Ulmestaar: Tatjana Peetersoo

Ühesõnaga, esiteks võid enda kohta lugejale paar lauset öelda. Kes oled ning millega tegeled?

Paar lauset enda kohta… See on nüüd küll kõige raskem osa.

Kes olen? Kuis võiks iganes enne surma jõuda lõppjäreldusele, kes keegi on. Inimolend, loodetavasti. Mitte tulnukas, ise küll ei mäleta, oleksin justkui kogu aeg siin olnud. Kuigi… võib-olla lihtsalt ei mäleta.

Staatuselt eelpensionär, tartlane, kuuekordne ema, kolmeteistkordne vanaema.

Tegelen elu mõtte otsimisega igal hommikul, voodiäärel istudes kiusab vahetevahel ka arutluskäik, kas üles tõusmisel (ülestõusmisel) on üldse mingit mõtet… No midagi siiski on, tundub mulle. Siis tõusen üles (olen ülestõusnud) ja hakkan ulmet tõlkima. Praegustes oludes suurt muud ei teegi.

Eelnenud elu jooksul tegelesin… tõlkimisega. No küllap oli seal muud põnevat ka, aga peaks ütlema, et punase joonena on kõike läbinud tõlkimine. Aastast 2000 asusin tööle Eesti Õigustõlkekeskusesse, edasi 2003 Luksemburgi Euroopa Komisjoni eesti keele tõlkeosakonda, edasi Brüsselisse komiteede tõlkeosakonda (ja kõik see oli kohutavalt igav ja tüütu, aga ju ma siis ikkagi olen sõltlane). Samal ajal paralleelselt sain salaja tõlkida ka midagi huvitavamat, eelkõige ulmet.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Nagu tavaliselt, loen mitut raamatut korraga.

David Mitchell „Luukellad“. Meeldib ja soovitan. Kuigi süžee on üpris keeruline, aga selle eest huvitav. Täielikuks nautimiseks tuleks vist mõne aja pärast uuesti üle lugeda. Kuid seda teen ma niikuinii alatasa.

Näiteks Poul Anderseni „Taevarahvast“ just loengi uuesti üle. Seal muidugi on osad jutud väga head, teised jälle mitte nii head, aga lugeda tasub kindlasti. Kui jutt ei meeldi, siis saab ju lihtsalt järgmise võtta.

Äsja tõin ka raamatukogust „Läbi valu ja vaeva“. Midagi täpsemat ei oska praegu öelda, loetud on alles esimene ehk nimilugu – see meeldis küll. Eks siis edaspidi ole näha.

Vaadanud…? Küllap midagi ikka, aga ei tule praegu meelde. „Tenet“ oli vist viimane, polnud viga.

Mängimisega ei tegele. Kui mõni lapselaps vahel mu sinna paturajale ahvatleb, ajan endale ruttu päitsed pähe. Liiga mõttetu tegevus + aega rööviv + sõltuvust tekitav. Kui aastal 2000 esimest korda masintõlkega kokku puutusin, siis tundus see nii põnev nagu mingi arvutimäng. Kuigi natuke lombakas.

Aga muidu on lihtsalt tõlkimine olnud parem igasugusest mängust. Vaatan järgmist lauset ja üks hääl ütleb mu peas kõrvade vahel, kuidas see peaks eesti keeles olema. Kui vaid jõuaks klahvide klõbistamisega järele… Täiega sõltuvust tekitav. Kuigi aega see minu meelest ei raiska. Sest vahel võib tulemuse üle isegi täitsa uhke olla. Enda arvates vähemalt.

Samas muidugi on arusaadav, et kõiki tekste ei saa sama mõõdupuuga võtta. Autori omapära, keelekasutus, mõtteviis tuleb ju igal juhul säilitada. Oleks ju mõeldamatu tõlkida peapöörituseni keerulise lauseehituse ja sadade omadussõnadega Bradburyt samamoodi nagu mõnda vahvat kolmesõnaliste hüüdlausete saatel tegutsevat action-kirjanikku… siin olenebki väga palju ka mõistvast loomingulisest toimetajast, kellega saab vaielda. Näiteks kirjastuses „Ersen“ on mul olnud ka selliseid toimetajaid, kes Londoni lumpenite uskumatult arusaamatu slängi parandavad korrektseks eesti keeleks või lihtrahva külakeeles kõik verbid üle siluvad ja õigeks ajavad… no vabandust, raffas, kui ma ise teksti kirjutaksin, kas siis tuleks ka keegi vaidlema, et Liza Doolittle’i isa jutt on kuidagi pahasti paberile jäädvustatud?

Lisaks muidugi tuleb eri keeltest tõlkides aju ümber häälestada. Soome keel on peaaegu nagu eesti keel, aga tegelikult üldsegi mitte. Inglise keel ei ole vene keel, otse vastupidi. (Ei hakka nüüd spekuleerima, kumb on keerulisem või huvitavam või ilusam vms. Sest kassid ju pole koerad, aga mõlemad nunnud ikkagi.) Saksa keel on üldse äraspidine ja prantsuse keelest me ei hakka parem rääkimagi. Igaüks isemoodi mõnus. Nii et väga põnev mäng see tõlkimine, nõuab ümberkehastumist. Peaaegu nagu elugi.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mingeid kanoonilisi piiranguid ma ei sea. Raamat peab olema huvitavalt kirjutatud ja huvitava süžeega. Kui ei ole huvitav, vaid muutub igavaks, hakkab kohe peletama.

Näide: pikka aega oli konkurentsituks lemmikuks Banksi „Relvade kasutus“. Absoluutselt. Nüüd on mõned konkureerima asunud.

Kolm lemmikut (juttu, raamatud, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lause-lõiguga neist lugejale.

Heinlein. Kõik ja üldse.

Banks. Enamus asju, kuigi mitte kõik. Mõned kipuvad venima.

Harry Harrison. Bradbury, kuigi on pisut raskepärane. Pooled Asimovid. Martini esimesed kaks „Troonide mängu“ raamatut ja sellele eelnevad jutud-lühiromaanid. Adamsi paar esimest pöidlaküüdi-raamatut. Ja loomulikult Zelazny. Siis veel venelasi: Strugatskid muidugi kõigepealt, Lukjanenko (kuigi mitte kõik ja, vabandust, aga tõlked eesti keelde on olnud ikka kohutavalt halvad), Pehhov. Ah jaa Bulõtšov. No poolakatest muidugi klassik Lem ja Sapkowski Nõiduri-lood (kuigi neid sai loetud vene keeles, poola keelt ma nii palju ei oska) olid ägedad. Bujoldi pooled Miles Workosigani raamatud. Aitab kah.

Ei hakka midagi forsseerima. Lugeja lugegu ise. Ja pole ka mõtet oma lemmikuid teistele peale pressida.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Ma tegelikult üldse ei jõudnud, vaid ma olen seal ulme juures enda meelest kogu aeg olnudki. Enne kooli oli mul kodus üksi väga igav (ainus laps) ja siis ma käisin Pärnu Lasteraamatukogus endale laenutamas „Seiklusjutte maalt ja merelt“, mis on ju ka täitsa hea ulme. Need olid mu tolleaegsed lemmikud. Pärastpoole ilmus „Mirabilia“ sarjas ka üht-teist ja eks ma nõnda neid lugesin, nagu välja anti. Vähevõitu muidugi anti. Kuskil esimeste hulgas oli Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa“, ehe nõukogude kangelasraamat, aga sel ajal päris põnev.

On sul lemmikloomi?

Kui elasime maal talus, siis oli neid lemmikloomi ikka karjadena. (Selles mõttes, et väikeste karjadena: lehm mullikaga, 18 lammast, igal aastal uus 10-sealine partii, Bernhardiin, perioodiliselt 20 kassi, 2-8 hamstrit ja 5 merisiga. Vahepeal kanad ka, aga mitte-lemmikloomad panid need varsti nahka.)

Alates aastast 2000 on mul olnud kogu aeg Pontu ja Kiisu. Pontu elas 18 aastat, Kiisud vahetusid, sest nendega juhtus alati midagi. Viimane Kiisu oli Felix, aga ka tema suri eelmisel aastal. Praegu on järel ainult väike neljavärviline laiguline kassike Pumps.


Jutuvõistlus tuleb taas!

Tuletame meelde, et jutuvõistluse lõpuni aega veel vaid kaks kuud. Korraldab: Eesti Ulmeühing ja kirjastus Fantaasia. Tööde esitamise tähtaeg: 31. märts 2021.

Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2021. mai alguses.

Võistlust toetab Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Parimad tööd avaldab  kirjastus Fantaasia.

Osavõtu tingimused:

Jutu pikkus ei ületa 14999 sõna.

Jutt on esitatud eesti keeles.

Jutt on sisult ulmeline: žanriks fantaasia, õudus, teaduslik fantastika, alternatiivajalugu.

Tegemist on originaalteosega, mida pole varem avaldatud (ka mitte veebis) ega ole avaldamiseks esitatud ühelegi kirjastajale.

Plagiaat on keelatud. Autoriõigustega kaitstud materjali kasutamisõiguse eest vastutab autor.

 

Võistlustöö tuleb esitada e-kirja manusena aadressil: jutuvoistlus.ulme@gmail.com. Rohkem juttu tingimustest ja vormindamisest leiab http://ulme.ee/veeb/?page_id=10037&lang=et

 

Üleskutse ulmefännidele

Voronja galeriis avatakse 30. mail näitus "Kolmainsus – Teadus. Kunst. Ulme.", mida kureerib teadlastepaar Kaija Põhako-Esko ja Tõnu Esko.

