Eksperiment AXC-5.0

Katsealune 10A-m

Lisa nr 1, dig

Olen Dr Thomas Sfjorg, astrofüüsik. Sündisin praeguseks juba kauges minevikus 1991. aastal. Jäätada lasin end 2026. aastal. Langetasin otsuse peale seda, kui olime kolleegidega avastanud nüansi universumi ülesehituses, mille uurimiseks meil tehnoloogia veel puudus. Nüüd on mind üles sulatatud ja viibin ebamääraselt kauges tulevikus.

Ärkasin siinsamas tumedas akendeta ning metalsete seintega ruumis kahe inimese valve all. Nad ei näi mõistvat mitte ühtegi sõna, mida kõnelen. Omavahel nad samuti ei vestle. Tundub, justkui edastaksid nad vajalikku informatsiooni telepaatiliselt. Üks neist kahest ulatas mulle märkmiku ja pastaka, teine tugevalt keemilise lõhnaga tableti. Selle allaneelamiseks ma vett ei saanud, kuigi üritasin neilt seda žestikuleerides paluda. Neelasin tableti kuivalt alla. Üllataval kombel kadusid mu nälg ja janu. Tegu peab olema tulevikutoiduga.

Kontrollinud, et ma tableti ja märkmiku olin kätte saanud, jätsid nad mind üksi.

Need tulevikuinimesed, nad on tublisti üle kahe meetri pikad. Neil pole ühtegi omadust, mis neid visuaalselt üksteisest eristaks. Mõlemad on androgüünse välimusega ja kannavad musta mantlilaadset kostüümi ning musti saapaid. Rinnal on neil mõlemal nimesildid, nimede asemel on siltidel hoopis numbrid – 53 ja 207.

Tahaksin vestelda oma kaasteadlastega, et üheskoos tulevikust selgust saada, aga tundub, et olen esimene, kes üles sulatati. Huvitav, mille alusel mind valiti ja miks just nüüd? Huvitav, millal see „nüüd” üleüldse on?

***

Jäin vahepeal toanurka pandud madratsile magama. Ehkki patja mulle ei antud, magasin sügavalt. Ma ei oska öelda, kas käes on uus päev. Ma ei ole siiamaani ühtegi kella näinud.

Ärkasin uues kohas. Arvan, et tegu on mingisuguse elamuga. Tubadel on kõrged laed, metallist seinad, ka uksed on metallist ja mööblit on minimaalselt. Tubasid on üksteisest võimatu eristada, siin pole ei kööki, vannituba ega elutuba, ainult identsed metallkastid. Laelampe küll otseselt pole, kuid toad on eredad ning laest eraldub LED-lambiga sarnanevat valgust. Pakun, et on avastatud valgust kiirgav metallisulam, võib-olla on tegu isegi täiesti uue keemilise elemendiga, mida mina üldse ei tunne.

Tuba, kus ärkasin, on ainus, milles on voodi, kuigi kahtlen, et olen ainus, kes siin elab. Seina ääres on laud, millel lebas seesama märkmik, kuhu hetkel kirjutan. Eeldan, et mu kirjapandut tahetakse lugeda ja uurida. Loodan, et ka praegu tegutsevad ajaloolased, kellele saaksin oma mõtete ja arvamustega kasuks olla. Olen seega otsustanud, et hakkan päevikut pidama.

Esmalt aga tahaksin näha, mis toimub välismaailmas. Akende puudumine annab mulle aimu, et olukord pole just kõige parem. Äkki on päikesekiirgus liialt tugevaks muutunud?

Siin peab ometi olema keegi, kes oleks võimeline mulle midagi maailma olukorra kohta seletama. Hetkel tunnen end kui puuri pistetud loom. Ometi olen ma ju inimene nagu nemadki, lihtsalt teisest ajast.

***

Natuke aega peale mu viimast sissekannet astus uksest sisse seesama number 53, kellega eelmises ruumis kohtusin. Ta kandis jätkuvalt oma musta kostüümi. Olen jõudnud järeldusele, et koht, kus nüüd viibin, on tema kodu. Tuleb välja, et 53 oskab minu keelt. Vaatamata sellele ei mõista ma teda eriti. Üritasin talt küll infot saada, aga ta vastused olid imelikud ja üldse mitte teemakohased. Samuti ei jõudnud ma talt kõike isegi küsida, meie vestlus kestis napilt minuti. 53 tundub olevat keegi tähtis ja seega hõivatud tegelane.

Siiski panen meie üürikese vestluse siia kirja.

Mina: „Mis aasta praegu on?”

53: „Meie ei ole enam aja ohvrid.”

Mina: „Miks siinsetel hoonetel aknaid pole? Sooviksin välismaailma lähemalt uurida.”

53 „ Eelinimest üritati hävitada, nad tegid seda ise, te tegite seda endale.”

Mina: "Kas ma olen Maal? Kas inimesed on kosmose juba vallutanud? Kas universumi ülesehitust juba uuritakse?”

53: „Paigas on süsteem.”

Mina: „Kas ma olen ikka planeedil Maa? Kas inimesed ei mõista enam minu keelt?”

53: „Eelinimese keel on minevikus. Meie oleme kõnevajadusest lõplikult eraldunud juba aastasadu tagasi.”

Mina: „Kas ma olen ikka Maal?”

53: „Pean lahkuma, lõbusta end.”

53 ootas, kuni ma oma tuppa läksin, et metalluks avada ja lahkuda. Enne lahkumist aga katsus ta seinal asetsevat ekraani. Ekraan vilkus korraks ning kustus, muutudes uuesti osaks seinast. Olen hiljemalt korduvalt proovinud, kuid ei ole suutnud ekraani peale 53 lahkumist leida.

