Häiresignaal hakkas undama. „Sektori õhuruumi on sisenenud tundmatu objekt! Sektori õhuruumi on sisenenud tundmatu objekt! Sektori õhuruumi …“

„No mis taevamannat siis seekord?“ küsis operaator monitori silmitsedes ja häiret kinni lükates. Kogu tema roidumus vahetusest oli kui käega pühitud. Ta vaatas abioperaatori poole.

„Tundmatu? Saad aru – tundmatu! Peab midagi päris väikest olema, kui patrull pole seda märganud. Ei ole tuvastatud ega hävitanud… tundmatu! Kats, vaata, mis see on! Sul on parem eristus kui sellel siin,“ ta viipas enda seadmele.

„Sellel on elu märgid,“ vastas noor naine aeglaselt oma sõnu kaalutledes.

„Mingi iidne hädamaandumise kapsel. Inimeste oma, külmutatud. Rohkem infot ei ole. Kakskümmend kilomeetrit umbes siit tuleb maha.“

Nad vaatasid vaikides üksteist.

Mees prahvatas: „Mida sa ootad? Saada droon ja lase ära tuua!“

 

„No, tere uinuv kaunitar! Mis kuradi loom sa oled selline?“ lausus rohelises vormiriiet meenutavas rõivastuses uksest sisse astunud mees. Ta oli sportlik ja sõjaväelasliku rühiga. Ruum oli lihtne ja valgusküllane. Mees, kes oli kapslist välja toodud ja äratatud, istus laua taga. Laual oli termos kahe tassiga ja paari küpsisepakki. Standardpakett just äratatutele.

„Keegi ei ole enne EHS-ist veel kangem olnud. Teenust pole võimalik osutada!“ Ta vaatas istuvat meest hindava pilguga, kui see teda ärritunult vastu põrnitses.

“Mis siin toimub? Mis ugri-mugri soga mulle püüti just sondida, kui ma ärkasin?“

„Me kirjutame üle, või õigem oleks öelda, lisame ühe identiteedi, enne kui kellegi enda asundusse võtame. Turvaprotseduur,“ vastas ta end rahulikuks sundides. Tuli meeles pidada, et rändur oli ju alles ärganud. Süvaunes keeleõppe, baastekstide ja ühismälestuste ülekandmine oli alati toiminud – kuni tänaseni. Nad ei teadnud sellest inimesest mitte midagi ja identiteediloome oli tagasi lükatud. Teenust polnud võimalik osutada! Vähemalt keeleõppest oli mingi osa salvestunud. Algus seegi.

„Sinu kapsli andmed on hävinud. Kes sa oled ja miks sa seal olid?“ Ta nõksas peaga lae suunas.

„Mina olen Margus, taastuse juht,“ ta silmitses teraselt meest.

„Ja sa ei jaluta siit toast enne välja, kui ma saan aru, kuidas EHS ainult osaliselt toimis. Kuidas sa sondi lühisesse ajasid ja miks ma sain PÕLI-kult eitava vastuse sinu suhtes. Sinu sealviibimine praegu EI OLE vajalik!“ Margus pidi hääle rahulikuks sundima ja püüdis naeratada. Kiusatus oli lasta see aju tükkideks lõigata ja uurida, mis tal viga on. Sellist pähklit ei olnud nad enne kohanud.

„Mulle ei ütle need sinu lühendid midagi. Oma aju ma käppida ei lase!“ nähvas mees vastu. Tal olid heledad juuksed ja hallid silmad. Margus mõtles - huvitav kuidas ta oma kasvu juures standardkapslisse ära mahtus. Mees oli pikk.

 

„Kuidagi ma pean sind kutsuma…“ tegi Margus viipava käeliigutuse mehe poole ja kallas teed. Ta lükkas mehe poole teetassi ja kallas ka endale, nähes teist tassi umbusklikult silmitsemas. Magus tee rahustas alati loomi, lapsi ja nõrgamõistuslikke. Ei olnud päris kindel, kellega siin tegemist oli …

„Kaarel Toiv, tähelaeva „Sofia“ mehaanik. Kui me tule alla jäime, anti käsk laev hüljata,“ lausus mees lõpuks, kui oli paar sõõmu magusat teed rüübanud.

