pakub lugu head meelelahutust.

Ondrej Neff “Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62”

Antud lugu on kindlasti selle kogumiku parim pala. Loo peategelane pälvis kiiresti poolehoiu tänu oma maailmavaadetele ja ellusuhtumisele, kuid samas tekitas ka aukartust oma oskuste poolest – täielik Ida-Euroopa daredevil. Ning ka ulmet on lühiloos ikka mõnuga: kosmosesondid, tulnukate invasioon ja võitlus maailma ja inimrassi püsimise nimel. Kõik ootused on pandud protagonisti õlule, kes aga peab sisemist psühholoogilist võitlust, kas minna relvile või mitte.

Helju Rebane “Ootamatu edu”

Mõnus satiiriline vahepala 1960-1970 stiilis robootikast. Kuigi lugu oli ladus meelelahutus ja kohati isegi veidi filosofeeriv, siis mingit sügavamat muljet ei jätnud, tundudes oma lihtsuse poolest veidi multifilmilik.

Bruce Bethke “Küberpunk”

Ideaalne stiilinäide 1980. aastate häkkerite loost ja täiesti arusaadav, miks paljud küberpungi kirjanikud on antud loost inspiratsiooni saanud. Kuigi jutu sisu ei ole väga tänapäevane, siis just loo õhkkond ja tegelased tunduvad ikka väga ehedatena ja samas ka nooruslikult naiivsetena. Ja ega palju tehnoloogilise ettekuulutusega mööda ei pandud, sest ega keegi ju raamatukogus väga ei käi ja tippklassi mobiilse seadme hind on küll seal 1400$ juures. Samas on loos kirjeldatud häkkerlus ikka väga lihtsustatud – näiteks panga andmestruktuuridest arusaamine on praktiliselt momentaalne ja nendega manipuleerimine võtab vaid mõned minutid.

(:)Kivisildnik “Õilis pedofiil sisepaguluses”

Ei olnud väga minu maitse, kuna ei olnud väga sisu ning see vähenegi oli väga segane. Selline diiplev kraam, mida joomase peaga klaviatuuri taha sattunud ulmesõber võib kirja panna, aga tavaliselt järgmisel päeval rändab see prügikasti. Loo moraal muidugi on tõene, et leidub kindlasti neid, kes on nõus lõppematu joogivaru eest tegema ükskõik mida, sest jubedusi tehakse ju ka palju vähema eest.

J.-H. Rosny-vanem “Xipehuzid”

Jällegi päris omapäraselt lahendatud müüdi jutustus. Alguses selline tavaline iidsete aegade lugu võõraste, lausa maagilise väega jõudude sissetungist. Samas invasiooni rass ja olemus olid autori pool väga hästi välja kukkunud ja tundusid tõeliselt võõrastavad. Poole loo pealt muutus pajataja ning ka peategelane ning tänu sellele võiks öelda, et hakati probleeme lahendama lausa teaduslikul metoodikal. Veidi sügavust andis ka peategelase sisemine eetiline dilemma konfliktile lahendust otsides. Jutustuse stiil ja ülesehitus meenutasid mulle veidi Crichtoni “13. sõdalast”.