Ulmestaar: Mart Pechter
Esiteks võid 0-küsimuse vastusena midagi enda kohta öelda, paar lauset, et kes oled ning millega tegeled?
Olen sündinud Tartus ja seal veetnud ka enamuse oma elust, muuhulgas kõik kooli- ja ülikooliaastad.Ülikoolis kohtusin ka oma tulevase abikaasaga. Kuna tegemist oli Tallinna tütarlapsega, siis järgnesin talle mõne aja pärast pealinna. Oleme nüüdseks rõõmsas abielus üle kümne aasta ja meil on kaks last.
Tööalaselt olen kutseline siseaudiitor, samuti rohkem kui kümneaastase staažiga. Töökoht on mul Rahandusministeeriumis, kuid tore on see, et ülesannete tõttu saan ringi sõita pea kõikides maakondades ning näha erinevaid organisatsioone ja tegevusi.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel töötan läbi peamiselt SF Masterworksi sarja – mõte, mis tekkis mul umbes kaks aastat tagasi. Avastasin, et hoolimata pikaajalisest huvist ulmekirjanduse vastu olid enam kui pooled sealsed autorid mulle täiesti tundmatud. Hakkasin siis lihtsalt eneseharimise mõttes neid raamatuid lugema – rahuliku kiirusega umbes raamat nädalas, samal ajal mõtteid ja hinnanguid üles kirjutades. Praeguse tempoga peaksin kahe aasta pärast sarja avaldamiskiirusele järele jõudma.
Hiljuti loetud raamatutest soovitan kolme, mis on tõenäoliselt vähem tuntud ja mida lugesin esmakordselt:
R. A. Lafferty – The Best of R. A. Lafferty (ainulaadselt omanäolised, naljakad, kurvad ja õudsed lühilood).
Richard Matheson – The Shrinking Man (väga lihtne idee viib väga sügavate teemadeni).
Cordwainer Smith – The Rediscovery of Man (lühilugude kaudu jutustatud veidra kosmosetuleviku kroonika).
Lisaks soovitan kolme, mis on tõenäoliselt igaühele tuntud ja mida just üle lugesin:
H. G. Wells – The Time Machine (ajarännulugude aegumatu klassika).
Arthur C. Clarke – Childhood's End (mitte tulnukate sissetung, vaid hoopis lugu põlvkondadest).
Ursula K. Le Guin – The Dispossessed (jutustus lõputust üksindusest ja anarho-sündikalismist).
2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Mind köidab see, kui raamat võtab ette midagi ootamatut. Toon mõned näited vahelduseks mitte-ulmekirjandusest:
Goethe „Fausti" esimene osa on üsna tavaline, kuid teine osa on nagu sõit Ameerika mägedel. Vaheldumisi toimuvad arutlused poliitikast ja valitsemisest ning kirev paraad tegelastega Kreeka mütoloogiast.
Herman Melville'i „Moby Dicki" puhul on äge, kuidas enamus raamatust jutustab lugusid, millel on kapten Ahabi ja valge vaalaga vaid üldine seos. Uut peatükki alustades ei või kunagi olla kindel, mida sealt saada võib.
Agatha Christie „Roger Ackroydi mõrv" tundub pea tervikuna olevat tavaline Poirot' kriminaalromaan – kuni lugeja jõuab lõpuni ja saab teada, et temaga on tehtud meta-kirjanduslikku nalja. Mulle meeldib, et autor sai seetõttu isegi lugejatelt vihaseid kirju.
Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl" on postmodernistliku mängu tipp. Kirjanik, lugeja, tegelased ja kirjandus ise on selle mängu sees ainult tükid – kuid kõike ümbritseb range struktuur, mis teosele selge vormi annab.
Kui mind üldse miski peletab, siis ainult küündimatus. Variatsioonid mingil teemal on tihti väga head (vaata näiteks Beethoveni „33 variatsiooni Diabelli valsi teemal"), aga asjad, mis mind eemale peletavad on mingid kehvade koopiate koopiate koopiad...
