Ma sain esmaspäeval vaktsiinisüsti. Ma ei ütle seda õrritamiseks ega kekutamiseks. Raul Sulbi alles kirjutas, et ta ei saa aru, miks mingid inimesed ehivad FB-s oma profiilipilte märkega „Olen vaktsineeritud!” olukorras, kus tavainimestele on need kraanid kinni tõmmatud. Kuigi ma üldiselt polnud seda kommet ega selle mõttekust vaidlustanud, tundus tema kommentaari lugemise järel mullegi see asi ootamatult nina alla hõõruv. „Näed sa siis,” hakkasid ühtäkki kõik sellise profiilipildi omanikud mu silmis ütlema, „mina olen faking õpetaja, kuuled või, ja saan kõiki neid eriboonuseid lihtsalt oma erialavalikute eest! Sina, vaene väike transporditööline või sutenöör või firmaomanik, oled mu kõrval priviligeerimatu kõnts!” That being said, mindki vaktsineeriti. Sest ma olen faking õpetaja. Sellekuises jutukõrvases kommentaaris mõtlesin veidi kajastada kõrval- ja jääkmõjusid.


Ma hommikul ärkasin umbes 6:10 (tähendab, avasin silmad, võtsin telefoni, see näitas 6:10, aga ega ma siis kohe püsti tõtanud – ma ikka lamasklesin nii, nagu ootaks millegi parema saabumist ja tõusin alles siis, kui see lootus oli viimseni hääbunud) ja läksin kööki. Proovisin avada kitsast uksepilu ja sealt läbi pugeda, et kass läbi ei jõuaks joosta. Ta tuli aga ikkagi välja. Istusin pimedas, sirutasin käe ta poole ja ütlesin: „Nooh, Kõrsik, tule nüüd… Tule nüüd minu juurde, ma ei hammusta sul pead otsast. Ma lihtsalt tahan su magamistuppa viia. Ühes tükis.” Aga ega ta raisk tulnud.

Püüdsin mis ma püüdsin teda veenda, aga ei midagi, kui äkki kuulen köögist sõrmenipsutust – ja kass sammus ilma mingite pretensioonideta rõõmsasti magamistoa poole, vaatas mulle otsa ja ootas kannatlikult, et ma ukse kinni paneks. „Olgu, mu naine on köögis!” Lähen kööki, aga näen kaht asja, mis mind üllatasid. Esiteks, et mu naist ei olnud köögis. Teiseks – köögis oli selle asemel üks pöidlapikkune mehike.

„Haa!” hüüdsin talle, ise hiljem mõeldes: „Haa?”

Ta hakkas naerma ja ütles: „Tere sullegi, külamees!”

„Kes!? Kes sa oled? Kust sa sisse said?”

„Mina või? Loll küsimus mu arust. Ma olen farfadet.”

„Mis farfadet? Mis on farfadet?”

Ta ohkas ja ütles: „Jälle ei teata… Sa oled kindlasti „Harry Potterit” lugenud?”

Tahtsin pead raputada – ta ütles seda nii süüdistaval toonil –, aga ühegi raamatu lugemist ei tohiks eitada (kuigi vahel võib ehk mõne raamatu mittelugemist varjata – eeldusel, et pärast ikkagi loed, et sa poleks mitte valetaja, vaid lihtsalt viivitusega aus), nii et ikkagi noogutasin ja ütlesin: „Olen jah lugenud „Harry Potterit”.”

„Muidugi oled. Farfadetist pole kuulnudki, aga selle asemel võid minust mõelda kui majahaldjast.”

„Ei, mis see ikkagi oli, farf…”

„Majahaldjas.”

„Ei, ma ütlen ikkagi nii, nagu sa oled. Farfalek.”

„Päriselt ka, ütle lihtsalt majahaldjas.”

„Ei, ärme tõlgi sind Harry Potteri mõisteks. Mis sa oled? Fartlek? Ei, see on midagi muud… See on mingi Rootsi jooksuasi. Farfalek ikkagi. Oled sa rootslane? Oled sa nagu troll?”

„MA EI OLE ROOTSLANE!” Ta põsed läksid roosaks – pesuehtsaks flamingoroosaks –, millest oli kahju, sest ta oli täiesti ilmselgelt vihane. „Ma olen Prantsuse koristav haldjas farfadet – far-fa-det – ja ma olen tulnud siia, et su kodu korras hoida!”

