Mul on juba aastaid harjumus, mis tuleb ja läheb: peamiselt stressiga tuleb ja stressi leevendudes läheb. Nimelt meeldib mulle salaja lugeda igasugust paranormaalset või krüptozooloogilist jama. Sasquatch? Mothman? Varjuinimesed? El Duende? Kõik läheb ja sobib.

No muidugi ei ole ma arvamisel, et seal kuskil mingi gramm tõtt oleks, minu jaoks on see kõik lihtsalt elav ja kogu aeg kasvav ning muutuv rahvapärimus. Hiiglaslikud kunstmuinasjutud, mis muudkui ajavad oma jätkeid. Niisiis, ühel õhtul olin ma burritona voodis keras ning olin just oma suureks rõõmuks avastanud /r/Bigfoot alafoorumi ning kerisin mõnuga neid postitusi ja meeme seal. Ühes lõimes mainis keegi kasutaja Max Brooksi raamatut “Devolution” ning piltlikult öeldes kriiksatas heli korraks seisma. Max Brooks on uue raamatu kirjutanud?

Kellele ma seda veel ei ole jõudnud vadrata, siis olgu avalikult teada, et Max Brooksi “World War Z” pole mitte ainult üks mu lemmik ulmeraamat, vaid kuulub ilmselt mu kõigi aegade lemmikraamatute tippu. Raamjutustusega (pärast zombikatku lõpusirgele jõudmist rändab ÜRO ajaloolane ringi ja korjab inimeste mälestusi toimunust) kimpu seotud novellide kogumik (erinevas vanuses inimesed erinevatest riikidest, kes peatuvad mingil möödunud aastate aspektil) on erakordselt habras, hõrk ja filigraanne lugemine. Pime budistlik munk Jaapanis, kosmoselaeva lõksu jäänud astronaudid, zombide eest põhja poole põgenenud ja ootamatult karmi talve kätte vangi langenud ning kannibalismi langenud ameeriklased, Lõuna-Aafrikas “ohverdame paljud, et mõned saaksid elada”-strateegia väljatöötaja … Novelle on raamatus palju ja mõni neist on lihtsalt hea, paljud väga head. Kui ma aru sain, et uus romaan järgib osaliselt sama põhimõtet, siis hankisin teose endale kohe.

Internetis ringi tuulates tundub, et üldiselt hinnatakse “Devolutionit” viletsamalt kui “World War Z”-d ning see on arusaadav, sest viimane teos on praktiliselt omas žanris kui mitte ületamatu, siis väga kõrgel asuv latt. Teisalt tundub aga, et kuna see latt on tõesti kõrgel, siis ei suuda ka Brooks ise seda enam ületada ning kuna paratamatult “World War Z” fännid võrdlevad sama autori kaht teost omavahel, siis on “Devolutioni” needus see, et kes on “Z”-d lugenud, see on “Devolutioni” osas tõrges. Nii ka mina.

Sisu on iseenesest väga lihtne. Uuriva ajakirjaniku postkasti potsatab vihje selle kohta, et sasquatchid on ühe külakese maamunalt pühkinud ning võimud varjavad asja. Uuriv ajakirjanik mängib sama rolli, mis minajutustaja “Z”-s: tema ainus roll on olla vahend materjali enam-vähem usutavalt lugejani toimetamiseks. Kui kõrvale jätta ees- ja järelsõna, siis tal erilist häält ei ole.

Põhja-Ameerika Kaskaadides, Washingtoni osariigis asuv Rainieri vulkaan ärkab ellu ning purskab, põhjustades palju segadust, kannatusi ja kaost. Aga me ei tea tollest sündmusest eriti midagi, sest meie aken toimuvasse on lähedalasuvast Greenloop külast leitud käsitsi kirjutatud päevik, mis kirjeldab hoopis teist sündmust.

Greenloop on ultramoodne ökoküla, kus keskkonnasõbralikes nutimajades elavad parema sõna puudumisel jõukad liberaalidest hipsterid. Juhuse tahtel kolib sinna elama Kate Holland koos oma depressiivse poiss-sõbraga: Hollandi vend on omakorda oma poiss-sõbrast lahku läinud ja nende nutimaja seisab tühjana. Holland kannatab ärevuse, sundmõtete ja palju muu sellise käes ning osana oma raviskeemist ja teraapiast kirjutab ta päevikut. Esialgu on sissekanded üsna õnnest õhkavad: mäed on nii kaunid!