Näitus ühendab kunsti, teadust ja ulmekirjandust. Kuraatorite, teiste kaasatud teadlaste ja ulmekirjanike kommentaarid aitavad käsitletavaid teemasid avada kogu spektri ulatuses – reaalsusest pööraseimate fantaasiateni. Suvenäituse üheks osaks on raamatukogu valitud ulmekirjandusteostega.

Pikemalt loe: https://kultuur.err.ee/1232221/voronja-kaheksandat-hooaega-kureerivad-teadlased-kaija-pohako-esko-ja-tonu-esko

või https://tartu.postimees.ee/7152242/teadlastepaar-kureerib-kunsti

 

Kuna kolmainsuse üks osa on ulme, siis on kuraatorid pöördunud Eesti Ulmeühingu poole palvega aidata kaasa näitus ettevalmistamisele.

Teemad ja dilemmad, mida püütakse näituse kaudu avada:

Geneetika

1.      Kas inimest saab muuta paremaks – näiteks genoomi manipulatsioonid, kasvatatud organid või kloonitud inimesed? Milline oleks täiuslik inimene? Ja kes selle üle otsustaks?

2.      Kas haigused saab populatsioonist täielikult välja ravida ja mis oleks selle hind? Kas selline ühiskond oleks jätkusuutlik?

3.      Kas surematus on saavutatav ja selline elu elamisväärne? Kumb väsib enne – teadvus või bioloogiline kest?

4.      Kuhu võiks viia suunatud evolutsioon? Eugeenika varjuküljed.

5.      Kloonimise võimalikkus ja tagajärjed – näiteks teadvuse ülekandmine ühest kehast teise, ajalooliste isikute elluäratamine.

Robootika ja tehisintellekt

1.      Millal saab robotist inimene ja vastupidi – inimesest robot? Kuidas defineerida inimest ja inimlikkust – kas küborg on inimene?

2.      Millal ja kuidas tekib teadvus? Kas tehisintellektil on teadvus?

3.      Kas masinate võidukäiguga saabub ühiskondlik ja kultuuriline taandareng? Kas tehisintellekt võtab ühel päeval võimu inimeste üle? Kuhu jõuab inimkond, kui inimene lõpetab mõtlemise?

Uued tehnoloogiad

1.      Milline on meie elukeskkond tulevikus? (isesõitvad autod, laboris kasvatatud toit, uudsed lahendused energeetika probleemidele jne.)

2.      Keskkonnakatastroofid ja looduse kättemaks

Füüsika, astronoomia, universum

1.      Kas oleme universumis üksi? Kas seal on sõbrad või vaenlased?

2.      Inimkonna võimalik laienemine universumisse, kosmoserännud ja nendega kaasnevad probleemid

3.      Paralleelmaailmad, ussiaugud ja ajarännud

 

Kõik, kellele meenub toodud teemadega seotud raamatuid (või ka jutte), mida võiks teemade kaupa seal välja panna või ka tsitaate koos viitega ulmeraamatule, kust tsitaat pärineb (aga miks mitte ka nende raamatute häid kaasi – näiteks ingliskeelsetel väljaannetel), andke teada aadressil juhatus@ulme.ee

Eelistatud on eestikeelsed teosed (veel parem, kui ka eesti autorite omad), aga soovitada võib ka ingliskeelseid.  Ja kindlasti ka palve – kui soovitate raamatut, siis ikka koos teema või konkreetsete küsimustega, millega teos tegeleb. Kõik ei ole kõiki raamatuid lugenud ja keeruliseks läheb neid raamatuid näitusel teemaga seostada, kui ettepaneku tegija ise seda ei tee.

Kui kellelegi meenub ulmekirjanike mõtted või tsitaate teaduse eetilistest ja tehnilistest piiridest, on seegi abiks.

Veiko Belials

 

Õhtud Eesti ulmega: Meelis Krafti jutukogu "Saared" esitlus

Teisel reedel, 8. jaanuaril jätkusid Tartu Kirjanduse majas õhtuid Eesti ulmega. Kavas oli seekord Meelis Krafti jutukogu “Saared” esitlus. Autoriga vestles Mairi Laurik

 

Kiviõli aurupungikunstnik avas vanas koolimajas muuseumi

Kiviõlis tegutseb aurupunki viljelev kunstnik Konstantin Maltsev, kes kasutab oma töödes paljuski vanavara. Hiljuti avas kunstnik Kiviõli vanas koolimajas muuseum-stuudio.

Lähemalt võib lugeda Postimehe artiklist.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0407)