Oli öeldud, et prussakad elavad isegi tuumasõja üle: millegipärast oli Andres eeldanud, et ka rohutirtsud. Kuid täielik vaikus, milles mees istus, tõendas midagi muud. Ükski putukas polnud seda üle elanud või polnud enam putukaks kvalifitseeritav. Alles oli ta näinud vasikasuurust puuki mööda vana kolhoosihoone siseseina ronimas, midagi endiselt äratuntavat selles sinises ja tukslevas kehas. Tapmine polnud enam ta käsi värisema pannud. Tollesama puugi veri või õigemini mõne selle õnnetu ohvri veri palistas ka Andrese musta vihmamantli esist, hangudes tuuletus ilmas kõvaks koorikuks. Pärast kulub veel hulk aega, et see lahti saada, mõtles mees.

 Andres pigistas sõjaeelset relva süles ja kogus jõudu, et tõusta. Iga päevaga võttis tagasi punkrisse tühjenevate konservide ja lõppevate veepudelite manu minemine aina rohkem tahtejõudu. Iga päev pidi ta end rohkem sundima, et jälle jalgu alla võtta ja kõndida tagasi mööda aina pikemaks muutuvaid radu, meenutades kunagisi aegu. Nii lihtne oleks olnud jääda istuma, suikuda ja lasta mõnel pimeduse elukal end tappa. Kui tal veaks, oleks see peaaegu valutu.

 Täna polnud aga veel see päev. Andres võttis pika hingetõmbe, mis läbi gaasimaski tundus kuidagi soolane, ja tõusis, toetudes seinale ning tundes tuttavat tukset põlves. Et see nüüd alt ei veaks, mõtles ta aeglaselt pimeneva pilvise taeva all mööda halliks tõmbunud hoone seina kõndides. Kui ainult jõuaks punkrini välja.

 See nädal oli esimest korda hakanud lund sadama. Vaid paar kergelt helendavat räitsakat oli maandunud ta kinnastele, kuid piisavalt, et viia muremõtted Andrese peas täiesti uude kohta. Eelmised korrad oli talv möödunud vaid veidi tihedama vihma ja kohatise jahedusega. Polnud mingit suuremat segadust ega probleemi.

 Söögivarudega oli niigi kitsas käes, talv pidi tulema ränk. Mees ei pidanud juba pikka aega päevade ning isegi mitte kuude üle arvet, kuid sisetunne ütles talle, et talv hakkas see aasta varem uksele koputama.

 Mis aasta üldse on? mõtles Andres, ise ka kohkudes, kui ei leidnud oma peas vastust. Oli möödunud mitu aastat sellest ajast, kui ta oma varjupaigast esimest korda väljus. Alguses oli ta päevi lugenud, lootnud, et kuidagi saab kõik korda. Kuid mingi hetk võttis apaatia ta üle, iga päev oli samasugune monotoonne söö-maga-kordus. Ainukeseks põnevuseks olid vahel helid, mis kostsid maapinnalt. Hirmust tundmatuse suhtes oli ta surunud käed kõrvadele ja pugenud kaugemale peitu, et oma ühetaolist turvatunnet taastada. Alles viimase konservikapini jõudmine äratas ta uimast, milles ta oli veetnud suurema osa all veedetud ajast.

 Maailm oli tundunud värvitu. Hall tolmu- ja tuhakiht katmas maad, puude lehtedeta oksad, kokku varisenud majad ja hooned, isegi taevast katsid sünkjad hallikad pilved. Vaatepilt, mis kunagi oli valgusest, värvidest ja toonidest pakatav, oli asendatud morbiidse, unenäolaadse maastikuga, haleda koopiaga sellest, mis kunagi oli olnud. Andres oli esimesel päeval istunud maha ja nutnud, nutnud taga kõike kadunut, mille sõda temalt võtnud oli ja seda, et tema veel elus on. Ta oleks soovinud surnud olla.

