1. Victor

Viimane asi, mida Victor mäletas, oli uhke häärber, fassaadil silt „Jalaka Hotell”. Seejärel vajus ta sinnasamasse kokku, täpselt lillepeenarde vahele.

„Killl!” Ta ärkas kellahelina peale. Ta lamas kõrge laega majas põrandal, punasel ja koheval vaibal, ning tema kohale oli kummardunud suur seltskond. Oranži kübaraga daam, vuntsidega ja kavalate siilisilmadega härrasmees ning kaks sasipeaga jõnglast.

„Mis minuga juhtus? Kus ma olen?” küsis ta uimase pilguga inimestele otsa vaadates.

„Teid lohistati siia. Ju te vajasite abi,” lausus daam kaastundliku häälega, „Vaesekene!”

„Te olete selle kandi kõige põnevamas hotellis,” mainis härra. „Meie oleme siin kunded.”

Jõnglased vaid kihistasid teda uudishimulikult vahtides.

„Kes lohistas?”

„Üks blond kummituslik naisterahvas. Ta ei teinud meist väljagi. Lohistas teid siia vaibale, aga kui ma leti peal kella helistasin, ta ehmus ja põgenes,” rääkis daam emotsionaalselt.

„Blond naisterahvas? Kathreen!” taipas Victor ja upitas ennast istuli. See oli viga, sest ta pea hakkas koheselt ringi käima ja kui lahke daam poleks teda tagant poolt toetanud, oleks ta jälle selili kukkunud.

„Oh sa vaesekene. Te peate mõneks ajaks siin hotellis peatuma ja lihtsalt puhkama.”

„Kathreen,” pomises Victor. „Kathreen tahtis mulle mingit maja näidata. Ta sai vist aru, et ma olen ta saladustel jälil.”

„Rahunege nüüd! Rahunege!” ütles härra. „Klaas vett, paluks!” hüüdis ta fuajeesse administraatorile.

„Jah, härra,” vastas see ja oli hetke pärast tagasi, pooltäis veeklaas käes. „Jooge, härra! Ma kirjutan teid sisse. Ruumi number 13.”

„See number võib õnnetust tuua,” oigas Victor ja ahmis kogu vee klaasist endale kurku. Seejärel ajas ta enda daami ja härra najal püsti.

„Te olete ebausklik, härra,” naeratas administraator ja ruttas leti taha uuele kliendile tuba vormistama.

2. 1933

Ei saa öelda, et Hotell Jalakas oleks just ümbruskonna kõige populaarsem peatuspaik olnud. Kuulujutud selle maja minevikust, ebamäärased kadumised ja seletamatud lood muutsid selle aga ligitõmbavaks omamoodi kontingendile, kes tihti seal peatusid ja tumedaid tegusid korda saatsid. Pea viit tegutsemisaastat jäi varjutama  tapatöö, kus tulirelvadega mehed hotelli tungisid ja kõik külastajad ning kogu hotellipersonali võikalt tapsid. Kas see sündmus muutis hotelli tegevust? Võimalik, et mingit moodi küll.

3. Hommikusöök

„Tere hommikust, härra!” ütles administraator laialt naeratades. „Soovite ka hommikusööki!”

„Tere! Tundub ahvatlev pakkumine, millest ei saa keelduda,” vastas Victor.

„Aga minge siis sealt uksest sisse ja valige endale laud, härra.”

„Tänan! Kas te lisate selle mulle arvele?”

„Ärge selle pärast muretsege,” naeratas administraator. „Kõik on teile tasuta!”

„Ohoo,” pomises Victor ning sammus aeglaselt näidatud suunas. Talle avanes valgusküllane vaade avarasse saali, milles oli neli suurt, ümmargust lauda, mille ümber istusid vähemalt kaheksa inimest, kaasa arvatud eilne tore perekond. Victor noogutas viisakalt ning istus esimese laua taha. Tema kaaslasteks olid kiilaspäine, kõhukas mees ja tüse hallide lokkidega vanaproua. Hommikusöögiks oli kausitäis mingit rohelist suppi, mis oli tema kohale juba valmis pandud.

„Head isu! Minu nimi on Victor,” lausus ta ja hakkas isukalt suppi sööma.

„Peter ja Bonnie,” tutvustas ennast ja kaasat meesterahvas.

„Kaua teie siin hotellis viibinud olete?” proovis Victor viisakat vestlust alustada ning alles nüüd märkas ta veel ühte inimest, kes aknalaual istudes teda muigelsui jälgis. Too tundus olevat väga kahtlane kuju, väga omapärase riiete valikuga.

„Mitu-mitu kuud,” vadistas proua, „meile meeldib siin väga-väga, ainult siin kummit…”

„Tss!” lõpetas mees kaasa lause ja jätkas ise vastamist: „Jama jutt! Mingeid kummitusi pole olemas! Siin on väga rahulik elu.”

Selle peale hakkas aknalaual istuv mees kõva häälega naerma.

„Kes tema seal on?” sosistas Victor.

„Ricardo,” sosistas mees vastu. „Tema ilmus siia kohe pärast intsidenti ja pole peale seda lahkunud, ainult naerab meie üle.”

„Mis intsidenti?” päris Victor edasi.

„Kohutav veretöö! Kohutav,” lausus proua ja pühkis laubalt higi.

„Ah jaa, mulle tõesti meenub ka midagi. Aga kas siin siis kummitab või?” küsis Victor proualt.

„Jaaa,” alandas proua hääle minimaalseks. „Ka eile käisid siin kaks musta meest, nagu mungad, tassisid midagi saalis, aga kui ma kella helistasin, siis kadusid minema. Seda nad kardavad millegipärast.”

„Väga maitsev toit!” kiitis Victor ja tõusis lauast. Ka teised lõpetasid ning ta järgnes neile fuajeesse.

„Näete, jälle kummitab,” sosistas proua, „issand, kui õudne!”

Trepist tulid alla inimeste moodi olendid, aga nad olid väga hägused, kohati virvendades. Hallipäine, sinise ülikonnaga, läbitungiva pilguga pikk mees ja tema käevangus elegantses riietuses vanem daam. Kolmas „külaline” oli Kathreen. Nad sammusid trepist alla ja suundusid välisukse poole. Sel hetkel jõudis proua leti äärde ja helistas kella.

Vaimud aga olid kadunud.

4. Kathreen

Kathreen juhatas paari hotellis välja.

„Kuidas teile meeldis? Kui täna lepingud ära vormistan, siis saate kümme protsenti alla.”

Mees noogutas. Ta vaatas mõtlikult uhket, aga kulunud hotellifassaadi ja selle ees olevat silti „MÜÜA!”

„Noh, mulle meeldis!” vastas ta viimaks jämeda häälega.

„Aga vaimud?” küsis tema kõrval seisev naisterahvas pisut rahutu häälega.

„Ega siin niipalju ka ei kummita,” vabandas Kathreen, „ainult vahest helistatakse kella või paugutatakse uksi.”

„Mind nad ei seganud,” vastas mees rahulikult, “tegelikult lausa vastupidi, ma saan neid ära kasutada. Ma sellist maja just otsingi.”

Ta sirutas käe Kathreenile, kes kergendunult hingates selle vastu võttis ja raputada lasi.

Mahajäetud Jalaka Hotell oli omanikku vahetanud.