tõnis

Vahepeal olid jõulud ja uusaasta ja jaanuarikuus oli ka tõnisepäev ja puha - kõik üritused, mille tarvis ei saanud tänavu teha tavapäraselt suuri pidustusi, koroona ikkagi. Järgmise kuu numbris kavatsen teha juttu kingitustest, mis tänavu sain (õigemini, eelkõige just ühest kindlast kingitusest, ühest terast, mille sain nimepäevaks ja isegi mitte ei saanud otseselt kingituseks, vaid… ah, las ta hetkel jääb), aga kuna sel kuul sattusid tööl olema kiired ajad ja kuna mul tuli üks terviseasi vahele, räägin hoopis vere andmisest. Loodan, et see ei mõju nagu mõne tervisliku hipi heietused tema kellaviiestest hommikusörkidest või tema varahommikustest jääduššidest või mõnest muust “He’s got his shit together”-harjumusest… 

Või ei, mis ma ajan. Loodan, et see just nii mõjub! Miks ka mitte. Olen kogu aeg lähenenud kõigile asjadele ja elule üldiselt läbini untermenschilikult, mingis asjas võib ju selja sirgu ajada ja taguda tarzanlikult rusikaga vastu rinda, öeldes: “Näed, mina pole kasutu!” Ühesõnaga, niipea, kui täisealiseks sain, hakkasin käima verekeskuses verd andmas. Andmas oma panust selle nimel, et haiglatel oleks piisavalt verd B+ inimeste jaoks, kes … einoh… 

Ah, mis ma pullin, ma tegin seda šokolaadi pärast. Aga siiski, ma hakkasin seal käima umbes iga paari-kolme kuu tagant. Ega tühi kott püsti seisa. 

Mis tuletab meelde, detsembrikuu numbris ilmus jutt “Tühi paun”, mille autoriks Tormi Ariva.

Päkapikk Yorick kutsub päkapiku Hamgani Tuigerdava Tedre kõrtsi, kus peaks olema parim pruul terves Ida-Nukavias. Aga ei, see on hoopis ülestunnistus kohtunikule ja tarbetu taustainfo (või ei, ei ole tarbetu. päkapiku jutus pole midagi ülearust). Jätkub päkapiku monoloog - ja räägib sellest, kuidas sattus peale jutte puhuvastele druiididele. Nüüd jälgime druiidide jutustamisi ja… ühesõnaga, paljude kõrvalpõigetega lugu päkapiku heietusest kohtunikule ühe taskuvarga kohta.

Lugesin teksti kuu alguses, nüüd kuu lõpus kirjutan muljetusi ja seda pealkirja vaadates läks kulm korraks kortsu - ma ei mäletanud seda teksti, vähemalt mitte pealkirja järgi. Küllap oli asi selles, et lugu ei mõjunud mulle. Oli see siis veidi hüpliku jutustamislaadi või liiga mitme puändi tõttu, kes seda teab. Lõpus otsustas autor ise loole vee peale tõmmata, lisades raamjutustuseks mõtte, et tegemist on varalahkunud kirjaniku viimase käsikirjaga - mida tema kontorisse läinud uurija loeb ja mille taset nähes otsustab selle ära hävitada, et SEE poleks ometi (tõenäoliselt armastatud) autori luigelaul. Ega lugu mulle eriti muljet avaldanud, aga see lõpp oli küll veidi tarbetu ja mitte ei saa aru, mis eesmärki see täitma pidi. (Aga ütleksin siiski, et päkapikujutustuse puänt, et kogu jant käib kopikate pärast - ehk et rahapaun oli tühi - oli muhe).

Verekeskuses käisin varem tihemini - tõesti proovisin iga kahe kuu tagant käia, et saaks 5-6 korda aastas täis. Kunagi nägin telerist, kuidas üks vanamees sai sajanda vereandmise järel presidendiga kätt suruda. Nii et kui järjepidevalt käia, saaks 20 aasta pärast kah teha kuulsa inimesega uhke selfi. 

