draakoni-ärkamine

Läinud aasta viimasel päeval oli mul võimalus rääkida töökaaslastele ühel endavalitud kirjanduslikul teemal. Püüdsin tol hetkel lähtuda sellest, millest võiks neile ehk enim kasu olla. Ilmselgelt pidi see olema seotud ulmekirjandusega, sest ega ma muust eriti rääkida ei oska ning teisalt on see teema, millest suurem osa kuulajaist midagi ei teadnud. Kaalusin üht ja teist ning otsustasin, et korjan välja peotäie raamatuid, mis 10-12-aastastele teadusulme nõksuga kirjutatud on. Nende rivi on küll väike, kuid õnneks aina kasvav. Täpsemalt sai siis teemaks: “Poistele? Teadusulmesugemetega lood keskmisele koolieale, mille peategelaste hulgas on poiss.”

Poistele ja tüdrukutele on jaotus, mida ma laias laastus jälestan.

Sellesse on paratamatult koheselt sisse kirjutatud soorollid, stereotüübid ja muu veidrus. Teatud plaanini on selles ilmselt ka teatud tõde, kuigi suuremas mahus kasvab see tõde sinna sisse kodust, koolist, vanavanemate kasvumälestustest ning tegelikult ka lugemisstatistikat kuvavatest artiklitest. Öeldakse, et tüdrukutega on lihtsam, sest tüdrukud loevad nii neid raamatuid, mille peategelaseks on tüdrukud kui ka neid, milles keskne tegelane hoopis poiss on. Öeldakse, et poistega on raskem, sest poisid ei vali naljalt “plikade raamatuid” ja poisid kippuvat pika hambaga vaatama ka neid lugusid, mille autor on naine. Noh, seda öeldakse ingliskeelses maailmas palju ja valjult. Kohati tundub mulle, et suisa nii valjult, et see hakkabki kujundama autorite lähenemist – heaks näiteks J. K. Rowling, kes on öelnud, et ei lasknud oma eesnimesid raamatule panna, sest muidu poisid ei leiaks raamatuid üles. Kuid kui seda piisavalt valjult korrata, hakkab see mõjutama ka raamatukoguhoidja tehtavaid soovitusi, raamatuid, mida tädid-onud, vanavanemad julgevad jõuluks või sünnipäevaks kinkida, raamatuid, mida juletakse koolis kotist välja võtta ja avalikult lugeda. 

Kõik see eelnev peegeldub ka raamatublogides ja sotsiaalmeediakeskkondades, kus inimesed oma raamatumuljeid jagavad. Muljete jagamisel lahterduvad kahtlaselt sageli ka sisuteemad. Minu jaoks arusaamatult liigituvad raamatud, milles on räägitud roboteist või kosmoselaevadest, tihti kergekäeliselt “poistekateks”. Samuti liigituvad poistekateks kõikvõimalikud tagaajamised, kuigi neil ei pruugi olla mingit suuremat seost eakohaste, liiati veel soopõhiste kasvuprobleemide lahkamisel. Lihtsalt, kui plahvatas pomm, siis küllap see poistekas on. 

Muide, Eestis näikse osa probleemist vastupidine olevat – teatud vanusegruppidele kirjutavad naised enam kui mehed ning sestap on naispeategelastega raamatuid enam. Seda viimast probleemi on siis kirjeldatud peamiselt teismeliste kirjanduse hulgas. Ma ise olen meie kirjandusmaastikul hoopis valusamalt märganud üht teist probleemi. Nimelt keskmisele koolieale, teisisõnu siis lastele vanuses 10-12, ei ole meil praktiliselt üldse omamaist ja omakeelset teadusulmet. Tõlgetega on olukord tiba parem ning näib, et aina paremaks läheb. Eelmisel aastal ilmus teadusulmesugemetega lugusid lausa nelja sarja, neist üks ka kodumaine ning neist neljast siinses artiklis rääkida tahaksingi. Kuigi kõik siinvaadeldavad raamatud on sama vanuseastme riiulis, tuleb arvestada, et 10- ja 12-aastase arenguvahe on üsna suur. Ma alustan noorematest! Nii hästi kui see välja tuleb.

