Terve plejaad kõige kõrgema kategooria ulmekirjanikke on oma hobiks märkinud kirgliku malemängu. Nimekiri on pikk, näiteks Edgar Rice Burroughs, Lord Dunsany, Isaac Asimov, Harry Harrison, Robert Sheckley, Robert Jordan, Roger Zelazny, George R. R. Martin, Jack McDevitt. Aga kui hakata lähemalt uurima, et mil moel see kirglikkus ka avaldub ja kas neil ka silmapaistvaid tulemusi on, siis allikad on enamasti üpriski kidurad.

Selles suhtes on erand Fritz Leiber, kes erinevalt paljudest teistest suhtus niisama kergemasse nupuklõbistamisse küllaltki vastumeelselt ja eelistas korralikku pikka turniirimalet.

Käigud sai noor Fritz selgeks küllaltki hilja, 12-aastaselt ja kuigi on märgitud tema mänguosavuse kiiret arenemist, siis poisipõlves ta eriti entusiastlikult nuputõstmist ei harrastanud. Olukord muutus kardinaalselt ülikoolipõlves, kus ta nakatumine malepisikuga on nii tõsine, et kaalumisele tuli mingil hetkel isegi professionaalse maletaja karjäär. Õnneks avastas ta peagi, et –- ta enda sõnade järgi – „male oli liiga ohtlik, see röövis liiga palju aega, eriti kirjutamise arvelt“. Ja ta loobus malest täielikult paarikümneks aastaks. Pärandiks oma esimesest malehaiguse perioodist sai ta hulga eluaegseid sõpru, teiste hulgas Harry Otto Fischeri, kelle osa Leiberi tuntuima tegelaskuju Halli Hiirepüüdja loomise juures ei ole võimalik alahinnata, pealegi on viimase kaaslase Fafhrdi välimus nagu Fischeri pealt maha kirjutatud.

Alles 1950. aastate keskel, perioodil, mida ta ise nimetab „alkohoolseks keskea kriisiks“, võttis ta uuesti maleraamatud pihku. Maleline enesetäiendamine ja teooria tudeerimine ning regulaarne turniiridel osalemine tõid ka rõõmustavaid tulemusi. Samas on ta ise hiljem kirjutanud, et mõistis üsna ruttu, et ta on tõsisemaks malekarjääriks liiga vana (hakkas 50 saama) ja et male võtab ikka veel kirjutamiselt liiga palju aega ära. Siiski, et hingele mingitki palsamit pälvida, pingutas ta täpselt niipalju, et jõuda oma reitinguga maleeksperdi kategooriani (ainult USA-le omane järk, vastab ligikaudu Eesti meistrikandidaadile). Kõik see võttis tal aega viis aastat, teist samapalju mängis ta nö „vana rasva pealt“ veel kaasa, aga erilise eduta, jäädes pigem turniiritabeli teise poolde.

Niisiis, tulemustest. 1958. aastal, pärast Californiasse umbes Tartu-suurusesse linna Santa Monicasse kolimist võitis Fritz kohe suure ülekaaluga 26 osavõtjaga Santa Monica Open’i turniiri, saades 7,5 punkti 8st.  Tõsi, tegu on vaid linna meistrivõistluste tasemel üritusega. Tulemust ei või siiski alahinnata, sest tõsiasi on ka see, et järgnevatel aastatel ei õnnestunud Leiberil oma ainsaks jäänud triumfile isegi mitte lähedale saada. Leiberi malelised tippaastad olid kuuekümnendate algul, mil ta mängis mitu aastat kohaliku klubi eest võistkonna esimest lauda, võitis simultaanpartiis suurmeister Samuel Reshevskyt (selgitus neile, kes maleajaloost tuhkagi ei tea: sama mees, kellega meie Paul Keres tippturniiridel aastakümneid puid-maid jagas ning kes oli osaline nii kuulsal maailma kaheksa parima maletaja osavõtul toimunud 1938. aasta AVRO-turniiril kui ka 1948. aastal toimunud viie suurmeistri vahelisel male maailmameistri selgitamise matšturniiril) ning saavutas Lõuna-Kalifornia amatööride meistrivõistlustel kolmanda koha, kusjuures ka võit oli käeulatuses ning alles kaotus viimases voorus jättis ta tiitlist ilma.

Ta oli üksvahe ka kohaliku maleklubi president ning kirjutas malealaseid artikleid ajakirja Chess Life.