(See uudis oli siiski ammune, enne selfideajastut. Kui ma ei eksi, oli presidendiks siis veel Arnold Rüütel - selfide tegemine läks moodi alles järgmise presidendi, Toomas Hendrik Ilvese ajal. Ma vist tolle uudise lugemise hetkel mõtlesin ka, et mine tea, kes 20 aasta pärast oleks. Loodetavasti keegi, kelle kätt poleks piinlik suruda. Küllap ma sel hetkel kahtlesin veel selleski, kas Arnold Rüütli kätlemine annaks põhjust uhkust tunda. Tagantjärele võib aga märkida, et hiljem õnnestus mul siiski Arnold Rüütli kätt suruda. Mitte küll seoses verekeskusega. See oli mu isa matustel ja kuna ta ikkagi tuli sinna, erinevalt nii mõnestki teisest, oli mul hiljem piinlik, et ma üldse kahtlesin Rüütli austusväärsuses. Tegelt on põhjuseid temast lugu pidada teisigi, aga minu jaoks isiklikult eelkõige see.)

Ühel hetkel ülikooliaja alguses verekeskuses käies oli aga rauasisaldus veres veidi liiga madal (alla 130) ja öeldi, et ma tuleks kuu aega hiljem - et ma teeks 2-kuulise asemel 3-kuulise pausi. Ja sellega läkski harjumus pekki. Nüüd on vereandmise pausid aeg-ajalt 4 kuud, vahel 5. Eks elu ole kiireks läinud ja kust sa napsad selle aja, pealegi… einoh, ma olen nüüd töötav inimene ju. Ma saan osta endale rohkem šokolaadi, kui ma ära süüagi jõuan. 

Enne jaanipäeva saadab verekeskus jälle meeldetuletusi. Või enne jõule. Enne uusaastat. Üldse enne suuri pidustusi, mil on teada, et inimesed tarbivad alkoholi ja võivad teha viga endale ja lähedastele, mistõttu kliinikumil on vaja täiendada verevarusid. Vahel tuleb meeldetuletusi isegi mitu korda kuus.

Nüüd enne tõnisepäeva saadeti ka kiri: “TÜ Kliinikumi Verekeskus ootab Teid verd loovutama, et tagada piisavad verevarud saabuvateks pidustusteks! Kui olete terve ja Teil ei ole olnud kokkupuudet COVID-19 viiruskandjaga siis olete oodatud.” (Isver, alles nüüd märkan, et “siis” ees polegi koma - nüüdseks on mu postkastis kümneid selliseid kirju ja alles nüüd märkan...)

Tuleks ikka minna mingi päev… Vahepeal kirjutan aga jutust “Perefotod”, autoriks Risto J. Juvanen. Lugu on küllaltki lühike, aga ma tahan selle sisu välja kirjutada lähilugemise mõttes. Ärgu siis need väga hoolega lugegu, kes ei taha oma lugemismuljet risustada.

Tumedad kogud rändavad piki perifeeriat. See rännak on iga-aastane ja sisaldab lootust, et äkki seekord lõpuks... Kesk seda igavest talve pannakse laager püsti ja hoitakse elusana lõket. Vana ja väeti lõkkevalvur jääb laagrisse poisiga, kes aitab tal hagu korjata ja lõkkega tegeleda. Kuni poiss ära käib, jääb lõkkevalvur oma viimasesse unne - vajub külili ja hääbub. Kui poiss tagasi tuleb, ilmneb, et surija oli ta isa (vahest polnudki väga vana, aga väeti ikka). Kurbusest, vihast, ängist teeb ta lõkke hästi suureks, korrakski saaks tunda sooja. Selle õnnetu jaanilõkke valgel haarab ta põuest kilest kotikese, milles on koltunud fotod - pildil kuldsed viljapõllud, soe päikesepaiste, rõõmsad inimesed. Poisi enda tehtud polaroidfoto. Poiss jätkab tule toitmist, kuni varsti saabub keegi rattur - poisile võõras rändur. Usumees. See kireb poisile ja tema kaaskonnale viimsepäevast, nad räägivad tollele tema jumala surmast ja sellest, et nemad pääsevad taevasse. Äkki nad kõik pannakse heljuma ja tõmmatakse mingist avausest sisse ja "hiiglaslik metallist draakon" sülitab nad välja - maa kattub “soolikate, käte ning jäänustega”. Ainus, mis jääb, on külmas kössitav poisiklutt.

