Pulli Villem, ehk Guillermo del Toro ei ole jalgratast leiutanud. Lühifilmi-antoloogiad on viimasel ajal olnud üsna populaarsed, Netflixi maailmas vääriks kindlasti äramärkimist “Black Mirror” ning “Love, Death & Robots”. Nagu ka trükitud antoloogiatel on suurimaks tugevuseks ja korraga nõrkuseks, et midagi leiab igale maitsele ning mis ühe jaoks hele saast, on teise jaoks puhas kuld. Seega on alati mõttekam lahata neid eraldi lühifilmidena. Let’s begin de gozaimasu!

Lot 36.

Tige valge mees sõidab kastiautoga ja tegeleb täiesti legaalse äriga, nimelt müüakse USAs pikalt tühjalt seisnud miniladusid enampakkumiste käigus. Vahel võidad, vahel kaotad. Meie veteran Nick aga otsustab oma tegelasele vürtsi anda lihtsalt jobu olemisega - kui tema poole pöördub mehhiklanna, kelle minilao ta hiljuti ära ostnud, otsustab Nick perepiltide tagastamise asemel ülbe tõbras olla. Karmavõlaga on alustatud. Küll aga laekub üsna varsti kohale ka õudusosa, ehk siis Nick leiab järgmisest minilaost seansilaua ning kolm deemonlikku köidet. Rahaahnusest kannustatult jõutakse üsna kiiresti kolliõuduseni, mis on üsna hästi tehtud. Lõpplahendusele pannakse väike detail juurde nagu kirss tordile. Lihtne ja aus 8/10.

Graveyard Rats.

Baas ütleb: eesti keeles: “Kalmisturotid”

“Liivimaa Kroonika” 1992; nr. 34 (27. august) - nr. 35 (3. September.) Ning Laur Salundi andis 1998. sellele jutule viis tärni.

Victoria ajastu. Isegi kui ei ole, sest paar korda oni ka algelisi veoautosid näha. Selle eest on aga mantlid, põskhabemed ja uurid, ehk atmosfäär on paari tõmbega loodud. Meie peategelaseks on hauarüüstaja, kes on arvestatava summa raha võlgu, ehk ta pole selles ametis päris suurest töörõõmust. Küll aga on viimasel ajal olnud häda rottidega - need jultunud elukad on hakanud kirstusid tühjendama värskest lihast, ning selle käigus kaasa lohistanud ka kõik läikiva.

Kui esimene pool on klassikaline sinistes toonides ja üdini niiske mantlidraama, siis teine pool on üsna ebamugav ja klaustrofoobiline koopaõudus. Ja taas, lõpuvint on äge. 7/10.

The Autopsy

Maniakk korraldab kaevanduses plahvatuse ja mitu meest saab segastel asjaoludel surma. Ilmselgelt ei ole kohalikul seadusesilmal pädevust sellise mõistatuse lahendamiseks, ning kutsub appi oma vana sõbra ja patoloogi, et too saaks laipasid uurida. Järgneb müsteeriumi lahendamine, millest ei saa siin arvustuses midagi mainida, sest need käigud on ausalt üsna ootamatud. Ja mis veel ootamatum - uskumatult ägedad. Kui sellist tüüpi jutud huvi pakuvad, sütitatakse vaatajas huvi kiirelt ja osavalt, siis punutakse maailma ning siis kui oled otsustanud, et kurat, päris põnev värk on, lükatakse järgmine käik sisse ja läheb veel ägedmaks. Lõpp on aga kogu oma õuduses suurepärane. 10/10.

Siinkohal võtsin telefoni kätte ja läksin uurima, et mis siis Cabinet of Curiosities hinne IMDB-s ka on. 8,-midagi kindlasti. Ja kuidas on see minust suutnud täiesti märkamatult mööda minna? IMDB ütleb 7,1. Mida?

The Outside.

Algab paljulubavalt - meil on hall hiireke kanakarja keskel. Sellel ajal kui mimmud räägivad oma meeste peenisepikkust, kes kellega keda pettis ja mis kreem on parajasti kõige parem kortsude vastu, nohistab tema vaikselt tööd teha. Piinlikkuse karneval saab uue hoo sisse, kui üks mimmudest kutsub solidaarsusest meie halli hiirekese oma mõisasse sünnipäevapeole ning peategelane laseb kingituseks pardi ja teeb sellest topise. Sest talle meeldivad topised.

Okei, me oleme näinud, kuidas eided end iga päev purgitäie kreemiga kokku mäkerdavad ja meie hiireke ei ole nii ilus ja teeb topiseid. 2+2 on 4 ning vesi on märg, lühifilmi lõpuks kannab hiireke vähemalt ühe mimmu nahka, tõstke nüüd jalg piduripedaalilt ja hakkame sinnapoole liikuma.

Ei.

Vaataja kurgust topitakse alla kümnete minutite kaupa eideklatši, mis on jubedam kui ükski Lovecrafti kirjeldamatu igavikuline õudus. