Netflix. Ikka ja jälle Netflix. Unustage kinolinad, mida pole nüüdseks üle aasta aja niikuinii normaalselt vaadata saanud. Unustage kõikvõimalikud füüsilised meediakandjad, Netflix on andnud lubaduse, et sülitab iga nädal uue ja uhke filmi välja. Eks kvaliteet ole kõikuv ja küsitav, aga arvestades, et 2020. aasta lõpus oli Netflixil üle 200 miljoni tellija, siis on raha käes nagu putru ja püsiv vaatajaskond ka olemas. Rääkimata siis veel faktorist, et tihti jagatakse üht kontot 2-4 inimesega, konto võib olla sisselogitud perevõi ühiselamu telekasse, siis ei tea keegi täpselt, mitusada miljonit inimest Netflixi regulaarselt tarbib.

Aga millest räägib meile siis film Space Sweepers? Kohe alguses võib ära öelda, et midagi suurt ja aatelist see film vaatajani tuua ei taha. Üks ärakulunud troop ajab teist taga: Maa on hukkumas, kuid ainult ilusad ja edukad võivad Marsile kolida. Peategelased on rohmakad kosmoseseiklejad, kes taasavastavad filmi käigus õrnemaid tundeid. Korporatsioonid on vaikimisi jube kurjad ja pahad ning korporatsioonide juhid on esiteks vanad valged mehed, ülimalt rikkad, ülimalt kurjad ning muidugi helendavad pimedas. Ainus originaalne faktor kogu filmi peale oli, et väikese tüdruku tegelane suutis olla sümpaatne ja tore. Aga äkki on tegu Korea eripäraga, läänemaailma filmide puhul tundub reegliks olema, et vaatajad peavad lapstegelasi südamest vihkama.

Tegelastest pikemalt. Meile antakse ette kamp tolguseid, kes oma rontlaevaga elatist kokku kraabivad ja aina sügavamale võlgadesse upuvad. Ilmselgelt on igaühel neist oma diiplev taustalugu ja mõni isiklik häda, mida siis mõne teise iseloomuomaduse või oskusega kompenseerida. Peategelane kaotas 3 aastat tagasi oma tütre ja otsib teda nüüd orbiidilt (allpool selgitan pikemalt), kuid on vinge piloot. Pahaperseline kaptenitibi kipub alkoholiga liialdama. Tätoveeringute ja kurja olemisega mehaanik osutub parajaks pehmoks, et siis hiljem jälle vingelt pahaperse olla. Robot tahab rohkem inimlikuks saada. Nimed mulle meelde ei jäänud ja tegelased olid kõige arhetüüpsemad papist väljalõigatud maketid. Filmi teises pooles, kui kogu meeskond tagaotsitavaks kuulutatakse, ei ole aru saada, kas tagaotsimiskuulutuses näidatud šokeerivad taustalood on väljamõeldud propaganda või hoopis kiiduavaldus mässajatele, sest normaalset ja mõistlikku tausta ei ole ega tule. Lisaks on ka ülipaha peapaha, kes väljendab oma ülimat pahalisust sellega, et vahepeal hakkavad mööda ta nahka suured sooned jooksma, mis annavad talle müstilis-deemonlikku aurat ümber. Ja muidugi on ta ka standardne filmi-Hitler, kes tahab oma Volk'ile õitsvat Reich'i luua, mille hinnaks on Untermensch'ide kõrvaldamine.

Mis toimub? Peategelased leiavad ühe rappida saanud laeva trümmist väikese tüdruku, kes osutub termotuumarelvaga robotiks, keda otsib taga kogu Päikesesüsteem. Tund aega üritatakse siis seda tüdruk-pommi maha müüa parimale pakkujale, sekkuvad ökoterroristid ja käib mingi kemplemine. Filmi teisel tunnil selgub, et tegelikult on kõik palju keerulisem, varasemalt heatahtliku koloonia-korporatsioonifassaadi taga on hitlerlik kurjus ja siis peab meie kaltsakate meeskond maailma päästma. Originalissimo!

Meil on kosmost, meil on madinat, meil on diiplevad tegelased, täiesti tavaline „teeme-pööbli jaoks-ulmekat-need-jäävad-alati-kasumisse- film” ju? Kahjuks mitte. Nüüd tuleb osa, kus annan sellele filmile halastamatult nuuti.

