N∞baar
Oh, kallu, anna mulle andeks! Ma armastasin sind nii väga!
Erkki Kõlu

Baar

Ma olin täiesti kaine. Alati, kui alustatakse sellise avaldusega, tähendab see tavaliselt, et ütleja oli täis kui tarakan. Aga seekord mitte. Ma polnud tõesti tilkagi võtnud ja sinna baari sattusin ainult tänu Varenuhhale, rott teda puregu!
Varenuhha kuulub minu sõpruskonda ning sai oma nime Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast”, siis, kui ma esimesel tudengiaastal sellest teosest sisse olin võetud. Aga polnud temas vampiiri varjugi, nagu pole ka minus midagi saatanlikku, kuigi sain nimeks Woland.
Lühidalt – sellest baarist oli mulle rääkinud toosama Varenuhha. Ja kuna ma juhuslikult sinna kanti sattusin, siis otsustasin sisse astuda. Mitte selleks, et ennast rihmaks tõmmata, vaid et võtta üks kiire klähv ja koju kiirustada, sest seal ootas mind mu kallu.
Baar oli kunagi tahtnud olla stiilne, kuid selles kavatsuses kolinal läbi kukkunud. Tõsi, kaminas põles ehtne tuli (niiskuse käest tulnule üsnagi teretulnud), kuid sooja ei andnud mitte puuhalud, vaid mingid närused puitplaadid. Õlu valati plastist kannudesse ja viinapitsid olid kõik erineva suurusega, väliküljele sinine joon veetud, et baarimees jumala eest 50 grammist rohkem ei valaks. „Midaš lähebš?” haugatas lühike, kuid turske baarimees, sihtides mind pilguga läbi oma raskete laugude. Kui ma poleks teadnud, et baarimehed üldiselt tööl ei joo, oleksin ta raudselt vähemalt kolmanda päeva meheks arvanud.
„Kruvikeeraja, aga pange apelsinimahl õunamahlaga pooleks.”
„Sedaš saabš, peremeeš!” teatas susistaja ja segas mulle võltskokteili väledalt kui siil.
Baariruum polnud suur, lauad ei olnud triiki täis, kuid iga laua taga istus juba keegi. Minu valitud lauas istus vanem korralikult riides mees, plastkann tumedat õlut ees ja raamat ees lahti. Talle selja tagant lähenedes ei saanud ma kuidagi lahti halvast harjumusest ligimese lugemisvarast ülevaadet saada. „...aeglaselt püsti. Ta oli hispaanlastest rohkem kui peajagu pikem. Ravic jäi istuma. Ta vaatas Gomezile otsa. „Ärge tehke end naeruväärseks,” ütles ta. „Ükski teist pole kaine.”... Niisiis Remarque „Arc de Triomphe”. Njah.
„Kas tohib teie lauanaabriks hakata?”
„Palun,” lausus vanahärra silmi raamatust tõstmata. Sain temast täiesti aru. Kui raamat on jõudnud saatusliku hetkeni – peategelane ja alampolkovnik Morozov viie fašistliku hispaanlase vastu –, pole lauda trügiv Kruvikeerajaga tüüp tõesti pilkugi väärt.
Istusin, võtsin lonksu ja lasin aistinguil endast läbi voolata. Muusika ei mänginud – jumal tänatud! Valgust andsid mõned tuhmid lambid ja kaminatuli. Vastasseinas pildus kolm tüüpi nooli märklauda, mitte just eriti täpselt, nagu jõudsin näha. Kaks lauda minust paremal istuv naine sosistas midagi tungivalt oma...

