Kui ausalt kirja emotsioon, mis mind selle köite sulgemise järel valdas, siis oleks see kergendus. Ma ei pea enam end sellega vaevama! Ja siis hakkas meenuma lugemisaegne viha, vastikus jne. Kokkuvõttes olin ma päris õnnetu, et ma seda lugesin.

Raamatus (või siis ajakirjas, nagu kirjastus väidab) on ju üsna mitu autorit, keda ma pea esimesel võimalusel loen. Ja olgem ausad: esitlusel suutsid praktiliselt kõik autorid enda tekstide vastu huvi tekitada. Aga autoritest ja juttudest allpool … praegu tahan ma kirjutada antoloogia vormistuslikust küljest, täpsemalt siis küljendusest.

Tunnistan ausalt: ma olen leplik lugeja ja iga aastaga üha leplikum – ma saan aru, miks asjad on nii ja miks naa, miks asjad pole alati kõige paremini. Ka ei saa ma üldiselt aru lugejatest, kes virisevad mõne kirjavea, või siis veidra kaanepildi asjus. Sageli on isegi põhjust ehk viriseda, aga teades, kui vähe on Eestis oskajaid inimesi ja kui vähe neist oskajatest on nõus tegema midagi sümboolse tasu eest, siis pigem imestad, et niigi läks.

Ja siis tehakse raamat (õigemini on neid juba kaks), mida on peaaegu võimatu lugeda. Pean silmas sariantoloogia „Täheaeg“ kahe viimase köite küljendust. Jah, ma saan aru, et Raul Sulbi näeb seda sarja pigem ajakirjana, ta on korduvalt nii väitnud jne. Rääkimata sellest, et kirjastuse Fantaasia „Täheaeg“ peab end justkui ajakirja „Täheaeg“ õigusjärglaseks, või vähemasti ideeliseks mantlipärijaks. Ja ega suuremas plaanis pole ka ju vahet, kas antoloogiasari või ajakiri – peaasi, et head tekstid kaantevahel ja mugavalt loetav.

Vaat selle viimasega ehk siis lugemismugavusega läkski kahe viimase numbriga lappama. Eks ma kuulsin juba kliimaköite ilmumisjärgselt fännide hammastekirinat, et tekst kahes veerus on jama. Kuna oma silmaga polnud näinud, siis seisukohta ei võtnud, sest muarust kaheveeruline tekst ise ei ole veel kuritegu. Kui ma aga jutuvõistluse valikut „Kalifaadi viirastused“ lugema hakkasin, siis esimesel õhtul ma kuigi kaugele ei jõudnud: avajutu pikk kursiiv pani valutama kõigepealt silmad ja siis pea. Õhtune aeg, mina väsinud – arusaadav. Aga ei! Järgmine hommik, puhanuna ja loomuliku valgusega, otse akna all, polnud tulemus kuigivõrd parem. Ikka räme pingutus ja kursiive lugesin ma suisa luubiga. Ma olen aga visa ja põikpäine natuur: lugesin ühe jutu, puhkasin, lugesin järgmise jne. Lootsin, et ehk harjun, aga ei. Tekkis hoopis vastumeelsus – märkasin mingil hetkel, et ma väldin raamatut, lükkan lugemist edasi.

Arvan, et süüdi on font ja selle suurus. Sööb silmi ja virvendab silme ees. Märkasin ka, et pidevalt kadus leheküljel lugemisjärg käest. Olgu, võib-olla olen ma vana ja põdura nägemisega. Näitasin siis raamatut mitmele suvalisele inimesele ja kõik ütlesid üksteisest sõltumatult, et see on loetamatu. Enam veel: üks fänn esines avaldusega, kus ta teatas, et neid raamatuid ta oma Stalkeri-kolmikutesse ei pane, sisu poolest ju võiks, aga kuna praktiliselt loetamatud…

Panin need paar viimast lõiku kirja raske, suisa valuliku südamega. Nagu ma eespool juba ütlesin: ma olen leplik lugeja. Pealegi, kirjastus Fantaasia teeb ju tublit tööd ning rikastab siinmaise ulmefänni lugemislauda korralikult. Aiman, et vähemalt paar kolm inimest solvuvad selle kirjatüki peale, peavad pärast pikka viha jne. Vahepeal tekkis mul isegi uitmõte, et jätaks üldse kirjutamata. Samas, ajakirja kaas on juba valmis ja seal on viide. Ja kas oleks ausam ja kenam kui ma vaid kusagil sõprade keskel sel teemal marutaks? Muarust oleks see hoopis alatum. Eks ma pisut õnnetu siin nüüd olen, aga ütlema peab. (Ja eks ma ju mõistan, mida tunnevad asjaosalised. Ma ju mäletan küll, kuidas öeldi „Valguse Isanda“ küljenduse kohta. Kuigi seal minu süüd polnud, aga valus oli ikka.)

