Elutoa põrand oli täis kiiruga pakendi ümbert kistud kilejuppe, sealsamas vedelesid ka pakend ise ning tavapärane lühike manuaal, kuidas seadme eest õigesti hoolitseda. Mathias istus diivanil ning imetles uhiuut, limiteeritud esmaväljaandesse kuuluvat ajamasinat oma peos. See oli üllatavalt väike, vaid kogukama käekella mõõtmetega, ning välja lülitatuna sarnanes kõige tavalisemale nutikellale. Ehk oligi disaini eesmärk olnud selles, et see omaniku randmelt otsekohe millegi erilisena silma ei torkaks. Mathias oli saanud seadmele käpa peale panna vaid tänu sellele, et tema isa oli suurosanik masina tootnud firmas. Niipea see masstootmisesse veel ei pidanud jõudma.

Noormees asetas asjanduse käele ning kinnitas selle nahkrihmaga. See tundus seal kerge ja mugav, sobides tema randmega nagu valatult. Siis tõmbas ta sügavalt hinge ning vajutas südame põksudes väikest nuppu kella paremal pool. Ta oli seda hetke juba aastaid oodanud.

Masin surises korraks ning ekraanile ilmus kiri: „Tere, uus omanik! Mina olen Onyx 2.0, sinu ajamasina tehisintellekt, lühidalt TI. Palun tutvu enne esimest ajarändu minu kasutamistingimuste ja reisireeglitega.” Täpselt sama teksti kordas natuke kiunuva alatooniga naishääl, mis igaks juhuks veel lisas: „Ja ära siis unusta neid reegleid ka reisi ajal järgida!”

Mathias keris teksti allapoole ning hakkas tingimusi lugema. Väikese ekraani tõttu oli kiri tilluke nagu kärbsemust ning juba esimese punkti lõpuni jõudes virvendas tal silme ees. Klausli sisu iseenesest oli lihtne – masinat ei tohi kasutada alla 18-aastased isikud. Ka järgmine punkt sarnanes kümnetele teistele kasutamistingimustele, mida ta elu jooksul lugenud või siis lugemata jätnud oli. Tal oli raske uskuda, et selles tüüpdokumendis midagi olulist leida oleks võinud, veelgi raskem oleks olnud seda peenikest kirja tillukeselt ekraanilt veel lehekülje jagu lugeda. Nii libistas ta sõrmega üle ekraani, kuni jõudis linnukest ootava kastikeseni, kuhu ta niisama lihtsalt oma nõusoleku andis. Seejärel sisestas ta oma nime ja sünnikuupäeva, ülejäänud vajalik info tuli seadmesse läbi Wi-Fi-võrgu.

Selle peale ärkas TI jälle ellu ja ütles: „Tubli, kallis! Vaata nüüd, et reisiks viisakalt riidesse paned ning kõhu täis sööd.” Mathias mühatas. Talle hakkas see inin juba närvidele käima. Kas tõesti ei saanud seda kuidagi kinni keerata?

Ta toksis pisut ekraanil, kuni leidis masina seaded. TI-d päris välja lülitada polnud võimalik, kuid valida oli nelja režiimi vahel: vanakooli ülemteener, parim semu, hoolitsev poiss-sõber, näägutav naine. Vaikimisi oli valitud viimane režiim. „Selle TI programmeerijal pidi ikka naljatuju olema,” sõnas ta iseendale. „No katsetame siis, kuidas see ülemteener hakkama saab, mingit kaagutavat kanaema ma küll endale reisiseltsiliseks ei taha.”

Ta kopsas korraks ekraanil, misjärel kostus madal aupaklik mehehääl: „Tere päevast, härra! Süsteem on kasutamiseks valmis seatud. Jään ootama teie käske.”

Mõnda aega ei osanud Mathias midagi öelda või teha. Seadme ekraan näitas nüüd tavalist kellaaega ja kuupäeva nagu mistahes nutikell. Kas teda oli tõepoolest ninapidi veetud ning talle ajamasina asemel hoopis midagi muud pähe määritud?

„Hei, Onyx,” küsis ta, „kuidas selle asjaga nüüd ajas ringi liikuda saab?”