Nõnda, selline lugu. See on kirjutatud ilusa keelekasutusega ja küllaltki väljendusjõulise emotsiooniga, on näha, et autoril on stilistilisi ambitsioone. Siin aimuvad “Pimeduse pahema käe” kõledus ja rännakute naha alla pugev jäine külm. Kahjuks näib autor veidi lähtuvat põhimõttest, et informatsiooni ähmane kommunikeerimine annab tekstile ilukirjanduslikke plusspunkte. Lugesin ja need takjahaaritsad, mis mind tavaliselt teksti külge tõmbavad (vahel ka muidu nigelate tekstide külge), libisesid mu küljest maha. Sel lool on ju ligitõmbav keelekasutus ja midagi veel, midagi on vist veel. Näiteks oli ka ilmekas murdekeelne kõnepruuk ühel tegelasel (ikka hea võte, millega demonstreerida oma stiilioskusi). Aga ma siiski tundsin, kuidas loo lühiduse kiuste tähelepanu hajus. Lihtsalt sellepärast, et huvi ei tekkinud.

Ma saan aru n-ö negatiivsest programmist - püüust mitte välja öelda iga banaalset fakti või sündmust, vaid üritada keskenduda üksnes asja tuumale ning edastada loo keskseid infokilde ümbernurga. Kahjuks ei toimi see siin nõnda, sest (vähemalt minu jaoks) puudub siin mingi selgesti sõnastatud kese, millele toetudes võiks teha oma ütlematajätmisi või poolikütlemisi. Mõni selge tegelane, kellest lähtuda (siin jõudis peategelane vahetuda kaks korda - lõkkevalvur alguses, poiss teiseks, seejärel vist ka rattur) või mõni nähtus või kujund (esiti näis tähtis lõke, seejärel need perefotod, mida aga arvata suurest metalsest draakonist?).

Või olen mina lihtsalt vale lugejatüüp - ma olen vist kõigile Reaktoris ilmunud lüürikutele kirjutanud kommentaari, et head oli siin küll ja küll, aga mulle lihtsalt ei mõjunud. Äkki ma ei oskagi lüürilist lugeda või hinnata? Siinkohal on mul aga tunne, et see tekst polnud õigupoolest ka lüüriline - mida tajun kui kirjeldavat või muljetavat stiili, milles jäetakse jutustav aspekt kõrvale. Siin on jutustusel tähtis roll, see lihtsalt esitatakse nii, et sellesse ei peaks ülemäära kuidagi suhtuma…  Ja mulle meeldib oma loetud tekstidesse kuidagi suhtuda.

Võib-olla pärsib mu verekeskuse-külastusi see, et ma seal üksi käin… Nii saab sellest mingi veider peaaegu egoistlik asi – tükike päevast, mille ma raiun enesele ja mis õigupoolest ei puutu mu lähedastesse ega igapäevakohustustesse. Jätan naise üksi tegelema lapsega, lükkan tööülesandeid edasi või jätan toa koristamata, et tegeleda selle kõigi teemade välise asjaga, millel pole mingit mõju mu ülejäänud elule. Varem olen võtnud vereandmist kui võimalust saada tasuta šokolaadi, nüüd on sel aga selge hind sellele kuluva aja näol. Võib-olla aitaks seda “hinda” vähendada see, kui keegi tuleks kaasa?

“Kuule, Elina, mis Sa reedel teed?” (kui ma inimesi kirja teel kõnetan, sinatan neid alati suurtähega - ja kuigi me suuliselt ei räägi ju suurtähtedega, ei karju neid S-tähti, siis mõtteline suurtäht võiks siiski jääda. Kuidagi ei tihka seda väikseks jätta keelelise korrektsuse nimel.)

