Kui mind kutsuti kirjutama Star Treki kohta osana oma uurimusest "Vanus ja vananemine ulmes,“ olin ma õhinal nõus.
See oli võimalus vaadata korraga uuesti läbi terve „Star Trek” ja nimetada seda töö tegemiseks.
Kui tähtaeg saabus, oli mul vaadatud 193 episoodi ja seitse filmi ning mul oli olemas 50 detailset analüüsi episoodidest, mis puudutasid vanust ja vananemisega seotud probleeme.


Mul ei tulnud kaua otsida: tegelikult leidsin esimese asjassepuutuva jupi juba esimesel päeval.
The Cage filmiti sissejuhatava pilootepisoodina, aga see lükati telekanali poolt tagasi kui „liiga palju mõtlemist nõudev“.
Selles episoodis leidsid Kapten Pike ja meeskond üles 18 aastat tagasi kadunud SS Columbia ellujäänud liikmed. Nood ellujäänud on „karvased vanamehed“; seltskonna pealikku mängib 81-aastane näitleja ning ülejäänud liikmed on ka kõik kuuekümnendates. Midagi taolist pole „Star Trekis” kunagi nähtud. Kõik ellujäänud olid pääsemisest elevil, aga mitte endi pärast, vaid 18-aastase imeilusa Vina pärast, kes oli sündinud just enne õnnetust.
Lõpuks selgub, et see kõik oli vaid illusioon, mõeldud hoidmaks Kapten Pike’i planeedil ning paljunema nende nais-isendiga.
Kui Vina keeldub koos Kapten Pike’iga planeedilt lahkumast, eemaldavad talosialased illusiooni ning Vina muutub järjest vanemaks, kuni me näeme tema tõelist välimust: vana, šokeerivalt väändunud ning inetu.
Kõik nõustuvad, et Vina ei saaks ju ometi ilma illusioonita edasi elada ja Pike jätabki ta sinna jätkama oma üksildast eksistentsi ainsa inimesena, aga ...vähemasti on ta noor ja ilus.
See pilootosa muudeti hiljem ümber The Menagerie’iks, mis ilmus esimeses hooajas, kus Spock kui algsest piloot-osast alates ainus püsiv tegelaskuju, riskeerib oma karjääriga, et toimetada invaliidistunud Kapten Pike tagasi Talos IVle.
Pike taasühineb 18-aastase Vinaga ja nad põgenevad ära, et paljuneda Talosia loomaaia tarbeks, ning kõik on õnnelikud.
Loo moraal on selles, et pagenduses virtuaalelu elamine on parem kui ratastoolielu Tähelaevastikus, kus ilmselgelt mitte keegi ei tunne morsekoodi. Pike’i suhtlus maailmaga on piiratud ühe piiksuga tähistamaks „jahi“ ja kahega tähistamaks „eid“.
Siinne sõnum ei ole just kuigi suurepärane – elu ei ole elamist väärt, kui sa oled vana, väeti või kaotanud liikumisvõime.
Star Treki maailmas Entreprise’i meeskond on muutunud.
Spock on saanud Number Ühe asemel kapteniabiks. Kogenud kapten Pike on välja vahetatud James J. Kirki vastu, kes on Tähelaevastiku noorim ohvitser. Keskealine Doktor Boyce kaotab kakskümmend aastat ning temast saab 39-aastane Dr McCoy. Siin leiab aset ilmne noorenemine, aga ka suur stiilimuutus: meeskonna naisliikmed riietatakse miniseelikutesse.
Ma olen nõus vaidlema selle üle, kas miniseelikud on seksistlikud või objektiseerivad VÕI selle üle kas need on feministlik naiselikkuse tagasinõudmine,AGA üks asi on kindel: need ei ole disainitud meie vanaemadele kandmiseks.
Miniseeliku määramine vormirõivaks kannab endas lubadust: Tähelaevastikus ei saa kunagi olema vanu naisi.