„Kui lubate, härra Mathias, siis see pole sugugi keeruline,” kostis randmelt. „Lihtsalt nimetage mulle aeg ja koht, kuhu te minna soovite, ning mina toimetan kõik teie eest ära.”

Mees lükkas kiiresti jalga klassikalised tennised ning tõmbas selga musta nahktagi. Ta ei soovinud oma külaskäiguga minevikku liialt silma hakata. „Nii, valmis!” ütles ta reipalt. „Onyx, vii mind tagasi 2058. aasta 14. juunisse minu enda magamistuppa.”

„Nagu soovite, härra. Soovitan sõidu ajaks silmad sulgeda, et tuul silma ei puhuks. Ka rännuga kaasnevat iiveldustunnet aitab see vähendada. Hüppeks valmis olla – kolm, kaks, üks.”

Mathias sulges kiiruga silmad ning tundis hetk hiljem tugevat tõmmet, justkui kohalt võtvas lennukis. Sõidutuul sasis tema juukseid ning keerutas tema maosisu. Mõni sekund hiljem oli see kõik aga möödas. Väheke aega hoidis ta veel oma silmi kinni, oodates, et iiveldus kaoks. Iseenesest polnudki see kõige hullem, sellega harjub kindlasti varsti ära.

Ta avas ettevaatlikult silmad ning avastas, et viibib tõesti enda lapsepõlveaegses magamistoas, kuid kujutluses nähtud päikesepaiste asemel tervitas teda hämarus. Pilk kellale paljastas, et ta oli saabunud keskööl. Polnud just kõige parem lahendus, kuid kui ta juba siin oli, tahtis ta korda saata, milleks oli tulnud.

Ta astus madala narivoodi juurde, milles tema kuueaastane noorem versioon rahulikult magas. Vaikselt pani ta ühe käe tugevasti poisikese suule ning kõdistas teisega teda kurgu alt, kust teadis toda kõige tundlikum olevat. Poiss hakkas varsti siputama ning avas mõne aja pärast unised silmad.

„Shh, Mathias, ära karda!” sosistas noormees iseendale julgustavalt. „Tulin sulle vaid ühte väga olulist asja ütlema.” Laps vahtis teda hirmunult, kuid püsis paigal. „Ütle emmele, et sa kindlasti ei taha sinna kooli minna, mille nad on sinu jaoks välja valinud. Nuta ja karju, kui nad sind muidu ei kuula, aga sa pead kuhugi teise kooli minema. Kas said aru?” Poisike noogutas, nii nagu tema suule surutud käsi seda lubas.

Mathias eemaldas pihu tema suult ettevaatlikult, lootuses endaga veel pisut sõbralikult juttu vesta. Samal hetkel hüüatas poiss läbilõikavalt: „Emme!” ja enne, kui noormees kuidagi reageerida jõudis, lendas uks lahti ning tema enda kallis ema jooksis tuppa. Nähes toas sissetungijat, haaras naine esimese ettejuhtuva asja, milleks juhtus olema voodi kõrval kummutil seisev öölamp, ja andis Mathiasele sellega hea obaduse vastu pead. Mees langes põrandale, kuid jõudis veel enne kustumist sosistada: „Onyx, vii mind koju!”

Teadvusele tuli ta päris korraliku peavaluga sellesama segaduse keskel, mille ta lahkudes endast elutuppa maha oli jätnud. Ta ajas end püsti ning loivas vannitoa rohukapist valuvaigistit tooma. Tema peegelpilt oli omandanud ilusa ovaalse sinika parema põse ja oimukoha piirkonnas. Noh, vähemalt olid kõik hambad alles, asi seegi. Ta komberdas tagasi elutuppa ning vajus diivanile. Kui möll tema peas hakkas taanduma, pöördus ta jälle oma ajamasina poole.

„Hei, Onyx, miks sa mu keskööks kohale toimetasid? See rikkus kõik mu plaanid ära!”

„Kui lubate, härra, siis te soovisite kohale jõuda 14. juunil 2058, sinna ma teid täpselt toimetasingi. Ka sel vanal hallil ajal peeti uue päeva alguseks seda, kui kell öösel kaksteist lõi.”

