Shinya Tsukamoto on jaapani lavastaja ja vahel ka näitleja, kelle sünnipäev on 1. jaanuaril 1960. Näitlejana on tema tuntuim roll ehk Martin Scorsese filmis „Silence“ (2016), ekstreemkino sõpradele võib ta nägu olla tuttav Takashi Miike „Ichi the Killerist“ (2001). Kõige esimese seosena on aga Shinya mees, kes lavastas Tetsuod. „Tetsuo: The Iron Man“ (1989), selle sisuline remake Sam Raimi eeskujul „Tetsuo 2: Body Hammer“ (1992) ja „Tetsuo: The Bullet Man“ (2010).
Shinya olevat olnud 14-aastane, kui isa talle Super-8 kaamera kinkis. Nii et alustas ta, nagu paljudki teised, lühifilmide tegemisega. Neist katsetustest hetkel esiletõstmist väärivad „The Phantom of Regular Size“ (1986) ja „The Adventure of Denchu Kozo“ (1987), mille eest teenitud kiitus innustas Shinyat proovima oma ideede täispika filmi vormi valamist.
Esimest „Tetsuot“ loetakse (koos „Akiraga“ (1988)) jaapani küberpunk filmide defineerijaks. Tsukamoto ise ütleb, et „Akira“ on vanem vend ja „Tetsuo“ noorem veli. Üks olevat väljapeetud ja intelligentne, teine jõhker ja rafineerimata. Akira osas ma ise võibolla päris selliseid väljendeid ei kasutaks, aga mina ei ole ka Shinya Tsukamoto.
Kes aga arvab, et Shinya eesmärgiks oligi küberpunki žanrina määratleda, siis teadlikult sellist kavatsust tal ei olnud. Väidab ta ise, et alles poole filmimise pealt oli keegi sõber tulnud juurde ja teadustanud, et selline žanr üldse olemas on ja tol hetkel veel nimeta film sinna žanrisse passib. Vähe sellest: kui Tetsuod kõrvale jätta, siis rohkem küberpunki Shinya teinud ei olegi. Mis lubab mul keskenduda teistele põhjustele, miks Shinya lavastajatööd on esiletõstmist väärt.
Kuigi tema filmides on korduvaid teemasid ja motiive, siis ta pigem ei ole žanriliselt defineeritav. Ses mõttes, et ei saa öelda, et valdav osa tema filmidest liigituks mingisse kindlasse ühte žanri. Shinya tundub tegevat filme, millega püüab visualiseerida oma peas möllavaid ideid, vastuolusid, hirme või ihasid. See püüdlus iseenesest pole muidugi veel põhjus, miks mehe tegemisi oluliseks pidada. Oluliseks pean ma seda, et ta ei jää nende tungide visualiseerimistega poole peale pidama.
Mida aeg edasi, seda lihtsamaks muutus mul Shinya filmide jälgimine. Osalt kindlasti mehe stiiliga harjumine, teisalt on hilisemates filmides läbiv lugu selgemini esiletõusev, nii et on millelegi keskenduda. On mingi pidepunkt. Sest nii sisuliselt kui visuaalselt on tegemist vägagi närviliste filmidega. Olgu siis visuaalse poole pealt Tetsuos kasutatud stop-motion kihutamine mööda tänavaid „Bullet Ballet“ (1998) alguses sipelgapesana kihava linna vaated, või „Kotoko“ (2011) ruumi laiali lagunemine mõne näitena. Loomulikult ka „Tokyo Fist“ (1995) ja tema poksistseenid.
Närviline võib küll tunduda sõnana, mis filmi või antud juhul stiili kirjeldamisel pelutavalt mõjub, aga olgu siis siinkohal öeldud, et kui te nii kergelt ehmute, siis Shinya filmidel on varuks veel tublisti šokeerivamaid kaadreid. Mis on ka loogiline, kui natuke mõtlema hakata, sest kui sul peas ikka ainult kiisupojad lõngakeradega mängivad, siis ei ole see pind, millelt looma hakata. Loomine ükskõik mis vormis on ikkagi segadusest tingitud vajadus korra järele. Mingem või päris algusesse loomismüüdi juurde tagasi.