draakoni-ärkamine

Olgu esimesena siin Valija Zinckidiloogia, mille mõlemad osad on nüüdseks tõlgitud ja eesti keeles ilmunud –Draakoni ärkamine”, “Draakoni valgus”. Õde ja vend on täitsa tavalised lapsed, kes elavad täitsa tavalises kortermajas ning neil on täiesti tavaline alumine naaber. Teate küll, selline üksik proua, kes ei suuda taluda, et tema magamistoa kohal mingi trampimine toimub. Loo alguses saabub naaber puhkusereisilt ning avastab koju jõudes, et lennujaamas on kohvrid vahetusse läinud. Tähendab, me ei räägi siin tavapärastest mustadest, mille juures tuleb üle kontrollida nimesilt ja palju muud, vaid hiiglaslikust roosast kohvrist, mille puhul ei peaks vahetusse minemine kõne allagi tulema. Nojah, ilmsesti oli samal reisil keegi teinegi, kes nii mõtles. Igal juhul oli selles leitud kohvris muna ning kui oli muna, siis peagi oli ka väga iseäralike toitumisharjumustega draakonibeebi. Siit edasi põimuvad loosse mõnusad teadusulme elemendid. Suur energiakorporatsioon, kes soovib draakonit odava elektri tootmiseks, sülearvuti piiramatu võrguga igal pool ning vähemalt kuu aega kestva akuga, ultramoodsad jälitusseadmed ning teleporteerumine või ruumimine nagu seda raamatus kirjeldatakse. Johann on nimelt poiss, kes armastab arvutimänge ning programmeerimist ning kui asjad väga halvaks lähevad, kirjutab ta programmi, mille abil ennast, Jankat, naabrinaist ja draakonit arvutimängu saata. Täitsa kohe päriselt nii, et mingit keha siia alles ei jää. Lugu on kerge keele ja kiire minekuga ning sarja esimene osa on saanud ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse soovituskleepsu. Noogutan kaasa – siinkohal on kleeps auga välja teenitud ning lugu tõepoolest ka põnev lugeda.

Bobbie Peersi William Wentoni sari ei vaja enam ilmselt ülemäära laia tutvustamist. Tänaseks on sarjas ilmunud lausa viie raamatu tõlked: Lüriidiumivaras”, “Krüptoportaal”, “Orbulaatoriagent”, “Maailmalõpugeneraator”, “Kaoseparalüsaator”. Juba pealkirjadest on aimata, et ega siin terminoloogiaga ei hellitata. William Wenton on 11-aastane poiss, kes elab Norras. Ta on oma õpetajal pinnuks silmas ning erilist klassikaaslastega suhtlemist ka ei toimu. Aga Williamile meeldivad mõistatused. Kui nad klassiga ekskursioonile sõidavad, ei saa William jätta väikest seiklust tegemata, sest kõrvalruumis on kõikidele katsetamiseks maailma raskeim mõistatus. Muidugi lahendas William koodi ning kuigi see tõi esmapilgul kaasa paksu pahandust, siis laiemas mõõtmes ka palju põnevat. Peagi jõuab William Inglismaale õppima, kooli, milles õpivad eranditult vaid kõige teravamad pliiatsid. Ühe eriti taibuka tüdrukuga klapib jutt kiiresti ning Isciast saab asendamatu abiline Williami ellujäämise tagamisel. Koodimurdmine on nüüd osa Williami edasistest õpingutest, nii nagu ka Uks – tema magamistoa ukse humoorikas tehismõistus –, aga ka koolimajas olevad robotid ning inimestevahelised reetmised, mille puhul ei saa noored enam kindlad olla, keda võib usaldada ja keda mitte. Ühest küljest on see sari hoogne seiklus teadusulme radadel, kuid teisalt on see ka hea ettevalmistus kooliprogrammi kunagi lisanduvate täppisteaduslike ainete tarvis. Lugejale visatakse ette hunnik veidraid termineid, mille olemust ei selgitata lahti, kuid neid esemeid kasutatakse jõudehetkel ja lahingumöllus. Läbi seikluse tekivad aimdused, et millega siis tegemist on. Kui kunagi tulevikus füüsikaõpetaja sõna “generaator” või bioloogiaõpetaja sõna “paralüüs” kasutama hakkab, on sõna ise juba tuttav, jääb üle vaid selle täpsem tähendus selgeks õppida. Ka sellele sarjale on Lastekirjanduse Keskus soovituse juurde lisanud. Minu isikliku arvamuse kohaselt üks vingemaid lasteraamatuid, mis mulle viimaste aastate jooksul kätte on jäänud.

