2020. aasta lõpunädalatel koorus väikese aktiivse seltskonna kirjanduslikust pealehakkamisest uus organisatsioon. Nagu kuulutab vastse ühingu esimene pressiteade, “mõistsid viis noortekirjanduse arengust huvitatut, et noorteraamatud saavad Eestis teenimatult vähe tähelepanu.” Ühise mure lahendamiseks ja ühise huvi toetamiseks otsustatigi luua Eesti Noortekirjanduse Ühing.
Reaktori toimetus hakkas ninaga õhku vedama selle peale, et ühingu asutajate ning aktiivtuumiku hulgas paistis silma kahtlaselt palju ulmelembeseid inimesi. Nõnda siis panin kirja mõned suunavad küsimused ja palusin noorel ühingul mõtteid jagada.
Vastasid ühingu juhatuse liikmed Lille Roomets, Tuuli Tolmov, Ene Sepp (McLaughlin), Mirjam Kaun ja Heli Künnapas; teabevahetust aitas korraldada Katrin Topkin.
Laura: Unustan hetkeks asjaolu, et enamus teist on ammugi uudiskirjanduse, intervjuude, arvustuste ja kaastööde kaudu Reaktorisse sattunud, ja küsin naiivselt: aga mis on noortekirjanduse ühingul üldse ulmega pistmist?
Lille: Ma olen küll Reaktori lugejatele tundmatu kuju, kuid vähemalt noortekirjanduse austajatele veidi tuttavam. ENÜ on kokkupuutepunktiks kõikide žanride jaoks, seni kuni protagonisti vanus on vahemikus 13-18 eluaastat. Loodan, et meie ühing suudab luua erinevate autorite koostöö ja kogemuste vahetamise käigus sellise sünergia, et sellest võidab ka Eesti ulmekirjandus ning tuleb juurde palju uusi huvitavaid noortele mõeldud ulmekaid. Tänu sellele kasvaks juurde uusi ulmekate austajaid.
Tuuli: Minu meelest on noortekirjanduse hulgas üsna palju ulmet (põhiliselt küll fantaasiat), eriti just tõlkekirjandust vaadates. Tahaks loota, et noortekirjanduse ühing aitab ka meie kodumaistel autoritel rohkem silma paista.
Ene: Nagu igal teisel žanril, on ka ulmel noorte hulgas oma austajad ja lugejad, kelle lugemishuvi ENÜ saab toetada. Või siis ka uudishimu tekitada. Paljudel juhtudel ei pruugi noor üldse teada, mis ulme alla kuulub või mis see on ning võib kindlat žanrit ka eelarvamuse tõttu vältida. Ja nagu Tuuli ütles, ENÜ saab aidata ka kodumaistel ulme autoritel rohkem silma paista.
Mirjam: Ma arvan, et ei ole valdkonda, mida ulme kasvõi õrnalt oma sõrmega ei riivaks. Ta on meie eludes, meie mõtetes ja samamoodi noortekirjanduses. Noorte lugejate seas on suurt ports selliseid, kes just ainult ja ainult ulmet tahavadki lugeda, ükskõik kas on nad saanud inspiratsiooni düstoopilistest “Näljamängudest” või hoopis armastusfantaasiast “Videvik”, nõuavad nad aga muudkui juurde ja juurde.
Heli: uskusin aastaid, et ei kirjaniku ega lugejana ulme juurde mul asja pole. Siis aga sain kätte “Näljamängud” ning “Lahkulööja” ja sealt alates on vist iga teine mu loetud noortekas ulme. Tegelikult räägitakse ju ulmelistes raamatutes suht samadest teemadest, millest me realistlikes räägime. Lihtsalt väljamõeldud lisadega … mis mõnigi kord mõne aja pärast ongi meie reaalsus (nii nagu näiteks seni ulmelisena tundunud “lukustatud linnad”). Seega tegelebki noortekirjanduse ühing kogu noortekirjandusega, selle seas kindlasti ka ulmega.
