„Oled sa kunagi mõelnud, mis mõte nendel asjadel on?” uuris töömees, võttis burgerist suure ampsu ja asus seda matsutama. „Ma saan aru, et meie arvates on need ilusad, aga keegi kunagi pidi ju mõtlema, et Mis te arvate, teeme siia uhked kujud ja paneme nende ümber vee jooksma? Kui mõtlema hakata, siis see tundub lihtsalt nii absurdne.”

Tema kolleeg mühatas.

„Sa mõtled üle, Kaarel.” Ta pistis oma McDonaldsi burgeri lõpu suhu ja mugis selle kiiresti lõpuni. See toit oli universaalselt halb igas ilmajaos. Kuid püsivalt ja tuttavalt halb. See ei tekitanud kõhuhädasid, nagu mõned kohalikud toidud võisid teha. Lisaks oli see ka suhteliselt odav, mis sobis importtööjõule suurepäraselt.

„Tööle tagasi. Meil oli käsk, et poole tunni pärast peab vesi sees olema.”

Kaarel kugistas oma toidu alla, võttis lonksu koolat peale ja läks purskkaevu, mille sees ta kaaslane juba töötas, juurde.

Nad olid kogu basseini tühjaks lasknud, et torudele ligi pääseda. Kaarel oli kraanide juures, samas kui tema kolleeg tegeles sisse- ja väljavoolu torudega.

„No muidugi! Eurosent,” mühatas töötav torumees ja tõstis leiu uhkelt üles. „Visake oma münte, kui te tahate, aga ühe sendi eest küll mingit õnne ei tasu loota. Selle eest saab ainult ummistusi.” Ta keeras filtri ette tagasi ja ajas ennast vaevaliselt püsti.

„Aitäh, eurosent, et meid rikkaks tegid,” muigas ta omaette ja libistas leitud eurosendi püksitaskusse, et see rohkem pahandust ei teeks.

Kohalikud keeldusid seda tööd ette võtmast, seega said eesti torumehed kümne minuti tehtud töö eest piisavalt suure summa, et mitu kuud rahumeeli kuuma päikest nautida. Ühe õnnetus on teise õnn, nagu öeldakse.

„Kaarel! Vesi?”

„Ah jaa, lihtsalt.. Mulle tundus, et…” Ta jättis oma lause lõpetamata ja keeras kraani lahti.

Vesi mulksus torustikus ning hakkas seejärel vaikselt kujude ümber pritsima.

„Korras nagu naksti,” muheles kolleeg.

„Jah. Läks õnneks,” sõnas Kaarel, jälgides endiselt kujusid.

Ta teadis, mida ta nägi, kuid keegi poleks teda uskunud. Kuju liigutas end täpselt sel hetkel, kui sent talle ohverdatud varandusest kellegi teise tasku rändas ja jäi pidama alles siis, kui vesi kohale jõudis. Vesi, millest kuri läbi astuda ei saanud…