 Kuid siis oli ta end püsti ajanud. Silmanurgast oli ta näinud vilksatust ja kuigi ta esimese gaasimaski silmaavad olid kohmakad, oli ta kindel, et see oli olnud inimene. Ta polnud eksinud, õnneks või kahjuks. Olend oli kunagi olnud inimene, seda kindlasti, kuid kõik, mis eluka inimsusest oli järel, oli tolle humanoidne vorm ja peaaegu hävinud riideräbalad, mis nüüd paljastasid inimkeha, nagu see kunagi oli loodud. Neljakäpukil sarnanes see rohkem mõne deemoni kui inimesega. Hirm oli Andrese kivistanud, ta lihtsalt seisis, võimetu nii põgenema kui ka võitlema.

 Olend oli, hambad irevil, silmis tühi metsistunud pilk, rünnanud Andrest. See lõi oma kihvad, mis kuidagi olid muteerunud nõelteravateks ja mitmekümne sentimeetri pikkusteks, mehe vasakusse põlve, läbistades kõõluse ja andes mehele piisava energiasööstu, et läheduses lebav raudlatt haarata ja sellega kunagine liigikaaslane surnuks taguda. Kui ta oli lõpetanud, jäi ta punkri ukse ette punane lögane tomp, mis oli olnud eluka pea.

 Andres peatus, puhates jalga. Nüüd oli põlve asemel metallist kuulike, mida hoidis koos terasvõrest toetus, Mihhail oli selle paigaldanud ja Andres teenis siiani tagasi oma võlga venelase ees. Ka see viimane retk oli just selle eesmärgiga, et tuua tagasi midagi, mis teda aitaks, midagi, mis oleks väärt kasvõi paari ühikut.

 Ning kõik, mis ta leidis, oli see puuk, nüüd verisena ta rinnaesisel. Ta ei tahtnud naasta tagasi, sest tahes-tahtmata pidi ta täna minema Mihhaili juurde. Andres oli oma külaskäiku edasi lükanud, kuid nüüd ei saanud ta kauem viivitada, ei, nüüd polnud võimalik. Kerge ärevus kipitas ta kurgus, see sai aga alla surutud.

 Andres hakkas taas astuma, püssi raskus tundus ta käes aina kasvavat, kogu ülikond, mille ta endale iga päev selga ajas, tundus kaaluvat aina rohkem. Miks küll polnud ta jäänud istuma sinna seina najale, lihtsalt puhkama ja magama? Ta ei teadnud vastust, võib-olla ta lihtsalt kartis surma, kuigi see oli lihtsam kui elamine. Võib-olla tundis ta, et see elu, mille oli endale kätte võidelnud, oli rohkem väärt kui lihtsalt alla andmine. Igal juhul otsustas ta mitte surra. Kasvõi lihtsalt jonnakusest. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et miks mitte.

 Päike arvatavasti loojus kusagil pilvemassiivi taga, kuid Andres seda ei näinud, ta sammus aina edasi, longates õrnalt vasakut jalga. Ta teadis, kuhu minna, kuigi kõhus keeras ja silme eest tahtis kohati mustaks minna.

 

 Venelase punker asus mõne kilomeetri kaugusel Andrese varjendist. See asus nelja kokkuvarisenud paneelmaja vareme vahel justkui mingis orus, mida ümbritsevad kummituslikud mäed. Aknaklaasid olid eest ära, vahelaed ja põrandad sisse varisenud, püsti olid vaid seinad, mis kõrgusid taevasse, lõppedes järsku poole pealt, raudorad välja tokerdamas justkui koolnute sõrmed kaapimas maa seest. Ühe kortermaja paneeli alla oli tehtud auk, garaaž Mihhaili auto jaoks. Paik ajas Andresele alati judinad naha vahele. Millegipärast tundis ta end alati justkui kuhugi lõksu astuvat, kui ta siia tuli.

