Ulmestaar Glen Simson

Kes oled ning millega tegeled?

Kutsutakse aeg-ajalt sõdalaspoeediks, nimetatakse psühholoogiks ja tahetakse, et ma oleks küberturbaja, aga endale meeldib olla taskufilosoof. Eks läbi ajastute ole erinevaid asju palju tehtud, aga jah, suur osa ajast sai veedetud kaitseväe leival ning viimasel ajal kirjutan andetut vogonite luulet. Õnneks enamasti ainult endale. Läbi elu proovin jõuda selleni, et oleks näinud võimalikult palju erinevaid elu tahke ja värve, ning üritan ka erinevatesse valdkondadesse mingi tasemeni sügavusteni sukelduda. Inimideaalideks olen alati pidanud polühistoreid. Aga kas tänapäeval enam ongi võimalik polühistoriks välja jõuda, on omaette küsimus.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Praegu loen mingeid teaduasartikleid tulevikust, disainist, psühholoogiast ja futurismist. Olen kuidagi mingisse veidrasse ulmerealismi sisse vajunud. Üheks heaks näiteks sellest on Isaac Arthur, kes oma YouTube’i kanalil arutleb absoluutselt kõikide sci-fi teemade üle ja vägagi realistlikust vaatest. Mingil veidral kombel  midagi väga mängida viimasel ajal ei olegi olnud, kuidagi lahjad on need mängud. Nüüd ootan, kuna tekib natuke aega BG3 jaoks. Aeg ajalt võtan ikka „Fallout 2“ või mõne vanema sci-fi mängu ette. „Masters of Orion 2“ on kindel soovitus.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Raamatu külge naelutab idee ja mõte. Kui on midagi originaalset ja uudset, siis ikka haagib külge ära: filosoofia, elu ja surma teemadel arutelu. Eemale peletab esiteks igasugused süžeeaugud (plothole’id). Ja loomulikult see, kui autorid kirjutavad asjadest, millest nad mitte muffigi aru ei saa. Näiteks Scalzi „Vanamehe sõda" sai kolm korda nurka visatud, sest militaarulme seisukohast on asi ikka ääretu saast. Ega muidugi militaarulmet eriti keegi kirjutada ei oskagi.

Deus ex machina’d ja igasugusedki Techno-Science-Magic-laadsed halva plotimise ilmingud peletavad kohe väga kaugele. No näiteks „Star Treki“ ja superkangelasi ei saa üldse vaadata. Viimase aja kohustuslik wõuk-komponent on ka absoluutne partykiller.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Zelazny „Valguse Isand" kindlasti. Absoluutselt hästi kirjutatud ja filosoofiline. Põhimõtteliselt on peategelane Buddha. Räägib lahti elu ja surma, usu, religiooni, suhete ja ühiskonna aspektid ja atribuudid. Võetakse jumalused ja pannakse nad kõik inimlikku kesta.

Heinleni „Tähesõdalased", väga hea militaarulme, žanri paremik kindlasti, sõda ja kliu-kliu on põhimõtteliselt taustaks, tegemist on hoopis ühiskonnaõpetuse raamatuga. Kes on inimene? Kes on kodanik? Mis asi on autokaatia? Kui raamatus on sõjategevus läbimõeldud ja loogiline ning nagu päris kraam, siis filmi puhul on näha sellist Z ja Punaarmee stiilis sõdelemist.

Gaimani „Sandman“, Garth Ennise „Preacher“, põhimõtteliselt kogu Vertigo väljalastud koomiksite seeria oli superb. Noh, täiskasvanute koomiksid, aga mitte selles mõttes täiskasvanute, et seks ja värk. Vaid hoopis kõik need koomiksid kubisesid filosoofilistest küsimustest, eksistentsialismist, enese hinge ja vaimu leidmisest, kadumisest, ühiskonnast. No näiteks „Sandman“ võtab hunniku inimest puudutavaid aspekte nagu surm, unistused, surmapatud,  ja annab neile tegelaskujud ja mängib mõttega: aga mis siis saaks, kui neid ei oleks, sest nad enam ei viitsi ?

Ahjaa. igasugused žanriparoodiad. „Don Quijote“, „Pöidlaküüdi Reisijuht“, Kettamaailma lood, „Ijon Tichy“.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Kuna mu vanaisa oli kokku ostnud põhimõtteliselt kogu Nõukogude ajal saadava kirjanduse paremiku ning absoluutselt kõik Horisondid ja Pioneerid, mis sisaldasid lühilugusid, siis mingi moment hakkasin igavusest esimeses-teises klassis lugema. Kolmas-neljas klass hakkasin juba venekeelset Nauka i žiznit ja muud tol ajal saadaolevat venekeelset lühiulmekirjandust lugema, kuna põhimõtteliselt kõik „Mirabiiliad“ ja „Seiklusjutud maalt ja merelt“ olid juba läbi loetud.

Kirjutamiseni vedas mind Kristjan, kellega suhteliselt juhuslikult sai kusagil kõrtsis kokku saadud ja viskipudeli taga ulmet arutama asutud, kuigi endale ja sõpradele olin juba varasemalt kirjutanud.

On sul lemmikloomi?

Kindlasti tähniktäpikud. Ka wookie’d on muidugi nunnud. Aga absoluutselt fännan orca’sid: mõõkvaal, killer whale, ilusal loomal ikka mitu nime.

Liis Rodeni pilte tunnustati Tallinna VII Illustratsioonitirennaalil "Pildi jõud"

4. november avati Arhitektuurimuuseumis Tallinna VII Illustratsioonitirennaal "Pildi jõud"! Välja on pandud üle 300 töö 82-lt illustraatorilt 26-st riigist! Ka Liis Rodeni kolm tööd valiti žürii poolt näitusele sinna seltskonda. Eesti Kunstnike Liit valis kaks oma personaalset lemmikut ja üheks neist osutus ka Liis! Näitus jääb avatuks 3-nda detsembrini. Minge kindlasti vaatama!

Kuu kolmas reede Mauruses

Pildistas Riho Välk

Juhan Habichti "Kui tuugenid vaikisid" esitlus

Pildi tegi Jaagup Mahkra