Lennufirmade stjuardessid on inspireerinud „Star Treki” kostüümidisainerit.
Lennufirmad esitlevad oma salongipersonali kui glamuurseid, vallalisi ja eelkõige noori inimesi. Seda on lihtne saavutada, võttes ainult vastu selliseid kandidaate, kes on alla 26-aastased neiud ning eeldades, et neiud lahkuvad teenistusest kui nad abielluvad – või vähemasti enne kui nad vanaks saavad.
Kui midagi sellist ei juhtunud, lisasid palju lennufirmad oma töölepingutesse sunnitud pensionile jäämise naistele 32. eluaastast.
Kas „Start Treki” miniseelikud tähistasid ärakasutamist või seksuaalset vabanemist, miniseeliku tegemine Tähelaevastiku vormi kohustuslikuks elemendiks oli väga kindlalt vanuseline diskrimineerimine, eriti just sel ajal, kui USA lennufirmasid kritiseeriti oma salongipersonali palkamispoliitika pärast.

Algupärane „Star Trek” pöördub tagasi vaatenurga juurde, kus naiste noorust hinnatakse üle kõige, kasutades kõrget vanust ähvardusena naiste vastu, keda näidatakse reageerivat paanikaga nägemustele valgetest juustest ning kortsudest.
Raevunud supervõimetega nooruk põhjustamas kiiret vananemist kriiskavale naissoost meeskonnaliikmele „Charlie X-s”.
Episoodis And The Children Shall Lead karjub Uhura õudusest, kui ta näeb nägemust, kus tal on kortsus nahk ning põõsaskulmud, kirjeldades seda kui enese surma nägemist.
„DS9-s” karistab vananematu Q Vashi enda hülgamise eest, kattes viimase mädapaisetega ning muutes ta vanaks: hallid juuksed, vanadusest kortsus käed ning võimetu püstigi seista.
Kuigi äkilist või kiiret vananemist on näidatud kokku kuueteistkümnes episoodis, kasutatakse seda vihahoos ainult naiste vastu, kuni „Voyagerini,” kus Kloun muudab Harry Kimi vanaks meheks selle eest, et viimane vaid mõtles põgenemisele.
Kuigi vananemist kasutatakse Star Trekis meeste vastu üsna harva, kardavad ka nood vanaks jäämist, seda näidatakse äkilise hallide juuste ning kortsude ilmumisega.
Episoodis The Deadly Years kohtub meeskond härra ja proua Johnsoniga, kes väidavad enese olevat 29- ja 27-aastased, kuid keda mängivad 80. aastates näitlejad.
Meeskond hakkab vananema – kiirusega 30 aastat päevas – ja kuigi peaaegu nad kõik on kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates, hakkavad neil ilmnema sümptomid – kuulmise halvenemine, arenenud artriit, nõdrameelsus – juba tunni aja jooksul.
Spock hoiatab, et vaid mõne päeva jooksul muutuvad nad põhimõtteliselt juurviljadeks.
Härra ja proua Roberts surevad pea otsekohe. Surma põhjus: kõrge vanus.
Leitnant Arlene Galway on küll noorim meeskonnaliige, kuid sureb esimesena, kukkudes kokku Kirki käte vahele, osa „Star Treki” mõttekujundist: Vanad Inimesed Surevad.
See võib kõlada napakalt, kuid paistab, et see on sama laialt levinud kui Punase Särgi Sündroom: kui sa osaled Star Treki episoodis, sa oled vana ja sa ei kuulu peategelaste hulka, siis sa oled tõenäoliselt enne osa lõppu surnud.

Vahepeal on Kirk jõudnud 60. eluaastatesse. Ta on kõva kuulmisega, võimetu ärkvel püsima, ei suuda meeles pidada asju, mida talle just äsja öeldi, ning meeskond otsustab ta lõpuks juhtimisvõimetuks kuulutada. Seda kõike vaid sellepärast, et ta on kuuekümnendates.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tunnen paljusid kuuekümnendates, seitsmekümnendates ja isegi kaheksakümnendates mehi, kes saavad eluga suurepäraselt hakkama.