 Samas oli Mihhail ainus, kes oli nõus teda suure hädaga aitama. Oli teisi, kes olid pead ära pööranud, soovinud head surma või proovinud isegi teda röövida. Vaid see üks kleenuke ja veidi liiga pikk slaavlane oli otsustanud Andrest aidata, algul nalja pärast, kuid kord juba punkrisse jõudnud, oli mees võtnud punnsuutäie omavillitud puskarist, pakkunud ka Andresele ja asunud lauda puhastama.

 Andres mäletas kogu „operatsioonist” väga vähe – Mihhail lasknud tal pool pudelit vägijooki kulistada, et ta keha tuimaks muuta. See ka aitas, sest kui Andres hiljem punakas-pruunikal laual ärkas, oli tal mälus must auk, mis alles ajapikku tagasi tuli. Ja põlve asemel alumiiniumist kuul, kinnitatud raudribade, voolikute ja plastist nipukatega. Ta ei mõistnud, kuidas, aga mingit moodi verevarustus töötas, ta tundis ka oma varbaid. Ainult vahel, kui ta oli vähe joonud, hakkas just vasak jalg esimesena tuimaks tõmbuma.

 Nüüd, seistes kanalisatsioonikaevu meenutavat metallketast vahtides, tundis ta rahutust. Saagu, mis saab, elan sellegi üle, jõudis ta teadvusesse kohale. Järgmisel hetkel ta värisev käsi koputas.

 Metall kõlas õõnsalt, tundus, et kedagi justkui pole teisel pool. Paar hetke hiljem kuuldus aga kusagilt sügavalt kolksatus, siis mingi krigin, ja kaevukaas tõusis mõne sentimeetri võrra õhku. Seejärel ilmusid kaks paari sõrmi vasaku ääre alla ja need lükkasid raske luugi eest ära.

 Kehvasti valgustatud redeli otsas seisis nelja silma – kahe suurema ja kahe väiksemaga – , liiga kõhna näo ja ühe väga peast eemal hoidva kõrvaga pea. Juuksed olid pikad ja lõikamata, nina jooksis vett, kuid naeratus säras näol soojalt ja kavalalt.

 „Andris,” sõnas Mihhail tugeva aktsendiga, „tule sisse, tule jah. Oi, mis õudne plekk,”

 Andres nägi, kuidas mees mööda redelit alla ronis, jättes temale tee vabaks. Ta astus esimese sammu sisse, siis kobas ta jalg järgmist pulka ja nii tasakesi allapoole liikudes jõudis ta peagi redeli lõpuni. Mihhail sibas kohe mööda redelit taas üles ja tõmbas kaevukaane kinni. Selleks ajaks, kui ta alla jõudis, oli Andres kapuutsi ja mütsi peast võtnud ning isegi gaasimaski lahti rakendanud. Salli ta veel ei kandnud.

 Õhk oli külm, kuid samas läppunud, oli tunda kopituse ja niiskuse haisu, kuid see oli teretulnud vaheldus tema gaasimaskile. Koridori valgustus oli vähene, mööda seina looklesid paar juhet. Teisel pool redelit asus koltunud sinine taburet.

 „Aah, täpselt tee ajal. Rõõmus, kui rõõm sind näha,” lausus Mihhail pea joviaalselt ning juhatas Andrest mööda kitsukest käiku edasi. Vaid mõne sammu järel jõudsid nad järgmise luugini, mis meenutas veidi rohkem ust. See oli kõrge ja metallist, ääred kaetud täketega ja keskosas suur rull, justkui vanaaja seifidel. Mihhail kruttis seda veidi ning paari hetke pärast uks avanes tasase sisinaga.

 Mihhaili kodu oli ruumikas, lagi ei ahistanud pea kohal, põrand oli kaetud lapitekkidega, mis olid puhtad ja hoitud, ning seinte ääres asusid riiulid. Ühe seina riiulid olid asendatud gaasipõletiga, mida Andres võis pidada vaid luksuseks. Toa keskel asus laud, sama, millel mehe põlv oli asendatud. Sellel auras mõneliitrine plekkpurk, purgi kõrval murdunud kõrvaga kollane tass. Laua ääres asus kolm taburetti, samasuguses seisus nagu redelitagusedki. Mihhail siblis kergelt ja leidis kuskilt teisegi teetassi lauale.