Ta pööras end mu poole, ohkas ja ütles: “Reedel, kallis kolleeg, lähen ma koju, võtan omale selle klaasikese veini, millest õpperingis räägiti, ja naudin nädalavahetust. Või on sul mõni ettepanek? Mõni uljas või ulakas mõte, mida tahad täide saata?” (Märkus 1: küllap näib see kohmakalt konstrueeritud dialoogina, mingi ülepingutatud teatrirepliigina, ja võib-olla ma natuke liialdan Elina kõnemaneere, aga samas, teate, ega väga ei liialda kah. Ta on üldiselt väga asjalik inimene oma toimetustes, aga omavahelises suhtluses on ta minuga alati selline tobetsev - see ongi meil selline poos, mida on hea ise võtta ja mida on pull üksteisele vastu peegeldada. Märkus 2: ma ei söandanud temapoolsele minu sinatamisele panna suurt tähte - tema ütlus jäägu keeleliselt korrektseks.)

“Ma lihtsalt mõtlesin, kas oleksid ehk nõus tulema minuga verekeskusesse. Mulle tuleb juba päris mitmes meeldetuletus, et nüüd on aeg, ja mõtlesin mõne sõbraga minna.”

“Oi, ma olen ääretult liigutatud, et mõeldes sõbra peale, mõtled sa minu peale! Aga minu peale ei saa sa selles asjas kahjuks loota.”

“Kas Sa siis ei loe mind sõbraks?” küsisin. Nuuksatasin.

“Ei, muidugi mitte, kus sa sellega. Aga põhjus eelkõige ikkagi selles, et ma olen viimase 12 kuu jooksul käinud väljaspool Euroopat - kuigi Gröönimaa on ka ju natuke nagu Taani või nii, on ta ikkagi päris kaugel Euroopast. Nii et minu peale ei saa sa loota.”

“Nojah. Siis pean leidma kellegi teise.”

“Einoh, kui sul küüti vaja, siis on meil lubadega autojuhte teisigi.”

“Ah, ole nüüd.”

(Kuigi jah - kui saaks kellegi autoga käidud, käiks kogu see asi hõlpsamalt küll…)

“Maila, kuidas Sul on? Sa vist ei käinud selle projekti raames Gröönimaal.”

“No ei, aga ma ka ei saa. Tahaks küll, aga ei saa.”

“Miks mitte? Las ma arvan - Su peres oli Jakob-Creutzfeldti haigus ja vereandmine ei tule kõne alla?”

“Tõnis, kust sa tuled selliste süüdistustega? Hull jutt suhu tagasi! Et minu peres on kellelgi olnud hullu lehma tõbi. Ma lihtsalt ei saa verd anda. Kas sa siis ei tea, et minu eas pole mõeldav, et ma oma verd kellelegi loovutaks? Ja kes siis minusuguse vana inimese verd üldse vastu võtaks?”

“No Maila, Maila, miks peaks keegi sellisest väärt asjast loobuma… Aga jah, ilmselt pole see  Sulle lubatud. Mõtlesin lihtsalt, kellega oleks hea minna ja lobiseda seal näiteks. Aga Sinagi ei saa. Kui pole hullu lehma tõbi, siis on põhjuseks miski muu. Muu. Muuuu.”
“Tõnis, nüüd lähed sa küll üleannetuks kätte ära...”

Aga siis tuli Rene ja ajas meid kõiki välja õpetajate toast, et me ei tekitaks meie kooli koroonakollet, nii et sedapuhku jäi mu reedene päev vereandmise-kaaslaseta, mistõttu jätsin ise ka minemata. Ja kui üks võimalus juba käest lipsab, siis võibki paus veidi pikemaks osutuda, kui esiti kavandatud.

Vahepeal jõudsin lugeda Helina Ravasoo juttu “Järv”. Selle peategelane Anja on noor tudengineiu, kes otsustab sõbranna Kate'iga veeta nädalavahetuse "maailma kõige igavamas külakeses". Kate on ülimalt elevil, sest seal on järv, milles pidavat olema järvekoletis - kellest Kate kavatseb kirjutada oma lõputöö. Sinna minnes juhtub nii mõndagi - vettekukkumine, veest pääsemine, kõigi mälestuste pühkimine - ja mälestus lummavast, X-faktoriga kursaõest Serenast, kes oli ka seal järves. Järgneb Anja ja Serena lugu...