„Aasta oli 2105 Maa standardi järgi.“ Mees vaatas hindavalt küttemoodulit, mis seina peale laiali oli rullitud. Ta osutas peaga:

„Siis selliseid veel ei olnud.“

„Sofia… Sofia ?“ püüdis Margus meenutada. „Juu siis oli kunagi selline.“ Ta ohkas.

„Täna on 2423 ja su päästekapsel kukkus sisuliselt meie kapsaaeda. Kui sa just peeru peal kosmosesse tagasi ei plaani lennata, siis seni oled sa meie mure ja hakkad eestlaseks. Kuniks siin oled,“ ta rehmas käega.

“Aga minna ei ole eriti kuhugi. Igav liiv ja tühi väli peale paari suuremat pauku. Maa, Estlandia, Elva. Küsimusi on ?“

„Miks ma pean hakkama, kui ma olen eestlane?“ ei saanud Kaarel aru.

Ootamatusest tõmbas Margus teed kurku ja hakkas köhima. Tass kukkus.

„Mis asi sa oled ?“ küsis ta läkastades.

„Eestlane.“

 

Margus jõllitas teda.

„Et nagu iidne, ennemuistne, esivanem? Mitte üle kirjutatud, vaid originaal?“

„Ma nüüd enda teada küll kellegi esivanem ei ole. Lihtsalt eestlane. Teie sond jooksis kokku, kui üritas mu ajus sorkida ja üle kirjutada. Paistab, et sa oled rohkem kõrvetada saanud kui mina …“ ta vaatas teda jõllitavat Margust.

„Tarko peab sellest kuulma! Ma usun, et ta tahab sinuga kohtuda.“ Ta viibutas sõrme Kaarli suunas ja ahmis õhku.

„Tarko peab sellest kuulma…“

„Kes ta on ?“

„Viimane eestlane.“

„Miks viimane?“ küsis Kaarel kulmu kortsutades.

„Viimane on esimene ja esimene on viimane. Teiste teenija on viimane. Ma pean seda muistsele seletama … Seda teiste teenimise teemat?“ Margusel oli raskusi enda kontrollimisega. Ta üks silm tõmbles ja käsi, kust teetass oli kukkunud, värises. Pomisedes midagi arusaamatut, tormas ta toast välja.

 

Veidi aja pärast astus uksest sisse heleda peaga naine. Ta kandis Margusega sarnaselt rohekat rõivastust. Ta noogutas Kaarlile ja jäi ukse juurde seisma.

„Mina olen Karin. Kohalik pealik,“ ta andis sõrmi meelekoha juurde tõstes naljatlevalt au.

„Liigume. Tarko tahab sind näha.“

Mees vaatas teda ja ei kiirustanud tõusma.

„Ja kuhu?“

„Tartusse. Sinu saabumisest kuuldes oli Tarko päris elevil .“

„Ei. Ma tahan ka mingeid vastuseid saada. Mul on siin jupp teadmisi ja aega vahele jäänud …“

Mees seadis ennast demonstratiivselt mugavamasse istumisasendisse ja viipas vabale toolile. Laud oli teepritsmeid täis ja põrandal vedeles tass.

„Pakuksin teed, aga sa vist ei taha sellest tassist juua.“ Ta osutas silmadega teeloigus vedelevale tassile. Naine kortsutas kulmu ja istus vastumeelselt. Ta oli mehest oluliselt lühem, kuid tikksirgelt toolil istudes mõjus pikemana.

