Tormi Ariva – "Tühi paun"
Fantasy, oeh…
Heakene küll – tänu Musta Kassi vahvatele arvustustele BAAS-is hakkasin möödunud sügisel lugema Richard Kadrey poolt kirja pandud Sandman Slimi lugusid, mis koos sama loogika järgi toimiva maailmaga romaanis „The Everything Box“ on fantasy’t minu silmis tublisti rehabiliteerinud. Mitte, et see ulme alamžanr kuidagipidi iseenesest rehabilitatsiooni vajaks, aga… Mul on lihtsalt niivõrd tegelikult ja sügavalt ja tõsiselt tüdimus, vastumeelsus kõigi nende rännakute/missioonide, haldjate, võlurite, nõidade, päkapike, lohede ja muu taolise osas, mis leiab aset pseudokeskaegsetes maailmades. Ei ole ma suutnud vaimustada ka moodsa aja sünkmornist ega ka näiteks jagelemisest Westerose mõningate kuningatroonide ümber ja üleüldse, eks ole. „Kääbikust“ ja „Ashinari kroonikast“ selles vallas täiesti piisab mu jaoks, „Sõrmuste isand“ juba kippus kuskil „Kahe kantsi“ poole peal tüütuks kätte ära minema, ülejäänud on olnud selgemast selgem üledoos. Ehk siis fantasy rindelt on vaja midagi eriskummalist, midagi teistsugust. Näiteks ülalnimetatud Sandman Slim või kasvõi Potteri saaga. Viimasega muidugi seondub jälle omakorda üledoos kõikvõimalikest erinevatest võlukoolidest, mis selle laineharjal on vallutanud raamatuletid ja filmiriiulid.
Eks kindlasti on kirjutatud väga palju ja igasugust fantasy’t ja väga erinevatesse maailmasüsteemidesse. Minu lugemus on lihtsalt kirbusitasuurune. Ja tuleb tunnistada, et üks suurimaid Reaktori jutuloome plusse on olnud siit leitud motivatsioon lugeda ka teistsuguseid asju kui harjumuspäraseks saanud.
See pikk, lohisev ja üksnes väga ääriveeri antud jutuga seotud avang on lihtsalt selle tõsiasja kinnitamiseks, et lisaks kõigile muudele subjektiivsetele veidrustele, peab autor veel arvestama lugeja eelarvamustega. Või siis tegelikult ka ei pea arvestama, aga see võib lihtsalt anda juhtlõnga kätte, miks mõnda juttu/raamatut isegi kätte ei võeta, miks sellest arvatakse nii nagu parasjagu arvatakse ja ka vastupidi – eelarvamused või nimetagem neid siis eelhäälestuseks, sest see võib ka olla positiivne, võivad mõne asja populaarsust ebaproportsionaalselt suurendada.
Lõpuks jõuan jutu eneseni ka…
Algus: päkapikud, kõrts, õlu ja härjapõlvlane ei sisenda minusse erilist julgust. Nagu üks tavaline fantasy ikka… Noh, hakkab siis üks päkapikk teisele lugu jutustama, milles keegi kolmas jutustab neljandatele mingit muud lugu ja siis tekkib veel selle „komplekti“ ümber raamlugu, millele viimased lõigud lisavad veelgi suurema raami ümber. Hakkad justkui seda va matrjoškat lahti harutama ja avastad siis, et ise oled hoopiski matrjoškade sees, mis omakorda veel suuremate sees. Selline „struktuuriline“ võte. Selleks, et raamjutustus (a la rääkivad pead, kes lahkavad kuskil mujal, millalgi varem, kellegi (tihtipeale teisega) juhtunut ja kuidas see rääkivaid päid ja üleüldse kogu ilmaruumi mõjutab) oleks huvitav või oluline ei piisa minu meelest raamjutustusele veel omakorda raami (või veelgi enam: „kärgstruktuuri“) loomisest. Raamil peaks olema ka mingi sisuline väärtus. Vastasel juhul võikski piirduda loo rääkimisega, mitte luua kunstlikult vee lisaks jutustajaid juurde.
Ja suurt rohkemat lugemis- või avastamisrõõmu polnudki. Puudus personaalselt minu jaoks oluline lugu. Aga nutikalt kokku järgatud jupikesed küll.
Kui nüüd autor ja teised käesoleva artikli lugejad imestavad, mida ometi peaks siit olema jutu kohta kasulikku järeldada, siis tegelikult võib autor endamisi selle plusspunkti kuhugi tabelisse märkida, et ta on lugeja mõtlema saanud. Ja see on juba väärtus iseenesest!
Risto. J Juvanen – Perefotod
Tegemist on postapo settinguga – jube külm on, nii et ilmselgelt on midagi juhtunud. Rändavad tüübid kuhugi, millekski, ootavad abi, midagi juhtub. Kole on olla, sest tore oli möödas ja ei juhtunud mitte miskit erilist… Seetõttu läheb tähelepanu detailidele. Ja siit algavad Väikese jutu Suured probleemid.
Kui järgnev mõjub detailide kallal närimisena, siis väga hea – autor ja lugejad on õigesti aru saanud. Juttu eriti pole, mille kallal närida, niisiis on mulle jäänud üksnes detailid ja nende närimisest tekkivad mõtted.