Ma koostasin nimekirja eestlastest, kes on üle kuuekümne ning on täiesti teovõimelised ning ei jää poole lause peal magama.
Nad kõik tunduvad omadega ideaalselt hakkama saavat.
Seda kõike heidetakse tihti kõrvale kui „kõigest Hollywoodi“ või kui ajastu märki. Tõepoolest on Hollywoodil omad probleemid, aga see ei ole nii lihtne.
Ameerika parimates telesaadetes osales tol ajal palju üle 60. aasta vanuseid näitlejaid, kaasa arvatud sarjades Granny in The Beverly Hillbillies, Endora in Bewitched, Doc in Gunsmoke. Ed Sullivan oli tol ajal 65 ja mitte keegi ei paistnud arvavat, et ta on liiga vana omaenda saate jaoks.
Pealegi promos Roddenberry, et „Star Trek” onWagon Train tähtede suunas.
WagonTrain oli populaarne vesterni-telesari hilistel viiekümnendatel ja varastel kuuekümnendatel.
Sari näitas seltskonda tegelasi, kes reisisid ringi läbi Ameerika. Nagu ka „Star Trek” rääkis iga episood ühe iseseisva loo peaosaliste kohta ning kaasates ühe või kaks külalisosalist.
Sari meelitas külalisesinejateks mitmeid väga suuri kuulsusi nagu näiteks Joan Crawford, Lou Costello, Bette Davis, Ronald Reagan, Shelly Winters, Charles Bronson ja isegi (kuigi tema ei olnud sel ajal veel kuulus) Leonard Nimoy.
War Bond mängis peaosas karavanijuhti. Erinevalt noorest Kapten Kirkist oli Major Adams viiekümnendate eluaastate keskel, kogenud ja võimukas tegelaskuju, kes toetas Läände rändavaid pioneere. Ka tema põhimehed on vanemad:skaut oli 34 ja kokk 54. Kui karavanijuht 4. hooajas asendati, võttis tema rolli üle üks teine 50. aastates näitleja.

Vahepeal jätkas „Star Trek”, justnagu elu lõpeks 40-aastaseks saades. Õud vanaks jäämise ees ilmub The Motion Picture’s taas 1979. aastal.
See oli esimene kord, kui frantsiis pidi hakkama tegelema vananevate näitlejatega; viimasest The Original Seriesi episoodist oli möödunud kümme aastat. Shatner oli saanud neljakümne kaheksaseks; siiski otsustati, et Star Treki maailmas oli möödunud ainult mõni aasta ja Kirk oli endiselt noorem kui 40.
Fändomi kõlakate järgi oli Shatner praktiliselt näljadieedil ja kandis oma üheosalise vormirõiva all korsetti.
Keskealiste näitlejate näokortsude varjamiseks kasutati erilist valgustust ja kaameratrikke.
Arvustused olid salvavad, kirjeldades meeskonda kui „vanamehi v-kaelustega särkides“ ja „veidrat seltskonda torisevaid keskealisi mehi, kes nääklevad kontoripoliitika üle“, samal ajal kui Kirki tehti maha kui „põlastusväärset vana idiooti“. Need arvustused peegeldasid pigem vanusevahet näitlejate ja tegelaste vahel, mitte audientsi keeldumist aktsepteerida üle 35-aastasi meeskonnaliikmeid, rääkimata Kapten Deckeri mahategemisest, kes oli sama vana kui Kirk, kui ta kapteniks sai.
See ei olnud üldse suurepärane.
Star Trek: The Motion Picture täitis ühte väga tähtsat eesmärki: see tõestas, kui näljas oli vaatajaskond veel rohkema „Star Treki” järele. Ja mitte kunagi pärast seda ei ole vananevatel Star Treki näitlejatel lastud kujutada palju nooremaid tegelasi.

