Kui ma selle raamatu loosiga võitsin, siis ma kohe mõtlesin, et ma kirjutan sellest. Osaliselt juba seetõttu, et kirjutamine on kena stiimul, mis sunnib asju lugemisjärjekorras ettepoole tõstma. Minus aga oli omajagu uudishimu, et kuidas kirjutab Marek Tihhonov pärast pikemat pausi ja kas ta on teistsugune kui Marek Simpson?

Kui ma kirjutamisidee endale mõttes kõrvataha panin, siis sellest hetkest püüdsin ma mitte lugeda ka teiste arvustusi ja arvamusi. Miks? Ma olen juba selline tegelane, kel võib tekkida tahtmine vaielda teiste arvustajatega. Jah, ma suudan asjad lahus hoida, aga alati ei taha ning kiusatuse vältimiseks...

Pisut oli hämmastav, et tundmatu autori vihik sedavõrd palju vastukaja on tekitanud. Arvustused ERR-s ja Postimehes, wõrgust rääkimata. Või olgem realistid, et tegelikult see kõik ei hämmasta, sest koroonateema tõstab raamatu teistest ulmekatest kohe enam esile. Kuigi ma vastukajadest hoiduda püüdsin, sain ka mina sõprade-tuttavate lugemismuljetest osa – küll kiruti tüütut koroonateemat, küll õiendati igava esimese poole kallal, küll iriseti teise poole liigfantastilisuse kallal, küll ohiti mingitel muudel teemadel. Lühidalt: lugemiseelne foon oli kergelt skisoidne – justkui aktuaalne ja ootamatu ning samas tüütu ja ebaõnnestunud.

Uimane ja takerduv algus

Lühiromaani lugemist alustasin ma umbes kolm korda. Või peaks ütlema, et esimeste lehekülgede läbimine võttis rohkem aega, kui kogu ülejäänud köite lugemine? Mõneti oli see ehk isiklik, sest ma kohe üldse ei armasta päevakajalist ilukirjandust. Ei, ma suisa jälestan taolist! Ja lühiromaani „Maailmalõpu päevik“ algus oli just selline tüütu, olu- ja ajakirjanduslik. Koroona, isolatsioon jne. Ma tean seda kõike isegi ja seetõttu oli lugemine rohkem kui tüütu. Kui aus olla, siis ega ma ei saa kõike seda tüütust Marek Tihhonovi süüks panna – usun, et paarikümne aasta pärast oleks see kõik märksa suvalisem ja seeläbi ka huvitavam lugeda.

Ja siis veel kõik need kirjanduslike ja filmialaste maailmalõpulugude võrdlemised. Noh, et kuidas kõik küll mööda panid ja reaalsus on hoopis midagi muud. Looming on alati üldistus ja takkajärgitarkus pole täppisteadus. Muarust on selline võrdlemine pisut ülbe ja alatu ning kannab suuresti sõnumit, kuidas King ja teised on kõik suvad tüübid, aga vaat kus mina! Olgu, eks ma pisut liialda ja teen ka kirjanik Tihhonovile veidi liiga, sest taoline võrdlemine on postapolikes lugudes peaaegu kaanon, aga tüütu ikka.

Ja siis jõudsin ma leheküljele 21 ja ma lugesin Loomade Lahkumise Päevast. Ja ma unustasin kogu eelneva tüütuse ning lugesin ja nautisin. Oli kirge, oli emotsiooni... ei, olgem täpsed – see oli nii võimas! Ja võigas!!!

Omajagu hüplik, aga rokib siiski...

Lugemisjärgselt võibki väita, et lühiromaan on pisut hüplik, et huvitavamad lõigud vahelduvad tüütumatega. Teose edenedes on tüütumaid lõike lihtsalt vähem, sest lugeja satub olukordadesse, millest ta pole ajalehest või sotsiaalmeediast lugenud.

Ega ma väga palju ei tahagi sisu seletada, sest pealt sajaleheküljelise lühiromaani puhul oleks see ilmne lugemismõnu rikkumine. Ütlen vaid, et Marek Tihhonovi kirjutamislaadi iseloomustab selline pisut targutav, või suisa nämmutav jutustamislaad, kuhu ta siis vahele üsna ootamatuid käike pikib. Tõesti ootamatuid ja tõeliselt uljaid. Pean silmas toimuva põhjendusi ja viisi, kui leidlikult ta laseb peategelasel ja seeläbi ka lugejal toimuvast ja suuremast plaanist osa saada.

Klassikaline maailmalõpulugu

Lühiromaani „Maailmalõpu päevik“ võib vabalt nimeatada klassikaliseks maailmalõpulooks, sest vähegi lugenud inimesele jookseb lugedes silme eest läbi vähemasti oma paarkümmend teost, mis autoril kirjutades meeles on mõlkunud, millest ta šnitti on võtnud või millega ta polemiseerib. Ei, see pole etteheide! Marek Tihhonovi raamat on piisavalt originaalne, ajuti suisa leidlik. Ei jää ka muu maailma analoogsetele tekstidele alla, rääkimata sellest, et kohaliku tegevuskohaga teoseid pole eesti ulmes kunagi liiga palju.

Suuremas plaanis oli mul täitsa huvitav võrrelda praegust Tihhonovi kunagise Simpsoniga ning vaadata, kuidas autor oma seni pikima tekstiga hakkama saab? Polnud ju Simpson/Tihhonov midagi nii mahukat veel avaldanud. Küsimuse teisele poolele on päris lihtne vastata. Saab hakkama küll ja hästi saab, sest tekst on läbimõeldud, autoril kenasti kontrolli all ja kindlal käel kirja pandud.

Küsimus esimese poolega on ehk pisut keerulisem, aga mitte oluliselt. Meenutaks, et Marek Simpson alustas kunagi nihilistlik-tehnitsistlike ulmelugudega. Mingil hetkel hakkas ta loomingusse siginema inimsõbralikke, suisa lüürilisi toone, mis siis varasema loominguga koos ja läbisegi eksisteeris, kuniks umbes-täpselt sajandivahetuse paiku tegi Marek Simpson kannapöörde ja hakkas kirjutama-avaldama kergelt moraliseerivaid ja tohutust maailmavalulst kantud ulmejutte. Võimalik, et eelöeldu on vaid takkajärgitarkus, aga selline järgnevus mul mälus on. „Maailmalõpu päevik“ sisaldab osiseid kõigest eelnevast, et kui loed ja oled kunagi Marek Simpsoni jutte lugenud, siis tuleb üht ja teist tuttavlikku ette küll. Samas, autor on ilmselgelt arenenud, küpsemaks muutunud.

Kui ma pean ütlema, kas „jah“ või „ei“, siis vastus on kindel „jah“! Soovitan lugeda küll. On puudusi, aga osaliselt pole need autori puudused, pigem lugeja probleemid. Peamiselt soovitan aga seetõttu, et tegu pole pelgalt päevakajalise teema seljas liugulaskmisega. Päevakajaline teema võis olla algtõuge, aga lühiromaan ise on ikkagi ulmelugu. Täitsa hea ulme!

 

Marek Tihhonov
Maailmalõpu päevik
Fantaasia
2020
128 lk

Orpheuse Raamatukogu, nr 48

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2284)