„... Lohe neelas alla päikse – Susi neelas alla kuu,“ kajas hütis kõlatu palvehääl.
Selle reaga lõpetanud, tõusis Helk püsti, heitis pilgu lõkkele ja astus selle juurde, et seda kohendada. Tema odavars tungis tukkide vahele ja sädemepahvak tõusis taas loitvele löönud leekide kohale. Ta ladus lõkkeasemele kivikupli, lisades sinna enne mõned puuoksad. See andis lootust, et ehk säde ei kustu seni, kuni ta ära on.
Helk ajas end sirgu ja marssis veel korra lõkkeasemele üle õla pilku heites hütist välja. Oli aeg taas minna Susiurgu, et otsida. Otsida midagigi, millest kasu võiks olla. Oli see siis methall uute tööriistade tegemiseks või küttematerjal, mida Susiurus kasvavad harvad puud pakkusid. Tuli ju juba ainuüksi küttekõlbulike puude leidmiseks teinekord päevade pikkuseid retki ette võtta, kuna puud, mille Helki isa oli hüti lähedusse istutanud, olid veel liiga noored, et neist oksigi murda, või olid juba peale istutamist ära kuivanud. Pealegi pidid need puud Helgi isa sõnul millalgi hakkama vilju kandma, ent Helk seda enam eriti ei uskunud.
„Maa on mürgitatud ja vihane,“ oli Helgi isa tihtipeale öelnud. Näiteks neil hetkil, mil niigi kesine põllusaak oodatust veel kesisemaks oli jäänud või kui mõni kaugelt leitud taim pärast maha istutamist ära oli kuivanud. Helk, kes oli oma elu jooksul piisavalt isa ebaõnnestumisi näinud, enam taimede peale ei lootnud. Ka mitte nende mõrude, mida isa-ema olid talviti söönud, et skoburd-haigust vältida. Helk oli üritanud neid ise korjata, korjatu aga peagi kõhuvalude saatel välja oksendanud. Enamik taimi, mis kasvasid, olid kas kasutud või inimsile mürgised, nii et jah, Helki usk taimedesse oli juba ammu tõsise löögi saanud.
Mida ta aga Susiurust leida lootis, oli pisike sädelev karbike tikkudega. Tikke oli tal alles veel ainult üks ja seda ta hoidis. Mitmeidki kordi oli ta pidanud süütekivide räksimisega lõket süütama, sest viimane tikk oli justkui...
See oli kindlustunne.
Ta oli elu jooksul üldse ainult kaks korda tikku kraabanud ning see oli olnud tegevus, mis sügava mulje jättis. Üks asi on sädemeid välja koksida, aga teine asi on näha, kuidas vaat et juuksekarvapaksusest tikukesest leek välja lööb. Olgu nii märg või tuuline kui tahes – tikuga saab lõkke alati põlema.
Nii ta siis kõndis, keelega oma logisevaid hambaid loksutades, piki oma poolsöötis põldu ümbritsevat vanailmaaegset kiviaeda, et kontrollida, ega kutsumata külalised aiast hoolimata saagi kallale pole pääsenud. Kord ammu oli juhtunud, et noor khõkhõkvat oli sellest üsna madalast müürist üle hüpanud ja end saagist nii täis söönud, et Helgi isal ei olnud tema tapmisega mingeid raskusi. Täisõginud khõkhõkvat oli lihtsalt vaevaliselt eest ära komberdanud, kuni lõpuks odahaavadesse suri. Tema kolba oli isa riputanud hüti seinale ja seal oli see tänaseni. Ainult isa ei olnud enam. Ka ema mitte.
Niigi vaevu-vaevu kasvavast saagist ilmajäämisele järgnenud näljatõbi oli võtnud nad mõlemad ning Helk oli ellu jäänud vaid tänu heale õnnele. Ta mäletas veel, kuidas ta noore ja nälginuna mööda põllulappi ringi roomas ja kätega vihmalägasesse mutta kaevus, lootuses sealt midagi söödavat leida, enne kui nälg ta sellegi jaoks liiga nõrgaks teeb. Ta mäletas, kuidas ta jõe ääres surevale metskoerale peale oli sattunud, tollest oma vöö abil eluvaimu välja kägistanud ja vintskest lihast natukenegi kosununa oma elu esimese iseseisva jahilkäigu ette võtnud. Jah, tema oli elus, ent polnud enam isa-ema, kes õhtuti lõkke ääres oma esivanematelt kuuldud vanailmalugusid oleksid pajatanud.
Helk väristas end teda äkitselt tabanud igatsuselainest ja heitis pilgu räämashallis pilvkattes taevale. Kusagil seal taga, lohe koopas, oli päike. Miski, mis oli kunagi... oli kunagi.
See oli koht, kus Helki mõistus tavaliselt alla andis. Ta võis kuulata ja neelata lugusid lendavatest inimsidest, aga päike, mis pidi olema kui ümmargune leegipõimik, oli tema jaoks liig. Olevat see ju kõike soojendanud, ent kuidas sai miski, mis on nii kuum, et tervet vanailma soojendas, lohel kõhus püsida. Oli ju lohe selle koopasse viimiseks alla neelanud.
Ei, see pidi olema teistsugune. Või oli lohega midagi valesti. Taaskord sellele küsimusele mõttes käega löönud, toetas ta oda õlale ja hakkas taamal kõrguvate Susiuru Hammaste poole liikuma. Ta oli seal hakanud käima alles hiljaaegu. Tema isa oli vaid korra elus Susiurgu astunud ja seal elutsevate rotthade tõttu paar oma vasaku käe sõrmedest kaotanud. See oli olnud peale seda, kui khõkhõkvat nende saagi hävitas. Peale naasmist oli ta aga Helgile öelnud, et sellest kohast tuleb ainult halba ja neil pole sinna asja.
Pärast isa surma oli Helk märganud, kuidas tema jahilkäigud aina enam ja enam Susiuru poole suundusid. Miski justkui tõmbas teda nende hiidkõrgete auguliste kivisammaste poole, mida nimetati ma-jadeks ning mida Vanailmas olevat hüttidena kasutatud. Sellest oli ka vähemalt pool jama, oli Helk veendunud, sest kuidas sai lõke soojendada nii kõrge laega hütti? Mõnedki ma-jad olid mitme-mitme Helgi kõrgused.
„Või siiski päike,“ mõtles Helk. Ma-jadel ju katuseid polnud, olid ainult püstised seinad. Helk leidis taas end kuskilt oma mõtete segapudrust, millest ta järeldas vaid, et midagi päikeses oli olnud nii püha ja võimsat, et polnud ime, et kuri lohe seda endale tahtis. Võib-olla sellepärast lohe ei neelanudki seda päriseks alla, vaid oksendas välja, kui oli enda koopasse jõudnud. Nagu isa-ema olid oksendanud peale rotthade liha söömist. Nüüd siis seisab päikene lohekoopa nurgas ja soojendab koobast ja lohet, kes seda valvates koopa suu ees magab.
„Jah! Soojendab lohekoobast, aga mitte Helki!“ röögatas Helk ja raputas oma oda taeva suunas, peaaegu et lootes, et lohe tema sõjakisa kuuldes nähtavale ilmub. Et Helk saaks ta ära tappa ja päike koopast välja veereda ja uuesti tema, Helki, peale paista. Kuid lohet ei tulnud ka sel korral mitte ja Helk tundis jällegi valusat pettumust, et lohe selline argpüks oli.
Nii marssis ta siis edasi, aina mõeldes, kuidas ta lohe läbi torkab, päikesel välja veereda laseb ja siis ka susi üles otsib, ehkki kuust ta eriti puudust ei tundnud. See polevat ju sooja andnud, vaid ainult ööd valgustanud, aga seda saab ju ka teha päike, mõtles Helk. Tema peas oli veendumus, et kui kuud poleks, oleks päike ka öösel, kuna ei peaks kellelegi ruumi tegema ja kõik oleks parem.
„Jah, susi tapan ma ära, aga kuud maast üles ei kaeva. Või ehk ainult siis, kui väga vaja on,“ otsustas Helk.
Sellest mõttest tiivustust saanud, astus ta aina kiiremini ja peagi ümbritsesid teda juba esimesed kivikuhjatised, mis Susiuru mõttelist piirala märgistasid. Tasahaaval muutusid ta sammud aga aina ettevaatlikumaks ja ettevaatlikumaks. Viimane, mida ta tahtis, oli rotthade karja peale sattuda. Neist esimesi, väiksemaid, oli näha siin-seal ringi vilksatamas. Ta teadis, et rotthad valitsesid susi äraolekul Susiurgu, kuid senini polnud ta päevaajal mõne nende suurema karja otsa sattunud, nagu isaga oli juhtunud. Kuid Helk teadis, et isa oli teinud vea.
Ta oli läinud Susiurgu ilma tuleta. Tuld rotthad kartsid, seda oli Helk teada saanud juba oma esimesel retkel, kui ühe ma-ja alusesse koopasse sisenemiseks tõrviku oli süüdanud. Uudishimu ja lootus, et ehk ongi tegu selle õige susikoopaga, oli ta sinna ajanud ning vaid tõrvik oli teda päästnud. Rotthade kari oli laiali jooksnud niipea, kui ta hirmunult ja ähmis olles neid oda asemel tõrvikuga torgata oli üritanud. Meenutus kabuhirmus igasse suunda põgenevatest põlevate silmadega rotthadest andis talle igal juhul julgust ja nii ta siis kõndis ma-jade vahel edasi.
Esimeste ma-jade alla haigutavatesse koobastesse ta oma jalga ei tõstnud, kuna oli need juba läbi otsinud. Oli see ju kes teab mitmes kord, mil ta Susiurust aardeid otsima oli tulnud.
Viimastel aegadel oli ta siin käinud pea igal vabamal päeval. Ta polnud suurem asi põllupidaja, kuna oli juba näinud, kui palju aega see võtab ja kui kasinat saaki põld annab. Pealegi oli tal täisõginud khõkhõkvati juhtum valusalt meeles. Oli ju kogu hilisem nälg põhjustatud sellest, et isa-ema polnud igapäevased jahilkäijad ja peatse põllusaagi khõkhõkvati kõhtu kadumine andis neile ränga hoobi.
Seetõttu seisiski enamik tema põllumaast söötis ja Helk kasutas suurema osa ajast, et jahti pidada. Nii küttematerjalile, kuna ainult sõnnikust jäi väheks, kui ka lihaloomadele.
Mitte khõkhõkvatitele, kuna nende tapmine oli raske ja nende liha oli liiga palju, et Helk seda kõike enne roiskumist ära süüa suudaks. Helgi varases nooruses oli neil olnud ka aahi, aga see oli talvetormis kokku kukkunud ning aahit parandada ei osanud ei isa ega ema. Rääkimata temast endast. Nii ta jahtiski hütilähedase jõe äärde jooma tulnud loomi. Peamiselt langesid tema saagiks soomuselised alighrotid, kuna need olid aeglased ja ühed vähesed, kes päevaaegses hallis hämaruses jooma tulid.
Kuid praegu,ühelt kivilahmakalt teisele hüpeldes, taipas ta, et peagi peab hakkama öid Susiurus veetma. Vähemalt juhul, kui ta tahab kaugemale selle sügavustesse tungida. Ent selleni oli veel aega. Vahepeal peatus ta, et puhuda kaasavõetud tulekotti, et hõõgtükil eluvaim sees püsiks, ja liikus edasi.
Peagi jõudis ta oma sihtmärgini. Selleks oli suur ühe seinaga ma-ja. Selle seinale, kusagile Helgi käeulatuse kõrgusele, olid kraabitud mingid märgid, mis Helgi tähelepanu olid tõmmanud. Ta oli mõistatanud, mis need on, ja leidnud, et tegemist on jäljega kellestki temasugusest. Kellestki, kes oli Susiurus käinud ja teetähisteks seina ära kraapinud.
See keegi pidi olema loll, oli Helk sellest järeldanud. Mis mõte oli kraapida seina terve rida märgikesi, kui selleks oleks saanud ka sütt kasutada.
Ent võib-olla ei olnud tundmatul nahast tulekotti kaasas, oli Helk veel mõelnud, kui ta võidukalt oma süljega niisutatud näpu tulekotti pistis, sellega ettevaatlikult hõõgtükki puudutas ning siis söega ma-ja seinale suure musta risti vedas.
Mitte, et tal seda vaja oleks olnud. Teadis ta ju tagasiteed niigi ja ma-ja ise oli ümbritsevatest piisavalt erinev, et niisamagi meelde jääda, ent ta tegi seda peamiselt selleks, et tundmatule kraapijale oma üleolekut näidata. Juhuks, kui too peaks kunagi naasma.
Rahulolevalt silmitses ta oma eelmisel korral jäetud risti ja urahtas võidukalt, kui nägi, et see endiselt alles on. Ta ei olnud ju loll, nagu see teine. Rist oli ma-jast esile ulatuva eendi all üsna hästi kaitstud pideva vihma eest, mis kogu maailma halliks oli värvinud.
Veel korra pilgu oma ristile heitnud, liikus ta edasi. Ka selle maja all oli urg, milleni viis kividest tee. Helk võttis vööl rippuva oksa, mille oli paar päeva tagasi leitud puu küljest saagiks saanud. Puu jäi maha võtmata, kuna jahile tulnud Helk polnud kivist kirvhest kaasa võtnud ning methallotsaga kirvhes kõlbas ainult loomade tapuks ja nende liha tükeldamiseks. Aga ta oli murdnud terve sületäie oksi ja ilma lihasaagita koju tagasi pöördunud. Oksad olid head. Nii tulealgatuseks kui ka Susiurus tõrvikuna kasutamiseks. Nii et ta oli saagiga rahul. Enamik neist olid juba kuivanud ka, nii et Helgil polnud vaja neid isegi tulel kuivatama hakata. Sai nad lihtsalt hüti nurka panna ja rahumeeli sinna jätta. Kuivi oksi oli piisavalt, et päevake vastu pidada ja Susiurgugi kaasa võtta.
Oksa otsa kinnitatud rasvaga määritud nahatüki tulekotist võetud puutükikesega hõõguma ajanud, puhus ta sellele peale, viskas tulekoti üle õla ning nii – oda löögivalmilt ühes käes ja teisega oma hädist tõrvikut põlvede kõrgusel hoides, asus ta ma-jaalusesse laskuma.
Kuid juba paari sammu järel jäi ta kangestunult seisma. Tema terav jahimehekuulmine oli eristanud mingit heli. Midagi, mida ta otseselt tähele polnud pannud, aga... mida ta oli n a g u kuulnud. See ei olnud rotthade krabin või tema enda sammude kaja, ei, see oli olnud h ä ä l.
Kellegi hääl.
Hääl, mis kuulus kellelegi.
Kellelegi, kes oli nagu Helk või tema ema või tema isa.
Helk polnud elus rohkem inimsi näinud, ent ta teadis, et need on olemas. Kusagil. Ta isa oli sellest rääkinud ning alati pehmeks ja kohevaks töödeldud nahku kogunud, juhuks, kui nad tulevad ja nendega asju saab vahetada. Vähemalt nii oli ta seda Helgile selgitanud. Helk ise oli aga juba noorena suhtunud kahtlusega sellesse, et elus mõnda inimsit kohtab.
Ei, ta muidugi teadis, kuidas ja mille tõttu ta siia ilma oli sündinud, ent ta polnud osanud puudust tunda ei oma lastest ega ka mitte paaritumisest. Ta oli näinud, kuidas isa koeri omavahel paaritas, et uued koerad võimalikult tugevad oleks, kuid nälja ajal pistsid nad kõik koerad nahka. Neid oli olnud palju ja Helk tundis neist puudust.
Ka sel päeval, mil ema-isa olid kütet otsima läinud ja khõkhõkvat saagi hävitas, oli ainus koju jäänud koer maruliselt haukunud ja lausa lõrisenud, ent tuld valvanud pisike Helk polnud tulnud isegi selle peale, et teda lahti lasta. Ta oli lihtsalt jõllitanud, kuidas khõkhõkvat pealseid maadligi tallates kiirelt mööda põldu liikus ja maa seest saaki välja kaapis. Helk aga polnud osanud muud teha, kui kividega loopida ja karjuda. Vihane khõkhõkvat oli ohtlik ja Helk oli olnud juba piisavalt vana, et teada, et tema nõrga käega antud odahoop ajab looma ainult marutama. Ja see lõpeks halvasti.
Igal juhul oli ta juba ammu otsustanud, et kui inimsit või mitut nägema juhtub, siis mõned isa meisterlikult pargitud nahad on tal ju veel alles ning koera või kaks, emase ja isase, saaks nende eest vast ikka.
Ja nüüd lajatas talle ajju teadmine, et kuuldud hääl oli kuulunud mõnele teisele Helkile. Mõnele teisele, kes on nagu tema, ning ta tundis, kuidas uut laadi tundmus temas maad võtab. Selleks tundmuseks oli uut laadi hirm. See oli midagi muud kui metskoerte eest põgenemine või rotthade karja peale sattumine. Ta kartis uut moodi. Ta tundis, kuidas ta üle keha värisema hakkas, kuidas jalad nõrgaks muutusid, ning ta surus tõrviku vastu kivilasu surnuks ja kükitas maha. Ainult tema otsmikule langeva juuksetuka alt välkuv silmapaar jäi üle põranda piiri piiluma .
Nüüd kuulis ta seda uuesti. See oli hõige. Samasugune nagu isa hõiked, millega too oli Helki kutsunud. Nõtkelt ja tasahaaval liikus ta mõlemat kätt oda ümber klammerdades nagu kass majaseina poole ja mõte nahku koera vastu vahetada oli tema peast haihtunud. Kõik, mis temas valitses, olid hirm ja enesealalhoiuinstinkt. Ta tahtis põgeneda. Eemale sellest hõikest. Aga....
Võib-olla hõigati teda, Helki, mõtles ta.
„Ehk oli inimne mind näinud?“ kerkis tema pähe küsimus ja ühtäkki meenus talle isa jutt kauplemisest. Et ära kunagi näita, kui palju sul midagi on. Ja ära kunagi kohe palju paku. Alusta vähesest ja viletsamast ja nii edasi.
Ja ehkki ta oli just äsja plaaninud vargsi kaduda, pöördus ta ümber ja liikus püsti jäänud ma-jaseina juurde. Miski temas talitses teda end näitamast, ent kõigepealt ta pidigi ju kontrollima, ega see hõige talle polnud määratud. Ta piilus ettevaatlikult läbi ukseava ja nägi teda. Inimsit.
See oli mees, kes seisis ma-ja ette jääval lagendikul, seljaga Helki poole.
Helki ta ilmselgelt ei kutsunud, aga miks ta siis hõikus?
Oli neid veel, inimseid, jooksid mõtted Helki peas ja temas tärkas tasahaaval uudishimu. Vargsi heitis ta kõhuli kunagise põranda jäänustele ja jälgis toimuvat.
Ei läinud kaua, kui ilmus nähtavale terve rodu teisi temasarnaseid. Kõik nad olid kõhnad, relvastatud odade, nuiade ja kirvestega ning kandsid seljas suuri kompse. Eriti aga tõmbasid Helgi tähelepanu endale naised. Ta polnud elades ühtegi teist naist peale oma ema näinud ja nüüd tundis ta, kuidas temas tõstis pead miski, mille olemasolust tal varem aimugi polnud, ent mida ta teadmatult justkui alla oli surunud.
Eriti tugevaks muutus see tundmus siis, kui ta nägi tulekarva juustega naist, kes kandis hiiglaslikku kompsu ja kelle kaela ümber oli seotud rihm, mille teine ots oli tema ees kõndiva mehe odast vabas käes.
Oheliku otsa kinnitatud inimsi oli kaks tükki veel, kuid nemad olid mehed. Ühel, pealtnäha vanimal neist, kes vaevaliselt edasi sammus, oli samasugune punane juuksepahmas kui naisel.
Helk otsustas end neile mitte näidata, vähemalt mitte enne, kui on... kui on... mida?
Ta ei teadnud, aga arvas, et midagi peab tulijate käitumises märku andma, mis masti inimsitega tegu on. Koeri ei paistnud neil nagunii olevat, nii et polnud kiiret. Võõras hõim seadis end lagendikule sisse ning Helk nägi, kuidas naine ja noorem vangistatud meestest Helkist võib-olla paarikümne sammu kaugusele aeti, käsist-jalust kinni seoti ja sinna pikali tõugati. Kinniseotud vanamees jäeti lõkkeaseme juurde oma kompsu juurde seisma ning enne, kui Helk midagigi taibata jõudis, astus üks hiiglasekasvu võõras vanamehele ligi ja lükkas ta maoli maha. Tema kivikirves tõusis, vanamehe suust kostus hirmukarje ning kui kirves langes, pritsis õhku verd ja ajutükke.
Kohe ilmus teab-kust välja lastekari ja kokku varisenud keha mattus hetkeks nende alla, ent sõdalane ajas nad ühe röögatusega laiali. Vanamehe keha aga lohistati kusagile kaugemale, Helgi pilgu eest eemale, ja Helk surus end veelgi rohkem maadligi ning kaalus veel korra, kas poleks targem lahkuda.
Kuid ei, miski hoidis teda paigal.
Tulijad, kellest enamuse moodustasid mehed, sekka mõne lapse ja naisega, püstitasid telgid ja tegid üles lõkke ning peagi liitus nendega salk, mille eesotsas astuval naisel oli käes mingi pisilooma korjus. Lõkke äärde jõudnud, asetas naine oma ülikasina saagi vanamehe tapnud mehe jalge ette, kes seepeale kohutava häälega möirgama hakkas. Tulija liigutustest võis aimata, et ta end õigustada üritab, kuid suur mees ajas end püsti ja jalahoop tulija kõhtu lõi tolle sinnasamasse kägarasse maha.
Lööja haaras vöölt kirve ja peagi lohistati järjekordne laip kuhugi telkide taha.
Seda, et tulijaid vaevas nälg, oli Helk juba taibanud. Samuti taipas ta, miks suur mees, kes arvatavasti pealik oli, viimase tulija oli tapnud, ent miks tappa vanameest, kes veel kanda jõudis, jäi talle arusaamatuks. Peagi, kui lõkkele asetati varda otsa aetud lihakäntsakad, sai see talle aga selgeks. Tulijad sõid omasuguseid.
See teadmine tekitas Helgis hirmu. Juba oli ta uuesti valmis taanduma, kui märkas, kuidas meeste seast üks tõusis ja kinniseotud naisele lähenes. Ta keeras naise jõhkralt kõhuli ja lükkas tema keha katva vammuse üles.
Korraks nägi Helk naise valendavat tagumikku, kuid siis varjas selle naise peale langev mehekogu. Mehe alakeha liikus üles-alla nagu koertel, keda paaritati, kuid Helk taipas, et siin on midagi valesti. Ta oli ju teadlik sellest, et ka tema isa-ema olid omavahel sama teinud ja et sel teel ta siia ilma oli ka sündinud, aga... Midagi oli valesti.
Naine lamas mehe all vaikides, ainult tema pilk libises üle jäätmaa, kuni Helk taipas, et see on peatunud temal. Ta tõmbas küll pea uuesti maadligi, ent kui ta uuesti silmad tõstis, oli naise silmapaar endiselt talle suunatud. Vahemaa tõttu polnud sellest pilgust võimalik midagi välja lugeda, kuid Helgile tundus, et selles võis olla talle mõeldud etteheide. Helk oli nüüd kindel, et naine on teda märganud, ja taipas järsku, et on otsustanud naise lahti päästa.
Senini polnud ta naiste üle suurt mõtisklenud. Nüüd aga kangastusid ta silme ees pildid sellest, kuidas ta naisega hütti ja magamisaset jagab. Nagu isa-ema olid seda teinud. Ja miski, mis temas senini alla oli surutud, tõusis kui torm.
Ta tahtis seda naist. Järsku. Ta tundis, et tahab teda üle kõige, üle kõige, mis tal oli, ja kohe nii palju, et isegi marutav khõkhõkvat teda takistada poleks suutnud. Rääkimata siis sellest nälginud kambast, kes vahepeal oma kesise toidulauaga ühele poole oli saanud ja nüüd lõkke ääres kössitas. Igal juhul võttis Helk nõuks jääda varitsema ja sobiva hetke saabudes naine lahti päästa. Mehe päästmise üle ta oma pead ei vaevanud. Milleks talle see mees – koeri, mida vahetada, tal ju polnud, ja üldse polnud tal ju sest mehest sooja ega külma. Naisest seevastu...
Ta jälgis, kuidas vange valvav vahimees välja vahetati ja lõkke äärest tulnud jässakas mees samuti naise seljale maandus. Jälle kordus sama stseen ja Helk otsustas, et on aeg.
Ta hakkas tasahaaval lähemale roomama, kasutades selleks igat nõgu ja kivilasu, mis talle selleks abiks võis olla. Peamiselt jahti pidades veedetud aastad olid teinud temast osava ja leidliku jahimehe. Ta suutis end pressida igale poole, kus vähegi varju võis leida, ja ehkki ta oli sunnitud väikese kaare sisse tegema, oli ta peagi läbinud kolmandiku vahemaast. Vahimees oli endiselt naise peal ametis ja Helk mõtles juba oda ühte ja kirvest teise kätte surudes teha üks kiire sööst, ent...


Tema vahepeal tehtud poolringi tõttu varjasid nii endiselt asjatav vahimees kui ka maapind ja ma-jajäänused tema pilgu eest lõkke ääres toimuva, kuid sealt tõusev kära jõudis Helgi kõrvu ja sundis teda end vastu maad suruma. Vahimees lõpetas kiirelt, tõusis püsti ja seisis nüüd seljaga Helgi poole. Helk taipas, et temagi on huvitatud lõkke ääres toimuvast ja lootis salamisi, et vahimees oma posti jätab. Kuid too seisis endiselt paigal. Küll aga hakkas ta järsku täiest kõrist karjuma. Ka lõkke äärest kostuv kisa muutus aina valjemaks ning Helk sööstis kiirelt ühe kivilasu taha, nii et tema ja vahimehe vahele jäid nüüd ainult mõned sammud. Ta viskas oda rihmapidi üle õla ja haaras mõlema käega methallkirve varrest. Ta teadis, et tal on aega ainult üheks löögiks ja see peab olema tappev. Ta peopesad tõmbusid higiseks. Ta kõhkles veel korraks, ent nüüd oli naise pilk Helgi jälle üles leidnud. Helk ei teadnud, kas see oli julgustav noogutus, mille naine Helgi poole teele saatis, kuid sellest vaevumärgatavast liigutusest piisas talle täielikult. Ta kargas püsti vahemaa, mis teda karjuvast ja ühelt jalalt teisele hüplevast mehest eraldas.