„Aa… Miks siis nii? Miks sa just minu majja tulid?”

„Said ju eile esimese vaktsiinisüsti.”

„Jaa? Mis see asjasse puutub?”

„Vaata, see on seotud Euroopa Liidu toetustega. Need, kes lähevad kohale saama esimest vaktsiinidoosi, saavad ühtlasi farfadetiteenuse kuni teise doosi andmiseni.”

„Miks?”

„Et poleks liiga palju neid, kes hoiaks kõrvale või ootaks hoopis Sputniku-doosi.”

„Aa… Nojah, olgu.”

„Enne pean ma sinult üle küsima, ega sa pole igbo?”

„Ee… Ei? Ei tea, et oleks?”

„Olgu, väga hea.” Ta tõmbas paberi põuest, teise kätte ilmus pastakas (tõesti ilmus – ma ei märganud selle võtmist) ja tõmbas midagi maha. „Ma arvasin peale vaadates juba, et ei ole. Aga ega sa ole jutt?”

„Jutt?”

„Ei, oota…” Ta vaatas paberit hoolikamalt ja ütles: „Ega sa pole igbo ega… juut hoopis? Bossi käekiri, hah. Aga jah, ega sa pole juut?”

„Aa. Ei, ei ole. Vähemalt enda teada.”

„Olgu, siis pole mingit probleemi,” ta pani selle põue tagasi, „siis ma võin edasi tegutseda.”

„Oota, ma ei tea, kas mulle meeldib mõte sellest, et mul on mingi rassistist majahaldjas korterit puhastamas, siin korda loomas… ”

„Mis, mina! Ja rassist!? Ära ole naeruväärne! Siin pole rassismiga mingit pistmist! Kas jõuluvana on rassist, et ta juutide juures ei käi?”

„Ma ei tea, kas neid asju saab võrrelda... Ah, ma hakkan hommikusööki tegema.”

„Ei, jäta järele, ma teen ise.”

„Oi. No olgu. Ma arvasin, et sa tulid lihtsalt koristama, aga väga… väga hea. Täisteenindus!”

Farfadet pööras end minu poole ja vaatas mulle pahaselt otsa: „Ära palun ütle, et täisteenindus. Ära üldse mõtle sellest kui teenindusest. Ma pole mingi teenija. Olen uhke farfadet, kes täidab oma kohust Euroopa Liidu kodanikuna ning soovib lihtsalt teist Euroopa Liidu kodanikku veenda vaktsineerimise mõistlikkuses.”

„Olgu. Vabandust.” Ma vist sain aru, milles seisnes selle majahaldja prantslaslikkus.

„Väga hea. Kuidas te soovite oma muna?”

„Härjasilm.”

„Selge!”


Kuni ta muna valmistas, avasin telo ja lugesin rahulikult kuu esimest lugu. Jutu nimi on „Kui väljas levis surmalehka" ja autoriks Jaak Herbst. Nimi on mul juba varasemast meelde jäänud, see on Reaktori pesamuna (kes mu teada võiks ka kümne aasta pärast kirjutades olla teiste jutuautorite kõrval noorim), kelle paarist jutust sain isegi teatava annuse teadliku jutustamise rõõmu. Võib-olla ei peaks alustama juttu autori noorusest, ega see ju kirjutatud sõnadest tarvitse läbi kumada. Sellegipoolest, autor on piisavalt noor, et see mõjutab mu eelsuhtumist teksti, mis mul sellest varjata.

Pealkirja peale vaadates ootasin ma mingit kelmikat zombimärulit – ja päris algus annaks nagu alust selliseks muljeks. Epideemiajärgsed zombid, kellel lüüakse kirvega ajud välja – omamoodi naljakas ju. Ja kelmikaks teeb asja tõik, et peategelane nimetab Maxima poodi oma Pühaks Graaliks – kas pole toredalt groteskne taevalikult üleva ja konsumeristlikult maise põimumine? Et just Maxima. Kui oleks Prisma või Rimi, siis ehk veel, aga et just Maxima...

Ent lugu jätkub - ja võtab hoopis teistsuguse suuna, vähemalt emotsionaalses plaanis. Stseen kaubanduskeskuses sisaldab näiteks zombistunud last – täpsemini, seitsmeaastast, kelle nägemine paneb meie noore geroi korraks tarduma. Zombid pole üksnes eetilises mõttes „tasuta” sihtmärk, keda on samavõrd tore lömastada kui GTA tervisejooksjaid, vaid ses loos on neist poolepealt saanud miski, millele kaasa tunda. (Aga siiski mitte „keegi, kellele kaasa tunda” – sest kahju ei tunta nende endi pärast, vaid selle pärast, mida nad kehastavad või mis neis kehastub.)

