Püüan ikka käivitada enda mõtetes ja tegudes Reaktoris rubriiki, milles püüan veidigi ületada lõhet ideetasandil ulmeteoreetikute ja ulmepraktikute vahel (täpsemini, kultuuriteoreetikute ja ulmekirjanike vahel). Ideaalis võiks see olla tõeliselt väärt artiklite, ehk ka suurte klassikute tutvustamise koht (Donna Haraway, Katherine Hayles, aga ehk ka kedagi nüüdisaegsemat - nood ju 80-90ndaist, nüüdseks edasi läinud teistele teemadele).

Ent tuumakamate sõnavõttude vahele püüan siiski leida mõne ulmeteemade üle teoretiseeriva artikli, heita prožektorikiire laiematele teemadele ja puistada see üle omapoolsete kommentaaridega. Seda võib soovi korral võtta mu katsena taaskord sukelduda oma magistritöö teemadesse, ainult et veidi lugejasõbralikumas vormis.

Selleks kuuks võtsin Academia.orgist tasuta saadud artikli “Utopia in Trans- and Posthumanism”, autoriks MIchael Hauskeller. See pole suur klassika, aga aitab veidi rääkida sellest, kuidas Neil Bostrom mõjub oma transhumanismi ülekiitmise maanias veidi tobedalt. Ja lihtsalt aitab veidi peatuda selle juures, mis on trans- ja posthumanismi erinevus.

Alustab Hauskeller artiklit üldisema mõtisklusega utoopiatest ja kuigi see pole eriti originaalne, sisaldab mõtteid, mida tasub ikka meeles pidada: et utoopiaid saab suunata nii minevikku (kuldaeg), olevikku (kauged ja avastamata kohad, Avalon, aga ka erinevad Tõotatud Maad, näiteks Ameerika 1930. aastail emigrantide jaoks) kui ka tulevikku. Utoopiad tuletavad meelde, et maailm ei pea olema selline, nagu see on, vaid võiks olla midagi enamat. Utoopiad on pingevabad, aga need tekitavad ärevuse oleviku suhtes. Utoopiad võivad olla vastandlike eesmärkidega - võib võrrelda mõnda superliberaalset “kõik on ühtlast pruunikat rassi”-tulevikku ning natside rassipuhast utoopiat. Utoopia on teostatud unelm - ent kõik unelmad ei ole ihaldusväärsed.

(Teate, neid punkte välja kirjutades hakkas tunduma, et tegelt täitsa väärt mõtted. Lugedes tundsin end nii, nagu kuuleks juba kuuldud anekdooti, aga välja kirjutades, refereerides näen, et iga mõte eraldi võttes on huvitav. Ja ta isegi ei hakanud tähemärkide arvi paisutama mölaga utoopiast kui mittekohast (ou+topos) ja sellest, et utoopiad on juba definitsiooni poolest võimatud. Ei ole ka päris banaalne jutt, aga nüüdseks tüütu juba, ammu nähtud. See on ehk veidigi teaduslikuma teksti puhul keeruline asi - kuidas kirjutada nii, et ei mõjuks lugejale triviaalsuste jadana, ent samas ei kaotaks oma uudsuseotsingu vältel kontakti lugejaga. See tekst püsib veel heas vahemikus minu jaoks ja julgen soovitada.)

Nüüd siis post- ja transhumanismist. 2008. aastal oli Miah defineerinud posthumanismi ja transhumanismi kui kultuurilist posthumanismi ja filosoofilist posthumanismi. Posthumanism olla kultuuriline posthumanism, sest sellega tegelevad kultuuriteoreetikud (a la semiootikud), samas kui transhumanismiga tegelevat filosoofid. Mul on tunne, et eesti keeles sellist eristust pole - filosoofia on ju üsna lai mõiste ja mu meelest hõlmab semiootikat (märgifilosoofia). Mõlemad on seega filosoofilised. Mul on pigem tunne, et transhumanismi fookus on poliitiline -. katsed posthumanistlikke suhtumisi edendada, neid välja kirjutada ja inimesi mõtteliselt üles soojendada maailma muutvateks otsusteks inimkeha modifitseerimise osas. Nad ei kogu valijahääli, ei kogune Eedeni ette pensionäridele pannkooke praadima, aga teevad n-ö eelpoliitikat. Seetõttu ma kirjeldaks transhumanismi poliitilise posthumanismina ja posthumanismi filosoofilise posthumanismina.

