Esmakordselt sattus Zelazny autorina mulle pihku veidi enam kui kakskümmend aastat tagasi. Ilmselt juhtus nii paljude teistegagi, sest veidi enne milleeniumivahetust ilmus eesti keeles “Amberi üheksa printsi”. Lugu vaimustas mind sedavõrd, et kui nägin sõbra raamaturiiulis ingliskeelseid järgesid, lükkasin hambad sisse. See oli esimene kord, mil ma ingliskeelse raamatu täies mahus kätte võtta julgesin ning aeg on näidanud, et tegemist oli ühe pika tee algusega. Seda suisa mitmes mõttes: tänaseks loen ma kahes keeles üsna samasuguse mugavusega ning siin ja praegu kõne alla tulev raamat on vähemalt seitsmeteistkümnes Zelazny raamat mu lugemislaual. Nii mõnigi neist on sattunud siia enam kui kaks tiiru. Ma ei teagi, kas sedavõrd tuttavast autorist on lihtsam või keerulisem kirjutada. Üks on aga selge, raamatule eos pandud ootused oli mäe võrra kõrgemad kui tundmatule autorile seatavad.
“Igikelts ja tuli” pole mingi romaan. Noh, polegi romaan, on hoopis jutukogu. Olgu mainitud, et esimene lühijutt, mis minus iial tõelist vaimustust on tekitanud, oli samuti Roger Zelazny sulest – “Three Descents of Jeremy Baker”. Kõik, kes mind veidi paremini tunnevad, teavad, et ma suhtun jutukogudesse tavaliselt üsna pika hambaga. Midagi pole teha, mulle lihtsalt meeldivad romaanid rohkem. Minu peos olevas jutukogus oldi isegi sellele vastu tuldud. Iga jutt loob küll omaette maailma, omad tegelased ning tegevustiku, kuid iga jutu ette on autor kirjutanud killukese algava loo sünnist. Mõne koha peal on see idee kohta, teisal esmase ilmumise kohta, kuid kohati ka lihtsalt sellest, mida ta ühest või teisest asjast arvab. Kõik need tillukesed sissejuhatused toovad autori lugejale lähemale ning põimivad eriilmelised lood erksa paelaga üheks tervikuks.
Lisaks erksale paelale lugude alguses raamib Zelazny raamatu veel teistpidi. Nii esimene kui ka viimane tekst kogumikust pole ilukirjanduslikud, vaid autori mõtisklus kirjutamise ja ulme teemadel. Koorides ettevaatlikult need mõtisklused eest ja tagant ära, jäävad esimeseks ja viimaseks jutuks lood, mis mõlemad on võitnud Hugo ning olnud Nebula nominentide hulga. Veel üks tugev raam! Koorides ära ka selle kihi ning üks teise järel ka kõik järgmised kihid, jõuab lugeja raamatu keskmise looni, kogumiku tuumani.
Vihjasin enne küll kahele Hugo võitnud jutule, kuid alustan hoopis tuumast. “Ehitades ulmeromaani” on sisekaemuslik essee. Tekst on küll lühike, kuid lugejale lihtsasti hoomatav ning pean tõdema, et selles oli mitmeid detaile, mille üle ise kirjanikuna juurelda. Peamiselt on ta aluseks võtnud loo “Eye of Cat” loomise, kuid mõtiskleb teemade ümber vabalt – maailmaloomest, karakterite kujundamisest, idee arendamisest ning paljust muust. Neile, kes ise kirjutavad, on see tilluke juurdepääs ühele meistriklassi katkele ning neile, kes vaid loodud loomingut nautida tahavad, on siin üks muhe mõtisklus, mis aitab kasvada ka lugejana.
Vahetult selle essee ees on lugu “Päevane liik”. Lugu on sedavõrd lühike, et kui siin nüüd midagi suuremat sellest rääkida, siis ongi nagu juba ümberjutustus olemas. Olgu vaid öeldud, et selle viie-kuue lehekülje peale mahutas Zelazny oma nägemuse vampiiriprobleemist ning pakutav lahendus on igati vaimukate killast.
Teiselpool esseed ootab lugejat aga “Titani sagedused” – samasugune tilluke laast, kuid sel korral siis teadusulme radadelt. Pealkiri ütleb juba ise ära, et lugeja lennutatakse Saturni orbiidile ning omalt poolt julgen lisada, et pakutav vaatepilt on lummavalt kaunis. See, kas lugu pakub küsimustele vastuseis, või esitab küsimusi, millele igaüks ise vastuse leidma peaks, on mõistagi vaieldav.