Lisaks patareidele kaubanduskeskusest on poisil veel vaja valuvaigisteid. Läheb siis ravimiparseldaja juurde, kes otsustab talle muuseas pakkuda peavarju – kuiva voodit ja sooja sööki. „Kas või tema pärast,” lisab ravimiparseldaja. Ent peategelane kannab vimma. Poiss ei otsi lihtsaid lahendusi, säärane maailm neid enam ei võimalda – ja kui neid pakutakse, tuleb neist keelduda, kas või ego pärast.

Seejärel läheb poiss oma koju. Ja seal näeb ta oma õde. Palavikuline, vaevatud ja eemal hoitud kõigest sellest jõledusest, mis see maailm muidu endast kujutab. Mispuhul tundub äkitselt ilmne, et see peab ju olema inspireeritud „Jaanimardikate hauast” (Grave of theFirefliesist). Mul tulid meelde mu enda krokodillipisarad, mis ma valasin, kui vaatasin seda filmi kohe pärast (mingit täiesti tühist) tüli oma väikeõega. Siin näis poisis olevat filmi peategelasestki tuttavat trotsi, vajadust ise hakkama saada ja lõpuni iseseisev olla, isegi kui see võib viia õe (ja tema enese) surmani. Mingi suitsiidsuseni viiv kompromissitus, mille ebamõistlikuks pidamine markeerib mind muidugi heaoluühiskonna väikekodanliku parasiidina – aga mille hukkamõistmist nimetaksin ise siiski tervemõistuslikuks. Isegi kui selline tervemõistuslikkus poleks ilukirjanduslikust seisukohast kuigi põnev ega potentsiaaliküllane.

Mind üllatas pööre tõsiduse suunas. Asi pole nii, nagu olnuks teksti algus maru naeruväärne. Enne rääkisin „Maxima kui Püha Graal”-võrdlusest, mis terviklooga tutvumise järel näib pigem olevat maitsevääratus – mis tahes muu, vähem pühalik võrdlus kirjeldanuks paremini seda pragmaatilist kasu, mis poiss poest saab. Ent naeruväärsuse muljet tekitas minus algul zombimaailm, mis Metsavana või mõne teise autori juttude valguses on juba eos kuidagi totakas minu jaoks. Ja autori varasemad tekstid on ka olnud sellised totakad pigem. Teksti teine pool, ehk isegi tagumine kolmveerand, oli siiski tõsiselt kirjutatud ja on tunda, et autor püüab lugejas liigutada mingeid muid ajusagaraid või tundenäärmeid, mitte üksnes absurdsevõitu groteskihuumori suhtes tundlikke ajurakukesi.

Ma ütleks, et katse ei ole halb. Hüva, inspiratsiooniallikat on tajuda (aga ma ei julge seda viimseni kindlalt väita, et ilma „Jaanimardikate hauata” poleks ka seda teksti – ma siiani värisen, kui mõtlen, kuidas ma tegin üht teksti maha kui ühe raamatu liigtruud mahaviksimist või algromaani remiksimist, aga pärast tuli välja, et tolle jutu autor polnudki „mahaviksitud” teost lugenud. Sellest ajast on mul alati käepärast lagritsast müts, et äkki ma ruttan väitma, et ma söön oma mütsi ära, kui see autor pole ammutanud selle või tolle teose motiivistikku või muud. Issand, aga ma kaldun teemast kõrvale…). Ja võib-olla kohati see vestlus õe-venna vahel oli veidi melodramaatiline (ehk siis võib-olla vajutas liiga toorelt tegelaste või loo emotsioonile, tekitamata lugejas endas sedasama emotsiooni). Ent siiski mitte niivõrd, et oleks lausa tobedaks läinud.