Milleks seda segast mõistete lahkamist üldse vaja - miks on vaja rääkida transhumanismist kui posthumanismist, posthumanismist kui filosoofilisest posthumanismist? Peamiselt seepärast, et posthumaansuse saavutamine on sedavõrd tähtis eesmärk transhumanismis, et mõistesegadus on paratamatu. Võib ju ette kujutada, puhtalt sõnadele peale vaadates, et transhumanism tegeleb inimeste üleminekuga posthumaansuseni, inimlikkusejärgsuseni, ning et posthumanism tegeleb sellega, kuidas tegutseda, kui ollakse juba posthumanistid. Siis jääks mulje, nagu posthumanismi poleks veel olemas ja et tegemist on lihtsalt transhumanismi utoopiaga ja mitte juba praegu tegutseva omaette mõttesuunaga.

Transhumanismile on utoopilisus olemuslik. Isegi sedavõrd, et Neil Bostromile (kes on üks transhumanismi põhitüüpe) tundus mõistlik kirjutada jaburalt utoopilist heietust täiesti tõsiselt. 2010. aastal kirjutatud “Letter from Utopia” on kiri tulevaselt posthumanistilt tänapäeva inimesele, mis kirjeldab seda unelmat, kuhu on jõutud. Kõike ma siin ümber ei jutusta, mida Hauskeller tsiteerib, ent ootamatult suurt rõhku pannakse puhtakujulisele naudingule, mis on totaalne ja mis täidab igat posthumaani eluhetke. “And yet, what you had in your best moment is not close to what I have now,” (“Samas, see, mida sa tundsid oma parimal hetkel pole lähedalgi sellele, mida mina praegu kogen,”) ja “Pleasure! A few grains of this magic ingredient are dearer than a king’s treasure, and we have it aplenty here in Utopia. It pervades into everything we do and everything we experience. We sprinkle it in our tea.” (“Nauding! Paar ainsamat kübet sest võluainest on kallim kui kuninglik aare ja meil on seda rohkelt Utoopias. Seda imbub kõigisse meie tegemistesse ja igasse me kogemusse. Me puistame seda oma tee sisse.”) Tekst lõppeb üleskutsega see naudingutulevik ometi kord teoks teha.

Nii et transhumanism keskendub narkootikumide tulevasele hiilgeajale, mingile (“Hea uus ilma” ülidroogist) Somast läbiimbunud tulevikule? Ei, las see “nauding, me puistame seda oma tee sisse” olla, see on mingi jaburus. Otsime siiski tema jutu iva.

Transhumanistlik utoopia on selline, kus inimesed viibivad pidevas õnneseisundis? Ei, seegi on ebamugav jutt. Filmis või sarjas näed sellist rahvast või küla või inimgruppi, milles kõik pole mitte rahul, vaid eriliselt deliirselt õnnelikud - ja võid kindel olla, et midagi on pöördumatult valesti. Tegemist näiteks nuumatavate kariloomadega vms. Inimene harjub kõigega ja kui õnn muutub tavaliseks, läheb rindejoon mujale ja neutraalne mitteõnnelikkus (mitte ebaõnn kui kurbus, vaid mitteõnn kui rahulikkus) on äkitselt loomuviga ja midagi, mida põdeda. See kõlab emotsionaalselt kurnavalt. Rääkimata hoopis ühiskondlikust ebavõrdsusest ja ebaõiglusest - sest ega ülenemine toimu kõigil korraga, vaid alustavad ikkagi pururikkad. Aga see on nüüd nii suur teema, et ma ei taha sellesse laskuda.

Mul on tunne, et ma hälbin hirmsasti põhiteemast (mis teha - selline naiivne utoopiakirjeldus ajab kommenteerima!), tulen Hauskelleri juurde tagasi, kes rõhutab, et see pole mingi jabur erand, mingi tobe liialdus, mille põhjal oleks ebaõiglane teha üldistusi transhumanismi suhtes. Ta ikka toob esile teistegi transhumanistide hoiakuid ja väiteid, mis mõjuvad läbimõtlematutena: et tehnoloogilised inimarendused toovad endaga kaasa hämmastava majandusliku heaolu, mis võrdub ka isikliku heaoluga (rikkus = õnn?); et tehnoloogiline progress viib maailmarahuni ja kõrgema kaastunde- ja saavutustundeni (milline peaks olema see tehnoloogiline vidin, mis tühistab inimestevahelised tülid? Milline äpp lepitaks Hamasi ja Iisraeli?); et inimlik õnnetunne taandub piiramatule ligipääsule nauditavatele kogemustele (otsekui inimene suudaks tüdimata aina naudelda…).

