See oli täiesti võimatu. Üle kogu laia maailma Bostonisse järjekordsetele meistrivõistlustele kogunenud kakskümmend viis malemeistrit teatasid üksmeelselt, et see on võimatu, aga üksmeel ükskõik milles on malemeistrite puhul ebatavaline vaimne seisund. Mitte keegi ei mõelnud hetkekski, et see on inimvõimete piires. Mõned vaidlesid selle üle näost õhevil, teised naeratasid kõrgilt ja jäid vait; sellal kui ülejäänud jätsid asja tähelepanuta kui täieliku absurdi.

Arutelu oli üles kütnud silmapaistva teadlase ja loogiku, professor Augustus S. F. X. Van Duseni juhuslik märkus. Ta oli varemgi algatanud oma üksikute remarkidega ägedaid vaidlusi; tegelikult oli ta kord olnud lausa teadustevahelise vaidluse keskmes. Toona oli tema aus ütelus jahmatamapaneva ja ebaortodoksse hüpoteesi kohta põhjustanud kutsumise tuntud ülikooli filosoofia õppetooli täitma. Hiljem oli see ülikool olnud tunnustatud, kui ta nõustus vastu võtma oma õigusteaduse doktori kraadi.

Hulk aastaid olid haridus- ja teadusasutused üle maailma end lõbustanud talle teaduskraadide jagamisega. Tal oli tiitleid, mida ta ei suutnud välja hääldada; kraade Prantsusmaalt, Inglismaalt, Venemaalt, Saksamaalt, Itaaliast, Rootsist ja Hispaaniast. Need olid tunnustused tõsiasjast, et ta oli teaduse eesrindlikuim aju. Tema torssis isiksus oli jätnud sügavaid jälgi poolde tosinasse teadusharru. Lõpuks oli saabunud hetk, mil argument oli pahviks löönud ühe ta vestluskaaslasest.

Märkuse, mis oli ajanud kogu malemaailma nii üksmeelselt ja lahkarvamusteta lahinguvalmis, oli professor Van Dusen teinud kolme tähtsa džentelmeni juuresolukul. Üks neist, dr. Charles Elbert oli kirglik maleentusiast.

„Male on ajufunktsioonide häbitu moonutamine,“ kõlas professor Van Duseni deklaratsioon tema tavalisel tõredal toonil. „See on jõu täielik raiskamine, ehkki oluline, kuna see võib olla kõige raskem kõigist teadaolevaist abstraktsetest probleemidest. Loomulikult suudab loogika selle lahendada. Loogika lahendab kõik probleemid, mitte ainult enamiku, vaid kõik. Ja tänu loogika reeglitele suudab ükskõik kes alistada ka teie suurimad maletajad. See on vältimatu, samamoodi nagu kaks pluss kaks võrdub neljaga ja mitte mõnikord, vaid alati. Mina ei tunne malemängu, sest ma ei tegele kasutute asjadega, kuid ma võiks pärast paari tundi pädevat selgitust alistada mehe, kes on malele pühendanud oma elu. Tema mõistus on piiratud; maleloogikaga kärbitud. Minu mõistus mitte; minu loogika kasutab kõige laiemat mõõtkava.“

Doktor Elbert raputas raevukalt oma pead. „See on võimatu,“ teatas ta.

„Mitte miski pole võimatu,“ nähvas teadlane. „Inimmõistus suudab kõike. See on kõik, mis peame tegema tõstmaks end kõrgemale jõhkrast loomisaktist. Taeva päralt säästke meid sellest.“

Agressiivne toon, kompromissitu enesekesksus tõid vere dr. Elberti näkku. Professor Van Dusen mõjus paljudele niimoodi, iseäranis neile, kel klassivahe tõttu olid omad mõtted.

„Kas te teate male eesmärki? Tema lugematuid kombinatsioone?“ päris dr. Elbert.

„Ei,“ kõlas ärritunud vastus. „Ma ei tea malest midagi peale põhieesmärgi, milleks minu arusaamist mööda on liigutada teatud nuppe teatud viisil nii, et vastase kuningas ei pääseks liikuma. Kas see on nii?“

„Jah,“ vastas dr. Elbert aegamisi, „ kuid ma pole kunagi kuulnud seda niiviisi sõnastatavat.“

„Siis, kui see nii on, ma väidan, et tõeline loogik on suuteline alistama maleeksperdi lihtsate mehaaniliste loogikaseaduste alusel. Ma leian mõne tunni tutvumaks nuppude liikumisega ja alistan teid teie veenmiseks.“

Professor Van Dusen põrnitses taltsutamatult dr. Elbertile silma.

„Mitte mind,“ kostis dr Elbert. „Kui te ütlete, et „igaüks“ suudab alistada suurima maletaja. Kas te oleksite nõus kohtuma maailma parima maletajaga pärast seda, kui te „olete mänguga tutvunud“?“

„Kindlasti,“ ütles teadlane. „Ma avastasin hiljuti, et inimeste veenmiseks pean end lolliks tegema. Ma teen seda veel kord.“

See oli küüniline algus malemeistrite seas tärganud arutelule, mis avas tee eriarvamustele nende kõrgeauliste meeste seas, kes polnud julgenud aastaid silmapaistva professon Van Duseni ühegi väite kohta sõna võtta. Lõpuks lepiti kokku, et tšempionaadi lõppedes kohtub professor Van Dusen võitjaga. Selleks osutus Tšaikovski, venelane, kes oli olnud parim pool tosinat aastat.