3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit...) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka ainult kolmega, vaid võib rohkem.
J. R. R. Tolkien. Siiamaani ei oska keegi kirjutada eepilist fantaasiat paremini kui tema. Ta on nagu üks neist tõelistest laulikutest, kes kunagi anglosaksi vürstidele „Beowulfi" esitasid (soovitan muidu lugeda ka tema loengut „Beowulfi" teemal!).
Ray Bradbury. Tema stiil on uskumatult võluv, sellist kummalist ilu pole ma mujal ulmekirjanduses siiamaani kohanud. Lisaks on hämmastav, kui vabalt ta liigub fantaasia, SF-i ja õuduse vahel – tema jaoks polekski nagu žanre olemas, on vaid kirjandus.
Ursula K. Le Guin. Ulmes ei ole vist teist sellist kirjanikku, kes räägiks nii sügavalt inimeseks olemisest – kuid kelle lood on samal ajal tõelised, mitte paljad dekoratsioonid. Ta teab, et kõike ei saa otse välja öelda, et sõnades öeldud Tao ei ole igavene Tao.
Terry Pratchett. Kui huumor on tõenäoliselt kõige keerulisem ja püüdmatum kõigist kunstidest, siis tema tabab seda võimatut märklauda uskumatu järjekindlusega. Tsiteeritavusel ei ole talle kindlasti vastast, ei ulmes ega väljaspool seda.
4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
Ma polnud isegi veel päris koolilaps, kui vanemate riiulist Tolkieni „Kääbiku" leidsin. Ulmest ei teadnud ma siis midagi, aga selge oli see, et olin leidnud midagi kuldaväärt. Edasi lugesin küll kõike, mida kätte sain, kuid see tunne ei läinud kunagi päris meelest.
Järgmine verstapost oli siis, kui ilmus Frank Herberti „Düün". Selle raamatu võimsusega oligi minu väikesele teismelisarule kogu idee maha müüdud – ulme on olemas ja see on parim, mida kirjandus pakkuda suudab.
Viimane kinnitus saabus veel natuke aega hiljem, kui elasin mõnda aega Inglismaal ning kaevasin end läbi kõigest, mida Pratchett oli tolleks hetkeks kirjutada jõudnud. Sealt edasi ei olnud enam isegi võimalust ümber pöörata.
5. On sul lemmikloomi?
Kass nimega Kalimeris!
„Ma mõtlesin," ütles Ipslore kibedalt, „et kas siin maailmas on midagi, mis muudab elu elamisväärseks?"
Surm mõtles selle üle. „KASSID." ütles ta lõpuks. „KASSID ON TOREDAD."
-Terry Pratchett, „Ürgsorts"
Kirjastus „Raudhammas" annab teada, et raamatupoeketi Apollo iga-aastasel rahvaküsitlusel valiti 2020. aasta kõige paremaks ilukirjanduslikuks teoseks Indrek Hargla romaan „Süvahavva. Viimane suvi". Teadaolevalt on see teine kord, kui sellise auhinna on saanud ulmeromaan. Esimesel korral oli selleks Indrek Hargla "Raudrästiku aeg".
„Süvahavva. Viimane suvi" on kolmas raamat ulmeliste etnopõnevikkude tsüklis ja kuuldavasti ei jää see viimaseks. Raamat ilmus läinud aasta novembris ja seda on müüdud üle 1000 eksemplari.
Hargla ise ütles, et oma võidu pühendab ta loomulikult kirjanduseksperdile Tauno Vahterile.
Kirjanik Hargla, kes tähistas auhinda võiduga Eesti kirjastuste tootmisosakondade direktorite traditsioonilisel maratonil.
Ülalmainitud auhind kirjastuse „Raudhammas" auhindade hoidla turvaruumis.
