Jubeda Vanamehe külastamine oli Angelo Ricci ja Joe Czaneki ja Manuel Silva plaan. See vanamees elab ihuüksinda ühes väga vanas majas Water Street´il mere ääres ning räägitakse, et ta on äärmiselt rikas ja äärmiselt väeti, ideaalne olukord sellise elukutsega meestele nagu härrad Ricci, Czanek ja Silva, sest nende elukutse on samaväärne vargusega.
Kingsport´i elanikud arvasid ning ka rääkisid Jubedast Vanamehest palju asju, mis teda üldiselt selliste härrasmeeste, nagu hr. Ricci ja tema kolleegid, silme alt varjul hoiavad, hoolimata pea kahtlematust tõsiasjast, et ta peidab oma kopitanud ja auväärses elupaigas hindamatu suurusega varandust. Ta on, tõepoolest, üks väga kummaline isiksus, kes usutavasti oli oma nooruspõlves Ida-India purjelaeva kapten. Nii vana, et keegi ei mäleta seda, kui ta noor oli ja nii sõnaaher, et tema tõelist nime teavad vaid vähesed. Pahklike puude seas aias, oma vana ja hooletusse jäetud maja ees on tal suurte kivide kollektsioon, kummaliselt grupeeritud ja värvitud, nii et need meenutavad mõne häguse idamaise templi ebajumalaid. See kollektsioon peletab eemale enamiku poisijõmpsikaid, kellele meeldib Jubedat Vanameest tema pikkade valgete juuste ja habeme pärast mõnitada või lõhkuda tema eluaseme väikeste klaasidega aknaid õelate rakettidega, kuid seal on ka teisi asju, mis hirmutavad vanemaid ja uudishimulikemaid inimesi, kes vahel maja juurde hiilivad, et tolmustest aknaklaasidest sisse piiluda. Need inimesed räägivad, et esimesel korrusel ühes tühjas toas laua peal on palju veidraid pudeleid, igas pudelis pendli moodi nööri otsa riputatud pliitükike. Ja nad jutustavad, et Jube Vanamees räägib nende pudelitega, kutsudes neid selliste nimedega nagu Jack, Arminägu, Pikk Tom, Hispaania Joe, Peters ja Tüürimees Ellis, ning iga kord, kui ta pudeliga räägib, hakkab pliipendel kindlat moodi võnkuma, nagu see vastaks talle.
Need, kes on vaadanud pikka, kõhetut Jubedat Vanameest neid omapäraseid vestlusi pidamas, teda uuesti vaatama ei lähe. Aga Angelo Ricci ja Joe Czanek ja Manuel Silva ei olnud Kingsport´i verd, nad olid seda uut ja ebaühtlast sissesõitnu verd, mis asub väljaspool Uus-Inglismaa elu ja traditsioonide nõiaringi ning nad nägid Jubedas Vanamehes vaid tudisevat, samahästi kui abitut hallhabet, kes oma sõlmilise jalutuskepi abita kõndidagi ei saanud ja kelle käed haletsusväärselt värisesid. Neil oli omamoodi isegi kahju sellest üksikust ebapopulaarsest vanainimesest, keda kõik vältisid ja kelle peale kõik koerad kui üks mees haukusid. Aga äri on äri ja varas, kes on hingega asja juures, näeb ahvatlust ja väljakutset sellises väga vanas ja väga viletsas mehes, kellel pole pangakontot ja kes maksab oma väheste vajaminevate asjade eest külapoes hispaania kulla ja kaks sajandit tagasi vermitud hõbedaga.
Härrad Ricki, Czanek ja Silva valisid oma külaskäigu ajaks 11. aprilli öö. Hr. Ricci ja hr. Silva pidid vaest härrasmeest intervjueerima, kuniks hr. Czanek ootab neid ja nende, arvatavasti metallist koormat, kaetud autoga Ship Street´il, nende võõrustaja maid ümbritsevas müüris oleva värava juures. Sooviga hoiduda ebavajalikust seletamisest ootamatu politseiinvasiooni korral valmistati ette plaan vaikseks ja tagasihoidlikuks lahkumiseks.