„Vanal hallil ajal? Millest sa räägid? Ega ma mingi fossiil ole! Aga nojah, eks ma siis ise olin loll, oleksin pidanud oma soovi väljendamises täpsem olema,” vastas Mathias ohates. Tema silme ette kerkis mälestus tollest ööst, mil ta väikse poisina oma voodis ärganud oli, võõra mehe käsi tugevasti näole surutud. Tema ema oli pärast külalise kiiret saladuslikku kadumist teda veennud, et tegemist oli olnud õudusunenäoga, ning ta enda kaisus jälle magama kussutanud. Hommikuks oli öine seiklus taandunudki millekski unenäoliseks ning teise kooli minekust ei olnud ta vanematega juttu teinud. Nii oli ta ikkagi olnud sunnitud käima koolis, kus teda aastaid kiusati ning tõrjuti. See plaan oli läinud vett vedama. Võib-olla oli ta olnud lihtsalt liiga noor. Edaspidi tuleb sihtida end pisut hilisemale ajale.

Paari nädala pärast oli sinikas lõpuks paranenud ning Mathias piisavalt julgust kogunud, et uuele katsele minna. Ta otsustas seekord seadmele teise režiimi valida, lootuses, et äkki on sellest pisut enam kasu kui aupaklikust vanaldasest ülemteenrist.

„Hei, mees!” kostus reibas hääl tema randmelt. „Kuhu me siis täna sõidame? Mõnd tüdrukut lantima, eks?”

Onyxi ootamatu familiaarsus oli harjumatu. „Eee… ei,” kostis Mathias kohmetult. „Vii mind palun 23. septembrisse aastal 2066 kella kuueks õhtul Estonia teatri ette.” Seekord ei kavatsenud ta lasta pisiasjadel midagi untsu keerata.

„Aga läksime siis!” hõikas Onyx reipalt ning hetke pärast tundis noormees juba tuttavat rebimistunnet.

Saabudes tervitas Mathiast kerge sügisene uduvihm. Õnneks polnud veel liialt külmaks läinud, sest ta pidi vihma käes seisma pea veerand tundi, enne kui nägi enda neljateistaastast versiooni teatriuksest väljumas. Aastaid oli ta käinud igal teisipäeval ja neljapäeval poistekoori proovis, nii teadis ta kindlalt, kuhu end otsima tulla. Nagu muuseas sättis ta end kõndima nooruki järele. Ta oli otsustanud seekord otsesema lähenemise kasuks, kuid pidi ootama siiski sobivat hetke, et mitte liiga suurt stseeni korraldada.

Noor Mathias kõndis lähedalasuvasse ostukeskusesse, kõrvaklapid peas, ümbrust tähele panemata, nii oli tema tulevikuvariandil kerge tal sabas püsida. Kui nooruk poes lõpuks lifti astus, pressis ka vanem Mathias end kiiresti sulguvate uste vahelt läbi. Tal polnud palju aega. Kiiresti kätt sirutades haaras ta kõrvaklapid poisil peast.

„Kuula nüüd hoolega, mida ma sulle ütlen. Unusta muusikukarjäär ja vali kvantfüüsika eriala, seal toimuvad lähiaastatel suured läbimurded ning sul on võimalus saada rikkaks ja kuulsaks!” pahvatas ta enne, kui tema vastas seisev noormees isegi pahandada jõudis. „Usu mind, ma olen sinu tulevikuversioon, ma tean, mida ma räägin!”

Nüüd suutis ka poiss lõpuks reageerida. „Jah, muidugi! Lolliks oled läinud või, vana?” lausus ta põlastavalt ning lükkas Mathiast, nii et too just avanenud liftiuste vahelt inimeste sekka lendas ja pikali kukkus. Enne, kui ta püsti sai, olid uksed jälle sulgunud ning lift viis noormehe teadmata kõrgusele kaasa. Mathias mõistis, et ka selleks korraks on võimalus kaotatud, sest juba tõttas tema poole paar keskuse turvameest. Ta andis Onyxile kiire käsu end koju viia.

