„Hukkunud Alpinisti hotell“ on kõigi aegade parim Eesti film! Ja suure tõenäosusega jääbki selleks. Minu jaoks kindlasti. Vaatan filmi iga aasta vähemalt korra, reeglina sagedamini. Vanasti pidin lootma televisiooni armulikkusele, aga nüüd on mul restuareeritud versioonist kõrvetatud DVD. Oleks muidugi tahtnud osta ametlikult ja poest, aga kui pole kunagi müüdud...

Tulenevalt eelnevast on mainitud film mul praktiliselt peas, nagu ka romaan, mis oma filmiseose ja lihtsuse tõttu on mul vendade Strugatskite enimloetud teos. Ei, mitte lemmik või kõige olulisem, lihtsalt suurima lugemiskordade arvuga.

Seetõttu on ka selge, et kui sain teada, et Veiko Tammjärv teeb koomiksit „Hukkunud Alpinisti hotell“, siis olid huvi ja ootused laes, sest Tammjärve nimi polnud üldse tundmatu ning tema illustratsioonid ja koomiksid ajakirjades „Põhjanael“, „Mardus“ ja „Põhjatäht“ olid 1990ndate keskel ikka täiesti omaette tase. Oli ka selge, et kui ilmub, siis ma kindlasti ostan selle. Plaanisin, et kui saan raamatukogulaenutuste talvise raha, et siis teen endale uusaastakingituse. Elu tegi aga oma jõnksu ning mulle see raamat hoopis kingiti.

Vahemärkusena mainin, et ma nimetan kõiki piltlugusid koomiksiteks. Jah, ma tean, et vastava ala fännide ja asjatundjate poolt peetakse koomiksiks eelkõige lehe(saba)ribasid ning on olemas hoopis peenemad terminid nagu graafiline romaan, BD, manga jne. Aga „koomiks“ on selline mugav ja suupärane sõna ning toortõlkeline „graafiline romaan“ ei ole seda mitte. Olgu aga õigluse huvides märgitud, et Veiko Tammjärve „Hukkunud Alpinisti hotell“ on juba kaanel nimetatud graafiliseks romaaniks ning sellisena on see eesti ulmes päris kindlasti esimene. Olimar Kallase vihikud ja raamat päris graafilise romaani mõõtu ju välja ei anna, olles pigem varemilmunud lühikoomiksite kogumikud.

Alpinisti-filmi koomiksiks tegemine on mõneti päris ülbe loomeakt, samas ka üliturvaline. Turvaline just seetõttu, et asja teatakse ning kultusfilmil on palju minusuguseid fänne, kes huvituvad igal juhul. Ja fännide hulk ning tuntus keerab üritusele teatava ülbuse vindi peale, sest teha lummava visuaaliga filmile kõrvale koomiks on ikka päris ülbe ettevõtmine – kõigil on juba oma pilt ajju kinnistunud ning koomiks peab hakkama seda nüüd välja tõrjuma, või siis vähemalt ilma suurema valuta end sinna kõrvale istutama. Võib kohe ka öelda, et minul koomiks lugedes küll mingit tõrget ei tekitanud...

Alpinisti-koomiksi visuaali võib kokku võtta, kui parafraseerida üht tuntud nõukogude multifilmi: „Alpinisti-filmi tead!? Tead! Vaat täpselt selline ongi, aga üldse mitte sarnane!“ Situatsioonid, tekst ja vaated on filmist tuttavad, aga Veiko Tammjärv on neile kõigile andnud oma kuju, lisanud oma nägemuse. Lühidalt: viskad kiire pilgu peale ja kohe on selge, et mis ja kes, aga kui lähemalt vaatad, siis on hoopis teistmoodi, tekivad omad jooned jne. Muarust on see väga äge, et mitte öelda meisterlik lahendus. Eriti just materjali puhul, mis meisse on visuaalselt enam kui kinnistunud. Eraldi ja positiivselt peaks ära märkima leheküljed, mis esitavad katkeid politseiraportist, aga ka teatavat rõhku andva punase värvi lisamise mitmetele lehekülgedele.