See on väga hästi jutustatud lugu - üle lugedes täheldan, et tekst mõjub haaravalt, midagi teeb autor väga õigesti. Ja mind üllatab kontrast autori eelmise tekstiga. Too mõjus oma R0b1ni ja Äl1ce’iga veidi ülepingutatuna või ülipüüdlikuna (võib-olla midagi muud polnudki - mulle piisab üllatavalt vähesest, et ka häid asju maha kanda...), aga “Järv” mõjub kuidagi väga loomulikult. Näib, nagu autor oleks selle kirjutanud ühe jutiga - ja sealjuures mitte kiirustades. 

Tundub, nagu autori käekiri oleks mõjutatud fännikirjanduse kontekstist. See on noortelt noortele kirjandus, millest ma ise küll palju ei jaga, aga millest olen veidi kuulnud ja lugenud. Näiteks tor.com-ist lugesin kunagi sellist artiklit, mille pudemed mul Ravasoo juttu lugedes ka meelde tulid:

https://www.tor.com/2016/01/05/sleeps-with-monsters-in-defence-of-fanfiction-or-how-i-learned-to-stop-worrying-and-trust-myself/

Seda siis ühelt poolt seetõttu, et “Järveski” liigub teema naistearmastuse liine pidi, aga teisalt seetõttu, et lugedes jäi kuidagi tunne, et autor on karastatud fännikirjanduse keskkondades - kas töötubades või Wattpadis või mis need võimalused veel on (tuhanded netilehed, kus kirjutatakse ja muljetatakse ja tagasisidestatakse kõike enam-vähem kohe). Nõnda kergelt jookseb tekst ja nõnda kähku minnakse otse teemasse. Nõnda selgelt antakse parim, et lugeja tähelepanu võita ja seda hoida. Mingis mõttes võiks igasugusel kirjandusel olla säärane taotlus ja küllap ongi, aga sellisel kirjandusel on tekst sihitud kindlale lugejatüübile, kelle tähelepanuvõimest ja huvisfääridest on selge ettekujutus. Ja selliseks pole ülemäära raske kehastuda lugejana ka minul. 

Olgu, olen pikalt ja laialt kiitnud ja võtan kokku oma kiidusõnad sellega, et on hästi jutustatud tekst. Lõpetan aga kiitused ja nendin tõele aru andes, et see pole siiski otseselt mu lemmiktekst. Siin midagi kuigivõrd uut ja värskendavat ei juhtu. Või noh, mingis mõttes on uus või värskendav tekstis esinev naistevaheline armastus - seda pole kuigivõrd tihti kujutatud sedavõrd enesestmõistetavana, vähemalt mitte Reaktori juttudes. Samas mõjub tekst mõneti etteaimatavalt - lugu näkist, mis mõjub suhteliselt klassikalise libahundiloona. Vahest oli lõpp mõnevõrra ootamatu… Tjah, tekst töötas hästi ja seda oli huvitav lugeda, aga ma ei julgeks kätt südamele pannes öelda, et see mulle endale väga mõjunuks, mi on kindlasti igasuguse kirjanduse põhitaotlus (ja mille juures tähelepanu võitmine on tähtis osa, aga siiski vaid pool võitu). Ent autoril on hea sulejooks - ta vast ei heitugi mu nõksa ebamäärasest või maru subjektiivsest kriitikast. Igatahes poleks tal selleks põhjust. 

Pärast tõnisepäeva tuli verekeskusest veel üks kiri, aga jätsin ka sellele vastamata. Vist poleks ikkagi pidanud... 

Mingi päev oli mul kirjandustund. Rääkisin õpilastele Juhan Liivist. Seitsmendikud pidid eelmises tunnis lugema peast ühe varase eesti luuletaja luuletust ja eelkõige pidasin silmas neid Juhan Liivi eelseid (Petersoni, Koidulat, Anna Haavat jne), aga mitmed võtsid Liivi. Ja kuigi õpiku järgi oleks nagu mingid teised teemad veel enne Liivi, tahtsin tormata selle meie kõige arhetüüpsema hullu geeniuse juurde. 