 Andres istus kohmetult taburetile võõrustaja vastu, võttis siis koti seljast ja toetas selle lauajalale. Püssi oli ta pistnud koti kõrvalsahtlisse. Ta võttis aeglaselt kindad käest, nende alt paistsid valged ja veidi kortsulised käed, mis isegi rusikasse surutuna ei lõpetanud vabisemist. Ühe sõrme peale oli ilmunud imelik mügarake, mille eemaldamist mees kaalus. Mihhail pakkus talle teetassi. Andres võttis selle vastu. See oli kriibitud ja värvi polnud pea nähagi, kuid Andres oli üpris kindel, et see oli olnud sinine. Tee lainetas kergelt.

 „Jah, noh, inimesi väga ei käib, ikka hia kui mõni tuleb vahel, astub läbi,” vudistas Mihhail aktsendiga, samal ajal teed valades, „alles käis Margus tegelikult, tegib endale haiget ja nüüd minu abi vajab. Mina ikka aitab, aga hinna eest, tema lubab tuua puskar, mina ütleb, mul endalgi, siis ta jonni ei jätab, et tema oma parem, aga mina vastu. Ja noh, siis meie proovib, aga ei jõuab kokkulepe. Siis hea, mis sina arvad, saab teada.”

 „Ma ei joo väga,” sõnas Andres vaikselt. Kurk kuivas, kuid tee oli veel liiga kuum. Üldse oli kuidagi palav. Ta peitis oma pilgu teetassi ja puhus sellele peale.

 „No täna ikka ju, see Marguse oma nagu vesi maitseb, kõik heasti,” lausus Mihhail end püsti ajades ja kusagile komberdades.

 „Ei… pole justkui vaja…,” sõnas Andres tasakesi ja kahtlevalt, kuid Mihhail oli juba läinud. Tagumine nurk punkrist polnud valgustatud, sinna pimedusse ta astuski ja, veidi kolistanud, saabus ka tagasi. Poolel teel oli kuulda mingit räntsatust ja näidet Mihhaili venekeelsete vandesõnade leksikonist.

 „Nii, siin need on, see on minu, see on Marguse,” ütles Mihhail, tõstes ühte rohelist ja ühte pruuni klaaspudelit. Korke kummalgi polnud ja tundus, et põhjast saab veel ehk ühe suutäie. Asetanud pudelid lauale, tõi Mihhail ka kaks väikest plastikust topkat ja jagas vedelikud kaheks, ühte topkasse üks, teise teine.

 Andres võttis rohelises pudelis olnud vedeliku ja nuusutas seda. Terav hais, mis meenutas tummist martsipani, kuid soojemalt, hoovas talle vastu. See polnud tugev, kuid oli eemaletõukav. Ta nuusutas ka teist pitsi, see tundus samasugune, võib-olla ehk piprasem veidi. Hirmu ja närvilisuse segu lõi talle pähe ja ta pidi korra hingama, et mitte toolilt kohe püsti karata.

 „Kumb sinu oma on?” küsis Andres ettevaatlikult peale hetke. Mihhail muheles vaikselt, pooled hambad puudu, allesjäänutest pooled sügavkollased.

 „Parem, ikka parem,” sõnas ta kiitvalt. Andres kiristas sisimas hambaid. Kuidas kurat mina nüüd peaks aru saama, milline see tema oma on? mõtles ta vaid. Sellele vaatamata tõstis ta ühe topka suule ja kummutas alla. See oli kibe, sarnane lõhnale, kuid alla minnes tekitas sees sooja tunde. See oli vastik, samas poleks olnud hullu ka veidi aja pärast teine klõmakas võtta. Värin kadus ta käest.

