Ulmestaar Glen Simson

sõdalaspoeet

Kes oled ning millega tegeled?

Kutsutakse aeg-ajalt sõdalaspoeediks, nimetatakse psühholoogiks ja tahetakse, et ma oleks küberturbaja, aga endale meeldib olla taskufilosoof. Eks läbi ajastute ole erinevaid asju palju tehtud, aga jah, suur osa ajast sai veedetud kaitseväe leival ning viimasel ajal kirjutan andetut vogonite luulet. Õnneks enamasti ainult endale. Läbi elu proovin jõuda selleni, et oleks näinud võimalikult palju erinevaid elu tahke ja värve, ning üritan ka erinevatesse valdkondadesse mingi tasemeni sügavusteni sukelduda. Inimideaalideks olen alati pidanud polühistoreid. Aga kas tänapäeval enam ongi võimalik polühistoriks välja jõuda, on omaette küsimus.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Praegu loen mingeid teaduasartikleid tulevikust, disainist, psühholoogiast ja futurismist. Olen kuidagi mingisse veidrasse ulmerealismi sisse vajunud. Üheks heaks näiteks sellest on Isaac Arthur, kes oma YouTube’i kanalil arutleb absoluutselt kõikide sci-fi teemade üle ja vägagi realistlikust vaatest. Mingil veidral kombel  midagi väga mängida viimasel ajal ei olegi olnud, kuidagi lahjad on need mängud. Nüüd ootan, kuna tekib natuke aega BG3 jaoks. Aeg ajalt võtan ikka „Fallout 2“ või mõne vanema sci-fi mängu ette. „Masters of Orion 2“ on kindel soovitus.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Raamatu külge naelutab idee ja mõte. Kui on midagi originaalset ja uudset, siis ikka haagib külge ära: filosoofia, elu ja surma teemadel arutelu. Eemale peletab esiteks igasugused süžeeaugud (plothole’id). Ja loomulikult see, kui autorid kirjutavad asjadest, millest nad mitte muffigi aru ei saa. Näiteks Scalzi „Vanamehe sõda" sai kolm korda nurka visatud, sest militaarulme seisukohast on asi ikka ääretu saast. Ega muidugi militaarulmet eriti keegi kirjutada ei oskagi.

Deus ex machina’d ja igasugusedki Techno-Science-Magic-laadsed halva plotimise ilmingud peletavad kohe väga kaugele. No näiteks „Star Treki“ ja superkangelasi ei saa üldse vaadata. Viimase aja kohustuslik wõuk-komponent on ka absoluutne partykiller.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Zelazny „Valguse Isand" kindlasti. Absoluutselt hästi kirjutatud ja filosoofiline. Põhimõtteliselt on peategelane Buddha. Räägib lahti elu ja surma, usu, religiooni, suhete ja ühiskonna aspektid ja atribuudid. Võetakse jumalused ja pannakse nad kõik inimlikku kesta.

Heinleni „Tähesõdalased", väga hea militaarulme, žanri paremik kindlasti, sõda ja kliu-kliu on põhimõtteliselt taustaks, tegemist on hoopis ühiskonnaõpetuse raamatuga. Kes on inimene? Kes on kodanik? Mis asi on autokaatia? Kui raamatus on sõjategevus läbimõeldud ja loogiline ning nagu päris kraam, siis filmi puhul on näha sellist Z ja Punaarmee stiilis sõdelemist.

Gaimani „Sandman“, Garth Ennise „Preacher“, põhimõtteliselt kogu Vertigo väljalastud koomiksite seeria oli superb. Noh, täiskasvanute koomiksid, aga mitte selles mõttes täiskasvanute, et seks ja värk. Vaid hoopis kõik need koomiksid kubisesid filosoofilistest küsimustest, eksistentsialismist, enese hinge ja vaimu leidmisest, kadumisest, ühiskonnast. No näiteks „Sandman“ võtab hunniku inimest puudutavaid aspekte nagu surm, unistused, surmapatud,  ja annab neile tegelaskujud ja mängib mõttega: aga mis siis saaks, kui neid ei oleks, sest nad enam ei viitsi ?

Ahjaa. igasugused žanriparoodiad. „Don Quijote“, „Pöidlaküüdi Reisijuht“, Kettamaailma lood, „Ijon Tichy“.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Kuna mu vanaisa oli kokku ostnud põhimõtteliselt kogu Nõukogude ajal saadava kirjanduse paremiku ning absoluutselt kõik Horisondid ja Pioneerid, mis sisaldasid lühilugusid, siis mingi moment hakkasin igavusest esimeses-teises klassis lugema. Kolmas-neljas klass hakkasin juba venekeelset Nauka i žiznit ja muud tol ajal saadaolevat venekeelset lühiulmekirjandust lugema, kuna põhimõtteliselt kõik „Mirabiiliad“ ja „Seiklusjutud maalt ja merelt“ olid juba läbi loetud.

Kirjutamiseni vedas mind Kristjan, kellega suhteliselt juhuslikult sai kusagil kõrtsis kokku saadud ja viskipudeli taga ulmet arutama asutud, kuigi endale ja sõpradele olin juba varasemalt kirjutanud.

On sul lemmikloomi?

Kindlasti tähniktäpikud. Ka wookie’d on muidugi nunnud. Aga absoluutselt fännan orca’sid: mõõkvaal, killer whale, ilusal loomal ikka mitu nime.

Liis Rodeni pilte tunnustati Tallinna VII Illustratsioonitirennaalil "Pildi jõud"

4. november avati Arhitektuurimuuseumis Tallinna VII Illustratsioonitirennaal "Pildi jõud"! Välja on pandud üle 300 töö 82-lt illustraatorilt 26-st riigist! Ka Liis Rodeni kolm tööd valiti žürii poolt näitusele sinna seltskonda. Eesti Kunstnike Liit valis kaks oma personaalset lemmikut ja üheks neist osutus ka Liis! Näitus jääb avatuks 3-nda detsembrini. Minge kindlasti vaatama!

398848669 6747077102038316 3750006890299848124 n
398442206 6747076915371668 4611965478733230243 n
396386884 6747076732038353 6408179311213068436 n
398476176 6747076508705042 2994359373778789436 n
398442005 6747076272038399 6741852405823194931 n

Kuu kolmas reede Mauruses

20231117 192028
20231117 194559
20231117 194505
20231117 201938
20231117 201941
20231117 201949
20231117 201953

Pildistas Riho Välk

Juhan Habichti "Kui tuugenid vaikisid" esitlus

photo 2023-11-29 23-18-07

Pildi tegi Jaagup Mahkra

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0747)