Segadus on pahatihti hirm seletamatu või arusaamatu osas. Hirmuga võitlemiseks tuleb ta nimetada. Vedada ta valguse kätte, anda talle nimi ja kuju. Tetsuo peategelane on salaryman, keda tema jaoks nähtamatu, tundmatu nukujuht masinaks muundada soovib. Mõte, mis arvatavalt nii mõnegi kontoriroti peas ebameeldivalt vastu kajab. Selline perspektiiv teeb vihaseks. Võibolla ajab raevugi?
Seda puhast raevu visualiseeritakse ka „Tokyo Fistis“ ja samuti „Bullet Balletis“. Mõlemas filmis on peategelane paigutatud stressisituatsiooni, kus loomulik reaktsioon on tahe kätte maksta, peksta puruks, lõhkuda tükkideks, tulistada pilbasteks. Mulle on tehtud haiget, ma tahan kellelegi vastu haiget teha. Tavapäraselt rakenduvad siin sisemised pidurid. Tsukamoto filmides lastakse aga tegelastel vabalt piduriteta möllata. Ja pekstaksegi naise üle löönud mees poksiringis pudruks. Rahvas hõiskab, kuni märkab, mis hinnaga see võit peategelase jaoks tuli.
Aga egas siis inimesel ainult destruktiivsed tungid ei ole. On ka tung kuhugi kuuluda. Olla osa mingist karjast. Alustuseks kasvõi kaheliikmelisest karjast. Aga kui sa oled kehastunud halb pool ja pead „Gemini“ (1999) näitel oma koha eest karjas võitlema kehastunud hea poolega. Või kui „A Snake of June“ (2002) näitel sa ei saa arugi, et teie kaheliikmeline kari on lagunemas ja on keegi kõrvalseisja, kes tardumusest üles peab raputama. Panema su esmalt iseendale tunnistama, et iha ja igatsus ei ole kadunud kuskile. Ja see teadmine võib välgust tabada.
Ning sama ootamatult võib juhtuda, et sa ei tea enam sedagi, kes sa ise oled. Korter su ümber on lagunenud ja räämas, lõputu vihm ladistab akna taga ja iseendas selgusele jõudmiseks pead sa esmalt lahkama kaotatu. „Vital“ (2004) on muuhulgas ka üks neist mitmest Tsukamoto filmist, mis mul David Cronenbergiga seostub. Pigem ei ole tegemist teadliku kopeerimise või viitamisega, Shinya ise on teema kommenteerimiseks öelnud, et Cronenbergi ja David Lynchi ja Akira Kurosawa filmid on teda oluliselt mõjutanud ja need mõjutused tulevad ta filmides alateadlikult välja.
On muidugi kena, kui alateadvusest tulevad sellised positiivsed mõjutused esile, „Kotoko“ (2011) puhul tulevad alateadvusest esile pildid ja emotsioonid, mis teevad peategelase jaoks igapäevasegi toimetuleku katsumuseks omaette. Minu isiklik lemmik neist vaadatud filmidest. Võibolla sel põhjusel, et siin on kõik Tsukamotole iseloomulikud elemendid koos. On see hüplev kaamerapilt, mis visualiseerib, kuidas mõte ise peas kuju võtab. On pildis taluvuspiiride proovile panemist. Ja sealsamas on see piiride testimine põhjendatud, sest need tunded, mis selliselt manifesteeruvad, on sedavõrd tugevad. Usk, lootus, armastus. Ja valu. Ja vihm, mis selle valu lõpuks maha peseb.
Kindlasti ei pretendeeri need minu tõlgendused absoluutsele tõele. Need on lihtsalt seosed ja mõtted, mis mul Shinya filme vaadates tekkisid. Keegi teine võib neid filme vaadates leida hoopis teisi seoseid ja mõelda hoopis teisi mõtteid. Hea film ei võta sind käekõrvale lubadusega, et on ainult üks tõde ja filmi lõpuks on see sul teada. Hea film näitab sulle suuna kätte ja saadab su otsima. Sõnastama. Muide, jaapani keeles on üle viiekümne sõna tähistamaks vihma.