 Korraga hakkas Andresel palav, ta tõmbas seljast pusa, selle järel teise, õhema pusa, ja jäi särgiväele. Ta nahk oli valge, kohatiste siniste laikudega, ja paremalt küünarnukilt koorus see maha. Muidu oli ta end üpris tervena hoidnud.

 Siis võttis ta ka teise pitsi, samasugune voolav soojus liikus mööda ta kurku. kuni jõudis kõhuni ja valgus laiali. Keelele jäi imelik kemikaalne järelmaitse, mis pani ta läkastama. Köhinud korra, pühkis ta silmad ja jäi naeratavale Mihhailile otsa vaatama,

 „Noh? Kumb on parem?” küsis ta taburetil niheledes. Andresel polnud õrna aimugi. Ta tõstis ühe pitsi, siis teise, ja asetas need taas lauale. Ta vaatas toas ringi, tundes mingit uut jõudu oma kontides, kuidagi oli alkohol talle mõjunud.

 „Tead, sinu oma oli parem,” ütles ta, keel veidi raske. Mihhail aga puhkes naerma, karates korra ka toolilt püsti. Andres hoidis pitse käes, et värin ei naaseks. Ta oli vaikselt pahaseks saamas. Mingis rumalas mängus osalemine praegusel hetkel. Juba pikemat aega oli ta kartnud siia tulla ja nüüd toimub asi nii. Miks… miks ta siis kartis? Miks olid ta mõtted üle keemas?

 „No ma ütleb, minu oma parem, Margus ei teab midagi,” hüüdis Mihhail, tõmmates taskust lambipirni, mille taga asus lülitiga patarei. „Kujutad ette, idioot hakkab jaurab ja sõimab ja mina ütleb, et ei tohi nii minu majas, siis tuleb kallale ka veel. Mis ma siis ikka teen.”

 Nende sõnadega suunas Mihhail valguse pimedasse toanurka. Nurgas, kus tuba suurenes peaaegu teiseks toaks, lebas näoli punajuukselise Marguse sinine nägu. Ta kael oli keeratud kahekorra ja suu ümber verises ilaloigus lebasid paar hammast, sinna otsa oli Mihhail arvatavasti koperdanud.

 Andres tardus ja ta silmad jäid ainiti laibal püsima. Mihhail ei pannud seda tähelegi, vaid rääkis edasi, teema polnud tema jaoks tähtis. Andres aga vaikis. Margus polnud ta sõber olnud, kuid nad olid rohkemgi kui üks kord koos retkedel käinud. Nüüd lebas see inimene – mitte hea, aga ka mitte halb, nagu enamik siin maailmas oli – maas Mihhaili urka põrandal. Kerge muie tekkis ta näole. Nii lihtne oleks lihtsalt…

 Andresel lõi järsku üle pea. Miski tuksatas temas ja pea sekunditki mõtlemata võttis ta püssi ja tulistas naervat slaavi. Kuul tabas teda rinda ja löök kuulist lõi ta uppi. Andrese käsi ei värisenud.

 Mihhail kukkus pikali, ta naer suubus kiljatuseks ja karjumiseks, kui ta põrandal väänles. Andres astus ta juurde ja vajutas uuesti päästikule, seekord tabades Mihhaili pähe. Too jäi vait, keha lõpetas liigutamise ja vajus kokku, kuuldus hääl, kui lihased lõtvusid ja surnu end täis lasi. Andres ei teinud midagi, et olukorda parandada. Ta asetas püssi lauale ja tundes, kuidas käed uuesti värisema hakkavad, sundis end teed jooma.

 Möödusid mõned minutid vaikust, kui mees kogu purgitäie ära jõi. Selle ajaga jõudis reaalsus kohale. Mihhailil on mitmeid sõpru, kindlasti oleks nad kõike muud kui rõõmsad oma veidi topaka, kuid lõbusa sõbra surma pärast. Andresest saaks sihtmärk. Siin olles küll, mida kuradit ta üldse Ida-Virumaal tegi. Varem oli see olnud töö, kuid siis, sõja ajal oli see olnud üks stabiilne koht. Oht oli surra, kuid ta võttis seda kerge naljaga, surm tuleb, kui tuleb.