9789949696703

William Wentoni sarjale sarnane sari on Trudi TrueitiAvastajate Akadeemia sari. Sarja esimene ja teine osa – Nebula saladus”, “Pistrikusulg” – ilmusid eesti keeles üsna ühel ajal eelmise aasta lõpus. Siingi on tegemist eriti taibukate laste kooliga ning lugu algab kohast, kus Cruz valmistub kodust lahkuma ja uue kooliga alustama. Muidugi oleks olnud tore seda teha koos parima sõbraga, kuid too ei saanud sisse. Avastajate Akadeemia raamatutes on suhtlemise osa hoopis suurem. Cruz ei jää oma tegemistes üksi, vaid talle jagub toetavaid sõpru igale sammule. Paljud lahendused leitaksegi kambakesi päid kokku pannes. Siingi lükatakse lugejale ette terminoloogiat ja tehnoloogiat nii palju kui tekst mahutab, kuid probleemid on võetud reaalse maailma probleemide hulgast. Muide, eriti ägedaks teeb selle sarja tõik, et raamatu viimastel lehekülgedel on väikesed nupud päris teadlaste ja teaduse kohta, millest lugu kirjutades inspireerutud on. Aga nii William kui Cruz peavad hakkama saama mitme eritasandilise probleemiga – õpingutes järge pidama, kiuslike kaaslastega toime tulema, kuid neil mõlemal on kaasas miski, mille tõttu keegi suur ja võimas täiskasvanute maailmast neid tappa võiks soovida.

Hetkel ilmuvatest sarjadest ongi jäänud vaid viimane – Ilmar Tomuski ajarändurite sari. Selleski sarjas on tänaseks ilmunud viis raamatut – Algaja ajaränduri seiklused”, “Seiklused paralleelmaailmas”, “Universumi saladused”, “Tulnukate rünnak”ja Linnutee südames”. Sarja peategelasteks on kaks poissi ja kaks tüdrukut, kes õpivad kaheksandas klassis, seega nõks vanemad kui varasemalt jutuks tulnud sarjade tegelased. Ka raamatu nautija on ilmselt nõks suurem. Sarja esimene raamat oli väga meeldivaks üllatuseks. Ajareiside idee oli veenvalt mõeldud ja esitatud, kuid mingil hetkel, kuskil kolmandas raamatus, sain ma aru, et siin on tegelikult käärid, mis mulle ei meeldi. Muide, ilmselt on kõikides neis varasemates sarjades vaat et enamgi loogikaauke, kuid Tomuski sarjas torkavad need lihtsalt enam silma. Tomusk ei ole selle sarja puhul mitte niivõrd kirjanik, vaid pigem õpetaja rollis. Lugeja saab päris palju teada füüsikast, ajaloost, kultuuriruumist ning seda just faktide ja detailide näol, mitte üldist tunnetust. Kui ma aga õpin, esitan ma paratamatult sagedamini küsimusi “miks?” ja “kuidas?”, kuid see võib olla ka minu kui täiskasvanu probleem. Igal juhul on sari märgilise tähendusega ning hetkel ainus kaasaegne seiklus neil teemadel. Mulle isiklikult tundub, et õpetlikkuse lipu hoidmise nimel on seikluslikkus ja nauditavus veidi unarusse jäetud.

Mul on ääretult kahju, et ma ei saa siia nimekirja lisada Timo Parvela sarja Kepler62. Too sari on raamatukogulugejate hulgas vägagi populaarne. Arvutimängu abil selgitatakse välja kõige nutikamad lapsed, keda siis saata esimeste kolonistidena uuele planeedile. Peategelased vahelduvad – ühes raamatus on need kaks venda, teises tüdruk, kolmandas on taas vennad… Kuid neljandast raamatust edasi seda tõlgitud ei ole. Ilmselt polnud sari rahakotti omavate lapsevanemate seas piisavalt populaarne ning turumajanduses sellest kahjuks ei piisa, et lapsel silmad särama lähevad. Vanuse poolest sobiks Kepler62 suurepäraselt juba teise-kolmanda klassi lastele, kuid miks mitte ka mõnevõrra vanematele. 

Kokkuvõttes võib öelda, et tegelikult on olemas omajagu väärt lugemiskraami. Mis puudutab aga soolist võrdsust, siis siin, nendes raamatutes on nimitegelaseks või üheks kahest võrdsest peategelasest küll poiss (ilmselt loo alguses toodud põhjuste kombineerumisel), kuid selle poisi kõrval on alati tüdruk, kelle roll on kohati ehk isegi suurem. Ka autorite hulgas leiab naisi, kes oma eesnimegi raamatu kaanele julgevad trükkida. Muidugi saaks paremini. Alati saaks! Kujutlegem nüüd hetkeks ideaalmaailma, kus ma järgmise aasta alguses sarnast artiklit kirjutades saaksin rääkida omakeelsetest lugudest või tüdrukute robotitehasest, miks mitte ka mõnest 11-aastasele lugejale sobivas kastmes kirjutatud kosmoseloost. Alati saab rohkem, aga alati peab jääma ruumi ka lootmiseks. Mina jään igal juhul nüüd ootama ja uusi raamatuid sirvima.



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0806)