Laura: Uued algatused sünnivad tihtilugu sellest, et kuskil on midagi puudu või pitsitab või kriibib. Mis oli sinu jaoks see tegur, mis ajendas ühingut looma?
Lille: Mõte tekkis täiesti kogemata lõõpimise käigus, kui Enega järjekordselt tundsime, et noortekirjanik olemine oleks kui poolele teele kinni jäänud olemine. Et see oleks kui esimene aste selle poole, et “päris” kirjanikuks saada. Me ei arva, et noortekirjanik kuidagi vähem oma raamatuga tööd teeks, kui need, kes kirjutavad keskeakriiside ajal elu mõtte otsimisest ja jõuavad pea alati olukorraga leppimise lahenduseni välja. Teismeea kriisid on palju põnevamad, nad on enamasti inimeste jaoks esimesed suuremad kriisid elus, kus sinu valikutest on nii palju asju sõltuv. Kogu see noore inimese iseseisvumise ja enda eest välja astumise protsess on palju huvitavam, sest noorte inimeste jaoks on terve elu veel ees, nende lugude lahendustepakett on palju värvikam, lootusrikkam ja paljutõotavam. Seega pärast seda, kui noortekirjanduse ühingu idee esimest korda välja käidud sai, mõistsime, et tegelikult on see meie võimalus midagi ära teha selleks, et noortekirjandus iseseisvuks ning enda eest välja astuks. Noortekirjanik olemine on meie valik, mitte sunnitud olukord.
Tuuli: Noortekirjandusel on teatud maine. Minu jaoks oli noortekirjandus pikka aega midagi, mida ma lugeda ei taha, sest see on nii masendav. Olin siis kusjuures ise veel teismeline ja ilmselt lihtsalt kehvade raamatute otsa sattunud. Aga millegipärast ei arvestanud ma ulme ja fantaasia YA-d sinna hulka. Enamus mu lemmikuid on just noorte peategelastega fantaasiaromaanid. Noortekate seas on tegelikult väga palju sellist mittemasendavat, põnevat ja elulist lugemisvara. Seega ühingu üks eesmärk oleks selliste eelarvamustega tegelemine. Ning nagu Lille mainis, noortekirjanikesse suhtutakse teistmoodi. Noorteromaani kirjutamine oleks justkui harjutusülesanne enne “päris” täiskasvanute raamatu kirjutamist.
Ene: Lille võttis päris hästi kokku, kuidas see kõik alguse sai. Selle üle olen pikalt nalja visanud, kuidas noortekirjandus pole ikkagi see “päris.” On mingi selline vahepealne mõttetu jura ja no kas nüüd noortekirjanik võib ennast üldse kirjanikuks kutsuda... Ma olen nii palju näinud, et inimesed teadlikult väldivad noortekirjanduse, ja eriti Eesti noortekirjanduse, lugemist. Ning järjest rohkem näen ka siirast üllatumist, kui ikkagi võetakse mõne autori raamat kätte ja avastatakse, et see on täitsa korralik tükk. Miks siis istuda ja oodata, et ehk midagi läheb paremuse poole? Tuleb välja, et meie võimuses on midagi ära teha ja selle eelarvamuse ja suhtumise muutmise nimel ette võtta. Mul on nii hea meel näha, kui palju teisi huvilisi on juba pardale hüpanud - tähendab, et me pole ainsad, kes selles probleemi näevad.