Tulenevalt isiklikest eelistustest, on minu jaoks ka koomiksi puhul esikohal tekst ja sisu. Jah, tundmatu koomiksi puhul on pilt esimene, mis haagib ning kui kunstniku laad kohe üldse ei sobi, siis jääb ka koomiks lehitsemata. Kui aga tutvus juba sõlmitud, siis läheb raskuspunkt sisu ja teksti peale. Ilmselgelt pole taoline lähenemine visuaalmeedia puhul kuigi arukas, aga selline ma juba olen ning eks ma filmide puhul käitun niisamuti. Sisu poolest alpinisti-koomiks midagi uut ei paku – see kõik on juba filmis olemas. Teksti poolest ka mitte, sest kirjeldav tekst ja dialoogid järgivad üsna täpselt filmi, mis omakorda järgis raamatut. Küll tuleb aga kiita kunstniku mängimist teksti visuaaliga. Näiteks Hinckus, kes tropp suus midagi pomiseb ning jutumullis (lk 56) on selle koha peal pisem, karvasem ja loetamatu sõnajoru. Lugeja võib aimata, aga kindel olla ei saa. Või siis proua Moses (lk 73), kelle jutumullis on tekst peegelpildis, aga loetav... noh, et inspektor Glebsky on juba selja pööranud, kui proua Moses vastab.

Raamatu tagakaanel ütleb Veiko Tammjärv: „Usun, et koomiksina pakub see lugu filmi- ja kirjandushuvilistele värsket elamust ja uusi põnevaid vaatenurki.“ Nägin seda alles pärast koomiksi lugemist, jäin mõtlema ja omaenda elamust vaagima. Jah, kindlasti oli uusi nurki ja ka elamuses oli teatavat värskust. Oleks vast oodanud ehk julgemat ümberkäimist algmaterjaliga, suisa töötlust või edasiarendust, aga samas ma mõistan, et kultusfilmi koomiksi puhul taolist lähenemist vist heaks ei kiideta.

Mainima peab ka, et koomiks on just filmiversiooni töötlus, et koomiks järgib neid muudatusi, mis eristavad filmi vendade Strugatskite romaanist. Koomiksist puudub samuti mustkunstnikust onu, aga uuenduslikult puudub ka Kaisa. Pisikesi erinevusi filmiga on veel, aga need pole märkimist väärt. Pealegi, ma pole sedasorti vaataja, kes filmi vaadates näpuga raamatus järge ajab. Kui oli vaja, siis oli vaja! Koomiksi puhul samamoodi.

Tegelikult huvitab mind hoopis, kuidas saaks aru ja võtaks koomiksi vastu inimene, kes pole romaani ja filmi asjus sedavõrd kodus, kui mina. Mind näiteks häiris, et Glebsky ei öelnud Simonet’le, et viib ta kartsa või vangikongi. Jah, ma saan aru, et tegelikult oli see loo seisukohalt üsna ebavajalik lause, aga ma suisa ootasin seda, sest mulle oli see oluline ja mul oli see meeles. Vaat huvitakski, kuidas võtab koomiksit vastu lugeja, kel sellised asjad peas pole? Ühele lugejale, kes romaani luges viimati eelmisel sajandil ja filmi vist ka eriti ei mäleta, käis koomiks igatahes üle jõu ning ta kinkis selle mulle. Võib-olla pole ta ka eriline koomiksiinimne, võib-olla...

Kui ma aga analüüsin omaenda elamust, siis lõpphinnanguna oleks see ettevaatlikult kiitev. Alguses pani pisut vastu, aga kümnekonna lehekülje järel sain rütmi kätte ja tagakaaneni jõudes oleks veel tahtnud. Meeldis küll. Kindlasti loen veel ja päris kindlasti edasi ei kingi või maha ei müü.


Hukkunud Alpinisti hotell

Arkadi Strugatski
Boriss Strugatski
Veiko Tammjärv
2020
128 lk

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2032)