Tema kirves tõusis ja löök, mis oleks purustanud ka kõige tugevama kolba, rajahtas pahaaimamatule vahimehele vastu pealage. Mees vajus korisedes kokku. Justkui paisu tagant jooksis tema lõhestatud kolbast välja verd, mis sirutas end osavalt kivikeste vahel voolates vahimehe laiba kõrvale kükitanud Helgi käimanahkadeni.
Helk heitis kiire pilgu lõkke suunas ja ruttu sai talle selgeks, milles asi. Trobikond lapsi oli hõivatud khõkhõkvati maharaiutud pea jalaga togimisega ning salkkond mehi ja naisi tegeles liha tükeldamisega. Kohe aga katkestas üleüldise kära pealiku röögatus. Helk lausa tardus hetkeks ja laskus siis kärmelt vahimehe laiba taha kõhuli, surudes end nii maadligi kui vähegi võimalik. Ent kiire pilk lõkkeäärsele tegi selgeks, et röögatus polnud põhjustatud tema tegevusest. Vahimehe surma polnud veel märgatud. Ei, pealik jagas hoopis korraldusi, mille järgi Helk umbkaude mõistis, et liha on kusagil veel. Ta teadis, et sel ainsal tuhatuule ja lumevaesel aastaajal liiguvad khõkhõkvatid enamasti paaris, ja järeldas, et pealik tahab uut kütisalka välja saata. Kas siis khõkhõkvatit tapma või tapetud loomade liha ära tooma, sest ehkki mõned sõnad olid sarnased sellele keelele, mida Helk ja tema isa-emagi olid rääkinud, olid need kuuldavale toodud kuidagi võõralt, nii et Helk ei saanud oma äsja omandatud teadmises kuigi kindel olla. Tasahilju roomas ta hoopis naise juurde ja hakkas vöölt võetud lõiketeraga naise köidikuid lahti nüsima. Naine ei heitnud Helgile pilkugi, ei, ta vaatas üksipilgul lõkke poole, kuni korraks Helgile hoiatavalt „Peatu!“ sisistas.
Helk vaatas lõkke poole ning nägi, kuidas selle ja tema vahel seisis üks luider ja ilmselgelt pikast näljast kurnatud naine, kes suure kivini jõudes selle ette kükitas ja oma ihuvajaduse rahuldas. Helk surus uuesti sõrmed kirvevarre ümber ja valmistus veel üheks surmatoovaks sööstuks.
Ta ei teadnud isegi, mis tapakirg teda vallanud oli, aga tundis taas, et on praegu võimeline kasvõi tervele sellele jõugule otsa peale tegema. Antaks ainult juhust ja võimalust.
Ent naine märkas teda. Tema pilk langes surnud vahimehele ja siis Helgile, kes end juba kohalt oli virutanud ning nüüd naise poole sööstis. Ent vastu ootusi ei hakanud sasipäine naine appi hüüdma, vaid haaras vöölt kivikirve, ise samal ajal Helgile vastu sööstes. Nad põrkusid, kukkusid, ja nende teineteise pihta sihitud löögid vihisesid tühja. Naine, kel oli silmnähtavalt rohkem kogemusi, kogus end esimesena ning heitnud käest kasutu kirve, hakkas ta ühe käega Helgi roiete vahele hoope jagama ja surus teise käe näpud Helgile ninasõõrmeisse. Helk, kelle vähesed võitlusoskused olid pärit isalt, kes talle üht-teist oli õpetanud, ei taibanud esimese hooga muud, kui mõlema käega naise randme külge klammerduda ning samas oma pead ninas leegitsevast ja otse ajudesse löövast valust eemale painutada.
Tõenäoliselt oleks Helgi hiljaalanud sõdalasetee sealsamas kiire lõpu leidnud, kui mitte vangistatud naine, kelle jalad Helk lahti oli päästa jõudnud, poleks Helgile appi tulnud. Ta oli end lähemale nihverdanud ja jagas nüüd jalahoope vastu võõra naise pead. Helk tundis, kuidas valus surve tema ninasõõrmetest kaob. Kiirelt klammerdas ta oma käed vaenlase kõri ümber ja tolle pead niimoodi paigal hoides virutas talle peaga vastu nina. Ja uuesti. Ja veel kord. Nüüd üritas naine appi karjuda, ent tema suust tuli kuuldavale vaid arusaamatut röginat, mis lõkke juurest kostvasse lärmi ära uppus.
Väsimatult tagus Helk pead vastu vastase püdelaks massiks muutuvat silmnägu, keeras siis end tollele peale ja hakkas lõtvunud tombuks muutunud naise pead vastu kivi taguma. Kui viimane surmakramp oli vastase läbistanud ja naine Helgi käte vahel hinge heitnud, haaras Helk uuesti lõiketera ning vabastas ka vangistatud naise käed, tal samal ajal randmest haarates ja ta püsti sikutades. Naine aga vabastas jõulise tõmbega oma randme ja hakkas oma jalgu masseerima, samal ajal käega kinniseotud mehe poole osutades ning vaikselt, ent käskivalt lausudes:
„Vend, vend!“.
Helk oli seda sõna kuulnud, aga ei mäletanud selle tähendust.
„Ilmselt on tegemist tema nimega,“ mõtles ta ja tundis teatavat vastikust mõtte ees Vend vabaks päästa, kuna arvas, et too on naisele sama, mis isa oli emale. Aga ta oli tulnud siia eelkõige või pigem ainult naist vabaks päästma, et teda endale hütti viia.
Naine aga ei jätnud ja lõpuks haaras ta endiselt kimbatuses vaevleva Helgi käest lõiketera ning, Venna kohale kummardunud, hakkas ta ka teda vabastama. Helk heitis pilgu lõkke suunas ja nägi, et sinna olid jäänud vaid lapsed ja käputäis mehi-naisi, kes kõik usinalt liha tükeldasid või lõkkel küpsetasid.
Välja arvatud üks.
Üks, kes lähenes neile sealtsamast, kus Helk oli oma varitsemist alustanud, nii et hetkeks tabas teda rõõmutunne, et tal oli jätkunud söakust asukohta vahetada. Kuid see rõõm haihtus kohe, kui ta taipas, et mees teda märkas. Helk jõudis küll juba püsti karata, ent vaenlane oli juba ilmselgelt aru saanud, mis seal toimumas oli, ja kukkus ühelt jalalt teisele tammudes karjuma, samal ajal käega Helgi poole osutades. Helk heitis pilgu naisele, kes oli Venna lahti päästmisega hakkama saanud ja nüüd tolle jalgu mudis.