Samas, mulle tegelikult see ajakirjalik kujundus-küljendus meeldib. On stiilne ja kenasti kaanonis. Kõik need raamatureklaamid, autoritutvustused, juttude päised, tekstide grupeerimine sisukorras – see on kena. On näha, et on mõeldud ja läbi mõeldud ja tööd tehtud ja timmitud tulemust.

Kui nüüd aga tulla tagasi antoloogia juttude juurde, siis olen ma pisut keerulises olukorras. Arvan, et lugemisvaev määris ka muljet juttudest. Tabasin end mitu kord mõttelt, et miks see teos nii pikk on, kas autor lühemalt ei saaks. Kui Marek Liinevi juttu ehk oleks saanud kärpida, siis Tim Horneti oma vast mitte. Samas, mõlemal juhul mul need pikkuse mõtted peas keerlesid. Oleks olnud ilmselt ka Jaagup Mahkra ja Joel Jansi jutu puhul, aga seda lugesin ma õnneks käsikirjas. Nagu ka Manfred Kalmsteni ta uuest raamatust.

Kindlasti ei hakka ma siin tegema oma edetabelit ja žüriiga vaidlema, osaliselt juba seepärast, et mitte ühegi loo puhul ei tekkinud mul küsimust: kuidas see nüüd esikümnesse sai?! Jutud on erineva tasemega ning oli selliseid, mis mulle sisu poolest korda ei läinud ja oli ka selliseid, mille kirjutamislaad mulle eriti ei meeldinud. Aga nii sisu kui ka laadi küsimused on siiski puhtalt maitse teema. Ma jäin seda raamatut lugedes hoopis korduvalt mõtlema, et nende kaante vahel on pisut märkamatult kanda kinnitamas eesti ulme uuemad tulijad-olijad … laine/põlvkond oleks vast liialt pretensioonikas öelda. Jah, Jans ja Kalmsten on juba pea vanad olijad ning Mahkra ja Liinev pole ka algajad. Kuid ülejäänud ju suisa debütandid, või siis  paberil ilmumise debütandid. Et miks mul taolised uute tulijate mõtted? Märkasin, et teemad ja kirjutuslaadid on kuidagi teistsugused, et teatav murdejoon on vahel kasvõi Jansi ja Kalmsteniga. Näppu peale panna ei oska ja sõnadega formuleerida samuti mitte, aga mõtte viskan õhku ja järsku keegi teine ka lugedes märkab ja sõnastab ära.

Ma saan aru, et tegelikult ootab iga autor siin nüüd oma jutu kiitmist ja/või võimalikult põhjalikku analüüsi. Seda ei tule. Mul on muljed kahjuks liiga värsked ja ma lihtsalt ei suudaks hetkel adekvaatset ehk siis sisulist juttu siia kirjutada. Kuid loetud ju on ja küll ma mingil hetkel BAASi ja mujale ikka kirjutan.

Mõtlesin, et nimetaks oma vähemalt oma kolm lemmikut. Võtsin siis sisukorra lahti, hakkasin näpuga järge ajama ja jutte kaaluma ning mõtlesin end parajasse ummikusse. Mõnel oli sisu äge, aga algus või lõpp pisut lonkas. Peamine siiski, et mõtlesin: see ja see ning siis veel see ja siis vaatasin, aga see või see. Noh, et tundsin end ühe õnnetu žüriiliikmena, kes peab hämarate, suisa emotsionaalsete kriteeriumite põhjal reastama hulga eriilmelisi tekste.

Autoritel pole midagi häbeneda, pole põhjust pilku maha lüüa. Pigem soovitaks: kirjutage rohkem, kirjutage ka kahe jutuvõistluse vahelisel ajal. Ja kui alati ka ei õnnestu, siis kirjutama peab. Head ulmet pole kunagi palju.

Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused

Koostaja: Eva Luts

Kujundus ja küljendus: Mihkel Laar ja Raul Sulbi

Fantaasia

2023

256 lk

Sündmuste horisont, nr 93