Luges siis Harald klassile ette õpikust: “Teatavasti soovis ka Liiv kogu hingest kaasa aidata maja valmimisele, et tal aga raha annetada polnud, lootis ta ehituse heaks jätta oma riided. Seda liigutavat sündmust 1911. aasta suvest meenutas kirjanik Friedebert Tuglas nii: "Seisnud poeet Juhan Liiv ehitusplatsi ääres, vaadanud tükk aega ehitamist, langenud siis põlvili ja öelnud: "Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada, aga ma annan, mis mul on." Ta võtnud riided seljast, tahtnud neid sinna jätta, kuid linnavaht..."”

Ukse pihta koputati ja sinna ilmus õppekorraldusjuht Kristi. “Tõnis, saad korraks tulla?” Ta küsis seda üsnagi tõsiselt. Ta selja taga olid kaks üsna suurt meest. Mõlemal olid kitlid seljas ja käised üles tõmmatud, käed olid tätoveeritud ja näljased pilgud olid ees.

“Jah, muidugi, Harald, ole hea, loe edasi. Järgmisest lõigust loeb Aigar.” Läksin ukse peale. “Milles asi?”

“Need mehed ütlevad, et sa pole käinud verd andmas, kuigi sa olevat saanud meeldetuletusi. Kas see on tõsi?”

“Ee… jah, kahjuks pole olnud aega.”

“Ja sa tuledki päriselt selle vabandusega. Nojah, oligi arvata. Tõnis, see pole vastuvõetav! See ei ole meie kooli õpetajale kohane käitumine. Praegusel ajal peavad kõik andma oma panuse ja õpetajad peavad andma eeskuju. Ma ei saa aru, kuidas sa selle peale varem pole mõelnud.” Ta vangutas pead pettunult. “Mine nüüd nende meestega kaasa ja lahendage see asi ära, enne kui lapsevanemad sellest kuulevad.”

“Kas ma pean kohe praegu minema? Mul on ju tund pooleli.”

“Korraldasime praegu niimoodi, et ma asendan sind selle tunni lõpuni ning järgmises tunnis asendab sind Maila. Üheksandikke on sellest teavitatud. Ega Maila pole ka väga rõõmus selle üle, aga mis teha, me kõik peame andma oma panuse – ja kui üks jätab oma kohustused unarusse, peavad kõik teised topelt pingutama. Mis siis enam teha, mine nüüd nendega kaasa.”

Nende meeste poole vaadates oli näha ka, et nad poleks leppinud eitava vastusega. Nad viisid mind kiirabiautoga verekeskusesse. Autos oli koos minuga veel kuus inimest, kellest kolm olid tudengid. Üks neist nuttis, aga kedagi polnud teda lohutamas, kõigil oli oma koorem kanda. Kohapeal ilmnes veel, et sõidu eest pidi peale maksma - Haigekassa ei kata inimeste endi sellist hajameelsust või mõtlematust. Sealsed töötajad nägid ka, et autotäis inimesi saabus, ja nad ohkasid, et jälle nii palju rahvast, miks ei tulda omal jõul ja normaalsel ajal. Terve verevõtmise ajal käis üks pettunud nurisemine - tavaliselt on nad üsna rõõmsad ja naeratavad isegi, seekord olen aga jätnud märgi maha ja ega nüüd teagi, kas nad suudavad mind enam endise pilguga vaadata pärast seda, kui olen olnud osa sellest autotäiest.

Njah, nagu ma alguses ütlesin, et üks terviseasi tuli vahele - see siis oligi. Õigupoolest tahtsin sel kuu rääkida oma jõulujärgsest kingitusest, aga praegu tundus kuidagi aktuaalne hoopis see vahejuhtum. Järgmisel kuul räägin oma tõnisepäeva paiku saadud kingitusest.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0770)