Tõsimeelse, n-ö sirgelt jutustatud katastroofikirjelduse jaoks võiks siin olla veidi rohkem lahti kirjutatud näiteks tema teekonda või seda maailma, milles ta viibib – praegu „maitseb” see kõik kuidagi veidi lahjalt, see ei mõju millegipärast päris tervikelamusena, ehkki süžee etapid oleks nagu kõik olemas. Ma ausalt öeldes ise ka päris hästi ei tea, mis alaetapid siin puudu on või mida siia kindlalt lisama peaks – omaenda proosakatsetustes olen lihtsalt püüdnud mööda libiseda tervikliku ja korrektse jutustamise juurest, teinud lihtsalt midagi muud (elame postmodernismi ajastul, nüüd võib kõike, kõik on andestatav ja lubatav, kuni töötab). Ühesõnaga, mina ise pole lihtsalt võtnud vaevaks korrektset „sirget” jutustamist ära õppida, mida see tekst näib aga nõudvat. Selleks võiks ehk lugeda ja proovida katsetada süstemaatiliselt jäljendada mingeid autoreid, kellel see õnnestub ja kes seda teevad. Või ei, ehk mitte süstemaatiliselt jäljendada, ehk lihtsalt püüda jälgida, mis alaetapid autor kirjutanud on ja miks – analüüsida. Praegu ühesõnaga päris veenvalt ei tööta, aga mingi hea kirjanikuteekonna üht algetappi võiks see endast kujutada küll. Ja kurat teab – äkki autori eakaaslastele mõjuks tekst praegusel kujul enamgi veel kui mis tahes moodustis see tekst oleks, kui see oleks minu maitse järgi „veenvaks” kokku kirjutatud. Aga nende arvamus meile ei loe.


Tekst loetud, andis farfalek… Ei, mis ta nüüd oligi… farfadet. Igatahes, andis mulle mu praemuna. „Guten Appetit!” ütles ta stoiliselt.

See oli kahelt poolt praetud.

„Aa… ee, aitäh…”

„Pole tänuväärt!” hüüdis ta rõõmsalt. Siis kuulis aga mu naise samme köögi poole. „Oi, aga ma pean minema!”

„Oot, mis mõttes?”

„Ta ei tohi teada, et ma olen olemas!”

„Ei, ma ei saa aru. Sa ju ütlesid, et oled Euroopa Liidu poolt saadetud, et inimesed julgeksid vaktsiini teha, aga keegi ei tohi sinust teada? See on ju ebaloogiline. Mis mõte on ergutusvahendist, millest keegi ei tohi teada?”

„Hei, mina ei tea, pöördu nende muredega Brüsseli bürokraatide poole! Mina olen lihtsalt lihtne Euroopa Liidu kodanik nagu sina, kes peab praegu minema, capiche?” Seejärel haihtus.

Capiche” on üldse itaaliakeelne.

„Tere, kallis… Sa tegid siin korda?”

„Ei, see pol…” Aga ma ei saanud lauset lõpetatud. „See oli fff…” Tahtsin öelda „farfalek”, aga ei saanud. F-täht ajas kokutama. „See oli ff…..”

Naine ei kuulanud lõpuni – arvas, et ma niisama lollitan hommikul. Ta läks vannituppa hambaid pesema. Kuni ta seal oli, ütlesin vaikselt: „See oli farfadek. See oli farfadek. See. Oli. Farfadek.” Hambad pestud, istus naine söögilaua taha ja ma ütlesin: „See oli fff…” Aga ma ei saanud öeldud.

„Olgu pealegi. Kuule, Fff, kas sa tegid kohvi ka?”

„Ei, ei teinud. Ainult muna.”

„Pole häda.” Ta võttis uimaselt muna pannilt, võttis viilu leiba ja muud söögikõrvast. „Miks sa muna niimoodi praadisid? Kollane ei jää niimoodi ju vedel.”

Kehitasin õlgu. „Ma ei tea.”

Kui naine oli ära söönud, hakkasin ma nõusid ära panema, kui väike mehike ilmus jälle mu ette. „Haa!” ütlesin jälle.

„Tere sullegi! Ma tulin ära koristama!”

„Ei, ma saan hakkama.”

„Sa ei saa aru! Ma pean ära koristama! Ma saan muidu karistada!”

„Ole nüüd maru rahulik, sa oled tubli olnud, aga ma saan hakkama, see on ainult kaks taldrikut ja…”

„EI, EI, EI, EI!” Ta trampis vihaselt ja oleks veel nutma hakanud. Ma tahtsin talle kaasa tunda, aga need paganama flamingoroosad põsed!

„Kuule, rahune maha! Säh, võta siis see taldrik!”