Nagu kokku lepitud, alustasid kolm seiklejat erinevatest kohtadest, et pärastpoole ära hoida igasuguseid pahatahtlikke kahtlustusi. Härrased Ricci ja Silva kohtusid Water Street´il vanamehe eesvärava juures ja kuigi neile ei meeldinud, kuidas kuu paistis läbi pahklike puude okste värvitud kivide peale, oli neil tähtsamaid asju, mille peale mõelda, kui pelgalt tühipaljas ebausk. Nad kartsid, et Jubeda Vanamehe kullast ja hõbedast rääkima panemine võib olla ebameeldiv töö, sest vanad laevakaptenid on märkimisväärselt kangekaelsed. Siiski oli tema väga vana ja väga vilets ning külalisi oli kaks. Härrad Ricci ja Silva olid väga vilunud tõrksate inimeste sõnaohtraks muutmise kunstis ning nõrga ja erakordselt auväärse mehe karjeid on lihtne summutada. Niisiis liikusid nad ainsa valgustatud akna juurde ja kuulsid Jubedat Vanameest lapselikult oma pudelites pendlitega rääkimas. Siis panid nad maskid pähe ja koputasid viisakalt ilmastikust määrdunud tammepuust uksele.
Ootamine tundus hr. Czanek´ile väga pikk, kui ta niheles rahutult autos Jubeda Vanamehe tagavärava juures Ship Street´il. Ta oli tavalisest õrnema südamega ja talle ei meeldinud kohutavad karjed, mida ta kokkulepitud ajal antiiksest majast kuulnud oli. Kas ta polnud mitte kolleegidele öelnud, et nad haletsusväärse laevakapteniga võimalikult õrnalt ümber käiksid? Närviliselt vaatas ta kitsast tammeväravat kõrges luuderohuga kaetud kivimüüris. Uuris pidevalt käekella ja murdis viivituse üle pead. Kas vanamees oli enne oma varanduse peidukoha avaldamist surnud ja põhjalik läbiotsimine vajalikuks saanud? Härra Czanek´ile ei meeldinud nii kaua pimedas sellises kohas oodata. Viimaks kuulis ta pehmeid samme jalgteel teisel pool väravat, kuulis vaikset kohmerdamist roostes riivi kallal ja nägi, kuidas raske uks sissepoole vajus. Ja ainsa tänavalambi kahvatus kumas pingutas ta silmi, et näha, mida tema kolleegid sellest võikast majast, mis kangastus nii lähedal selja taga, välja olid toonud. Aga kui ta vaatas, ei näinud ta üldsegi mitte seda, mida ta oli oodanud: seal ei seisnud mitte tema kolleegid, vaid hoopis Jube Vanamees nõjatus vaikselt oma sõlmelisele jalutuskepile ja naeratas võikalt. Härra Czanek polnud mehe silmade värvi kunagi tähele pannud, nüüd märkas ta, et need olid kollased.
Väikestes linnades tekitavad väiksed asjad märkimisväärset põnevust, selle pärast rääkisidki Kingsport´i elanikud terve kevade ja suve kolmest tuvastama laibast, jubedatest, nagu paljude meremehemõõkadega lõhki lõigatud ja õudust tekitavalt moondunud, justkui oleksid paljud kurjad saapakannad neil otsas trampinud, mille tõusulaine rannale oli uhtunud. Mõned inimesed rääkisid isegi nii tühistest asjadest nagu Ship Street´ilt leitud mahajäetud auto või teatud eriti ebainimlikud karjed, kindlasti mõne hulkuva looma või rändava linnu poolt kuuldavale toodud, mida unetud kodanikud öösel kuulnud olid. Aga Jubedat Vanameest tühjad külajutud ei huvitanud. Ta oli loomult kinnine ning kui inimene on vana ja nõder, on tema kinnisus kahekordne. Pealegi, nii vana meremees on kindlasti oma hägustel nooruspäevadel palju põnevamaid asju näinud.
Tõlkinud Kaisu Ann Karukäpp
