Aleksandr Batšilo „Maja künkal”
Lugejat hoiti väga hästi infonäljas: loo detaile ja taustalugu söödet ette paraja kiirusega ja väikeste juppide kaupa. Jutu keskmes olnud maja kirjeldused tekitasid silme ette väga hästi ka Eestis sadade ja tuhandete kaupa ehitatud nõukaaegseid paneelmaju ning kahjuks nii mõneski neist valitseb veel tänini jutus kirjeldatud õhkkond. Ja ega ma sellist loo lõppu ka päris ette ei näinud, seega üllatuse üle oli vaid hea meel. Hea avapauk kogumikule.
Vitali Abojan „Surmaja”
Oma magalalapsepõlves üles näidatud poisiliku huvi tõttu ronida keelatud ehitusobjektidele suutsin ma selle loo peategelastega väga hästi samastuda. Maailma postapokalüptiline kirjeldus mõjus rõhuvalt ning sarnaseid jooni oli tunda kodumaiste „Saladusliku tsaari” lugudega, kus (liht)rahval on keelatud kasutada arenenumat tehnikat, aga samas kõrval on seltskond, kellel on tänu kõrgtehnoloogiale lausa maagilised võimeid. Hea tempoga, aga samas suhteliselt sirgjooneline jutustus.
Tatjana Tomahh „Roosi süda”
Loo kulgemine on aeglane ja otsiv, samas oli aga kirjastiil väga elegantne ning igav otseselt juttu lugedes ei hakanud. Jutustuse keskmes olnud Roosi ei olnud minu jaoks tüüpiline peategelane: olles silmanägemise kaotanud ning hinges kogu maailma peale kibestunud, tundis ta ennast paariana ning elas oma kurba saatust teiste peal välja, kuigi oli samas ka hinnatud käsitööline. Antud loo taustajõududest ma päris lõpuni aru ei saanudki, oleks tahtnud müstiliste maailma vallutavate „iidsete” kohta veidi rohkem teada saada.
Aleksandr ja Ljudmila Belaš „Lõõmav juuni”
Selles palas oli kõike, mida ühelt seiklusjutust ihata: keerdkäike, märulit ning peategelanegi muutus loo kulgedes üha sümpaatsemaks. Alguses tundus süžee väga segane, kuna infofragmente tuli justkui seiklusmängus kokku korjata ja nende abil siis koos loo kangelase, uuriva ajakirjanikuga, tõde välja selgitada. Kui jutus eelnevalt leitud pusletükid lõpuks paika hakkasid loksuma, sai ka ulmemärul pöördeid juurde ning teine pool loost oli minu arvates juba tõeliselt nauditav seiklus.
Maria Galina „Ja kõik puud aedades”
Kurnavalt hea õudukas. Juba esimesed lõigud loos tekitasid tohutu emotsionaalse laengu ja aitasid sisse elada vaevalisse ja hääbuvasse maailma. Oli aru saada, et siin ei tehta niisama nalja, vaid võideldakse elu hinnaga ka kõige igapäevasemate vajaduste rahuldamise nimel. Juttu lugedes meenus mulle hiljuti loetud Marek Tihhonovi „Maailmalõpu päevik” – ka seal üritasid peategelased inimkonna väljasuremist edasi lükata ja võitlesid bioloogiliste võõrvormidega. Samas, käesoleva loo lahendus, olles isegi võib-olla liiga läbinähtav ja morbiidne, meeldis mulle tunduvalt rohkem.
Andrei Lazartšuk „Pimedusest”
Lugu algas paljulubavalt ning hästi olid üles seatud nii probleem kui ka tegelased, kes seda lahendama asuvad. Ja siis tuli üks totaalne segadus, mis mulle pigem narkouima meenutas, ning pärast seda justkui ei olnudki midagi. Suhteliselt lühike ja ka veidi poolik lugu. Minule vähemalt ei lähe korda selline iidne jõud, mis üritab tegelasi kontrollida ja meie maailma murda, aga mida samas hoitakse „lava” taga varjul ning lugejale mitte kordagi ei näidata, vaid ainult vihjatakse, et seal on midagi suurt ja hirmsat. Kuna kogu vihjamist on omakorda kirjeldatud justkui hullumeelse unenägu, siis oli loosse sisseelamine väga raske.