Ajaks, kui The Wrath of Khan 1982. aastal välja tuli, oli Shatner saanud 51. Film algabki sellega, et Kirk tähistab oma sünnipäeva.Viiekümne kaheksa aastane McCoy kingib Kirkile paari vanamoelisi prille, et aidata viimase vananevaid silmi.
Ma peaks ära märkima, et Tähelaevastikus mindi pensionile 75-aastaselt, kuigi paistab, et mitte keegi põhitiimis ei vea nii kõrge eani välja.
Khan Noonien Singh, keda mängib Ricardo Montalban, on tehniliselt võttes sadu aastaid vana, ta läks külmaunne, kui ta põgenes Maalt aastal 1996, olles üle kolmekümne aasta vana. Ricardo Montalban oli Space Seed’is neljakümne seitsmene ning kuuekümne kahene, kui Wrath of Khan välja tuli.
Wrath of Khan koos oma üleviiekümneaastaste filmitähtedega on juba parem katsetus tegeleda vananemisega: McCoy hoiatab Kirki, et too oma meeskonna tagasi saaks, enne kui ta päriselt vanaks jääb.
Wrath of Khan tõstis esile sellise märulifilmi kontseptsiooni, kus näitlejaskond koosnes üle 50-aastastest. Promolõigus jauras intervjueerija filmi üle, öeldes: „Star Trek 2 teeb üle kolmekümne viiese olemise auväärseks.“
„Aga mitte kuigi palju üle,“ vastas Shatner. „Ja mitte just väga auväärseks.“
Oli julge tegu avaldada märulifilm, milles esinesid vanemad näitlejad: sel samal aastal sai vanim ulmefilmide peategelane, Harrison Ford, neljakümneseks. Ja „Star Trek” läks lõpuni välja, süžeega, mis viis 62-aastase Ricardo Montalbani vastamisi Chekoviga, irve näol ning rind paljastatud, võtmas kontrolli tagasi Relianti üle.
Wrath of Khan on maamärk küpseks saamise jadas, kus filmi meeskond ja Hollywood on sunnitud tunnistama, et kolmekümne viiene olemine mitte ainult ei ole lugupeetav, vaid et märulit annab teha ka üle viiekümnesena. Filmis The Undiscovered Country lõpetab Kirk virisemise selle üle, et tal on igav ja et ta soovib tagasi oma hiilgeaegu ning kurdab hoopis selle üle, et tal palutakse jälle esile astuda: „Me oleme teinud oma osa kuninga ja kodumaa eest.“
Sarnaselt näeme me Final Frontier’s, kui vale oli Urura nägemus vanaks jäämisest. Ta juuksed on küll hallid, aga ta käitumine on endiselt enesekindel ja seksikas. Ta vormiriie ei ole küll enam liibuv, aga ta on endiselt valmis oma keha näitama erootilises tantsus.
Olenemata sellest, kas te arvate, et stseen on objektiseeriv või seksuaalse vabanemisega seotud, üks asi on kindel: Nichelle Nichols paneb täiesti naelapea pihta.
Nende filmidega samal ajal avaldati ka The Next Generation. Pilootosas Encounter at Farpoint leiame me Dr McCoy vananeva admiralina, kes tuuakse pardale, et ta uuriks Enterprise’i meditsiinivõimekust. Ta on 137-aastane ja töötab endiselt JA ta ei näe päevagi vanem välja kui siis, kui teda esimest korda The Deadly Years’is näidati.

The Next Generationi südames on Jean-Luc Picard, kes on kirjutatud olema viiekümne üheksane ja keda kirjeldatakse kui „veel kogenum tähelaeva kapten kui need, keda me eelnevalt oleme näinud“. Kuigi teda ülistati vanema tegelaskuju toomise eest seeriasse, oli Patrick Stewart The Next Generationi tootmissemineku ajal vaid neljakümne seitsmene.
Me kohtume ka noore tegelasega, 15-aastase Wesley Crusher’iga, kes näitab, et meeskond võib nüüd ka oma pered missioonile kaasa võtta.