„Jookse!“ röögatas ta naisele ja viskas endiselt karjuvat meest kirvega. Kirves tabas toda täpselt vastu otsmikku, nii et mees Helgini kuuldava mörahtuse saatel kokku vajus.
Lõkke äärest, kus seni poldud veel ilmselt aru saadud, mis toimus, kostus aga järsku taevani kõrguv sõjakisa ning kogu kamp, eesotsas hiiglasekasvu pealikuga, tormas kätte haaratud kirveid, nuiasid ja odasid vibutades Helgi suunas.
Helk haaras uuesti naisel randmest ja nüüd lasi see end järele sikutada, samal ajal siiski Venda püsti aidates, ning kuna Helgile tuttav tee Susiurust välja oli nende poole tormavatest vaenlastest sulustatud, jooksid nad kolmekesi esimeses ettejuhtuvas suunas otsekui hambatüügastena taeva poole kõrguvate varemete vahele.
Nende poole lendasid odad ja kivid, kuid vahemaa tõttu vihisesid need põgenikke tabamata tühjusse, et kusagil nukralt maha kolksatada. Neid asuti jälitama. Ilmselgelt oli kahe lihalooma põgenemine asi, mida pealik ei saanud oma mainele lubada, ja peagi taipas üle õla pilke heitnud Helk, et neile jõutakse järgi. Naine suutis temaga sammu pidada, aga Vend, kelle jalad ilmselt ikka veel kanged olid, jäi aina rohkem ja rohkem maha.
Peagi lendasid nende poole järjekordsed odad ja Helk, kelles hirm oli võimule pääsenud, heitis aina tihedamalt kartlikke pilke selja taha. Nagu sellest oleks veel vähe, otsustas naine samuti oma tempot aeglustada ning Venna kõrvale jõudes haaras tal käsivarrest ja üritas teda sel teel kiiremini liikuma panna.
Korraks tabas Helk end mõttelt, et ta võiks mõlemad maha jätta, ent...
Ei!
Ei mingil juhul.
Tal polnud vähimaidki sooje tundeid selle hädise Venna vastu, kuid naise oli ta otsustanud igal juhul endaga kaasa võtta. Oli ju ta tema pärast sellesse olukorda sattunud. Oli juba ka põgus kujutelm koos naisega hütis veedetud ajast teda nii põhjalikult üles kütnud, et nüüd ei saanud ta enam olukorrale vaatamata seda kujutlust oma peast välja.
Uuesti üle õla vaadates nägi ta, kuidas kaks väledamat vastast end juba ülejäänutest ettepoole olid rebinud, nii et naisest ja Vennast lahutasid neid veel vaid mõned sammud..
Helk pöördus ja sööstis, odateravik ette suunatud, otse esimese läheneja suunas. Selleks oli sitke kollaste patsidesse punutud juustega mehehakatis. Pealtäha vaevalt Helgi vanune.
Suunanud kogu oma jõu kätesse, virutas ta odaga vaenlase kõhu suunas. Vastane, kes pidurdada ei jõudnud, jooksis otse oda otsa, mis nagu varras läbi lihatüki tungis. Õhku pritsivate verepritsmete sajus tõmbas Helk kiirelt oma relva kokkuvajuvast mehest välja, aga ainult selleks, et see kohe teise läheneja poole suunata. See aga oli seisma jäänud ja haaranud maast kivi, viskas ta selle Helgi poole. Helk põikas kõrvale ning nähes, et naine ja Vend on juba korraliku edumaa saavutanud, virutas ta vastase suunas oma tulekoti, mis paraku ei tabanud, ja sööstis oma kaaslastele järele.
Siis aga tabas miski teda kuklasse ja korraks lõi ta vankuma. Ta tundis, kuidas veri mööda tema kukalt allapoole voolab, ja pöördus välkkiirelt ümber. Enne, kui vastane end koguda jõudis, oli Helk tal kallal. Torge rindkerre, siis odavarre löök vastu pead, ja jätnud maas koriseva vastase elusädeme lõplikult kustutamata, tormas Helk uuesti põgenikele järele. Oli ka viimane hetk, sest ülejäänud olid Helgile järele jõudmas. Aga naist ja Venda ta enam jooksmas ei näinud ning Helk tundis valusa pettumuselainena, et teda on alt veetud. Naise jaoks oli ilmselgelt see kasutu ja hädine Vend palju olulisem kui Helk, kes tema päästmise nimel oma elunatukese mängu oli pannud. Vandudes, et otsib nad üles ja maksab kätte, tormas Helk varemete vahel ja...
Tuttav möiratus sundis teda kangestuma. Ta oli jõudnud lagendikule, mille keskel kasvas mitu puud, ja seal seisid naine ja Vend ning nende ees tammus elava lihamäena üks isane khõkhõkvat kogu oma vägevuses. Looma sarved olid suunatud põgenikele ja Helk taipas, et veel hetk ja khõkhõkvat tormab neile peale.
Hoolimata teda äsja vallanud mõtetest tõstis ta oda ja jooksult kogu oma jõudu mängu pannes virutas selle khõkhõkvati suunas. Khõkhõkvat röögatas valust, tema verd täis valgunud silmad pöördusid valutekitaja suunas ja Helk, haarates naisel käsivarrest, tiris ta endaga kaasa, otse khõkhõkvati poole. Ja khõkhõkvat virutas. Helk tundis, kuidas khõkhõkvati sarvepaar tema poole sööstab, kuidas hoop teda vaat et pikali tahab virutada, ent imekombel õnnestus tal peale mõnda ebakindlat sammu siiski püsti jääda ning peagi olid nad koos naisega juba khõkhõkvatist möödas ja tormasid edasi. Ainult valukisaks moonduv hädakarje nende seljatagant andis märku, et Vend polnud khõkhõkvatist mööda pääsenud. Tundus, et naine tahtnuks selle peale taas seisatada, kuid seda ette näinud Helk rabas tal randmest ja tiris teda tugevalt enda poole, nii et naisel ei jäänud muud üle kui kukkuda või kaasa joosta.
Khõkhõkvat, Venna surnukeha jalge alla trampinud, pööras Helgi õnneks kogu oma tähelepanu varemete vahelt välja ilmunud ja tema suunas tormavate võõraste poole, nii et Helgil ja ta kaaslasel õnnestus lõpuks ometi end jälitajatest lahti rebida ja varemete vahele kaduda.
Kui nad mõnda aega veel jooksnud olid, tundis Helk aina kasvavat valu küljes, ja kuna verd nirises endiselt mööda ta jalga allapoole, otsustas ta peatuse teha, et oma vigastused üle vaadata.