Ta võttis taldriku ja hingas sügavalt sisse ja välja. Ta vaatas enda käes olevat taldrikut. „Sa siis… enam ei võta seda taldrikut mu käest ära?”

„Ei, pese ise.”

„Nii et ma võin… edasi koristada ka?”

„Vahet pole, korista ka.”

Ta nägu läks laia naeru täis ja ta ütles: „Aitäh, sa ei kahetse seda!” Siis läks ta kraanikausi juurde ja pesi taldrikud ära. Mille järel ta võttis masinast ükshaaval nõusid, et neid kraanikausis pesta. Võeh…


No ei ole täiuslik teenija. Selle asemel, et temast mõelda, lähme korraks Maarja Kruusmetsa loo „Täiuslik tütar” juurde. Selles tuuakse isale ja emale väikses vitstest punutud korvikeses tütar. Niimoodi mooseslikult ilmub peategelastele Laurale ja Kasparile nende täiuslik laps, tütar Alexandra.

Järgnevalt kujutatakse mitut hetke alles kasvava Alexandra elus – rahulik mängimine teiste „täiuslike” laste kõrval, võrreldes nendega, keda pole geneetiliselt mõjutatud ja keda nimetatakse „metsikuteks”. Need on need, kellesse geenimuundamise karvane käsi pole veel puutunud. Esiteks näidatakse helgemaid hetki Alexandra noores elus – mõistlikku mängimist teiste lastega, korralikku ja puhast tordisöömist ja nii edasi (seda kõrvutatakse nende vanemate olukorraga, kes peavad oma pööraseid „metsikuid” kantseldama). Ent mida rohkem tekst edasi läheb, seda vähem roosiline olukord näib.

Üleminek on piisavalt sujuv, gradatsioon on tajutav – rahulikust idüllist saab kummastus lapse täielikust neutraalsusest kõigis küsimustes („Issi tahab A-d, emme B-d, mida sa sooviks?” „Ma soovin seda, mida teiegi.”), millest saab lõpuks abitus lapse suutmatuses näidata üles mingitki aktiivsust omaenese vajaduste rahuldamiseks. Võiks lausa öelda, et Alexandral polegi oma vajadusi. Milliseks võib kujuneda ühe naise elu, kes ütleb kõigile asjadele „jaa” – kes ei suuda mõeldagi sellele, et võiks olla „ei-d”? Seda ebameeldivust ei väljendata, seda mõtet ei öelda välja otsesõnu. Küll aga otsustavad Laura ja Kaspar tühistada Alexandras tehtud muutuse – seda peaks saama kümnenda eluaastani, ta on alles üheksa ja poolene. Aga tutkit! Ja seda, miks mitte, loete juba tekstist endast!

Siin võiks ju küsida, et kuidas kujuneb omaenda soovide või ihadeta, omapoolsete impulsside või initsiatiivita lapsest üldse midagi. Laps võib keskmisest intelligentsem olla, aga keha vajab arenguks lapsepoolset jauramist – nii on vähemalt mulle tundunud. Seega võiks ohumärgid endast märku anda juba enne seitsmendat eluaastat. Võib-olla võinuks 10. aasta asemel olla mõni varasem tärmin, aga sobib ka see ümmargune aastanumber.

Geenmuundatud beebide teema võiks olla aina aktuaalsem ja aina käsitletum – CRISPR-tehnoloogia on sellest teinud midagi üsna tundlikku, inimeste geenmuundamine võiks olla jube väljavaade, kui mõelda laiemalt, poliitiliselt. Sel on oma potentsiaalne mõjutegur igas eluvaldkonnas. Ometi on seda suhteliselt vähe puudutatud. Lugedes tuli meelde üks hea näide sarjast Outer Limits, kus geenmuundamise protseduur võis 1/20 000 juhul anda küll geeniuse, ent ta oleks peletislik. Terve osa rääkis ühest sellisest poiss-peletisest – ja tema naabermajas elavast üliarmsast noorpaarist, kes on last saamas ja püüavad jõuda otsusele, kas teha ära see protseduur. Kõige jubedam mõte, mida seal väljendati, oli tõdemus, et nad peavad lapsele selle protseduuri tegema, sest tulevik on GMO-laste päralt – mees koondatakse ja kontorist ära minnes vaatab ta ümberringi ja näeb, et kõik kolleegid on geenmuundatud noored, kes suudavad kõike seda, mida temagi on suutnud, aga paremini, täpsemini ja kannatlikumalt. Parem riskida koletisega kui leppida luuseriga – mis ongi ehk geenmuundatud beebide motiivi hirmsaim enesestmõistetavus. See on koht, kus väikekodanlase mugavad valikud on muutunud eetiliselt ebamugavaks – aga meie igapäevaelus ongi sageli nii, et eetilisus ja mugavus on omavahel pöördvõrdelises suhtes. Kust tuleb seal mõistlikkuse piir…?