„Kirjaniku/Filmirežissööri Käsiraamat” aastast 1987. aastal määras, et tähelaevas oli üle tuhande elaniku, märkides, et „Tähelaevastik on alustanud meeskonna julgustamist jagama kosmoseavastuste seiklusi ka oma peredega“ sest „inimesed vajavad inimesi füüsilise ja vaimse tervise jaoks.“ Tundub, et see kehtib ainult laste kohta.
Enterprise’i päevahoid on piisavalt stabiilne asutus, et hoida Worfi kaheaastast, aga kuskil ei paista olema vastavat vanurite hoolekande teenust. K’mpec on ilmselgelt vana, aga jällegi – ta on surnud enne, kui osa läbi saab.
Võiks ju arvata, et kui pensionile mineku vanus on 75 ja teenistuses on 137-aastane admiral, siis võib-olla on ikkagi võimalik, et vähemalt keegi Enterprise’i pardal, kas meeskonna või perede hulgast, võiks olla üle-kuuekümnene, aga mitte kedagi sellist ei ole nähtaval.
Selline puudumine saab veelgi rohkem märgatavaks neljandas hooajasDeep Space Nine. See leiab aset kosmosejaamas, mitte tähelaevas, Deep Space Nine mahutab seitse tuhat inimest ning pakub poode, vaba aja veetmise võimalusi ning kasiinot.Bajoranidel on inimestega sarnane eluiga ning vananemise tundemärgid, ometi on haruldane näha jaama elanike hulgas krimpsus nägu või isegi halli juuksekahlu.
Siin ei ole küsimus protokollis, jaama komandör Benjamin Sisko kutsub korduvalt oma vananevat isa enda juurde jaama. Sisko muide on kolmekümne seitsmene, peaaegu sama noor kui Kirk. Välispidiselt näitab tegelaste tuumik palju suuremat vanuse varieerumist, Jake Sisko on neljateistkümnene ja Dax on üle kolmesaja aasta vana. Siiski, sümbioot elutseb Jadzia 28-aastases kehas, seega nagu Vina puhul, esitatakse kõrget vanust esitatakse noore ja imeilusa naise kaudu. Vanim näitleja selles pundis on Rene Auberjois, kes oli 52-aastane, kui sari algas, aga tema näojooned on minema pühitud, et esitada noort kujumuutjat, kelle katsed kehastada inimesi teevad ta näo siledaks kui beebil. Peaosade näitlejate keskmine vanus on 36.
Deep Space 9 kiituseks tuleb öelda, et seal astuvad korduvalt üles tegelased, kes on silmnähtavalt vanemad ja kes ei saa kohemaid surma: loomulikult Sisko isa, aga ka Cardassian Enabran Tain, Klingonite Kang, Kor ja Koloth, Ferengi Grand Nagus Zek, Ishka ning aegajalt näidatavad Bajoranid.
Kui Dr Julian Bashir saab hooaja alguses kolmekümneseks, on Cardassian Elim Garak hämmeldunud tema vastusest. „Ma ei olnud teadlik, et inimesed arvavad, et vanaks jäämine on negatiivne kogemus. Cardassial peetakse auväärset vanust võimu ja väärikus märgiks.“ Dr Bashir saab peagi oma õppetunni, kui ta vananeb kiirelt sajani ja seejärel taastatakse kolmekümneseks, millega ta on nüüd täiesti rahul.

Järgmises „Star Treki” seriaalis, „Voyager’is,” on juba küpsema vanusega meeskond, kapten Kathryn Janeaway ja Chakotay juba oma neljakümnendates. Tuvok on 107, mis on vaevu kesk-iga vulcani jaoks, teda mängib 39-aastane näitleja. Doktor on hologramm, aga teda esindab palju küpsem nägu, 42-aastane näitleja Robert Picardo. Selline vanem seltskond mängib hästi kokku pealt-kahekümneaastaste meeskonnakaaslastega nagu B'Ellana Torres, Tom Paris, Harry Kim ja hiljem Seven of Nine’iga.
