Meelis Looveer „Ebaõnnestunud ajaränd

Jõukas meesterahvas kulutab oma vaba raha nõia korraldatud ajarännuseanssidele, mille jooksul rändavad kehasid maha jättes ainult hinged. Viimane seanss läheb aga hapuks, sest majja saabunud politseinik tapab kogemata nõia ning ajarändur jääb mitmesajaks aastaks vaimuna majja kinni. Lõpuks saab peategelane oma kehasse tagasi, kuid kasutab seda võimalust kurjasti ära.

Päris kenasti loetav lugu, hoidis huvi üleval kuni lõpuni. Tegelased olid kiiresti ja ilmekalt visandatud, jäid kergesti meelde ka nendega lühidalt kohtudes. Ainuke, millest puudust tundsin, oli mingi sügavam sisu. Lõpp oli pisut pettumustäratav, sest kui inimesel on viissada aastat aega elu üle järele mõelda (olgugi et aeg kulges kehast väljas olles teistmoodi) ning ta jõuab vaid järeldusele, et inimesed on raha kõrval tühised, siis mis sellest kõigest kasu oli? Või on loo mõte hoopis selles, et pikaajaline üksindus ajab inimesed hulluks? Või ajan mina taga sügavamat mõtet loos, millesse autor seda ei plaaninudki panna?

Igal juhul, lugeda kõlbab, kuid midagi elumuutvat selles loos minu jaoks ei olnud.

Manfred Kalmsten „Aegade lõpuni”

Sõja ja hävingu hambusse jäänud ühiskonnas leiavad kaks õnneotsijat väikese tüdruku, kelle oma hoole alla võtavad. Hoolimata sellest, et tüdrukus on midagi kummalist, otsustavad mehed talle head elu pakkuda ning jätavad oma senise eluviisi seljataha. Tuleb aga välja, et üks väike tüdruk võib olla kogu kurja juur.

See on huvitav lugu. Autor on maailma ja karakterid selgelt joonistanud, kerge on looga kaasa minna ning iseend selles apokalüptilises maailmas näha. Huvitava all mõtlen aga seda, kuidas omamoodi on tegu õuduslooga, kuigi formaat selline ei ole. Aga mõelda, et ühes lapses on midagi sellist, mis sunnib teda ümbritsevaid inimesi enesehävitusele, on ju väga hirmutav. Emana ei taha ma selliseid lugusid ega filme vaadata. Ma ei saa öelda, et mulle see lugu oleks väga meeldinud, kuid tegemist on kindlasti väga hea looga. Soovitan.

Tim Hornet „Vaikus”

Intelligentsed äädikakärbsed võitlevad ellujäämise nimel, kuni saavad ohuks inimestele endile.

Ma ei oleks elu sees oodanud, et äädikakärbestest võib täiesti korraliku lühijutu kirjutada. Ega see lugu ju nii ulmeline polegi, need pisikesed tegelased on jube nuhtlus igal hilissuvel ja varasügisel ning lahti saada on neist tõesti raske. Sellest igapäevasest reaalsusest on vaid väike samm kujutlemaks, et neil tekib kollektiivne mälu ning koostööoskus nagu sipelgatel. Võib-olla peakski hakkama juba äädikakärbeste toodavaks maailmalõpuks valmistuma. Tänan vihje eest!

Kristi Reisel „Sinna, kuhu on astunud inimese jalg”

Kassifarmides kasvatatakse ja treenitakse kasse, et viia nad võõrale planeedile tuvastama kohalike vaenulike eluvormide lähedust. Kuid selgub, et inimesed on jälle asjadest valesti aru saanud.

Alul tundus mulle kummaline lugeda kassi vaatevinklist kirjutatud lugu, kuid jutu edenedes ei häirinud see mind enam, kuigi kassid tundusid iseloomude poolest üsna inimlikud. Lugedes hakkas mul kassidest üpris kahju, kuna inimesed kohtlesid neid kui väärtusetuid asju. Ilmselt see oligi autori eesmärk – näidata inimeste inimlikkuse puudumist ning selle olemasolu tundmatutes olendites, keda inimesed ja kassid kartsid. See, et me oleme inimesed, ei tähenda suurt midagi, kui me selle vääriliselt ei käitu. Täitsa hea lugu, väärib lugemist ning selle üle mõtisklemist.

Erkki Kõlu „Unenägude käskija”

Psühhoneuroloogiahaiglas ravil olev mees näeb unes erinevaid ajaloolisi sõdu ning ärgates avastab, et mõned sõjamehed on unenäost temaga kaasa tulnud. Ta saadab nad kohe kätte maksma temaga kehvasti käitunud haiglatöötajatele.

Ühest küljest vaadates on autor suutnud hästi edasi anda vaimsete probleemidega inimese peas valitseda võivat segadust – poolikud laused, kirjavahemärkideta lõik ja muu selline loovad usutava illusiooni. Teisest küljest häirisid mind lugemisel täpselt needsamad asjad, sest jutu sisust oli niimoodi raskem aru saada. Ega seda sisu seal eriti palju ju olnudki, kuigi idee – unenäost saab olendeid ja asju pärisellu tuua – on intrigeeriv. Loo peategelasest me suurt midagi teada ei saa, nii et keeruline on temast midagi arvata või talle kaasa elada. Kuigi sellel lool on oma tugevused ning huvitavad lahendused, oleksin tahtnud näha rohkem sisu ning ka infot peategelase kohta. Esimest korda lugeda oli piisavalt huvitav, kuid teist korda enam kätte ei võtaks.