Kõige suurem häda on, et enam kui kahe tunni sisse ei suudeta tegelikult mitte midagi ära mahutada. Iga kord, kui tekib elementaarseid küsimusi, võid kindel olla, et neid ei selgitata. Kohe alguses näidatakse meile, kuidas peategelane otsib oma tütart taga. Filmi keskel näidatakse, et kosmosejaamas juhtus õnnetus, mille käigus plikatirts vaakumisse lendas. Tüübi ainsaks elamise ja töötamise motivatsiooniks on tasu (riigilõiv? eraettevõtte teenustasu?) kokkukraapimine, et nood (kes?) hakkaksid last otsima. Neil on see võimekus, aga nende motivatsioon sõltub makstud tasu suurusest. Mitu korda rõhutatakse filmi jooksul, et 3 aastaga kukub tüdruk orbiidilt alla. Kas ma olen midagi ära unustanud või pole vaakum selline koht, kus suurimaks ohuks umbes kümneaastasele plikale on, et ta võib sealt 3 aasta jooksul alla kukkuda? Mees, su laps on surnud, lepi sellega.

Peapaha? Väidetavalt 156-aastane mees näeb välja maksimaalselt 56-aastane, kuid vahepeal fassaad mureneb, kaelal ja näol hakkavad pungitama lillad ja mustad veresooned, hääl muutub deemonlikuks röginaks… Kas ta on robot? Android? Nanomasinatega tuunitud? Saatanaga pakti teinud ja hinge maha müünud? Vabandame, 2h 15m kestva filmi sisse sellised detailid ei mahu. Ta on pahapaha, ärge rohkem küsimusi esitage.

Kosmoselahinguid modelleeritakse enamasti erinevate, käepärasemate ja tuttavate süsteemide pealt. Esimese näitena meenuvad rasked ja aeglased lahingud, kus mitmekilomeetrised vägevad laevad tõmbavad end kosmilises mastaabis parras parda vastu ja kõmmutavad teineteist kahuritest nagu 17. sajandil. Meil on Teise maailmasõja „kiire, aga isikliku” hävituslennukite õhulahingute stiilis madinat. Mida kasutab Space Sweepers eeskujuna? Võta suvaline „Kiired ja Vihased” või mõni muu USA kiirtee-märulifilm. Peategelaste laeva ajab taga ligi 100 sõjadrooni, mis tõenäoliselt koosnevad 70% relvadest. Lahendus? Kaptenitibi ajab skafandri selga, võtab automaadi kätte, ronib laeva tagumisele rõdule ja hakkab tuld andma. Kogu asi nägi välja, nagu ajaks tsiklikamp kusagil kõrbes kastiautot taga ja siis üks tüüp rappub veoka kastis ja annab automaadist tina. See oli pikk, see oli vaevaline, see oli piinlik. Aga nad suutsid iseennast ületada, varsti hüppas robot luugist välja ja hakkas sõjadroonide pihta harpuuni loopima ning ühe turjalt teisele hüppama. Eeskujuks on vist võetud mõni eriti saast B-film, kus ägestunud kõrvalpeategelane peab minuti jooksul võimalikult palju haisid tapma, aga võttis jahile kaasa ainult viis padrunit.

„Ilgelt loll” tundub olevat kogu filmi peamine motiiv. Veel näiteid: abordaažimeeskonna relvastuseks tundub olevat 50cal kuulipildujast ehitatud automaat. Sellisega oleks ju kaks võimalust – soomustamata laevast jääks alles Šveitsi juust, piisava soomusega laevas oleks rikošetipidu. Gravitatsioon töötab täiesti juhuslikult siis. Kui vaja. Aga kiirendavas-pidurdavas kosmoseliftis on näiteks kaalutus. Atmosfääri õhutakistus lõhub ära väikesed ja voolujoonelised torpeedod, kuid sahtli kujulist laeva ei kõiguta. Sellist soga ei saa ju kogemata teha, keegi kuskil pidi maha istuma, küsima: „mis oleks loogiline?” ja siis teostama vastupidise.

Film lõppeb (spoiler! hah) sellega, et peategelane saab nanorobotite abil luua ühenduse oma kadunud tütrega ning hüvasti jätta. Tuletan meelde, et tüdruku jäätunud laip on 3 aastat orbiidil tiirelnud. Kas peategelane räägib selle laibaga? Surmataguse hingega? Nanorobotite koostatud simulatsiooniga? Või rebestatakse aegruumi järjepidavust? Äkki on tüdruk ikkagi kuskil elus? Selgitusteks pole aega, vaata, nad kallistavad!

Kärtsu-mürtsu ja ilusaid vilkuvaid tulukesi kosmosesse jagub siiski. Näitlejatöö ei olnud ka halb.


4/10 loll film.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0451)