Jällegi esitletakse kõrget vanust pilootosas, seekord iidse Nacene rassi esindaja poolt, kes ilmub vana Ameerika mehe näol, teda mängib 83-aastane Basil Langton.
Nacene on huvitav, sest tavaliselt ilmutavad iidsed tulnukad end noortena: Balok ilmus TheC orbomite Maneuveri osas väikese lapsena, Metronite teismeline esindaja osas Arena väitis end olevat 1500 Maa aastat vana. Soolavampiir The Man Trapi osas ilmus esialgu kõigile peale Kirki noore naisena. Marayna Voyager’il on noor naine, keda 22-aastane Harry Kim peab atraktiivseks episoodis Alter Ego.
Q ja Guinan TheNextGeneration’is ilmuvad mõlemad noore täiskasvanuna, kuigi nad on sajandeid elanud. Ja Innocence’s ilmub 96-aastane suremas olev naine väikese lapsena. Star Trek: Insurrectionis avastatakse, et noor naine Anij on tegelikult üle 30 aasta vana. Tegelikult on enne Caretaker’it kõige vanemaks tulnukrassi esindaja ilmutuseks Star Trek: Insurrection’i laps Trelane, ta on peaaegu keskealine.
Seevastu Hooldaja Voyageri piloot-osas ja Original Star Trekis, mees, keda tuntigi kui hooldajat, olid mõlemad vanurid. Samuti surid nad mõlemad vanadusse peale seda, kui olid üles astunud ühesainsas osas.
Vähemasti need osad näitasid vanu mehi. Paljudel juhtudel, kaasa arvatud Insurrectionis, saadi täiesti ilma nendeta hakkama.
Paradiis on asustatud ainult noorte inimeste poolt, soovitavalt blondide juustega. Me näeme seda The Naked Time’i ja The Naked Now’ metsikus pidutsemises, kus kõik meeskonna liikmed on järsku alla kolmekümne ning veidi närviliselt käsitletakse Picardi olemist ainete mõju all. Me näeme seda pilkuköitvas blondijuukselises Edos Justice’is ning Gamma Trianguli Sixi eatutes asukates osas The Apple. See kehtib enamikule Banea rahvastikule osas Ex Post Facto, ühe märkimisväärse erandiga mõrvatud mehe näol, näidates järjekordselt, et Vanad Inimesed Surevad. Kõlvatuse festivalid Return of the Archonsis konkreetselt välistavad vanad mehed, selgitamata jäänud põhjustel pole seal ka mitte ühtegi vana naist.

Et liikuda edasi „Star Trekis”, peame me liikuma tagurpidi Enterprise’i juurde, mis leiab aset sada aastat enne, kui Kirk ja meeskond laeva juhtima asuvad.
Enterprise toob esile järjekordse grupi noori näitlejaid, kes moodustavad inimmeeskonna koos pikaealiste tulnukatega, kes esindavad meeskonna kogenumaid liikmeid: T'Pol on kuuekümne kolmene, Vulcani standardite järgi alles noor, ja teda mängib kahekümne kuue aastane Jolene Blalock.Phlox väidetakse olevat viiekümne kahene, aga jällegi, Denobulanide eluiga on samuti kõrge, kuigi näitleja on 41-aastasena meeskonna vanim.Üle viiekümnesed esinevad kõrvalseisjatena: Admiral Forrest, Soval ja Arik Soong. Enterprise toetub „nädala tulnuka“ formaadile vähem, näidates üles paremat arusaamist kolonialistlikust mõtteviisist kui varasemad sarjad.
Teisest küljest, kui kohatakse nende laeva 116-aastast koopiat osas E-squared, on tähelepanuväärne, et Lorieni Enterprise on kolm inimpõlve vanem ja ikkagi on juhikohad täidetud noortega.Inimmeeskond on ammuilma surnud, laeval ei ole mitte ühtegi 137-aastast. Vaid T'Pol on elus, vulcanite eluiga on teadaolevalt üle 200.