 

Baar-2
Plõks!
Plõks käis mu peas nii väledalt, et kui oleksin samal silmapilgul silmi pilgutanud, poleks ma midagi näinud. Muidugi – nagu oleksin ma nüüdki midagi näinud! Näha oli aga küllaga.
Esimene pilk läks muidugi mu kokteilile, et mida fakki?! Sellega oli kõik korras – joodud vaid kolmandik, nii et mälukaga ei saanud veel kuidagi tegemist olla. Ja vaevalt baarimees mulle midagi koksi sisse segas. Ma ei ole meeste jaoks kunagi atraktiivne olnud, ega ka naiste jaoks, kui jutt juba sellele läks.
Aga.
Aga mu naabriks ei olnud enam vanamees, vaid väljanägemiselt minust umbes 10-15 aastat noorem vennike, seljas mitte ülikond, nagu taadil, vaid kampsun, mantel hooletult tooli seljatoele visatud. Tõsi, ka tema luges midagi, aga see tundus olevat hispaania keel, mida ma pole kunagi osanud.
Nooleviskajaid oli nüüd vähemalt kuus, kuigi enne polnud neid sellisel hulgal – võin vanduda! – leidunud kogu vastasseina territooriumil. Ühe plõksuga ei saanud nad ju kahekordistuda, või kuidas?
Veel suurem muutus oli toimunud baarimehega. Tema kaela ehtis nüüd paksude mustade joontega tätoveeritud skorpion, mida susistajal kindlasti ei olnud. Mis veel hullem – ta oli küll sama turske, kuid kasvult nüüd vähemalt 195 cm pikk, kui mitte rohkem. Muidugi võivad baarimehed töökohal vahetuda, aga – jumala eest! – mitte lihtsalt plõksti.
Minu klaasis polnud enam Kruvikeeraja, vaid džinn toonikuga. Kogenud alkohoolikuna sain sellest aru maitsmatagi. Minu muundumise läbi teinud lauanaaber jõi küll endiselt õlut, kuid heledat ja hoopis liitrisest klaaskannust. Kamin oli märgatavalt väiksem, sest tegemist oli elektrikaminaga. Minust kaks lauda edasi ei istunud enam paarike, vaid paks kiilaspea, kes vapralt eiras „Suitsetamine keelatud!” silti. Mu kõige ürgsem ja väiksem osa ajust, nn. sisalikuaju, tagus mind juba paaniliselt sabaga ja röökis: võitle või põgene!
Võidelda ei olnud eriti kellegagi, kuigi paksukesele oleksin muidugi suurima heameelega pasunasse andnud – ma jälestan suitsuhaisu! Põgeneda? Seda oleks muidugi võinud kaaluda. Mis mind kinni hoidis, oli küsimus: mis oli selle neetud plõksu päästikuks? Ma olin rääkinud ühe lause baarimehega ja ühe endise lauanaabriga, maksnud arve, rüübanud pisut kokteili, vaadanud ringi... Ja kõik! Kas plõks käiks siis, kui üritaksin ukseni jõuda? Või hoopis siis, kui jääksin istuma? Selg tõmbus higiseks ja mu klaasi hoidev käsi hakkas värisema.

„Ma tellin küüslauguleibu, kas ühinete?” pöördus sel hetkel minu poole mu karva vahetanud võõrkeelt valdav joomakaaslane ja lõi raamatu plaksti kinni. Näkku kargas pealkiri „El jardín de senderos que se bifurcan”. No tere tore pühapäev!
„Ee...” alustasin ma iseäranis sõnaosavalt, kui jälle käis see kuradi – te saate juba aru, eks? – plõks.

N-baar
Seekord ei tekkinud põgenemise hädavajalikkuses kahtlustki. Kui sinu lauas istub ootamatult keskealine kutt, silmad kiiskamas ja ila jooksmas, laual kinnine raamat „Viiskümmend halli varjundit”, üks käsi püksis ja teises klaas „Piña Coladat” – „Piña Colada”, my ass! –, siis tegutsed millelegi mõtlemata. Ma ei toibunud enne, kui olin sellest neetud baarist vähemalt 50 meetri kaugusel. 38-aastase mehe puhul oli kiirus muljet avaldav, paraolümpial oleksin selle ajaga raudselt esituhandesse pääsenud.
Haarasin pistma hakanud paremast küljest, ahmisin valusate sõõmudega õhku, läkastasin... ja tulin mõne aja pärast taas teadvusele. Ja püüdsin midagi mõelda.
Punkt 1. Ma ei olnud selle „kolmanda” baari sisekujundusest just parimat ülevaadet saanud, aga sellest, mida nägin – no kasvõi see ilastaja! – juba aitas. Tegemist oli järjekordse erineva reaalsusega.
Punkt 2. Kõik teised – baarimees, lauanaaber, nooleloopijad – muutusid, aga mitte mina. Ja see tähendas...
Ma ei veninud koju, nagu tigu, aga mitte ka just eriti reipal sammul. Sest ma juba teadsin, mida ma sealt ees leian. Või täpsemalt – mida ma sealt enam eest ei leia...