 Pärast lõppu oli see olnud aga ainus stabiilne koht maailmas. Ja siis oli ta end vigastanud. Ning paigale jäänud. Oli olnud üks võlg, mis teda siin kinni hoidis, võlg oma jala pärast. Võlanõudja lebas nüüd aga surnuna oma roojas temast vaid mõne meetri kaugusel, kogu tolle varandus Andrese oma.

 Oi, mis minust saanud on? mõtles ta püsti tõustes. Värin läbis ta keha ja ta pidi taas istuma. Ta oli nüüd ametlikult mõrvar. Poolearuste mutantide ja hiigelsuurte putukate tapmine oli üks asi. Hoopis teine asi oli mõni elav ja mõtlev inimene tappa. Kui väga talle Mihhail ka vastumeelt poleks olnud, olid nad mõlemad inimesed ja selles kurjas maailmas pidi hoidma iga inimest.

 Ei, parandas end Andres, nii mõtles eelmine Andres. Sa kas tapad või saad tapetud. Vahepealne oli hall ala, millel polnud hetkel vajadust. Ellujäämine kõige kiuste oli tähtsam kui see, et keegi teine end mugavalt tunneks. Hirm oli teda senini kandnud, nüüd oli vaja midagi uut, millele toetuda. Soov. Soov ellu jääda. Isekas tahe mitte kaduda veel sellelt planeedilt. Käigu inimkond perse, enam pole niikuinii vahet, mõtles ta, niikuinii sureme varsti välja, kannibalistlikud tõugud, nagu me oleme.

 Andres tõusis, kummutades tassi teed kurku ja hingates rahulikult. Mõte oma teost ajas tal ikka südame pahaks, ta polnud suurem asi hingelohutaja. Aga see ei omanud tähtsust. Tema oli elus, teine surnud, see oli tähtis. Ta sai edasi elada, iga uus päev toob talle uue võimaluse. Mida nende võimalustega teha, seda poleks ta suutnud arvata, aga küll homne pidi end ise avama.

 Ta kraamis Mihhaili laiba läbi, leides sealt tulemasina ja mõned sigaretid. Leidnud ka autovõtme, asus ta läbi otsima ülejäänud punkrit.

 Hommikuks oli ta kokku ajanud vajaliku hulga asju. Tema ees seisid väikeses virnas kolm kasti toidu, joogi, gaasimaskide, relvade ja parandusvahenditega ta jalale. Lisaks oli ta pakkinud seljakotitäie muud vajalikku kraami koos arstitarvetega. Kaalunud korra ka puskaripudeleid, võttis ta need mõrkja muigega kaasa. Kui ei joo, siis vähemalt annab molotove teha.

 Õues tervitas teda tuttav trööstitu vaatepilt, hallide pilvemasside ja kalgi päikesega, mis tundus end meelega inimkonna eest peitvat. Oli sadanud esimest lund ja kergelt helendav koorik helbeid oli maas. Andrest see ei huvitanud. Võtnud veel ühe sõõmu, et sooja saada, laadis ta asjad autosse, mille oli punkri ette ajanud. Seejärel taris ta välja kaks surnukeha ja kaevas neile hauad. Rullinud mõlemad mehed siiski ühte auku, kuna jõudu teise augu jaoks polnud, istus ta autorooli. Persse need matused, elavatele matuseid ei korraldata, miks siis surnutele peaks? mõtles ta süüdet keerates. Auto käivitus ja lume- ning tuhapilve üles paisates sööstis masin paigalt.

 Räsupilv maandus kahe puskariajaja surnukehadele, kattes nende näod, jäädes kinni juustesse ja ripsmetesse. Varsti hakkas rohkemgi lund sadama ja kiiresti kattusid laibad heleroheka kihiga, mis laotus vaibana üle kogu maa.

 Jõudis kätte vaikus, linnud ei laulnud, putukad ei siristanud. Oli saabunud talv.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0533)