„Mis sa teada tahad? Me võime sõites rääkida. Mul on omad asjad ajada. Ma saan aru, et su taastuse juht pani jooksu, aga mina ei ole treenitud äratama ja ma ei ole lapsehoidja.“

„Alustuseks - mis asi on EHS, mida mulle sondida üritati, kui ma ärkasin.“

„Eestluse Hoidmise Süsteem.“

„?“

„Süvaunes sisestatakse ajju eesti keele oskus, baastekstid ja pühad mälestused. Sellega luuakse eestlaseks olemise baasvalmidus. Mind informeeriti, et sul olid need juba olemas ja kõrvetasid sondi läbi.“ Ta kergitas ühte kulmu. „Respekt.“

Kaarel seedis öeldut.

„Ja mis asi see PÕLI on, kuhu mind vaja ei ole?“

„See on integratsiooniprogramm, kus iga eestlane peab aastas korra käima. Kestab nädala. Põhimõtteliselt makstud puhkus, kus tuleb luua üks ühik rahvuskultuuri. See tuleb veeta igapäevatööst ja sidevahenditest eemal. Veedetakse seltskondlikult, tavaliselt pere ja sõpradega. Tehakse traditsioonilisi tegevusi nagu saunas käimine, ise toidu valmistamine, aia- ja põllutöid, seltskonnamänge. Tuleb kuulata 4 tundi rahvuslikku muusikat omal valikul. Ükskõik mis ajastust. Stiil ei ole ette antud. Nädalaga peab looma ühe ühiku midagi uut rahvuslikku. See võib olla saunaviht, helifail, ise kootud käpik, uus kartulisalati versioon. Võimalusi on lõputult. Oleneb mis valdkonna inimene sa oled. Tuleb ise midagi luua, mis on rahvuslik ja kasutatav. Oluline on protsess ja teistega koos PÕLIs veedetud aeg. Sa pead panustama, et jääda eestlaseks.“

„Ja miks mina makstud puhkusele ei kõlba? Te sauna juurde õlut ju ikka joote?“

Karin vaatas teda pika hukkamõistva pilguga.

„Kuule, ennemuistne. Korja oma sokid kokku ja liigume! Mul ei ole lõputult aega. Kas te õlut joote …“ ta pööritas silmi. „PÕLIs ettenähtud õllenormi ära joomine pole üldse mitte kerge töö …“ naine tõusis.

„Tavaliselt saadetakse peale ülekirjutamist PÕLIsse, et kinnistada. Ju sul siis ei ole kohe vaja,“ ta kehitas õlgu.

„Hiljem hakkad nagunii käima.“

 

Nad liikusid hõljuki poole. Kaarel silmitses mõlgitud sõiduvahendit ja tegi grimassi.

„Sina olid roolis?“ Vaadanud naisele otsa, surus huuled kriipsuks ja istus sisse.

„Kas Margus ei tule? Minu meelest tahtis ta seda Tarkot väga näha. “

Karin turtsatas ja sulges ukse enda järel.

„Ta juba jooksis kannuseid teenima ja kogu sinu alla toomise au endale kraapima. Tüüpiline… Rahvustoit - teine eestlane, tead ju küll.“

Hõljuk hakkas vaikselt surisema ja naine seadistas midagi. Tulemusega rahule jäädes, istus ta Kaarli kõrvale tagumisele istmele. Tegi järsu viipava liigutuse käega ja masin läks liikvele.

„Mis mees see Tarko siis on ?“

„Miks sa arvad, et ta mees on ?“

 „Hea küll, naine …“

„Ei, ta ei ole naine ka.“

„Mmm … palju teil neid sugusid siis tänasel päeval on ?“

„Tarko on sellest soost…“ Karin tõstis käe üles ja keeras Kaarli poole oma käe sisekülje. Seal oli tätoveering oma saba hammustavast maost.

„Tarko on paeluss ?“ küsis mees naerma hakates.

„Nüüd ei saanud mina aru?“ Karin vaatas meest mõistmatult.

„Ah, üks ennemuistne elukas. Suri vist farmaatsiatööstuse tõttu välja. Kui ta välja surema hakkas, pidasid roheaktivistid salaja neid endal persses. Nad ka tätoveerisid endale umbes midagi sellist. Mida see sümbol siin tähendab?“

„Ise tahab veel eestlane olla … Eluratas, mäletamine, sünd ja surm, esimene, kes on viimane ja viimane, kes on esimene,“ hakkas naine õhinal seletama.

