Alustasin hiljuti uue anime vaatamisega. Selleks oli Hiina toodang „Meng Qi Shi Shen (Cinderella Chef)“ ning peale mõnda episoodi jõudis mulle kohale, kui geniaalne see on. Ei, mitte anime sisu, karakterite, huumori või stiili pärast. Kuigi visuaalselt on tegemist väga ilusa animega, on loo narratiiv üsna kehvakesevõitu. Samuti on sarnast „toidukultuse” animet, mille kahekümneminutilisest osast täidab vähemalt kolmandiku kas toidu tegemine või nautimine, tõsiselt palju. (Mõned näited, mida soovitada: „Campfire Cooking In Another World With MyAbsurd Skill, Restaurant To Another World, Kakuriyo: Bed & Breakfast For Spirits“)

Kuid milles on siis antud anime geniaalsus?

Las ma seletan.

Meie loo peategelane on Ye Jiayao. Ta on andekas kokk, kellele meeldib eksperimenteerida Hiina klassikaliste roogadega. Ühe eksperimendi käigus läheb aga natukene pahasti. Või noh, ikka väga pahasti. Ta sureb ära. Samal hetkel on muistses Hiinas sarnases seisus tütarlaps ning Ye Jiayao ärkab äkki tema kehas. Lisaks ka väga uhkelt sätitud kehas – tal on nimelt pulmarongkäik tulemas – ja nagu peagi selgub, siis seda teel, mis on ääreni täis bandiite. Meie kangelanna Ye Jiayao, kes on ilmselgelt tänapäeva mugavustega harjunud, peab nüüd hakkama saama muistse Hiina lihtsa ja ohtliku eluga. Teda aitab vaid see, et ta oskab pea igat selle ajastu rooga valmistada.

Kõlab nagu tavaline Isekai (isekai = teise ilma viidud) anime? Üsnagi, kuid mitte päris. Siit õhkab välja tõsine armastus oma kodumaa erinevate piirkondlike delikatesside vastu. Piisavalt, et meie peategelane võtab ühel hetkel ette reisi ainsale saarele Hiinas, kus valmistatakse kuulsat vesiroosiseemnesuppi. Aga võta näpust, sellel ajal sellist rooga veel ei eksisteeri. Ei jää meie andunud meisterkokal muud üle kui käised üles käärida ja ise see uhke toit valmis teha ja ka kohalikele õpetada, kuidas seda teha.

Ehk siis sisuliselt on tegemist väga hea reklaamiga Hiina ajaloole, erinevatele piirkondadele ja nende söögile, mis teebki antud anime nii geniaalseks. See on reklaam, ilma et ta tunduks reklaamina – lustlik visuaalselt nauditav seiklus, mida inimesed vaatavad vabatahtlikult. Ja uskuge mind, sellised asjad töötavad. Ei sööks ma nii palju ramen’it ja muud hiinakat. kui poleks kõike seda animes näinud.

Vaadates jäin ma mõtlema, kuidas saaks sellist asja meie kontekstis teha. See oleks ju ometi äge reklaamitrikk. Kuid eestlased ei esindanud kõrgklassi ning kördist „toidukultuse”-animet ei tee. Samuti on palju meie tänapäeva rahvustoitudest pigem laenatud ja sisse toodud kraam.

Mis oleks siis need täiesti oma eesti toidud, mis seostuks kindla piirkonnaga? Peipsi sibul? Kuid sellest on natuke vähe. Sibulapirukas ehk veel kuidagi töötaks.

Mulgipuder on küll teada-tuntud, kuid mulkide looduses polnud midagi, mis oleks põhjustanud just sellise toidu tekkimist. Nõgesesupp ja naeripada on toredad, kuid kah mitte kindla piirkonnaga seotud. Verivorst? Kas selle sünnikodu on üldse siin? Must leib? Sellega on umbes sama probleem.

Meie omatoitude „püha lehm“ kama? No ka see on tegelikult lihtsalt erinevatest jääkidest kokku pandud. Suurepärane kraam, mida teel olles süüa, sest toidab kiirelt, kuid mitte piirkondlik delikatess. Vürtsikilu? Aga mis selle piirkond on? Rannik? Mitte just väga spetsiifiline.

Odrakarask ja hapupiim?

Viimases hädas proovisin Internetist leida midagi kohalike kõrtsitoitude kohta – mõeldes, et ehk on seal mõni vihje.

Vihje oli küll, kuid mitte selline, nagu ma ootasin. Vikipeedia artikkel „Kõrts” omab tõesti lootustandvat alapealkirja „Kõrtsis pakutavad söögid ja joogid”, kuid sisaldab vaid kahte lauset: „Viina kangus oli kõrtsis 50% vol. Viina müügiks kasutati tembeldatud vasknõusid: toopi, pooltoopi ja kortlit.”

Jah, „toidukultuse”-anime materjali siit vist tõesti ei leia, pigem oleks ainest korraliku viinavabriku-anime jaoks.