Võib-olla oli mul lihtsalt ebaaus verstapost, aga sellega võrreldes oli siinne tekst kuidagi veidi liiga lihtne näpuviibutus teemal „ole oma soovidega ettevaatlik!”. Tegemist oleks justkui džinnisooviga, millega on rappa mindud. Sealjuures oli lõpupuänt kuidagi veidi tobedavõitu – otsekui firma oleks tahtnud neid lohku tõmmata…? Ehk saaks jätkata seda lugu kohtussekaebamisega või tarbijakaitsega, aga sellisena on väga ahendatult tegemist looga ühe noorpaari otsusest selle osas, mida oma lapsega peale hakata.

Võib-olla ajendas loo kirjutamist mure kõrvalt nähtud rahutu(te) lapse või laste pärast või on autor kirjutanud omaenda lapsekasvatuskogemuste pinnalt (vähemalt lugedes mõjub veidi nii, nagu noorte lapsevanemate foorumis võiks see tekitada teatavaid kahinaid), kahjuks ei andnud see hetkel mulle midagi geenmuundamise motiivi mõttes. See polnud ka halvasti kirjutatud – kirjatehniliselt oli see korralikult kirjutatud ju, laused mõjusid korrektseina. Kõik, mis taotleti, oli ka saavutatud – lihtsalt, taotlusi võinuks minu poolest ehk kohendada.


Kui farfadek.... Ei, farfadet ikkagi. Kui ta oli nõudepesumasina ära tühjendanud (pestes iga nõu kraanikausis eraldi), läks ta vannituppa. Seal oli pesumasin, millesse naine oli öösel riided pannud, et hommikul masin käima panna. Farfadet tegi masina lahti ja võttis sealt välja esimese soki. Seejärel võttis põuest välja küürimissvammi – ja hakkas nühkima.

„No kuule, ei, see ei lähe,” ütlesin talle. „Pane see sokk tagasi.”

„Ei, ma ei saa panna, ma pean teil korda tegema!”

„See on ju naeruväärne – sa raiskad tarbetult palju vett ja aega.”

„Jah, ma raiskan aega – aga seda vaid selleks, et sina seda aega ei peaks kulutama. Sa oled arst ja oled just vaktsineeritud ning sina pead saama rahulikult taastuda oma vaktsiinisüstist, kuni ma sinu eest sinu maja korras hoian.”

„Oota, mida? Milleks sa mind nimetasid?”

„Sa oled ju arst.”

„Ei, ma ei ole arst.”

„Mis mõttes, sa pole arst?”

„Ma ei ole arst. Kas arst elaks sellises korteris?”
„Mina ei tea, see on Eesti. Niipalju kui mina tean, see siin on luksus. Tippude tipp!”

„No ei ole. Ma ei ole arst.”

„Mis sa siis oled?”

„Ma olen õpetaja.”

„Aa. Oota…” Ta võttis põuest välja oma raamatu. „Jajah, ei ole igbo ega juut, aga samas ei ole sa arst. Nojah, siis ma pean ikkagi ära minema.”

„Olgu. Paned siis ikka soki tagasi masinasse?”

„Ei, selle võtan ma mälestuseks.” Ta irvitas ja ütles: „Isand andis Dobbyle soki…”

„Oota, mina pole sulle mingit sokki andnud!” jõudsin veel hüüda, aga teda ei huvitanud, ta haihtus. Tjah, see sokk jäigi tolle vana tõpra kätte. Oleks veel, et üks üleni mustadest sokkidest, milletaolisi on teisigi, neist oleks suva, aga ei, mitte see sokk. See oli Suva-sokk. Mustriga. Väärt kraam. Luksus, vähemalt neid ridu kirjutava õpetaja meelest.

Sokki ma tagasi ei saanudki, mis oligi ehk suurim vaktsiini kõrvalmõju või -näht, muid etteheiteid nagu polegi. Väike palavik oli ka.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0740)