Ta istus maha ja kooris vammuse seljast. Paremas küljes oli pikk sarvehoobist jäänud sisselõige, mis vähemalt esmapilgul ei tundunud kuigi ohtlik olevat, ehkki midagi seal haavasügavuses nagu... Helk viskas sellise mõtte peast.
Sest poleks mingit kasu, leidis ta, ja võtnud vöölt lõiketera, lõikas ta tükikese oma vammusest ja surus selle haavale peale. Nüüd tuli loota, et viha haava ei löö.
Isa juttude kaudu oli Helk kursis, et on olemas ka taimi, mille mahla haavale määrida või mida kuivatada, et haav nendega katta, ent kui neid taimi mujalgi eriti ei kasvanud, siis kust pidi Helk neid siit Susiurust leidma? Ta teadis, et tal on hütis paar kotikest kuivatatud rohuga, mida isa oli oma põllutööst vabadel hetkedel ümberkaude korjamas käinud ja mida olevat just haavaviha vältimiseks vaja haavadele puistata, aga hütt oli kaugel ja Helgil polnud esiotsa vähimatki aimu, kus suunas ta selleni jõudmiseks üldse liikuma peaks hakkama. Olid nad ju varemete vahele põhjalikult põigelnud ja igasugune suunataju oli tal juba ammu kadunud.
Aga esialgu pidid nad puhkama, leidis Helk, ja heitis maha, andes naisele märku sama teha.
„Helk,“ ütles ta ikka veel kergelt lõõtsutades naisele, koputas endale rusikaga vastu rinda ja jäi vastust ootama.
Naine piidles teda kahtlustavalt, aga mõne aja pärast istus ta Helgi vastas maha ja lausus:
„Lekki“.
Tutvustamisega ühele pole saanud, nad vaikisid. Helki oli täitnud mingi seletamatu ebamugavustunne, mis mõtteid maha surus, laskmata neil sõnadeks vormuda.
Lekki oli see, kes pikaleveninud vaikuse katkestas:
„Su inimese, lähedal?“
Helk ei saanud esiotsa aru, mida Lekki sellega mõtleb, ent kui naine oli enda küsimust korranud, tabas teda mõistmine.
„Helk iseüks,“ vastas ta Lekkile ja nüüd ei paistnud naine aru saavat, mida ta selle all mõtleb. Seda taibanud Helk aga lausus selgituseks:
„Lekki ja Helk, nüüd kaksi,“ ja tõstis kaks näppu üles.
Sellepeale vadistas Lekki pika jutu maha, ent Helk sai sellest ainult nii palju aru, et Lekki ei ole mõttest Helgi juurde jääda just vaimustatud ja räägib midagi inimsidest.
Helk teadis, et ka tema isa-ema nooruses oli inimsi rohkem olnud, kuid nad olid langenud mingi kõhuhaiguse ohvriks või minema rännanud. Seetõttu ei olnud Helk kogu oma elu jooksul näinud rohkem inimseid kui oma ema ja isa, võõras inimsööjate hõim ja toosama Lekki, kes nüüd uuesti midagi rääkima oli hakanud. Helk kuulas tähelepanelikult, aga osad Lekki räägitud sõnadest olid talle tundmatud ja osad, mis olid tuttavamad, kõlasid tema suust kuidagi valesti. Näiteks ütles ta „inimese“, aga mitte „inimsid“ ja Helk sai aru vaid niipalju, et Lekki ei taha temaga jääda ja kutsub teda vist kaasa teiste inimsite juurde.
Ta raputas pead ja lausus aeglaselt:
„Lekki ja Helk nüüd üks.“
Lekki piidles teda uuesti ja kas tema rohekas-hallides silmades ei sähvatanud mitte tuluke. Helk ei saanud aru ja Lekki vaikis natuke aega.
Helki hakkas see teema tüütama. Pealegi oli ta hämmingus. Ta oli naise ju päästnud kui mitte söögiks, siis lihtsalt lihaks olemisest ja tema pakutu polnud ometi midagi, mida poleks tasunud vastu võtta. Helk oli ju tubli kütt ja pealegi oli tal hütt, mis ilma eest varju pakkus, ning tulease, mis praeguseks küll arvatavasti kustumas oli, aga siiski…
Lekki aga hakkas uuesti käeliigutuste abil rääkima ning nüüd mõistis Helk, et ta on täiesti nõus Helgi naiseks olema, kuna Helk on väle ja tugev ja veel midagi, millest Helk aru ei saanud, aga et neil tuleb siiski minna ja tema inimsid üles otsida. See mõte oli Helgi jaoks uus. Ta oli ennegi mõlgutanud mõtteid teistest inimsidest, kuid senini oli ta peamiselt mõelnud sellest, et tahab neilt endale koeri. Mitte kunagi polnud talle pähe tulnud, et peaks kuskile minema, et nad ise üles otsida.
Seetõttu tekitas see mõte temas trotsi ja ta otsustas natuke kavaldada.
Ta noogutas, ent seletas, et kõigepealt lähevad nad ikkagi tema hütti, sest seal on toitu, ja Lekki, kes ilmselgelt nälginud oli, paistis selle plaaniga nõustuvat.
Helk lõpetas väsitavaks muutunud vestluse kaks korda noogutades ja tõusis uuesti püsti. Tema õnneks paistis kätte üks hiigelsuure ma-ja sein, mille järgi ta õige suuna enam-vähem paika pani, ja koos hakkasid nad ettevaatlikult liikuma, üritades samas võimalikult varju jääda, kuna Helgil oli alles vaid lühike lõiktera ja Lekki oli üldse relvastamata.
Kui nad varemete varju hoides möödusid kohast, kus khõkhõkvat oli Venna tapnud, märkasid nad võõrast hõimu uuesti. Need seisid tapetud khõkhõkvati ümber ja tegelesid usinasti sellest paremate lihatükkide raiumisega ning asusid siis lihakoormate all ägades tagasiteele. Neid tasahilju jälitades suutsid nad ka õige tee leida.
Helk kahjatses, et tema hea oda nüüd vaenlaste omaks oli saanud, ent veel rohkem tundis ta puudust oma tulekotist. Oleks olnud tarvilik haava kõrvetada, kuna see hakkas Helgile aina rohkem ja rohkem muret valmistama. Verejooks ei peatunud, verd immitses endiselt, ning ehkki Lekki oli korraks sidemena kasutatud nahatükikese pealt ära võtnud ja seda silmitsenud, polnud temagi osanud peale peavangutamise midagi peale hakata.
Nii ta siis liikus aina vaevalisemalt ja vaevalisemalt edasi Susiuru mõttelise piiri poole. Kui nad lõpuks viimase varememüüri seljataha olid jätnud, tundis Helk end tuttaval pinnal olevat.