Mirjam: Minu jaoks sai kõik alguse, kui asusin 2016. aasta sügisel tööle Tallinna Keskraamatukokku ja mulle öeldi, et näe sinu ülesanne on siin see noortekirjandus korras hoida. Kuna ma aga olen paras fanatt, siis võtsin eesmärgiks kõik, mis nendel riiulitel leidub, ka läbi lugeda (olen endiselt väga kaugel sellest eesmärgist); siis hakkasid silma jääma tööl ja ajaga kurvad tendentsid. Kuidas lastekirjandus saab kogu aeg kiita ühelt poolt ja teiselt poolt, preemiaid lendab. Samamoodi on täiskasvanutele suunatud kirjandusega. Aga noortekirjandus… vindub… Teda ei ilmu ja põhjendusega - ei osteta, ei loeta. Soovin, et noortekirjandus ei jääks igalt poolt koguaeg välja (a’la varasemalt Hea Lasteraamat on nüüd löödud kaheks ja on ka Hea Noorteraamat eraldi olemas, lisaks raamatukogu Järje Hoidja on samuti löödud eraldi auhinnaks lastele ja noortele), et ta saaks särada ja inimesed näeksid, kui palju pakkuv see omamoodi žanr on, et noortekirjandus ei ole kvaliteetkirjanduse vastand.
Heli: olin rohkem kui 10 avaldatud raamatu autor, kui püüdsin Eesti Kirjanike Liitu astuda. Ei võetud. Ei sobinud. Tundsin küll hetkeks, et mis siis minu raamatutel viga on, et päris kirjanike hulka ei kuulu, kuigi ostude ja laenutuste poolest on nagu numbrid ju päris ilusad? Kui Ene ja Lille Noortekirjanduse Ühingu mõttest rääkisid, siis teadsin kohe, et ilmselt see ongi ikkagi õigem koht, kuhu kuuluda. Plaan on toetada just noori kirjutajaid, kes ise või keda ümbritsevate inimeste poolt päris kirjanikuks veel ei kutsuta, kuid tegelikult panevad paberile ägedaid lugusid.
Laura: Mida võtad oma erialasest tööst kaasa oma loomingusse ja ühingu tegevusse?
Lille: Mul ei olegi kindlat eriala, kolm korda olen ülikoolis alustanud, ühe korra lõpetanud. Diplomi järgi olen majandusteadlane, kuid reaalses elus olen Hunt Kriimsilm. Ma olen väga erinevates töökohtades töötanud, ainus kriteerium on see olnud, et tööd koju ei peaks võtma, sest muidu ei jääks kirjutamiseks ega muudeks oma asjadeks aega ega mälumahtu. Samas olen kõikidest neist eri firmadest palju õppinud ning kohanud väga erineva ellusuhtumisega inimesi. Kirjanikuna olen väga mõjutatud sellest, mis mind parasjagu huvitab või millise autori stiilist vaimustunud olen. See jõuab ka mu enda lugudesse sisse. Ma pühendan palju aega uurimistöö tegemisele, et võimalikult täpne pilt ette saada asjadest, millest kirjutan. Sellepärast on ka teiste kirjanikega väga huvitav alati suhelda, et nad on avatud uutele ideedele ja suudavad arutleda abstraktsetel teemadel. Ühingus olen ma enamasti see, kes ideid välja pakub ja annab edasi neid teadmisi, mida aastate jooksul kokku ajanud olen. Minu arust näitab kogemuste ja teadmiste jagamine oma valdkonnast hoolimist, õnneks on teiste ühingu liikmete tugevamateks külgedeks ka asjade käima lükkamine ja täideviimine, mitte ainult minu moodi unistamine ja targutamine.
Tuuli: Üldiselt olen üritanud oma tööd ja loomingut lahus hoida, aga olgem ausad, seda väga ei juhtu. Ikka mõjutab. Õpetajana töötades olen väga palju erinevaid karaktereid kohanud. Mõndasid olen ka oma tegelastes kasutanud või plaaninud seda teha. Vahetu töö noortega aitab ka mõista, mis on parasjagu nende jaoks oluline, millised teemad on hetkel kuumad, millised on vananenud. Ühingus on tegelikult väga kirju seltskond ja kõik täiendavad üksteist, vajadusel ka maandavad. Paneme rõhku ka koostööle kirjanduse õpetajatega.