Olen 53 juures midagi ebaharilikku märganud. Ta kandis küll kindaid, kuid ta sõrmed tundusid ebainimlikult pikad ning võin vanduda, et ühe käe peal oli neid lausa seitse. Vestlus tekitas minus veelgi rohkem küsimusi. Kas ta mõtles hävitamise all tuumasõda? Kas akende puudumist võib seletada see, et ma ei viibi enam Maal? Kas lasin ennast jäätada asjatu avastuse tagajärjel?

Mulle torkas pähe ka mõte, et 53 polegi tulevikuinimene, vaid sootuks tulnukas. Kardan, et olen osa mingisugusest mängust. Ma ei taha olla tulnuka lemmikloomaks.

Välimuselt on aga 53 tõesti inimesesarnane, välja arvatud ta seitse sõrme. Ta  silmades oli küll teatud tühjus ja isegi silmsidet luues tundus, justkui ei vaataks ma talle päriselt silma. Nüüd, kui tõsiselt järele mõtlen, meenub, et ta pupillid olid peaaegu olematud. Sellest olenemata ei ole ta kohe kindlasti pime või kui on, on ta sellega imehästi kohanenud.

Muud ma tema kohta kindlalt öelda ei oska. Seda, milline võib välja näha ta kostüümi alla maetud keha, saan ma vaid eeldada. Arvatavasti on kostüüm ta ametiriietus. Või hoopiski kaitsemunder, kaitseks välistingimuste eest. Ta näonahk läikis, justkui oleks seda katnud paks geelikiht. Geeli all olev nahk oli punane ja kuivanud, nagu oleks ta saanud eriti tugeva päikesepõletuse. Võib-olla tõesti on õues liikumiseks vajalikud spetsiaalne riietus ja kaitsekreem.

Ainus viis kindlalt teada saada oleks uksest välja astuda, kuid sellega riskiksin ju enda eluga.

Hakkan juba üle mõtlema ja tõestusteta järeldusi tegema. Ma ei tohi ennast niimoodi närvi ajada, peaksin hoopis magama ja enda aju puhkama. Ilmselgelt 53 ja teised temalaadsed und ei vaja.

***

Magasin kaua, kuigi madrats oli kivikõva. Ärgates leidsin laualt jälle tableti. 53 on vahepeal siin käinud, kuid peale tableti pole ta mulle midagi jätnud. Nägin unes Maa hävingut, tuumasõda, kosmosesõda, enda jäätunud keha kosmoselaevas. Mis siis, kui viibin hetkel hoopis kosmoses?

Olen otsustanud, et ainus viis teada saada on metalluks avada. Kasvõi hetkekski, et luua parem kujutluspilt mind ümbritsevast. Olenemata sellest, et olin vahepeal jäätatud, olen ma siiski alles kolmkümmend viis, mul on pikk elu ees. Lasin ennast teadlikult noorelt jäätada, et saaksin tulevikus elada, kuid see, mida praegu kogen, ei ole õige elu. Siin pole küll kella, kuid arvan, et olen vähemalt neli päeva niisama istunud ja aeg-ajalt päevikut pidanud. Ma ei suuda ülejäänud elu samamoodi aega raisata. Vajan selgust, mida saab mulle anda vaid ukse avamine.

Uurisin ust lähemalt, selle avamine on pealtnäha lihtne. Ukse keskel asetseb ratas, just nagu minu ajal pangaseifi ustel. Proovisin ratast natukene liigutada ja tulin sellega hõlpsasti toime. Eeldan, et avamiseks polegi muud vaja teha, kui uks rattast lahti keerata ja siis avada. Avamine võib osutuda aga probleemiks, uks on siiski metallist ja, arvestades 53 pikkusega, on ka uks  kõvasti üle kahe meetri kõrge. Ise olen üpriski väike mees, kuid loodan, et suudan ukse vähemalt praokile lükata.

Võtan tableti ning puhkan natukene, siis üritan ust päriselt avada. Kõik, mida väljas näen, panen siia detailselt kirja, juhuks kui järgmine ülessulatatu seda lugema satub.

Lisa nr 1 lõpp

Tulemus: häving välistingimuste tõttu

Keha: —

Eeltoodud lisaga kinnitan eksperiment AXC-5 edukalt lõppenuks ja annan loa alustada sulatusplaan AXC-50-3-st lähtuvalt tegutsemist. Kambrite lõplik tühjendamine saavutatakse hiljemalt liidrite tippkohtumiseks. Kohtumisel otsustatakse ka kambrite sobivuse osas marslaste osaliseks transpordiks B-teljele.

Toiminguinstruktsioonid sulatajale ja pidajale:

1.    Rangelt vältida eelinimese kokkupuudet väliskeskkonnaga, väliskeskkonda sattudes on häving kohene. Olla tähelepanelik ka muude enesehävitusmeetodite suhtes (vt. eksperiment AXC-4.3 kuni 4.8). Eelinimese kehast teatada juhtüksusele, eemaldusega tegeletakse viivitamatult.

2.    Võimalusel hankida lõbustusvahendeid. Intelligentsiklass A-C puhul soovituslik ka paberkandjal märkmekaust (vt. lisa 1). Eelinimese kirjutised registreerida peale hävingut infosüsteemi.

3.    Eelinimese pidamisruumi hankida „voodi” (vt. lisa nr 5).

4.    Toidutablette manustada vastavalt vajadusele.

5.    Eelinimese võimalikult kaua kestmiseks mitte seletada nüüdisaegset maailmakorraldust, vastasel juhul toimub eelinimese häving enesehävitamise teel (vt 1. punkt)

6.    Eelinimese sulatamisel lähtuda varem paika seatud sulatuskoodeksi eeskavast.

DOK-i kinnitanud: …..ST #53…..