Kui tugev maletaja Fritz Leiber siis oli? Seda on päris raske öelda, sest võrdlusmaterjali on napilt. Tema parim reitingunumber oli 2085. See on siiski kohalik, mitte FIDE ametlik Elo-reiting, mis võeti kasutusele alles 1970. aastal.  Kuigi USAs oli juba kasutusel matemaatik Arpad Elo välja töötatud algoritm, jõuti seda veel mitmeid kordi kohendada, nii et päris üks-ühele toonaseid reitinguid tänapäevastega võrrelda ei saa. Pealegi on tänapäeval reitingut olulisem lihtsam tõsta kui 60ndatel. Kui aga tema mängitud partiisid kaeda (mida interneti abil nii kümnekonna leiab), siis võib küll öelda, et tema tase oli selline, et oma parimatel päevadel oli ta suuteline iga lihtharrastajat alati võitma ja ära karistama ka liiga uljalt mängivat endast palju tugevamat maletajat. Samas ei olnud ta kindlasti ulmeringkondades kõige tugevam nuputõstja, isegi tol ajal mitte. Näiteks samadel aastatel Leiberiga maletas ulmefänn nimega Louis Russell „Russ“ Chauvenet, keda iga ulmefänn kindlasti teab kui sõna „fanzine“ leiutajat. Tema saavutuste rida on oluliselt pikem, sisaldades näiteks nii USA amatööride meistritiitlit kui ka  hulganisti Virginia ja Marylandi osariikide meistritiitleid. XXI sajand on toonud endaga kaasa aga lausa suurmeistritiitlit omavaid ulmekirjanikke. Tõsi, erinevalt Leiberist on nad sportliku tiitli pälvinud noorena ja enne tõsisema kirjandusliku karjääri algust. Aga tõenäoliselt jääb Fritz Leiber veel tükiks ajaks nii kõige tugevamaks maletajaks kõige tuntumate ulmekirjanike seas kui ka kõige tuntumaks ulmekirjanikuks kõigi maletajate seas.

Leiberi suurimaks sportlikuks saavutuseks võib pidada tema nime kandmist California Male Kuulsuste Halli. Mööndusega, kuna selle tähelepanuväärse saavutuse pälvis ta mitte nii palju omat sportlike kui just kirjanduslike tulemuste eest. Ei ole imeks pandav, et niivõrd malet armastanud kirjanik kasutas oma lemmikspordiala ka oma loomingus. Malestatistikud on kokku lugenud, et maleviiteid on kokku lausa kolmekümne kahes Leiberi teoses, lõviosa neist on muidugi ühelauselised ja loo suhtes ebaolulised, aga on ka hulk tekste, kus male on kandvas rollis.

Enamasti tuuakse sel teemal eraldi välja neli juttu, kirjutamisaastate kaupa reastades:

„Albert Morelandi unenäod“ ("The Dreams of Albert Moreland", 1945)

„64-ruuduline hullumaja“ ("The 64-square Madhouse", 1962)

„Moriarty gambiit“ ("The Moriarty Gambit", 1962)

„Kesköö Morphy kellal“ ("Midnight by Morphy Watch", 1974)

Mina lisaks siia kindlasti juurde veel „Ratsukäigu“ ("Knight to Move", 1965). Selleks peab malet ikka väga armastama, et kirjutada jutu toimumiskohast nii: „... kus tuhanded arukad olendid pooltelt teadaolevailt planeetidelt mängivad malet. Tavaline tähtedevaheline maleturniir, 24 vooru šveitsi süsteemis, toimumas Luige tähtkuju tähe 61 Cygni viiendal planeedil 5037. aastal vana Maa ajaarvamise järgi.“

„Albert Morelandi unenägudes“ näeb maletaja-suurmeister unes, kuidas ta mängib üht teist luupainajalikku malesarnast mängu väga kõrgete panuste peale.

„64-ruuduline hullumaja“ kirjeldab esimest maleturniiri, kus ühe osalejana lööb kaasa arvuti. Leiber on täpselt ära tabanud kogu ažiotaaži, mis meedia saab üles puhuda sellise sensatsioonilise osavõtja ümber. Ühes turniiri osavõtjas on hõlbus ära tunda Paul Kerest.

„Moriarty gambiit“ ei ole ulme, vaid kuulub nagu pealkirjastki aru saada, Sherlock Holmesi seikluste hulka. Loo sisu on väga maleline ja sisaldab endas lausa malepartiidki, mille nagu mänginuks Holmes ja kurikael Moriarty Londoni rahvusvahelisel maleturniiril 1883. aastal.

„Kesköö Morphy kellal“ annab kena tõlgitsuse tõsiasjale, miks tippmaletajate seas on teiste spordialadega võrreldes väga (VÄGA!) suur hulk ekstsentrikuid. Antikvariaadist leitud XIX sajandi malelegendile Paul Morphyle kuulunud uuri omandamine toob üsna nõrgas harrastajas paugupealt esile muutused: ta hakkab malet mängima nagu kulda, samas hakkavad piltlikult öeldes mehe kruvid ka kiiresti logisema.

Ja lõpetuseks veel üks fakt. Enne surma annetas Leiber suurema osa oma arhiivist Houstoni Ülikoolile. 68 kastitäiest üks sisaldas materjale ainult Leiberi malealase tegevuse ja kirjutiste kohta

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2499)