Idüll laguneb kiiresti, sest Rainier ärkab oma uinakust ning esialgu tundubki see peamine meie peategelasi ähvardav oht olema. Nimelt on Greenloop sedasorti ökoküla, kuhu toidu toovad kohale droonid, majad on klaasist, nende elanikud on igas mõttes aneemilised ja oskamatud linnahipsterid, kes küll soovivad elada nii, et nad on “kooskõlas loodusega”, aga tegelikult on nad oma urbanistliku kultuuri küljes digitaalset nabavääti pidi täielikult kinni. Greenloop töötab ideaalses maailmas, kus netiühendusega on kõik hästi, aga Rainier koos tekkinud mudalaviinidega pühib minema ka ainsa maantee, mis külakest maailmaga ühendab. Netiühendus katkeb ning isegi kui ei katkeks, siis ei saaks toitu kohale toovaid droone kuidagi tellida, sest õhk on tuhane ja ümberringi valitseb kaos. Aga mitte keegi ei ole hipstereid päästma ka tulemas, sest praktiliselt mitte kellelgi pole aega märgata, et nad üldse olemas on: kuna nad jäävad Rainieri katastroofist piisavalt kaugele eemale, et mitte olla päästeteenistuste huviorbiidis, siis nad on nähtamatud. Mobiiltelefonid aga ei tööta ning kesk eikusagit asuva Greenloopi elanikud ei saa ka jala hakata kuskile minema.

Esialgu võetakse külas olukorda üsna rahulikult ning lugeja saab üksikute autoraadiotest pärit kildude abil kokku panna pilti, mis mujal osariigis toimub, aga mida sissekanne edasi, seda selgemaks saab, et kuigi enamikul neist on nädala-paari toiduvarud, siis tuleb üksinda hakkama saada ilmselt kuni pool aastat, kui mitte enam. Olukord on tegelikult väga tõsine.

Ja siis keerab Brooks vindi peale ning toob sisse ka teise, märksa veidrama ohu: veidrad karjed, tunne, et sind jälgitakse, kellegi-millegi eest põgenevad oravad ja jänesed, veider mädamunahais, seejärel esimesed vilksamisi nähtud puude vahel olevad varjud … Kate Hollandi päevik vaheldub intervjuudega, mis on tehtud tema vennaga või piirkonnas töötanud päästjaga ning pusle paneb ennast ise kiiresti kokku. Rainieri katastroof on Kaskaadide ligipääsmatutest metsadest liikvele ajanud millegi, millel on kõht tühi ja mis on väga pahane, et teda häiritud on. Kõigepealt üks, siis juba mitu: terve sasquatchide väike hõim on toidu- ja uue elupaiga otsingul liikvele läinud ning häda korral on ju inimene ka liha, eks? Ilmselt ei pea seda eriliseks spoileriks pidama, et küla pühitakse lõpuks maamunalt (sõna otseses mõttes), see on isegi pealkirjas juba kirjas.

Konkreetselt loo enda kohta ei ole väga midagi halba öelda: piirid on lool väga konkreetsed, sellel on algus, areng, lõpp, Brooks oskab suurepäraselt kirjeldada nii inimeste mõtteid kui ka toimuvat hoogsat ja verist tegevust, lool on ka oma sisemine loogika. Inimesed on lõksus oma kodudes, sest vulkaan on nende eluliinid läbi lõiganud, sasquatchid on liikvel, sest seesama vulkaan on nende kodu hävitanud või neid hirmutanud.

Kui aga “World War Z” andis suuremale katastroofile erinevaid vaatenurki, siis lõviosa toimuvast on lugejale ligipääsetav Kate Hollandi päeviku kaudu (mida naine vapralt lõpuni kirjutab), Kate Holland on aga … Ma ei ütle, et ta on ebameeldiv inimene, kaugel sellest, aga siiski ainult üks inimene. Esialgu väga närviline ja rumalavõitu, seejärel raskustes kiiresti “inimeseks” arenev ja ennast kokku võttev, aga mulle tundub, et sama lugu oleks paremini töötanud, kui meil oleks rohkem vaatenurki olnud. Lisaks sellele on päevikuvormis terve romaani täis kirjutamine üks tänamatu töö, sest kõik, kes ise kordki on proovinud päevikut või blogi kirjutada, need saavad aru, et tegu on lihtsalt minajutustusega, millele on suvaliselt kuupäevad juurde kleebitud. Niisama esimeses isikus jutustuste kohta küsime me harva, et milleks või kellele ta seda jutustab, aga kui meile on öeldud, et tegu on päevikuga … See on väga tehniline küsimus, aga kui Kate Holland just mingi savant ei olnud, siis on päevikus liiga vähe refereerimist, lühendamist, ümberjutustust ja liiga palju dialoogi ja detaile.