Unikaalseks muudab raamatu see, et esmakordselt on Lemi teos värviliselt illustreeritud, aga see pole veel kõik: 16 loost 8 on illustreerinud Poola ja 8 Eesti kunstnikud.
Nendes lugudes tegutsevad kosmosehõimud: kasvult gigantsed, tegudelt müüdi mõõtu kangelased, loojad, võitlejad, lõhkujad, aga ka robotikuningad ja -printsessid, kuninglikud nõuandjad, triksterid, rüütlid (elektrirüütlid), lohed ja sõdalased. Samas on need jutud olemuslikult inimestest ja inimestele, urgitsedes meie peades ja südametes.
Tänavuse Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali avab õuduskomöödia, milles astub esimest korda vaatajate ette Psycho Goreman – hirmsa nimega monstrum, kes on liiga tõsine, et teda tõsiselt võtta.
Kanada režissööri Steven Kostanski filmis „Psycho Goreman” kaevavad lapsed kogemata välja ja äratavad ellu tulnukast monstrumi, kes maeti Maale miljoneid aastaid tagasi pärast ebaõnnestunud katset hävitada universum. Nad panevad talle nimeks Psycho Goreman ja sunnivad samast leitud maagilise kalliskivi abil kuuletuma. Paraku levib uudis välgukiirusel üle terve universumi ja laste kodulinnas puhkeb galaktikatevaheline sõda.
„Mõnusalt absurdne intergalaktiline õudusulmekomöödia, mis uhkeldab oma põlve otsas tehtud analoogefektide verise leidlikkuse ja peaaegu campilike osatäitmistega,” kirjutas juhtivaid filmitööstuse väljaandeid Variety tänavu jaanuaris „Psycho Goremani” Põhja-Ameerika kinolevi alguse puhul.
HÕFFi juhi Helmut Jänese sõnul on „Psycho Goreman” ideaalne avafilm nii hea ja kurja võitlusest rääkivate muinasjuttude kui ka isepäiste, stuudiosüsteemist väljaspool valmivate B-filmide austajatele. „See on hullumeelne teos, mille autori süda kuulub varjamatult 1980-ndatele, nagu ka meie festivali oma,” ütles ta.
Juba mitmelt festivalilt publikuauhinna võitnud „Psycho Goreman” on Steven Kostanski viies pikk film. Tema tuntumad tööd on „Manborg” ja „Tühjusesse”, mida on näidanud vastavalt HÕFF ja PÖFF.
Korea märulifilmi parimaid traditsioone esindab tänavusel festivalil aga Hong Won-chani „Päästa meid kurjast”, milles palgamõrtsukas ajab oma röövitud tütre jälgi, kannul gängster, kelle sugulase ta kunagi tappis. Tegu on Lõuna-Korea eelmise aasta ühe kõige populaarsema filmiga, mida käis kinodes vaatamas 4,3 miljonit inimest. Efektset linateost on hinnanud ka Korea kriitikud.
„Korea märul oma parimas kastmes,” iseloomustab Hong Won-chani filmi Helmut Jänes.
Baltimaade suurim žanrifilmide festival leiab tänavu aset 30. aprillist 2. maini ja sellele saab taas kaasa elada üle terve Eesti, sest osa programmist jõuab ka veebikino ekraanile. Soodushinnaga passid on juba müügil. Piletimüük algab 9. aprillil.
Festival järgib kõiki Terviseameti ja valitsuse kehtestatud reegleid. Igale seansile lubatakse ainult poole saali jagu vaatajaid. Istekohad on hajutatud. Seansside vaheajal saale puhastatakse ja desinfitseeritakse. Maskid on kohustuslikud.
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali korraldavad Pimedate Ööde filmifestival, Haapsalu linn ja kultuurikeskus.
„PsychoGoremani” treiler: https://www.youtube.com/watch?v=L4tizc0IAVQ.
„Päästa meid kurjast” treiler: https://www.youtube.com/watch?v=GoolRcTNd6I.