„No ära põe, semu!” võttis Onyx vabatahtlikult sõna, kui Mathias jälle päikesepaistelises ja koduses magamistoas seisis. „Mis sest siis on, et sa muusik oled ja sandikopikaid teenid? Vähemasti sa ju armastad oma tööd. Ja sul on ju issi ostetud imeilus korter, hädaga aitab ta ka arveid maksta, mis su elul nii viga on? Kas tõesti tahaksid muusikast mingi tobeda kvantfüüsika pärast loobuda – istuda laua taga, nina ekraanis? Nii ei suudaks sa endale isegi väljamõeldud naist leida, päris tüdrukust rääkimata!”

„Ah, ole vait!” torkas Mathias ja toppis seadme padja alla.

„Olgu, kolm on kohtu seadus,” julgustas Mathias iseennast, kui uueks käiguks valmistus. „Küll läheb siis seekord õnneks.” Ta toksis niikaua ajamasina ekraani, kuni leidis seade „hoolitsev poiss-sõber.”

„No tere, mu kaunis särasilm!” Onyxi mesimagus hääl tõi judinad noormehe seljale. See oli peaaegu liig isegi tema jaoks, kelle taluvuslävi muidu päris kõrge oli.

„Unusta oma komplimendid,” torises ta, „nendega sa kaugele ei jõua. Vii mind parem 31. detsembrisse aastal 2072 kella kümneks õhtul hotelli Olümpia ülemisse restorani. Ja poeta mind kuhugi nurka, et mu saabumine nii silmatorkav poleks!”

„Kuidas aga soovid, mul elu arm!” õhkas Onyx ja alustas stardiloendust. Silmapilgu pärast seisis Mathias õhtus, mida ta nii hästi mäletas. Paari tunni pärast pidi ta tegema abieluettepaneku silmipimestavalt kaunile Viktoriale, kelle kehavõlud olid ta nii endasse mässinud, et ta oli kurdiks jäänud nii oma pere kui sõprade hoiatustele. Siiski hoidis ta kinni lootusest, et kui tema ise nüüd oma nooremale minale vastu astub ning teda oma plaanist loobuma veenab, võib ta ära hoida palju paksu pahandust.

Ta jälgis iseennast ja Viktoriat romantilises õhustikus einestamas, kuni neiu end vabandas ning tualettruumi poole kadus. See oli hetk, mida ta oli oodanud! Ta tõttas laua juurde ning võttis istet toolil, mis oli tüdruku kehast veel soe. Seekord ei läinud Mathias-nooremal kuigi kaua aega mõistmaks, kes tema vastas istub. Noormehe suu vajus lahti ning ta alustas: „Aga kuidas…”

Mathias-vanem katkestas teda kärsitult: „Ja-jah, mina olen sina ja sina oled mina. Ma olen sinust ainult pea kümme aastat vanem ja tulin sulle ütlema, et sa Viktoria maha jätaksid.”

Tema noorem versioon tõmbus silmnähtavalt kaitsepositsiooni. „Aga miks ometi? Ta on ju täiuslik ja me armastame üksteist! Sa peaksid seda ju teadma!” Ja ta tõmbas välja kihlasõrmuse, mille ta oli oma elusäästude eest tüdrukule ostnud.

„Jah, ma tean,” vastas Mathias-vanem rahustaval toonil. Ta ei tahtnud, et ka see asi lörri läheks. „Meie armastame teda küll, aga tema laseb meie juurest jalga meie parima sõbra juurde, kohe, kui on meid meie viimasestki rahanatukesest tühjaks imenud. Me põeme seda asja veel mitu aastat takkajärele. Tead, me peaksime tõesti rohkem meie vanemaid kuulama.”

Nooruk tema vastas surus lõualuud otsustavalt kokku. „Ju sa keerasid siis ise midagi vussi! Kas sa hoolitsesid ikka tema vajaduste eest ka? Aitäh, et tulid mulle seda ütlema! Nüüd ma tean, et pean veel enam tema nimel pingutama, et keegi teda minult üle lüüa ei saaks. Aga tee nüüd vehkat, ta on kohe tagasi!”