Teise kihi tsentraalse essee ümber moodustavad tellitud jutud, mis on paigutatud kellegi teise eelnevalt loodud maailma. “Endalegi ülatuseks” viib lugeja avakosmosesse, tillukesele laevale, mille kolm meeskonnaliiget on ennegi kõiksugu mitte just kõige legaalsemaid tükke teinud, kuid sel korral koperdavad nad korralikuma portsu otsa, kui korjavad avaruumist peale millegi, mis ilmselt on tehnoloogiline, kuid sama ilmsesti juba ammu rivist väljas. Ei kulu kuigi kaua, kui suur berserk laeva sihikule võtab ning käseb neil artefakti laevast välja heita. Alusmaailmaks on siin Fred Saberhageni “Berserker Base” ja Zelazny lühilugu kõlas minu jaoks kui väga hea reklaam, et ise ka Saberhageni maailm üles otsida ja lugemislauale võtta.
Larry Niveni koostatud kogumiku “The Magic Goes Away” tekitatud maailma peale kirjutatud “Taevamana” on aga vastukaaluks mõnus linnafantaasia. Kunagi oli maailmas palju mana, kuid siis kasvas selle kasutajate hulk, mana põletati heleda leegiga kuni seda enam peaaegu ei olnudki. Kasutajaid jäi vähesemaks ning manahulk sai taas kasvama hakata. Kes ülikoolis diferentsiaalvõrranditele kaks pilku heita on saanud, võib siia kirjutada need jäneste ja huntide populatsiooni muutusi kujutavad valemid. Minu meelest on see Zelazny teoste üks lummavamaid nõkse, et tema maagia on alati sedavõrd lõpuni läbi mõeldud, et ma võiksin oma matemaatikakonspektidest neile valemid juurde kirjutada. Ja ta on autorina ise väga teadlik sellest täpsusest, jälitades seda teinekord läbi terve loo ning lõpetades ikkagi uskumatult maagiliselt.
“Surmalaul” on nauditav segu pöörasest ilukirjandusest ning peaaegu populaarteadusesse istuvast esseistikast. Zelazny põhjendab loo alguses ka lahti, miks see lugu just nii välja kukkus, kuid mul on hea meel, et selle kirjutamisega läks nii nagu läks. Näib, et Saturniga on autoril suurem kana kitkuda, kuid võibolla pole see just kana. Ehk on see hoopiski Saturni kodune bioloogiline vorm? Kuidas kujutada võõrast? Ja kui räägivad kaks, kas siis moodustub sellest dialoog? Mõnusalt mõtisklev lugu tõmbas mind lugejana endasse ega tahtnud lahti lasta ka siis, kui viimased read juba loetud olid.
“Öökuningad” on siis vastukaaluks jällegi hästi hoogne lugu. Paljuski dialoogipõhine ja hoogsa tegevusega. Samas ega teisiti ei saakski lugejas ülerahvastatud poekese tunnet tekitada. Peategelane näib napilt toime tulevat kõikvõimalike soovidega põletatud vaiade, küüslaugu, hõbekuulide ja käokinga osas. Aga see kõik on alles algus. Tänu oma dialoogipõhisusele ma justkui ei lugenudki lühijuttu, vaid vaatasin sellist mõneminutilist filmi, millesse oli korralik hulk kõikvõimalikke eriefekte topitud. Sellegi poolest ei tapnud eriefektid lugu ning tulemus oli tõsiselt meeldejääv – ilmselt üks mu lemmikuid selle kogumiku lugude hulgast.
Ja aina paremaks läheb! “LOKI 7281” on täiesti geniaalne lugu tehismõistusest. No kujutagem nüüd hetkeks, et sa oled ausalt ülivõimekas tehismõistus, kuid sinu rolliks on poolpiduse kirjaniku majapidamises “kohvimasin õigel hetkel tööle lülitada”. Selle asemel, või sellele lisaks, jõuab nii palju märksa olulisemat teha. Muhedalt (enese)irooniline lugu, mis ei karju küll pikkuse poolest, kuid sisu plahvatab lugeja ajus ning jääb mitmeks päevaks sealseid pindu katma.
Eklektilisus. Zelazny on ise öelnud, et talle ei meeldi nii väga žanrid, vaid pigem lood. Kui siiani on ette tulnud juba tõhusat tehismõistust, võõrtsivilisatsioone kuid ka vampiire, siis “Tee lõpp” lisab lohed ja võlurid. Sirgjooneline laast, kuid ometi selline, mis pakub nii mõtlemisainet kui naeruturtsatusi. Võtta miski nii tavapärane, kirjutada sinna sisse hunnik klišeid ning saavutada originaalne tulemus! Olla tõsiseltvõetav ja enese üle irvitav samal ajal! Kavaldada üle nii tegelane, lugeja kui vahel ilmselt ka autor ise! Selliseid autorieid ei ole ma kuigi palju kohanud, kuid Zelazny saab selgelt hakkama absoluutselt kõigiga neist.
Eks seda eelnevat mõttekäiku kinnitab ka “Igikelts” – esimene neist kahest, mis Hugo on võitnud. Teine Hugo selles raamatus on “Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele”. Koos moodustavad need lood raamatule mingi raamistiku, kuid lisaks auhindadele ja raamidele on neis lugudes veel üht-teist ühist. Neis mõlemais segab autor oskuslikult teadusulme ja fantaasia elemente. Tuuakse sisse iidsed mütoloogiad, kuid teisalt ka digiteeritud teadvused, kaasaegse või tulevikutehnoloogia võimalused ja võimekused. “Igikelts” võtab appi Gaia-müüdid, maa enda olemuse ning sunnib ka planeedi olemus-jumala arenema, kui tsivilisatsioon planeedi pinnal areneb.