Võrdluseks, Soval näeb välja keskealine, kuigi ta on üle 120 ja Sarek ei hakanud vana välja nägema enne, kui ta oli üle 200, ning sedagi seletati tema Bendi sündroomiga.
Ja siiski kirjeldatakse 180-aastast T’Poli käsikirjas kui krimpsus valgejuukselist meest kortsuliste kätega, kelle nägu on kaetud maksalaikudega, kuigi ta maks asetseb hoopis muus kohas. Ei anta mingit selgitust sellele, miks ta näeb välja kui vanamoor, peale selle, et mehed muutuvad ajapikku väärikamaks ja naised muutuvad lihtsalt inetuks.Samuti ei olnud pakutud mingit selgitust sellele, miks ei asunud mitte kedagi teisest põlvkonnast juhtpositsioonil.
Võib-olla kui Enterprise’i meeskond oleks otsinud üles põlvkonnalaeva mõne vanema liikme, oleks neile pakutud saja aasta jagu kogemusi, mida Lorieni Enterprise oli oma retkel kogunud.
Sellele vaatamata paistab, et aja jooksul on vananemine „Star Trekis” muutunud rohkem vastuvõetavaks ...ja see teeb pika hüppe edasi edasistes järgedes.

Discovery tutvustab meile karastunud ja maailma asjades kogenud Kapten Philippa Georgiou’d, keda mängib 55-aastane Michelle Yeoh, kui kogenud ja kompetentset kaptenit, endiselt oma parimates aastates. Paraku meeskonna vanima liikmena langeb ka tema ohvriks „Vanad Inimesed Surevad”-troobile, saades tapetud enne, kui pilootosa lõpule jõuab. Kelpialast Sarut mängib 57-aastane näitleja, aga ta on Kelpialase kohta noor ja üldsegi on seda vanust keeruline hinnata kõige selle meigi ning CGI efektide alt. Siiski, järgmine kapten, Gabriel Lorca, on samuti viiekümnendates ja üleüldse tundub, et seriaali fookus on 20+ tegelastelt minema nihkunud – Paul Stamets, Hugh Culber ja Christopher Pike olid kõik neljakümnendate keskel oma esimeste osade ajal seriaalis.
Tagasivaated ja edasivaated ning peegeluniversumi probleemid muudavad tegelaste vanuse jälgimise keeruliseks, kuigi asja helgem külg on, et me saame rohkem Georgiou’d nautida. Veel tähtsam, Discovery annab meile tõendust, et Tähelaevastiku liikmed, kes on neljakümnesed ja viiekümnesed, ei ole lihtsalt õnnetud kosmose-eluks sobimatud kontorirotid, vaid nende panus on vajalik ja tähtis.
Tänu oma hooajapõhisele ülesehitusele suudab Discovery kõrvale põigelda enamikust varasemate seriaalide vanuselise diskrimineerimise probleemidest, sel on keskne lugu terve hooaja vältel, mitte terve trobikond sotsiaalseid muresid uue tulnuk-liigi või planeedi kohramisest igal nädalal. Keskendudes ühele loolõimele rändaval kosmoselaeval, pole neil üleüldse vajadust vananemisele mõelda.

Sel aastal nägi ilmavalgust seitsmes „Star Treki” seriaal: Picard. Jean-Luc Picard on oma üheksakümnendates eluaastates, teda mängib 79-aastane Patrick Stewart. Picardil on ka eriline ning päris nimega neuroloogiline tõbi, tekitades talle ohu vaimseks taandarenguks, mitte kasutades käegalöömise saatel jagatud selgitust, et kõik muutuvad ju kõrge vanuse saabudes juurviljadeks.
