Veiko Tammjärve sulest ilmunud "Hukkunud alpinisti hotell" on graafiline romaan, mille aluseks on vendade Strugatskite legendaarne “Hukkunud alpinisti hotell” ning selle põhjal Tallinnfilmi stuudios 1979. aastal valminud ulmefilm. Kui ulmet ilmub Eestis vähe, siis ulmelisi graafilisi romaane ilmub harvem kui meie metsadest uusi liike avastatakse. Ja tegelikult isegi sellest vähem. Seega on Veiko Tammjärve "Hukkunud alpinisti hotell", mille toimetaja on Mari Tammjärv, üks tähelepanuväärne sündmus. Reaktor uuris kuidas selline teos sündis ning kust Veiko Tammjärv üldse sellise idee peale tuli.

Huvilised võivad poelettidelt ja raamatukogudest leida sinu joonistatud koomiksit, mille aluseks on vendade Strugatskite „Hukkunud alpinisti hotell“. Miks selline valik ja kust see idee sündis?

Juba mõnda aega olin mõelnud joonistada raamatu mahus koomiksi. Kõne all olev vendade Strugatskite teos tundus selleks hea materjal olevat. Raamatu järgi tehtud Tallinnfilmis 1979. aastal valminud film jättis mulle sügava mulje juba noorpõlves. Eelkõige oma muusika, salapärase ja glamuurselt sünge atmosfääri tõttu. Nagu paljusid eestlasi, on see film saatnud mind siiani. Minu graafiline romaan on interpretatsioon filmist ja raamatust. Ideest joonistamiseni jõudmiseks kulus umbes aasta.

Kuidas „Alpinistil“ seni läinud on? Kas on plaanis tõlked teistesse keeltesse?

Eesmärk on jõuda selle raamatuga kindlasti ka välismaale. Hetkel veel konkreetseid lepinguid pole. Protsess võtab aega, kuna tuleb leida koomiksi kirjastamisest ja turustamisest huvitatud kirjastus.

Kirjastasid „Alpinisti“ ise. Ole hea, räägi sellest protsessist natuke. Miks selline otsus, kas kirjastused lükkasid su pakkumise tagasi? Kui palju sellise koomiksi ise kirjastamine maksab?

Nii on mul autorina kõige rohkem loomingulist vabadust. Valdan ise ka raamatu küljendamise ja trükki saatmise kõiki etappe. Minu tööstiil on ka selline, et täiendan materjali kuni viimase hetkeni. See on võimalik ainult siis, kui panen ise ka küljenduse kokku. Seega ei näinud eeliseid kirjastuse poole pöördumiseks.

Esimesed avaldatud koomiksid sinu sulest ja pintslist olid „Punase mütsiga tüdruk“ Põhjanaelas üheksakümnendate alguses; „Pakk“, mis ilmus 1996. aastal Marduses ja „Snaiper“ ajalehes KesKus 1997. Kui palju su käekiri sellest ajast muutunud on?

Üldiselt olen algusest peale natuurilähedase joonistusstiiliga. Samuti on juba nendes vanades lugudes olulised tugev valguse ja varju kontrast. Täna üritan leida ideaalse tasakaalu oma personaalse stiili ja loo sisu vahel. Eesmärk on anda visuaalselt edasi keskkonda, ajastut ja emotsiooni.

Paljude jaoks on koomiks visuaalne nali piltides (juba eestikeelne sõna „koomiks“ viitab sellele) – Eestiski välja antud Herluf Bidstrupi raamatut „Huumorit ja satiiri“ (1959, 1963, viimati 1993) mäletavad palju keskealised ja vanemad; paljude jaoks on koomiks lastele suunatud asi (näiteks samuti klassikaks saanud „Piilupart, Miki ja teised“ - 1972). Läänes on koomiks aga tihti seotud ulmega – milline on sinu meelest koomiksi ja ulme suhe?

Usun, et üha rohkem hakkab kodumaine lugeja leidma, et koomiksiraamat sobib lugemiseks ka vanemale publikule. Koomiksi puhul tuleb püüda teha seda, mida pole võimalik ei proosa kui ka liikuva pildi puhul. Koomiksi vorm pakub ulme käsitlemiseks häid võimalusi. Pole mingi probleem oma töölaua taga kujutada ulmelisi keskkondi ja disainida väljamõeldud seadmeid või tegelasi. Seda kõike veel ilma eriliste ressurssideta. Piiriks on vaid autori fantaasiavõime.

Kui mõtled tohutult erinevatele koomiksistiilidele, mida maailmas leidub (võrdleme kas või kohati väga sünget jaapani mangat ja 1930. aastate USA kangelaskoomikseid), siis millised neist sind kõige enam paeluvad?