Kuid ta unustas, et rääkis iseendaga, kelles leidus täpselt sama palju jonnakust ning trotsi. „Ei lähe läbi,” tõstis Mathias vanem juba pisut häält. „Need kaks eelmist korda, kui ma üritasin sulle aru pähe panna, sa mind ka ei kuulanud, nüüd ma enam nii lihtsalt alla ei anna!” Ta tõusis ning haaras jõuliselt oma noorema versiooni käsivarrest. „Tule minuga ja päästa end sellest saatusest!”

Ta oli peaaegu andmas Onyxile käsku, et ta neid tagasi tulevikku viiks, küll ta seal oleks nuputanud, mida edasi teha, kuid teine rapsas oma käe ühe järsu löögiga haardest vabaks. „Ei mõtlegi!” hüüdis too. „Tee, et sa siit kaod koos oma valedega!”

Nooruki äkiline liigutus pani Mathiase komistama otsa neist parajasti mööduvale ettekandjaneiule, nii et too kandikul olnud latte ning koogitüki endale peale ajas. Ümbritsevate inimeste suust kostus üksmeelne ahhh!, kui neiu tagaruumi pluusi vahetama kiirustas.

Just siis, kõige ebasobivamal hetkel, arvas Onyx heaks oma mõtteid väljendada. „No näed, kullake, mis juhtub siis, kui sa ettevaatlik pole!” kostis manitsev mesihääl Mathiase särgivarruka alt. „Sinu apsaka tõttu jääb see armas noor naine nüüd maha oma bussist ega kohtugi seal esmakordselt oma elu armastusega, nii et Eesti tulevane president jääb sündimata. Ja saa aru, ma räägin seda ju armastusest sinu vastu!”

Mathias-noorem vahtis, suu ammuli, oma vanemat versiooni, kes oli just märganud Viktoriat neile lähenevat. „Pekki küll,” urises too ning andis Onyxile lühikese käskluse: „Koju!”

Tagasi elutoas, vajus Mathias väsinult tugitooli. Miks küll ei läinud need asjad kunagi plaanipäraselt? Ta mäletas ikkagi, kuidas Viktoria kõigist tema üliinimlikest pingutustest hoolimata tema parima sõbra juurde kepsutas ning teda haavu lakkuma jättis, võõrandades ta mitmeks aastaks kõigist naisterahvastest peale sugulaste.

„No küllap on ka sul mulle midagi öelda,” lausus ta, kui ajamasina tagasi näägutava naise režiimile seadis. Kostma hakkas üsnagi läbilõikav hääl.

„Aga kujuta ette, on jah!” kisas see nii, et Mathiase kõrvad plõksti tegid. „Ma oleks võinud ju seda teada, et sa kasutustingimusi ja ajarännureegleid läbi ei loe! Sa oled ju mees, te ei loe kunagi kasutusjuhendit enne, kui hädas olete. Ja oleksid siis võinud kõigepealt minu käest küsida, aga ei – ikka oli sulle mingi võõra mehe arvamus ja abi tähtsam kui minu oma! Aga kus su semud nüüd on, mis? Ikka tuled niuksudes minu juurde tagasi! Kui sa oleksid vaevaks võtnud kasvõi silmadega kiiresti reeglitest üle käia, oleksid teadnud, et sa ei saa minna tagasi enda minevikku muutma, muidu võid sa luua paradoksi, mis takistab sul üldse jõudmast sellesse hetke, kus ajamasinat kasutada. Seetõttu ei lubanud ajarännu loodusseadused sul seda teha ning kõik sinu üritused jooksid täiesti loomulikult liiva. Ainult et viimase korraga panid sa küll puusse ja rikkusid lisaks veel Eesti tuleviku ära. Ja kes seda segadust siis peab klaarima hakkama? Ikka mina, ainult et mõne hoolikama ja arukama kasutaja kaasabil!” Hetkeks pausi pidanud, lisas ta südametäiega lõpetuseks veel:

„Lollakas!”, enne kui seade üldse välja lülitus.

Mathias jäi veel hetkeks hämmastunult tugitooli istuma. Siis ta tõusis otsustavalt. Kui vesi ajamasinat endaga kaasa viies rahuldusttekitava pahinaga potist alla keerles, tundis Mathias üle tüki aja taas rahu endas kerkivat. „Palju edu sellega!” lausus ta Onyxile hüvastijätuks ning läks välja kevadõhtusse jalutama.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0302)