Läbi aastate on ulmefänn harjunud just “Täheaja” sarjaga kui ühe peamise lühijutte avaldava kogumikuga – küll on kokku pandud temaatilisi eksemplare või siis lugejate ette toodud  jutuvõistluse parimaid palasid. Minu huviorbiiti on just tänu selle sarjale sattunud nii Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav kui ka Joel Jans ning olen selle eest siiralt tänulik. Sügav kummardus ka Raul Sulbile, kes vürtsitab “Täheaegu” temaatiliste artiklitega ulmekirjanduse ajaloost, mida on hea läbi töötada nii enese harimise eesmärgil kui ka uue lugemismaterjali otsinguil. Ka antud raamatu näol on tegu täiesti korraliku ja normaalse teosega, ei midagi väga erilist peale paari loo, aga samas ei midagi väga hullu ka, selline Harju keskmine.

Geoffrey A. Landis “Pilvede sultan”

Hea maailmaloome ja kirjeldus – Veenuse asumite ja kasutatava tehnoloogia kirjeldused maalisid loost väga detailiderohke ja huvitava pildi. Jutustuse tempo oli aga kohati uimane ning peategelane väga kaasa elama ei kutsunud – veidi liiga hädine. Kuigi loo lõpplahendus oli enam-vähem, siis tundus see kuidagi liiga lihtne ja veidi kiirustades lahendatud.

Miikael Jekimov “Õhupuudus”

Keskpärane krimilugu kosmilise setup’iga. Peategelane tundus suhteliselt kompetentne aga veidike pohhuist ning ilmselt tänu sellele oli mul väga raske temaga samastuda ja ka ta ema käekäigust hoolida. Jutu lõpus oli kriminaalloole omane tvist, aga ka selline keskpärane, ei olnud väga üllatust. Samas peab aga õhustiku loomise eest autorit kiitma: kogu lugu oli justkui halli vatti mattunud ja tunda oli tegelaste ängi uues maailmas hakkama saamisega.

Pamela Sargent “Unistus Veenusest”

Veenust oli loos näputäis, aga tegelikult oleks justkui sattunud kommunistlikusse kommuuni, kus kõik on kõikidega võrdsed, aga tegelikult määrab võimuladvik, mida ja kuidas võib avaldada ning põranda all liigub keelatud meedia. Meenutas liigagi ehedalt okupatsiooni aegade eluolude ja juhtimisstiili kirjeldust. Ning jällegi ei tekitanud peategelane mitte mingisugust sümpaatiat: oli täiesti selgrootu tüüp, eneses kahtlev lipitseja.

Heinrich Weinberg “Igal pool on parem kui kusagil mujal”

Weinbergi lugu on järjekordne tükike autori loodud universumis, kuhu tuuakse madistama usinamale lugejale juba tuttavad tegelased. Ning edasine on väga nauditav seikluslik vaatemäng ja meelelahutus hädamaandumisega Veenusele, kus ei puudu ei intriigid ega ka märul. Lugu ise meenutab väga palju James S. A. Corey “Expanse” maailma, ka seal mängis just planeet Veenus väga suurt rolli. Kuigi kohati oli loo käik ettearvatav, siis mina sain Weinbergi jutustusest just selle emotsiooni, mida ma otsima läksingi.

Reidar Andreson “Meduusi kroonikad: Veenus”

Arvestades, et tegu oli võõrautorite loodud maailmaga, mille taustainfot sai veidi vaid eessõnast, siis oli tegu täiesti hästi välja tulnud looga, kus oli nii põnevust kui ka keerdkäike. Veidi häiris eelmise sajandi 60.-70. aastate stiilis flegmaatiline veidi täispuhutud, heroiline, aga samas naiivne tegelaskuju, nagu seda komandör Falcon oli. Ka vastasseis Veenuse turvanõukogu ja komandöri vahel tundus tehislik, samas eelnevaid lugusid mitte lugenuna võis ka see olla just taotluslik jätkamaks algupäraste lugude stiili.

Siim Veskimees “Kuidas ahju kodu teha”

Igati huvitav tehnoloogiliselt arenenud maailm ja ka tegelased tekitasid teatud poolehoiu, aga kirjastiil on kohati ikka väga tahumatu ja vulgaarne. Kui kosmoselendude ja planeetide asustamise juures on põhiliseks edasitõukavaks jõuks vaid kiimased vanamehed, siis ei päästa seda ka huvitavad tehnilised kontseptsioonid, transhumanism ja seikluslikud intriigid. Loos oleks tahtnud saada rohkem taustainfot ja seletusi, mis oleks jutule parema pidepunkti andnud. Olles lugenud autori kõiki eelnevaid romaane, ei meenu kahjuks, kas antud lugu ka autori mõne varasema teosega haakub, et oskaks sealt lisainfot otsida. Positiivse poole pealt võib öelda, et kuigi loos on palju tegelasi, tagasivaateid ja ilma taustata infofragmente, siis põhitegevusliin on seekord vähemalt hästi jälgitav.

Mann Loper “Mina olengi Veenuse amatsoon”

Antud kogumikus minu teine lemmik just tänu põnevuse hoidmisele läbi terve jutustuse. Lugu oli kirjutatud päevikuvormis ning peategelase kirjastiil oli alguses veidi häiriv, aga õnneks sellega harjub ära ning hiljem saabub ka arusaam, miks see nii oli. Loo algust ma võrdleks Lemi “Solarisega” – teadlased puutuvad kosmoselaevas kokku seletamatute ja müstiliste jõududega. Pinevust oli õhus palju ning see kõik jõudis ka lugejani.

Ian McDonald “Botanica Veneris”: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget”

Fragmentidest kokku põimitud lugu eelmise sajandi alguse stiilis ja kuigi see oli ilmselgelt taotluslik, tundus see mulle liiga arhailine ning ei olnud kohe üldse minu maitse. Samas kirjeldused ja maailmaehitus meenutasid mulle väga John Carteri seikluslikku Marssi oma mitmekesise floora ja faunaga.