Jaak Herbst – Kui väljas levis surmalehka

Zombid, oeh…

Ei, ilma naljata – see jutt koosneb üksnes klišeedest. Aga ükski asi ei saaks klišeeks, kui see vähemalt mingilgi määral toimiv poleks. Ja kes ütles, et fännifiktsioon ei saaks olla hästi tehtud?

Selle jutu plussid: õhkkond on autentselt välja tulnud, autor pole pingutanud seda kuhugi Ameerikamaale kirjutada, vaid asi juhtub siinsamas Kapa-Kohilas (linnake, Maxima pood, maja metsaserval) ja lõpplahendus on vaatamata välja kirjutamata jätmisele oi-oi kui valus. Et kui lugejalt niimoodi viimase paari lõiguga lootus ära võetakse, siis võib juhtuda, et mõni nõrgema närviga veel vihastab loo ja autori peale... Juba üksnes selle lõpu tõttu tasub lugemist.

Mingeid tõsiselt võetavaid tõrkeid mul lugedes ei tekkinud. Täitsa tubli tükk.

Maarja Kruusmets – Täiuslik tütar

Kui ulmejutu pealkiri on „Täiuslik tütar“, siis midagi head see küll ei tõota. Ma jõudsin lugedes mitu korda vihaseks saada, kuivõrd lollakad olid loo peategelastest abielupaar. Aga järele mõeldes – võib-olla selline utoopiat realiseeriv ühiskond toodabki lollakaid inimesi? Tänagi enda ümber näen ja kuulen inimestest, kelle seosed lihtsa ilmaeluga on hakanud kuhugi sinna suunamudimise, juutuubimise, iduettevõtluse, projektijuhtimise ja muude vallatuste sekka ära kaduma... Ja noh – inimesed vahest ongi lollakad.

Antud looga on aga sedasi, et totakad tegelased muudavad jutu ka totakaks. Täiesti subjektiivselt võttes on see mu jaoks vastik lugu. Ja kui ma lõppu jõuan, siis leian, et sobilik iseloomustus oleks uncanny. Aga – autor on endale võetud ülesande ära lahendanud ja tulemuseks on alguse, teemaarengu ja lõpplahendusega jutuke.

* * *

Kokkuvõte siis selline ±. Ehk et zombijutt oli täitsa toimiv ja ma kahtlustan taaskord, et ma pole päris sihtrühm selle täiusliku tütre jutu mõistes.