Minu tähelepanu pälvivad kõige rohkem eristuva autori käekirjaga koomiksid. Joonistusstiil polegi alati määrav, aga ootan, et koomiksiraamat pakub mulle ka kunstilise elamuse. Mõned nimed, mis esimesena meelde tulevad: Sergio Toppi, Crepax, SinCity, Chris Ware, Joan Cornella, Tomer Hanuka, Mike Mignola. Tooksin välja ka Gennadi Novžilovi, kes illustreeris “Hukkunud Alpinisti Hotelli” esmaavaldatud järjejutu.

Kui uus või levinud on trend kasutada graafilist romaani laiemat kultuuriavalikkust kõnetava teema lahendamiseks (Joonas Sildre tehtud Arvo Pärdi elulugu „Kahe heli vahel“ näiteks)?

Koomiks on hea ja kättesaadav viis loo jutustamiseks. Filmi tegemine oleks paljudel puhkudel keeruline ja kulukas. Olgu see siis üksiku inimese elu või rahva ajalugu. Eestis on see trend, mille võimalusi alles avastatakse.

Kuidas suhtud võrgus avaldatavatesse (järje)koomiksitesse? Loed ehk mõnda ka ise regulaarselt?

Eriti netikoomikseid ei jälgi. Instagrammis näen ainult Poorly Drawn Lines. Kui lugu on pikem, kui ühele lehele ära mahub, siis eelistan ikkagi käe all tunda paberit.

Sinult on mitmeid kordi küsitud arvamust eesti koomiksi hetkeseisu kohta ja soovitusi noortele tegijatele. Palun korda oma tähelepanekuid ja soovitusi ka Reaktori lugejaskonnale.

Meil on koomiksikunstnikke, aga probleem on pigem lugejate vähesuses ja traditsioonide puudumine. Eestis teab lugeja koomiksit paljuski ajalehe viimastelt lehekülgedelt. Täiskasvanud lugeja radarile pole koomiksiraamatud valdavalt jõudnud. Peab tõdema, et just viimasel ajal kodumaine originaalkoomiks areneb kiiresti ja mulle tundub, et ka lugejaskond muutub teadlikumaks. Algajale koomiksikunstnikule soovitan julgelt peale hakata. Oma stiil ja kompositsioon arenevad töö käigus. Sobivateks väljunditeks on internet ja zined. (Zine on õhuke, tavaliselt A5, väikese tiraažiga soodne ise välja anda autorikoomiks. Hea müüa koomiksilaatadel ja tuttavatele kinkida.)

Millised inglis- või muukeelsed koomiksid võiksid sinu arvates kindlasti eesti keelde tõlgitud olla?

Kuna ma eriti koomikseid ei loe, vabal ajal pigem ise joonistan, siis ei oska ka soovitada.

Mis on koomiksite joonistamise juures kõige raskem?

Lehekülje üldise visuaali ja üksikraamide ideaalse kombinatsiooni leidmine. Tihti tunnen, et midagi on valesti, aga täpselt aru ei saa, mida tuleks muuta. Mõnikord võtab päevi, et leida ideaalne tulemus.

Meid ümbritseb igapäevaelus väga palju pildikeelt, infograafikast illustratsioonideni, mida tavainimene tihti ei teadvustagi. Mis on see „igapäevaelu pildirida”, mida sina kunstnikuna tähele paned?

Kui liigun linnas või looduses, siis silm salvestab detaile, millest üldpilt koosneb. Nii saan mälust vajalikku infot, kui midagi joonistan. Oma ümber pean oluliseks visuaalselt korrastatud ja inspireerivat ruumi. Olgu see siis töölaud, tuba, aed või elamu.

Kuidas toimub sinu jaoks etteantud materjali illustreerimine? Näiteks raamatute puhul, kas lähtud pigem tellija etteantud kirjeldusest või loed ise kogu raamatu läbi?

Illustraatorina üritan teksti/materjali kirjeldamist vältida. Eesmärk on anda materjalile midagi lisaks. Lapsepõlves meeldis uurida detailirohkeid illustratsioone ja sealt avastada midagi, mida esialgu tähele ei pane.

Septembris ütlesid, et tulevikuplaanid on veel toored. Mida ütled tulevaste tööde kohta nüüd, uuel aastal?

Eesti mütoloogia on mind juba ammu huvitanud. Töölaual on praegu Andrus Kivirähu “Rehepapp”. Ideaalis võiks see graafiline romaan käesoleva aasta lõpus valmis olla. Kahtlemata pakub koomiks selle temaatika puhul oma unikaalseid võimalusi, mida proosa ja film ei suudaks. Muu hulgas pakub raamatu tegelastele välimuse loomine põnevaid väljakutseid.

Mida vaatad-loed-mängid, kui sa ei joonista?

Elan maal. Tasakaalustan istuvat tööd füüsiliste tegevustega õues. Suviti näiteks tegelen oma krundil maakivimüüride taastamisega. See on päris hea tegevus pea muudest mõtetest puhastamiseks.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0274)