Siit edasi liigub Hauskeller selle kritiseerimise juurde, et transhumanismi põhilisim fookus ja ideaal on inimolend ja et fetišeeritakse üle inimliiki ja inimese naudingut, inimest-inimest-inimest. Kui see inimnauding tuleb kõige muu hinnaga, kõike muud ja kõiki muid ohverdades, siis ongi ju tegemist väärdunud utoopiaga. Seejärel Hauskeller viitab sellele, et arusaam inimesest kui looduse kroonist ja universumi keskmest sai alguse renessansist. Seega on transhumanism nagu steroide tarvitanud humanism - selle posthumaanne olend pole mitte inimesejärgne, vaid superinimene, üleni ja ülimalt inimene, mitmesaja-aastaste hoiakute ja väärtushinnangutega.

Posthumanistid seevastu on võtnud humanismivastase hoiaku, mistõttu võivad isegi üsna tugevalt vastanduda posthumanismile. Inimene polevat siiski mingi eriseisundiline olend, kes on täielikult lahutatud nii elusloodusest kui ka tehnoloogiast. Piirid on siiski hõredamad nii inimese ja looma vahel (inimkeha koosneb tont teab kui paljudest bakteritest ja teistest liikidest,, kes õigupoolest hoiavad keha töös ja kelleta inimene ei toimiks - me oleme juba eos bioküborgid) kui ka inimese ja tehnoloogia vahel (inimese mõttelised piirjooned ei lõppe mitte naha ega riiete juurest [riided samuti tehnoloogiline saavutus], vaid kuskilt kaugemalt - me näitame endid maailmale tehnoloogia kaudu, meie identiteet on lahutamatu tehnoloogiast).

Mul natuke on küsimus, kas see on ikka vastuväide. Olgu, piirid on hõredamad, ei ole nii selgepiirilised, inimene on midagi veidi laiemat. Hauskeller jätkab või refereerib, et “the “human” is merely an ideological construct, a myth and ultimately a lie.” (“inimolend” on pelgalt mõttekonstruktsioon, müüt, lõppude lõpuks vale.”). Ent selle kohta saaks öelda, et seda laiendatud inimolendit tahavadki transhumanistid teha posthumanistideks. See on ju norimine sõnade kallal, mitte sisuline vastuväide.

Jätkub filosoofiliste posthumanistide hoiakute avamine: binaarsused (inimene-masin, inimene-loom, mees-naine, füüsiline-virtuaalne) on halvad ja hierarhilised ja peaksime nende hierarhiate vastu võitlemine. Tugeva emotsiooniga sõnad, millel minu jaoks veidi puudub sisu. Sellele ei saa vastu vaielda - sest mis sa ütled? “Mis sa tõmbled?” mõjub intellektuaalselt arglikult või ehk laisa vastuväitena. Pigem tahaks küsida, mis see alternatiiv oleks - mitte tunnistada sääraseid binaarsusi, selliseid vastandusi? Ehk pole siiski eesmärk otsida või luua maailma, milles poleks naisi ega mehi, vaid pigem sellist, kus sel pole tähtsust. Ülejäänud artikkel avab seda tahku mitmest küljest. Posthumanistidel pole muud “utoopiat” peale avarama arusaama inimlikkuse piiridest - oma ebakonkreetsuse juures hakkab seal veidi takistama ka asjaolu, et seda mõtet lahatakse pikalt, aga lõpuks näib, et rõhutatakse ja sõnastatakse ümber üht ja sama mõtet. Inimene võiks rohkem tunnistada oma paljusid vahepealsusi (seda, et ei olda konkreetselt üks ega teine nähtus) ja leppida sellega.

Erinevus oleks kokkuvõtlikult selline - kui anda transhumanistile ajunääre, mis pakub tugevamaid inimlikke naudinguid, ja küsida, kas sa oled ikka veel inimene, vastab ta, et ta on nüüd enam kui inimene (kriitikud lisaksid: taipamata seda, et ta on lihtsalt inimsuse kontsentraat). Kui anda posthumanistile seesama ajunääre, esitada seesama küsimus, vastaks ta: “Ma pole kunagi olnud inimene.” Utoopiate erinevus oleks ent selline: transhumanistlik utoopia on suurejoonelisem ja lennukam, aga mõjub naiivsemalt ja ületähtsustab asju, mis ei mõju utoopiale sobivate väärtustena (tühipaljas nauding või materiaalsed hüved). Posthumanistlik utoopia polegi utoopia, vaid pigem soov kirjeldada ja teostada hoiakute nihet ühiskonnas.

Vaatan, mille võtta järgmiseks alateemaks. Leidsin Academiast huvitavana paistva artikli, mis räägib posthumanismist ilma tehnoloogiata. Mida võiks see tähendada ja kas see on hoopis jaburus, mingi vastuolulisus? (Või on tegemist lihtsalt taaskordse kategooriapiiride eitusega ning üleskutsega ignoreerida vastandusi…?) Võimalus on ka alustada Jaagu monograafiag