Ma pean tunnistama, et kui “Igikelts” köitis mind kohe ja hoidis mind köidikuis kuni lõpuni, siis “Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele” ei suutnud seda teha. Osalt on siin kindlasti süüdi minu enese piiratus – Jaapani päritolu ainestik jääb mulle olemuslikult võõraks. Veel poole loo peal olin tõsiselt üllatunud, et selline lugu suuri auhindu võitnud on. Ilmselt sai siinkohal probleemiks ka see, et kõik ülejäänud lood selles kogumikus said hästi kiiresti hoo üles, kuid “Hokusai” peategelane Mari jalutas kümneid lehekülgi niisama mäenõlvadel, mõtiskledes oleva üle ning vihjates tulevale. Osa neist mõtisklustest muutusid mingil hetkel läbimõelduks, osa neist jäigi võõrkehaks, sest minu jaoks isiklikult jäi ka loo naispeategelasele külge mehelik hääl. Midagi ei klappinud. Kui lugu kord aga liikuma hakkas, muutus kõik! Pika ja rahuliku alguse taga tuleb sisse Zelaznyle nii omane pead pööritama ajav fantaasia ning kokkuvõtteks olin ma väga rahul, et sundisin end loost läbi närima. Tulemus oli seda väärt! Ühtlasi jäin mõtlema, et kui see lugu oleks ilmunud Loomingu Raamatukogus eraldi vihikuna, siis ma oleksin loost ilmselt algusest peale põhjalikumalt vaimustunud. Lugu ise on täiesti kindlasti piisavalt kvaliteetne ületamaks kvaliteedilatti mis tahes kirjanduslikul maastikul ja ulme tuleb teadupärast igale „muidu ka hästi kirjutatud” loole alati kasuks.
Ja ongi jäänud vaid välised raamid! Sissejuhatus pealkirjaga “Eksortsism, või midagi sellesarnast” ning väljajuhatus “Fantasy ja teadusulme kirjaniku pilgu läbi”. Muidugi võiks neid esseid ka ükshaaval lahata, kuid ma võtan need hoopis tugitaladeks, mille pealt tervele kogumikule korraks otsa vaadata. See on kogumik, mille enamik lugusid on mina-vormis kirjutatud, luues nii karakterid, kes vaatavad lugejale veidi intiimsemalt silma, kuid kes on ühtlasi tahes-tahtmata ka autori peegeldus järveveel. Ja nende lugude ees on autori enda sissejuhatus. Seegi pole veel päris täpselt autor ise, vaid pigem visand peegeldusest, mida ta ise peeglist näha tahaks. Kolm esseed annavad autori Mina ehk kõige paremini edasi, muudavad ta lugejale kui mitte just lähedaseks sõbraks, siis tuttavamaks kindlasti. Ehk siis mina, mis on raamitud minaga, et selle kõrvale näidata veidi teistsugust mina.
Ja siis on see lugeja, mina, kes seda raamatut loeb. Kas ma ütlesin alguses, et mulle ei meeldi kogumikud? Aa, ei, kriipsutage maha! Selliseid kogumikke võin lugeda küll. Mingil hetkel, kuskil poole lugemise peal, turtsatasin lapsele naerda, et ma nüüd tean vastust. Päris mitmel korral sel sügisel on käinud läbi see lõõp, et millest ja mis moodi peaks kirjutama jutuvõistlusele selleks, et minu käest punkte saada. Tegelikult on vastus lihtne: kirjuta nagu Zelazny! Vahet pole, millises ulme alamžanris, aga nii, et see köidab mind lugejana ning nii, et ma suudan esimese paari lõigu järgi öelda, kui pikk jutt tulemas on. Ei midagi üleliigset ega midagi puuduvat.
Zelazny ise mõtiskleb selle raamatu lehekülgedel hea loo tunnuste üle – on idee, maailm ja karakterid. Ta väidab, et see on žanriülene määratlus, millega ma loomulikult nõustun, ning lisab juurde, et ulmekirjanduse erilisus seisneb idee ja maailma rõhutatuses. Klassikaline teadusulme lähtub pigem ideest ning fantaasialood pigem loodud maailma võimalustest, kuid kõik kolm peavad saavutama tasakaalu. Ta küsib siin ka seda, kas teda ennast tuleks nimetada teadusulme autoriks, kes kirjutab fantaasialugusid või fantaasiaautoriks, kes kirjutab teadusulmet. Eesti keeles seda probleemi sellisel kujul õnneks ei teki! Geniaalne ulmekirjanik on ta igal juhul ning muhedat lugemisvara leiavad sellest raamatus päris mitme alamžanri austajad.