Kokku on pandud asjad nagu külmunud aasad, härmas põllud, tühermaa ja tundra. Kuskil on võsa, mida saab veel kasutada lõkke jaoks materjali kogumiseks. Maine elu, meeldib või mitte on veepõhine koos kõige sellega kaasnevaga. Üldiselt on nii, et ökosüsteemid, kus aastaringi on kogu aeg miinuskraadid, ei tooda tundrat ka mitte. On jääkõrb. Tasub vaadata Antarktika poole, kus sisemaal on sellised tingimused; või siis kõrgmäestikud, kus on igijää ja -lumi. Olgu – võtab aega, enne kui kõik, mis on olnud omane tundrale ja parasvöötmele jne külmas lõplikult hävib, kuid siis, selles vahepealses hävingu ja hääbumise etapis ongi pigem tühermaa, mitte põllud või aasad enam. Ehk siis kui oli suvi ja tuli talv, siis on aasad ja põllud ja sood, metsad, võsastikud külmunud. Kui oli aastaid tagasi (autor ütleb „igavene talv“) intsident, siis täna on tühermaa. Detailide vastuolulisus.
Võimalik, et muidu sellise poeetilise alguse üle, mis siin on, ei nurisekski, kuid kordan öeldut: juttu ennast on vähe, seega peavad kõik detailid absoluutselt paigas olema, et ulmejutu asemel ei tekkiks mingi suvaline sisutu sõnade joru. Ning maagilise realismi või poeetilise sümbolismiga minu jaoks üht juttu ulmena maha müüa ei õnnestu. Sellise üritusega võib minna päris kunstiinimeste juurde.
Siis tuleb lõik algusega „temperatuur langeb miinustesse“. Olgu – ma möönan, kui kasutusel oleks Fahrenheiti skaala, siis tõesti on vee külmumispunkt ja järelikult ka kogu see härmatamine ja külmumine juba 32°F madalamal temperatuuril ja sel juhul oleks miinustesse langemine sisuliselt loogiline. Aga minu esimene reaktsioon oli: hei – siin miskit ei klapi jälle… Detailid, detailid, detailid. Need kas töötavad koos või mitte.
Miks kasutavad inimesed öösel keevitusprille??? Tavaliste päikeseprillidegi ei näe pimedas enam suurt midagi…
Igavene talv ja sel aastal abi saabumine: „igavene“ ja „sel aastal“ on umbes sama hea ühes lauses kui „ammu aega tagasi, nii umbes möödunud reede paiku“. Kui talv on olnud igavene, siis pigem ikkagi ei oodata enam „sel aastal“ abi. Siis on juba mingid muud rituaalid ja mõtted. Siis võiks eeldada irratsionaalset, sürreaalset postapokalüptilist religioosset rituaali, millele kusjuures on tekstis viited täitsa olemas, aga miks seda poeetilise ilulemisega hägustada?
Leegi jahtumine ja kuumenemine – sinine on tegelikult kuumem kui kollane ja kollane on omakorda kuumem kui punane.
Et kui on tundra, siis kust on pärit puutüved? Nõus, võsa vahel ka leidub puutüvesid, kuid tasuks siis ikkagi otsustada, kus on tegevuskoht – mets, tundra, võsa, tühermaa, soomülgas või mõni muu koht ja seejärel püsida kohakirjeldustes järjepidev.
Paslik on siinkohal joon vahele tõmmata, et arvustus jutust pikemaks ei küündiks.
Eelpooltoodu vastukaaluks olgu öeldud, et kui lasta jutu emotsioon ligi, siis hakkab külm, kõle ja päris kole. Seega tegelikult võiks lugu töötada küll. Pärast detailide paika sättimist.
Helina Ravasoo – "Järv"
On väike küla, külas järv, järvega seotud legendid. Lähedal linnas on ülikool, on kolm tütarlast, kellel järvega ja üksteisega igaühel oma teema. Ega siin midagi eriti üllatavat pole. Lugemise järgselt on tunne, et kui ma oleksin 13-aastane tütarlaps, kes fännab fantaasiajutte, siis võiks see lugu mulle korda minna. Noh, teate küll – ma ei ole 13-aastane ega ka tütarlaps mitte.
* * *
Kokkuvõtteks. Ma nimetaksin päkapikejuttu „tehniliseks eksperimendiks“; see külmunud kohas toimunu oleks siis postapo „poeetiline eksperiment“; ja kolmas lugu kvalifitseeruks ilmselt YA olme-ulme piiril balansseerimise eksperimendiks.
Eksperimenteerima peabki, sest kuidas muidu saaks teada, mis töötab ja kuidas kirja pandu lugejat mõjutada võib.
Kui ma peaks need kolm juttu mõtteliselt üksteise vastu välja mängima, siis minu jaoks väljuks võitjana lugu „Perefotod“. Puhtalt emotsiooni tõttu. Selle loo emotsioon läks mulle korda ja kuhugi kuklasse jäi kripeldama „Mida värki???“ selles mõttes, et tahaks nagu veidi rohkem teada selle asja kohta.