Paraku aga andis tema keha alla. Ta tundis, kuidas aina raskemaks muutunud pea teda otsekui vastu maad surub, ja pigem varisedes kui istudes vajus ta maha. Lekki istus tema kõrvale ja andis käeliigutustega märku, et Helk talle uuesti haava näitaks, ent Helk raputas eitavalt pead. Ta ei tahtnud seda enne häirida, kui on lõkkeasemeni jõudnud. Vandudes tulist kurja, üritas ta end uuesti püsti saada, aga see ei õnnestunud.
Küljes tuikas. Pea käis ringi. Ja jalad tundusid olevat otsekui kivist.
Naine haaras tast kinni ja ühise jõupingutusega õnnestus neil Helk uuesti jalule saada, ent Helgile oli selge, et haavaga on midagi valesti. Et... Et...
„Susiurgu kõik!“ röögatas ta varemete suunas ja ehmus iseenda häält kuuldes. Midagi jõuetut ja rauget oli sellesse siginenud. Midagi võõrast ja ebameeldivat ning kole teadmine hakkas vaikselt tema mõtetes võimust võtma.
Ent ta keskendus, keskendus hütile. Keskendus sellele, kuidas ta tule üles teeb ja haava kõrvetab, haavale rohtusid määrib. Nõnda iseennast julgustades õnnestuski tal Lekki najale toetudes edasi komberdada, nii et peagi jõudsid nad põllumaad ümbritseva kiviaiani.
Viimased vaevalised sammud hütini kutsusid Helgis aga esile õudustunde ja kohale jõudes sai ilmne tõsiasi selgeks.
Hütti oli rüüstatud. Kõik nahad ja vähegi väärtuslikud asjad olid ära viidud ja tuleasegi laiali pekstud. Jõud jättis Helgi maha, ta varises sinnasamasse hüti lävele ja tundis vaid läbi udu, kuidas Lekki teda aseme poole lohistab. Mõne katse järel õnnestus Lekkil ka ühest hütinurka löödud tukist säde välja meelitada ja ehkki kutsumata külalised olid ka enamiku küttematerjalist kaasa võtnud, suutis Lekki siiski pisikese lõkke üles saada. Ta võttis Helgi vöölt lõiketera ja hoidis seda leekide kohal, kuni selle tera kuumaks läks.
Võtnud maas vedelevate khõkhõkvati puruks löödud kolbatükkide seast vedeleva oksajupi, pistis ta selle Helgile nina alla, andes käeliigutustega märku, et mees peab selle endale hammaste vahele suruma. Helk toimis nagu näidatud.
Aeglaselt kooris Lekki nahatüki Helgi haavalt. Seda vaid hetkejagu silmitsenud, tõusis Lekki püsti ja Helk märkas, kuidas mustjas veri endiselt avatud haavast välja mulksatas. Ta ei teadnud, mida see tähendab, ent ta teadis, mida Lekki oli plaaninud teha ja millest ta ilmselgelt loobunud oli.
Hirm ja valus teadmine täitsid jälle tema meeled. Ta sülitas suust välja oksajupi, mida ta senini kuulekalt hammaste vahel oli hoidnud, ja kätt Lekki poole sirutades anus ta:
„Aita mind... Aita mind...“
Midagi rohkemat talle pähe ei tulnud ja polnud ka vajadust ilukõnede jaoks.
Lekki tuli uuesti Helgi juurde ja asetas lõiketera Helgi kõrile, vaadates samal ajal küsivalt Helgile otsa.
„Ei,“ kähises Helk. Ta kartis.
Kartis surma, mis teda peatselt tabamas oli, ent veel enam kartis ta surma lõiketera läbi, mida Lekki endiselt tema kõril hoidis.
„Aita mind...“ kähises ta hoopis, tundes, kuidas jõuetuselaine ta enda võimusesse mässib.
Vihaselt käega rahmates tõusis Lekki taas püsti ja hakkas hütis vedeleva koli seas sorima. Helgile ta enam tähelepanu ei pööranud.
Helk aga ajas end küünarnukkidele ja ehkki jõuetuselaine teda vastu magamisaset üritas suruda, jälgis ta aina selgema mõistmisega Lekki toiminguid.
Lekki korjas siit-sealt ühte ja teist, tuli siis uuesti Helgi juurde ja tera ähvardavalt tema poole suunates andis mehele märku vammusenahad seljast ära ajada. Helk tegi, nagu kästud, kuid mitte enam hirmust. Üha tõusev rammestus tõi endaga kaasa ükskõiksuse ja senitundmata roidumuse.
Vaevaga ajas ta nahad seljast ja jäi alasti asemele lebama.
Lekki rabas korralikult kokku õmmeldud nahkvammuse, laotas selle põrandale ja hakkas sellele hütis leiduvat kribu-krabu ja lõkkematerjali väheseid jääke kuhjama. Sellega valmis saanud, voltis ta vammuse kokku ja astus Helgile pilkugi heitmata hütist välja.
Helk ajas end kogu jõudu kokku võttes asemele istukile ja katsus püsti tõusta. See ei õnnestunud ja jõudmata käsi ette panna, maandus ta maoli hütipõrandal. Mingi luutükk tungis talle valusasti rindu, ent see ei huvitanud teda enam. Vaevaliselt roomas ta ukse suunas. Ta oleks tahtnud, et Lekki uuesti noa tema kõrile asetab – küll ta nüüd vastaks teistmoodi.
Aga Lekki oli lahkunud. Jõudnud hüti ukseni, leidis ta maast oma metallist tikutoosi, mis ilmselt Lekki kompsust välja oli kukkunud, ja nägi Lekki künka taha kaduvat kogu. Kuid tal polnud enam vähimatki jaksu, et teda tagasi hõigata. Pealegi, miski muu äratas ta tähelepanu.
Midagi tungis talle pimestavalt silma ja pilku alla pöörates märkas ta maas eredat valguslaiku. Ta tõstis uuesti pilgu, ent Lekki oli kadunud ja selle asemel paistis künka kohalt läbi tuhkhalli pilvemassi säravkollane helk. Taas täitusid Helgi silmad veega ja taas langetas ta pilgu. Kui ta uuesti silmad avas, nägi ta, et valguslaik on veelgi lähemale liikunud. Aeglaselt, värisevaid käsi vaevaga oma tahtele allutades, võttis ta maast tikutoosi, avas selle ja tikk kukkus maapinnale. Lasknud tikutoosil samuti maha langeda, nägi ta vaeva, et tikk näppude vahele saada. Kui see oli õnnestunud, sirutas ta selle otse valguslaiku ja samal hetkel, kui valguskiir tema väljasirutatud tikule langes, tabas teda teadmine.
„Helk, päästis päikese,“ korises ta vaevukuuldavalt.



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2362)