Pärast seda oodatud lõpptulemust Hillsbury turniiril, veetis tunnustatud ameerika meister hommikupooliku professor Van Duseniga viimase moodsas elupaigas Beacon Hillis. Ta lahkus sealt nukra hämmeldunud olekuga; samal pärastlõunal kohtus professor Van Dusen vene tšempioniga. Ajalehed olid afäärist palju kirjutanud ja sajad neist olid partii tunnistajana kohal.

Kerge üllatuskahin käis professor Van Duseni saabumisel läbi saali. Ta oli kõhetu, kehalt peaaegu lapselik ning tema kõhnad õlad näisid tema tohutu pea raskuse all longu vajunud. Ta kandis number 8 kaabut. Ta kulmud tõusid sirgelt ja kuplilaadselt ning pikad kollased rasked kiharad andsid talle peaaegu groteskse väljanägemise. Ta silmad olid kitsad helesinised pilud paksude ripsmete taga; nägu oli väike, puhtaks raseeritud, pingul ja kaame nagu tudengil. Ta huuled moodustasid täiusliku kriipsu. Ta käed olid märkimisväärsed oma kahvatuses, oma painduvuses ja sihvakate sõrmede pikkuses. Üksainus pilk veenis, et kehaline areng ei olnud teadlase viiekümne aasta pikkuses karjääris kordagi päevakavva mahtunud.

Venelane naeratas, kui ta laua taga istet võttis. Ta tundis, et veidrik heidab tema kulul nalja. Teised meistrid tunglesid lähedal, põnevil ja ootusärevad. Professor Van Dusen alustas lipugambiidiga. Pärast vähimagi kõhtluseta sooritatud viiendat käiku kadus naeratus venelase näolt. Kümnendal käigul muutus meister silmnähtavalt mornimaks. Vene meister maletas nüüd au nimel. Professor Van Duseni neljateistkümnes käik oli kuningavankriga d4-le.

„Tuli,“ teatas ta.

Pärast pikka laua uurimist kaitses venelane kuninga ratsuga. Professor Van Dusen märkis käigu üles, nõjatus toolileenile sõrmed rusikas. Ta silmad lahkusid laualt ja uurisid unistades lage. Umbes kümme minutit polnud ühtki heli, ühtki liigutust, siis:

„Matt viieteistkümne käiguga,“ sõnas ta vaikselt.

Kiire hämmeldusahhetus kajas üle saali. Meistrite vilunud silmadele võttis teate kontrollimine mõned minutid aega. Kuid vene tšempion nägi variandi läbi ja naaldus vastu tooli seljatuge natuke kahvatult ja vapustatult. Ta ei olnud hämmingus; ta oli abitult siplemas mõistetamatute nähtuste võrgus. Äkki ta tõusis ja haaras oma alistaja kõhetu käe.

„Te pole kunagi varem malet mänginud?“ küsis ta.

„Mitte kunagi.“

„Mon Dieu! Te pole inimene; te olete aju, masin, „mõtlev masin““

„Lapsemäng,“ kostis teadlane järsult. Tema hääletoonis polnud jälgegi võidurõõmust; see kõlas ikka tavalisel tõredal isetul toonil.

See oli professor Augustus S. F. X. Van Dusen, filosoofiadoktor, õigusteaduste doktor, meditsiiniteaduste doktor jne jne jne. Nii sai ta laias maailmas tuntuks kui Mõtlev Masin. Venelase fraasi liitis teadlasele oma artikli pealkirjas reporter Hutchinson Hatch. See jäigi külge.


Tõlkinud Rauno Pärnits.

Autorist: Jacques Futrelle (1875-1912) oli Ameerika ajakirjanik ja krimikirjanik. On arvatud, et kui ta poleks „Titanicuga“ põhja läinud, oleks temast võinud saada Agatha Christie ja C. K. Chestertoniga võrreldav krimikirjandussuurkuju. Päris mitmes „Titanicu“ hukkumisest rääkivas raamatus on nad nimelised tegelased ning Max Allen Collinsi kriminullis „Mõrvad Titanicul“ on ta ühes laevahukust pääsenud abikaasaga lausa peategelasteks. Futrelle mõned tekstid liigituvad ka ulmežanrisse. Tema tuntuim tegelane, professor Augustus S. F. X. Van Dusen oli Sherlock Holmesi tüüpi raudse loogika ja vaheda mõtlemisega mees, kes tegutseb pea poolesajas jutus ja vahel puutub kokku ka üleloomulike nähtustega. Siinne tekst rangelt võttes ulme ei ole, aga igaüks, kes kunagi on malet mängima õppinud, nõustub kindlasti, et jutus kasutatud meetod on pesuehtne fantastika.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0324)