„Viimati kui mina kontrollisin, oli madu paha, paha, paha ja ajas kõik jamad naiste kaela.“

„Sa räägid ristiusu maost. Tarko ei ole madu. Ta on siugude kuningas ja teadmiste kandja. Meie kõrgeim juht.“

 „Et nagu uss ikkagi? Ma ei ole enam nii kindel, et tahan temaga kohtuda. KUI suur ta on ?“

„Ära muretse. Ta näeb välja nagu inimene,“ hakkas Karin naerma.

„Nagu … ?“

„Jah. Kas sinu ajal kasutati androidi kohta terminina „kes“ või „mis“ ?“

„Teie valitud kõrgeim juht on android?“

„Ei, ta ei ole valitud. Ta on. Androidi ei saa kallutada. Tal ei ole sümpaatiaid. Võim ei korrumpeeri ja tal ei ole järeltulijaid. Pikaaegsed projektid viib ellu. Ta ei püüa meeldida. Ta ei vaja puhkust ega isiklikku vara. Lähtub talle sisestatud prioriteetidest. Prioriteet on eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Nii nagu oli kirjas kunagises põhiseaduses. Tarko ehitasid kunagi Tartu folkloristid ja lukustasid tema prioriteedid. Analüütikat on hiljem täiustatud. Kui olid segased ajad ja sõjapealike periood, siis enamus juhte kasutas Tarkot optimaalse tegevuse analüüsiks. Tal oli kõige parem kohalik andmebaas. Nii ta jäigi. Optimaalseid tegevusi arvutades lähtus ta enda prioriteetidest. Tänasel päeval on ta Otsustava Kogu lõppotsuste tegija.“

Kaarel vaatas Karinit suurte silmadega ja itsitas. „Ma tahan selle androidi hooldaja olla …“

„Ta hooldab ennast ise. Talle ei saa tema enda poolt kinnitamata uuendusi peale laadida, kui sa seda mõtled. Tema prioriteedid on lukustatud. Ta on hea selles mida ta teeb ja ühtlasi odav üleval pidada. Turvanõuded muidugi on.“

„Ülim liider ja ühtlasi odav üleval pidada …“ Kaarel naeris.

„Tunnen ära, tunnen ära … Midagi teeb see teie Tarko igatahes õigesti, Eestlus on säilinud.“

„Mitte teie, vaid meie Tarko.“

„Jah, muidugi.“

Karin keeras veepudelil korgi pealt ja rüüpas.

„Tahad ka?“ Kaarel raputas pead.

„Mis see Tarko minust tahta võib? Mis sa arvad?“

Karin turtsatas. „Kalev tuleb koju. Ei tea küll, mida ahjualune temast tahta võiks, hmm … ?“ Ta sügas demonstratiivselt lõuga ja tegi jahmatust teeskleva näo.

Kaarel vaatas teda küsiva ilmega.

„Ei saanud selgemaks. See sinu etlemine ei ole suurem asi.“

Karin kortsutas kulmu ja keeras pea demonstratiivselt aknast välja vaatama. Neist tuhisesid mööda metsatukad ja lagedamad alad. Vaikus venis.

„Kõik ei pea näitlejad olema. Normaalseid inimesi on ka vaja. Ole nüüd… Mis ta minust tahab?“

„Sina oled tõendatult praegu kõige vanem eestlane. Ta annab nähtavasti sulle võimu üle. Sinust saab eelviimane eestlane. Tarko on viimane, nii et viimane sa olla ei saa.“

„Minust saab eelviimane eestlane?“

„Ma arvan küll.“

„Vau, ma ei arvanud, et see eelviimaseks olemine niimoodi välja näeb …“

„Sulle ei sobi või?“ küsis Karin kulme kergitades.

Kaarel naeratas üle terve näo rõõmsalt.

„Sobib küll.“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0503)