Andrei Stoljarov „Uks teiselt poolt”
No selle looga sain oma tahtmise suhteliselt kiiresti: enam ei olnud kauge oht ainult vihje, vaid saatis ka otseseid sõnumeid ning kurja jõud valmistusid kohe-kohe sissetungiks Maale. Tänu sellele reaalsele kontaktile tundmatuga oli antud lugu juba tunduvalt parem, aga siiski oli tegu võrdlemisi segase kompotiga ning sarnaselt eelmise looga jäi minu jaoks ka siin konkreetsusest puudu.
Aleksandr Matjuhhin „Kauge meloodia”
Üks komplekssematest juttudest antud kogumikus, sisaldades nii romantikat, draamat, märulit kui ka psühholoogilist trillerit. Juba esimestel lehekülgedel uputatakse lugeja slaavilikkusest nõretavasse melanhoolsusesse ja silme ette maalitakse rusuv sõjajärgne Nõukogude Liidu ühiskond. Kuigi tegelased ei pruugi olla kõige meelepärasemad, siis jutu konteksti sobitusid nad ideaalselt. Ning ka ulmet oli jutus külluslikult, meenutades mulle veidi filmiklassikat „Iseseisvuspäev”, aga ainult idee poolest: teostus oli antud lool tunduvalt elegantsem.
Maksim Tihhomirov „Ад infinitum ehk Näha tähti ja surra”
Mõnusa tempoga paraja musta huumoriga lugu kosmosest. Iga kord, kui tekkis tunne, et oled juba loo mõttest aru saanud, lisas autor jälle mõne pisikese pöörde ja jutustus sai taas uue dimensiooni juurde. Kiidan väga ka loo ideed, mis suutis teadusulmest suurepärase õuduka välja võluda – mina sarnast käsitlust eelnevalt kuskilt lugenud ei olnud.
Viktor Dubtšek „Mustad laevad”
Terminoloogilise ja tehnilise kirjelduse poolest väga detailne ning huvitav lühilugu, eriti meeldis mulle ksenolingvistikat puudutav osa. Tehnoloogia ja protsesside kirjeldus toodi lugejani paraja tempoga ning mitte ainult teadusliku fantastika lõpp-produkte, vaid ka nauditavaid lahenduskäike. Arvasin, et jutustuse finaal kujuneb melanhoolseks hääbumiseks, kuna see tundus asjade loomulik käik ja jutt ise oli countdown-stiilis koostatud meenutus. Aga autor suutis vinti veelgi peale keerata ja lõpetada nii jutu kui ka antud kogumiku tõeliselt hiilgava puändiga.
Kokkuvõtteks võib öelda, et erinevalt eelmisest „Raevu päevade” kogumikust on minu arvates antud tekstides juba tunduvalt rohkem sisu ning häid elamusi: tervelt pooled lugudest suutsid mind piisavalt kõigutada ja loole kaasa elama panna. Sisu ja kirjelduste poolest oli minu jaoks parim kogumiku viimane lugu „Mustad laevad”, põnevat märulit pakkus enim „Lõõmav juuni”, õõva tekitas „Ja kõik puud aedades“, paraja annuse musta huumorit pakkus „Ад infinitum ehk Näha tähti ja surra” ning „komplektlõuna” tõi lauale „Kauge meloodia”. Ega teisedki lood halvad ei olnud, lihtsalt jäi puudu mulle meeldivatest aspektidest – konkreetsusest, ladususest ja seikluslikkusest.