Erinevate vaatenurkade paljusus tähendas “Z”-s ka seda, et kuigi Brooksi enda seisukohad maailma ja inimeste ja riikide ja süsteemide kohta joonistuvad neis tervikuna üsna hästi välja (zombikatk on tema jaoks vahend kritiseerida maailma, mis sellega halvasti hakkama saab), siis see vähemalt üritab mingit pluraalsust või mitmekesisust luua, “Devolution” peksab aga palle väga raske käega paari üksikusse auku. Põhilised jooned on inimene versus loodus, linn versus maaelu, elu versus surm, ebaloomulik ja loomulik, sügav ja pealiskaudne, kohanemisvõimeline ja kohanemisvõimetu. Eriti just see viimane, sest evolutsiooni peamine kuldreegel on see, et omi geene annab edasi mitte kõige tugevam, targem, kiirem või ilusam, vaid kõige kohanemisvõimelisem. Kogu Greenloopi seltskonna peale on paar üksikut kohanemisvõimelist inimest. Ei tehnokratist miljonär ega tema new age  joogaõpetajast naine, ei veganid ega humanitaarteadlased saa selle uue hirmsa, brutaalse reaalsusega hakkama. Kõik need seigad raamatust on aga … Nii ilmselgelt läbinähtavad, et mul tekib tahtmine Max Brooksile endale öelda, et show, don’t tell. Õnneks enamasti ta ikka näitab, mitte ei ütle, aga mul hakkas lugedes kuklas helisema ärritunud kelluke, et: “Mulle üritatakse siin praegu mingit raskekäelist kriitikat kurgust alla suruda, mulle tehakse propagandat, mulle ei meeldi see.”

Siinkohal polegi oluline see, kas ma selle kriitika või kommentaariga isiklikult nõustun või mitte, asjad ei ole lihtsalt üldiselt nii must-valged, on lugematu hulk pooltoone ja mulle tundub, et neid pooltoone oleks saanud kuidagi teistmoodi esitada. Näiteks on seal stseen, kus ilmselgelt näljane puuma valmistub ründama väikest tüdrukut, teda tormavad kaitsma meie peategelane Kate Holland ning raamatu pea ainus “reaalsusega kontaktis” olev serblasest kunstnik, puumat rünnatakse ja ta aetakse minema, seepeale on aga vegan-hipsterid pahased, et no miks ometi kiisut nii julmalt kohelda … Ma ei tea, see tundub mulle usutamatu. Võimalik? Jah. Muidugi. Inimesed on hämmastavalt lollid kohati, meid ümbritsev pandeemia peaks seda tõsiselt alla kriipsutama, aga taolisi seikasid lihtsalt kuhjati üksteise otsa heldelt ja mul sai lõpuks kõrini. Aga Brooks tunnetab tegelikult neid pooltoone, väga hästi tunnetab, lõpuks närib üks hipster enne oma surma hammastega sasquatchil kõri läbi …

Kokkuvõtteks. Lugu? Väga konkreetne, üsnagi hästi struktureeritud, teatud tehniliste puudujääkidega, aga väga aus ja piiritletud. Tehniline külg? Päevikukirjandus on ilmselgelt pea ainus viis, kuidas selline vaatenurk lugejani tuua, sest loo lõpus me täpselt ei tea, mis Kate Hollandist saab, ta kaob ära ja jätab oma päeviku keset konte ja sasquatchinahkasid maha (ta on ainus tõeline kohaneja, kes muutub kütitavast kütiks). “World War Z” oli selle võrra mitmekihilisem, et seal oli neid vaatenurki igast maailma otsast ja need olid väga erinevad. “Mida autor öelda tahtis?”-küsimus on natuke liiga hästi vastatav, see tekitab trotsi. Vägivalda? Ohtralt. Raamatu peamine viga ongi, et ta justkui pole ikka see “Z”.

Lõppeks pean nentima, et ma ei saa aru, miks Brooksi pole eesti keelde tõlgitud. Heakene küll, “Devolution” on väga uus raamat, alles eelmisel aastal lasti välja, aga “World War Z”? Ükski kirjastaja, kellele ma selle ette söötnud olen, pole mõttest kinni haaranud. Ma ei taha uskuda, et mu maitse nüüd nii vilets on. Usutavasti naudiks eelkõige “Z”-d, aga ka “Devolutionit” suur hulk inimesi, sest tuleb tunnistada, et kui ma kord raamatu kätte võtnud olin, siis lugesin selle ühe jutiga läbi. Tõeline lehekeeraja, mida on hoolimata oma teatud puudujääkidest võimatu käest panna. Mis juhtub järgmisel päeval? Aga järgmisel?

Ja siis on kell kolm öösel.