N-kodu
Loodan, et andestate, kui ma selle peatüki lühikesena hoian. Loomulikult oli reaalsuse muutus ka koju sisse murdnud. Minu kallu (ekskallu!) oli märksa tüsedam kui oma eelmises reaalsuses, kandis lühikesi erinevat värvi triipe täis juukseid (mis talle absoluutselt ei sobinud!) ja sõimas mind joodikuks, kuigi eelmine tegi seda ainult siis, kui sõbrad mu maani täis keha neljakesi trepist üles kandsid. Tegelikult jõudsime tol õhtul isegi seksini, aga ta keeldus kategooriliselt peal olemas (mis enne oli tema lemmikpoos ja pakkus ka mulle kõige suuremat rahuldust). Olen mõelnud, kas muutus olnuks väiksem, kui oleksin kohe Baarist-2 jalga lasknud, aga miskipärast ma seda ei usu.

N+1 baar
Juhtunust on nüüd möödunud kolm kuud. Tunnistan täiega: olen argpüks. Elu on põrgu (no milline elu võikski mitte põrgu olla, kui su armsamast saab täielik mõrd?!), aga ometi pole ma veel järjekordseks reaalsushüppeks julgust kogunud. Loomulikult küsite nüüd: miks ma ei võiks selles reaalsuses uue tibi leida ja temaga õnnelik olla, kuni reaalsus meid lahutab? Jah, seda ma võiksin, aga ma armastan ikka oma kallut, mitte praegust, vaid toda teist, paar reaalsust tagasi. Lootus on lollide lohutus, kuid võibolla saan ta millalgi tagasi. Mitte minu originaalkallu, aga kellegi talle praegusest lähedasema. Kes teab?
Baar on ikka oma kohal, kontrollisin. Sisenenud pole, mõõdukast kaugusest luuranud aga küll. Kui ma siin enam kuidagi hakkama ei saa – ja see aeg pole kaugel –, siis ma „hüppan”. Ainult lootus hoiabki mind rea peal. Ja elus, kui jutt juba sellele läks. Nii et – kohtumiseni uues reaalsuses! Võibolla trehvame veel baariski, aga seda ma eriti ei usu.
Minu lõpurepliik õigele kallule kõlab nii:
„Kõik on korras, kullake. Ainult palun tule siia. Hoia mu kätt.” Need read on ühe mu lemmikloo – William Gibsoni „New Rose hotell” – lõpusõnad. Tahate mind nende loata kasutamise eest kohtusse kaevata? Laske käia! Kiire käik ühte teatud baari, reaalsus muutub ja ma olen taas vaba mees... või istun Viru vanglas eluaegset. Kes nendest pagana reaalsustest sotti saab? Aga ilma õige kalluta on mul nagunii kõigest kama!
P.S. Kui ootate, et ütlen teile selle baari nime ja aadressi, siis unistage edasi. Ma ei tee seda sadismist, vaid hoopis idealismist. Tõsi, minul eriti hästi ei läinud, aga kui teie juhuslikult sinna satute, leiate ennast võibolla reaalsuses, kus teil on mõistvam elukaaslane, paremad sõbrad, inimlikum ülemus ja laienemata maks. Miks mitte? Juba seepärast tasub baarides käia, ainult – ärge end seal väga täis kaanige! Mõni reaalsus on praegusest veel hullem. Ma tean, millest räägin!

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0589)