Ene: Hariduselt olen sotsiaaltöötaja ja mind on alati paelunud just noortega töötamine. See, ma loodan, on aidanud endal mitte ära unustada, mis tunne oli olla noor. Ja seeläbi ka raamatuid tõepärasemalt kirjutada ning vältida tegelaste targutavaks täiskasvanuks kujunemist. Teine amet on mul suusapatrull ja sellest maailmast ja antud ametini jõudmisest saan kaasa võtta maailma võimalusterohkust. Seda nii isiklike kogemuste najal kui ka kõikide nende inimeste kaudu, kellega olen ühel või teisel ajal tutvunud.
Mirjam: Olugi, et mu ümber seisavad mitmekülgse taustaga kirjanikud, siis sellest valdkonnast jään mina päris kaugele. Olen õppinud huvijuht-loovtegevusõpetajaks, kuid mu igapäevatöö on seotud hoopis raamatukogundusega ja sealt tuleb ka mu suur armastus noortekirjanduse vastu. Ühingu töösse loodan eelkõige panustada läbi põnevate projektide kirjutamise.
Heli: olen Sisekaitseakadeemias õppinud riigiametnikuks, magistrikraadi saanud kristliku kultuuriloo ning kutsetunnistuse karusloomakasvatuse alal. Kõik need valdkonnad on andnud materjali oma raamatuteks. Igapäevaselt aga tegutsengi praegu kirjaniku ja kirjastajana, nii et ühingus tegutsen samadel teemadel, millega igapäevaselt. Aastaid läks aega, et mõista, et kõik mu eelnevad kogemused on olnud vajalikud just selleks, et lõpuks ikkagi kirjutamise juurde jõuaksin.
Laura: Kui saaksid tänasel ulmemaastikul (või kirjandusmaastikul üldse) muuta ühte asja, siis mis see oleks?
Ene: Kirjandusmaastikul laiemalt sooviks muuta seda, et noorteraamatute lugemist ei nähtaks kui mingit häbimärki, et see sobib sulle ainult siis, kui oled ise teatud vanuses noor. Ja kui keegi vanem inimene võtab noorteraamatu kätte, on see alati kerge meelelahutus ja ajatäide. Piiri taha piiludes on trend hoopis teine - noorteraamatuid loevad, austavad ja armastavad igas vanuses lugejad. Selline eelarvamustevaba suhtumine läheks ühe hooga ka ulme kohta. Pole vaja ulmet karta ja kui üks raamat ei meeldinud, siis ulme žanr on ju tegelikult nii suur ja lai, et tasub uuesti proovida.
Mirjam: Nõustun igati Enega! Sealt edasi arendades soovin populariseerida lugemist noorte seas. Et nad näeksid ja märkaksid, kui palju on erinevaid raamatuid, et üks igav raamat põhikooli kohustuslikus kirjanduses ei tähenda, et järelikult pole raamatud üldse tema jaoks. Usun, et iga laps/noor/täiskasvanu on lugeja - on vaid vaja leida talle õige raamat.
Heli: soovin, et kirjandusmaastikul oleks võimalusi rohkematel. Mõtlen hetkel näiteks just toetuste mõttes. Aeg-ajalt jääb mulje, et näiteks Kulka toetuste jaoks pead kuuluma Kirjanike Liitu. Muidu on toetust raske saada. Aga see tähendab juba suunamist, et milliseid teoseid on lihtsam välja anda ning milliste jaoks olukord keerulisem, mis lugejale kallimad, mis odavamad.
Lõpetuseks
Aitäh vastuste eest ja jõudu uuteks tegudeks!
Ühing kutsub enda ridadesse kõiki noortekirjanduse huvilisi, nii nooremaid kui vanemaid. Ühinguga liitumise veebivormi saab täita siin (täisealised): https://bit.ly/enüliitumine ja siin (noored): http://bit.ly/enynoorteklubi.
Nende lugemistel ja tegemistel saab silma peal hoida Facebookis ja Instagramis; videovallatusi jagatakse TikTokis.
