Minu armastus Zelazny vastu algas „Amberi“ sarjast ja pärast tema voolava kirjutamisstiili ning mitmekülgsete maailmade avastamist olen nautinud tema lugusid nii eesti kui ka inglise keeles. Selle antoloogia 15 pikemat ja lühemat lugu, mis pärinevad eelmise sajandi kuuekümnendatest, sisaldavad küll mõnevõrra aegunud detaile, kuid see ei takista nautimast antud raamatus kirjeldatud fantastilisi maailmu. Enamik selle antoloogia pikematest lugudest, eranditega, suudavad panna lugeja kiiresti kaasa elama, hoides huvi ja loo tempot üleval kuni juttude lõpuni. Samas lühemad palad jäävad tihti minu maitse jaoks liiga abstraktseteks.
Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud
Kuigi nimilugu, siis minu arvates kogumiku pikematest lugudest kõige nõrgem. Kõike oli justkui peaaegu olemas, aga nii tegelaste kui ka sisuga jäädi kogu aeg ca 80% peale pidama – liiga abstraktne ja liiga vähe taustadetaile. Ilusti ümber kirjutatud ulmeline Moby Dicki lugu, aga ei midagi enamat.
Tee Detsembrisse
Erinevalt eelnevast loost suutis käesolev jutt kiiresti huvi tekitada. Mulle on alati Uplifi’ti-taolised teemaarendused meeldinud ning ka antud juhul oli väga rahuldav jälgida nii terraforming’u protsessi kui ka peategelaste emotsionaalset arengut. Loo tempot keritakse kiiremaks kuni lõpuni ning sisupöördeid jätkub viimaste lehekülgedeni.
Deemonauto
Postapokalüptiline lugu arukatest autodest, kes antud juhul olid kui tehisintellekti analoogid. Kõvasti madistamist ja märulit, aga lisaks arutletakse taustal ka eetika üle: millal peab üks rass laskma lahti ülema ja alama mustrist ning lõpetama nõrgema osapoole ärakasutamise.
Koguja roos
Seda veidikese pikemat lugu olin juba korra nautinud, aga ega küll küllale liiga ei tee. Ühelt poolt tõsine sci-fi väikeste mööndustega, teisalt aga müstiline, lausa luulelikult ilus uurimislugu, kus ei puudu ei action ega ka seks. Tegelased on köitvad ning inimlikud, omades nii häid kui ka halvemaid külgi, ning loo edenedes panevad nad lugejat endale üha rohkem kaasa elama.
Koletis ja neitsi
Neitsi ja draakoni loo inversioon, mis on küll suhteliselt tabav, aga veidi liiga lühikene.
Kogumispalavik
Satiiriline väike vahepala, kus autorile väga omapäraselt kohtuvad teadusulme ja fantaasia ning läbi mõningase – küll suhteliselt musta – huumoriprisma lõpeb lugu lugejale päris üllatava pauguga.
See surelik mägi
Alguses paistab jutustus olevat lihtsalt eneseületamisest ja uute väljakutsete otsimisest ulme kastmes, aga loopöörded toovad lugejani lisaks fantastilisele mägironimisele ka müstilisi elemente ning korralikule lühijutule omaselt keeratakse lõpus veel üks vint peale. Kuigi tegelastega on antud loos raske samastuda, siis peategelase sisemise tunnetemaailma avamisega suudab autor lugejas huvi äratada ja hoida tähelepanu kuni lõpuni välja.
See tormihetk
Vahele jälle üks lugu, mida lugedes tekkis selline meh-tunne. On justkui probleem, on lava võõral planeedil, on tegelased ja mingi action ka käib, aga see kõik jätab mind kui lugejat täiesti ükskõikseks. Jah, saan teada, et sajab, rohkem, kui oodati, ja on mingid kuriteod, aga pärast lugemist ei jää mingit erilist elamust ega mälestust.
Suured aeglased kuningad
Satiiriline, aga samas ka inimühiskonna-kriitiline lühilugu arutab aja relatiivsuse üle ning paneb selleks diskoripulti paari sisalikke. Midagi uut siit väga välja ei koorunud, aga samas igav ka ei hakanud.
Eksponaat
Jällegi humoorikam novell, kus ei puudu ei peategelase äng ega ka armastuslugu. Suhteliselt uudne lähenemine sisule, aga loo lõpu poole läheb minu jaoks veidi liiga lahmimiseks ning tuuakse liiga palju uusi detaile sisse, et lugu lihtsalt ägedamaks teha. Samas ilma nende detailideta ei oleks ka lugu ulmeks liigitunud, nii et mine võta kinni.
Jumalik hullus
Ka siin jutus katsetab autor teistsugust lähenemist loo jutustamisel ning ajaga mängimine tuleb antud juhul välja lausa suurepäraselt. Väga lihtne idee on meisterlikult lahti kirjutatud ning vastupidiselt tavapärasele ootusele on lõpp positiivselt dramaatiline.
Corrida
Nagu pealkirigi reedab on sisu omamoodi härjavõitlusest, kus uudse vaatenurgaga lugejale veidi teistsugune lugu jutustatakse. Minu jaoks natukene liiga lühikene: justkui toimub asju, aga lugejat hoitakse nagu peategelastki teadmatuses ja segaduses.
Armastus on imaginaararv
Üldiselt kirjeldaks ma antud laastu kui Prometheuse loo segu proto-Amberiga. Lugu on tempokas, aga kuna jällegi on tegu väga lühikese teosega, siis minu jaoks oli liiga palju nappi rahmimist ja abstraktsust, et selliseid palasid täiel rinnal nautida.
Mees, kes armastas faiolit
Armastuslugu keset surnuaeda on lühikestest lugudest üks detailsemaid ja huvitavamaid. Teisalt tekitab väga palju lisaküsimusi: miks peategelane sinna planeedile sattus, kust faiolid tulevad ja palju muud, mis tuleb lugejal endal loo detaile kasutades juurde mõelda.
Lutsifer
Mahajäänud mehe võitlus üksildusega, kus peategelane proovib ümbruse elustamisega ka ennast veidi paremini tunda. Inimestena proovime tihti juba kogetud positiivseid emotsioone tekitanud sündmusi taaslavastada ning tihti tuleb tõdeda, et järgnevatel kordadel ei saa me samast asjast enam nii head elamust kui lootsime.