Vana olemist kasutatakse solvanguna, kui Admiral Clancy (ise ka mitte enam kevadine linnuke) süüdistab Picardit kinni hoidmises „kunagise suurkuju haledatest pettekujutelmadest“, kuid siin on see sihitud solvang koos häiriva tõenoodiga, mitte enam udune väljend suvalises vanuses inimeste pihta.
Enesestmõistetavalt olin ma vaimustuses sellisest asjade käigust ulmeseriaalis – isegi märuliseriaalis – kus peaosas on 79-aastane mees mängimas üle 90-aastast tegelast.
Ma tean küll, et see on suuresti tingitud asjaolust, et „Star Treki” frantsiis on olnud käimas üle 50 aasta, aga tosina üle viiekümne aastase staarnäitleja nägemine tegutsemas koos kakskümmend-midagi vanustega, mitte nende jätmine tahaplaanile, on tõepoolest ilus. Eriti veel seetõttu, et sari avaldati ajal, kui ma veel töötasin selle projekti kallal. See peab olema üks kõige positiivsematest kõrge vanuse tele-esitustest ulmes.
Mind pani ainult õige pisut nördima, et esimese hooaja lõpus, VABANDUST, SPOILER, Picard suri ära ja äratati taas ellu. Loo mõttes oli see huvitav lahendus, kuidas ta võitles androidide õiguste eest ja sai lõpuks ise üheks.

Aga mis tähtsust sel siis on? See kõik on niikuinii fantaasia, miks me peaksime üldse hoolima?
Ja see on nii mitte ainult „Star Trekis”. 2000 ekraniseeringu analüüs leidis, et üle kuuekümne viieste meeste kogu räägitud sõnade arv moodustas vaid 5% dialoogist ning see kukkus sama vanusegrupi naiste puhul 3 protsendile.
Uuringud aga näitavad, et positiivne esitamine on tähtis, sest sel on otsene mõju sellele, kuidas me suhtume vanadesse inimestesse ning iseenda vananemisse. Ühes Ühendkuningriigi uuringus leiti, et veerand küsitletutest leidis, et on normaalne, kui vanemad inimesed on õnnetud ja masenduses. Kolmandik nõustus, et üksik olemine on lihtsalt asi, mis juhtub, kui inimene vananeb. 40% uskus, et dementsuse eest ei ole mingit pääsu, kui sa jääd vanaks.
Seesama uuring leidis, et vanemaealiste uuringus osalenute seast oli neil, kel oli positiivne suhtumine kõrgesse easse, väiksem võimalus mäluhäireteks ja nad elasid keskmiselt 7 aastat kauem. Seega informeeritud nägemus vananemisest ei ole mitte ainult vanade inimeste jaoks, vaid ka aitab meid endid, kui me vanemaks jääme!
Et paremini mõista salakavalat vanurite esitamist, võrrelge Kapten Kirk’iThe Deadly Years’is, hajameelse ja loiuna oma kuuekümnendates eluaastates, William Shatneri kehastuses, sündinud 1931, pea sajand tagasi.
William Shatner sõidab siiamaani jalgrattaga, ujub, ratsutab (võitis maailmameistrivõistlused 2018. aastal) ja peab end loovuse tipus olevaks. Enne viirusepuhangut osales ta „Star Treki” üritustelkõikjal maailmas ja oli ka minemas Saksamaa konverentsile, kus ma plaanisin rääkida selsamal teemal. Käesoleval aastal ta lõpetas bluusialbumi ja alustas podcasti, arutamaks krüptoraha ning bloikiahelachain tehnoloogiat.

Läbi viimase viiekümne aasta tundub, et „Star Trek” on leppinud sellega, et vanaks saamine ei ole üldse nii paha.
Välja arvatud Picard, ma arvan. Mulle väga meeldis see seeria, aga kõige viimane osa siiski mitte. Seesama vana sõnum kajas seal siiski läbi, olgugi pisut muudetuna:
Vanad Inimesed Surevad, aga kui me teeme sinust Androidi, siis sa saad meiega liituda järgmises seriaalis...

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3000)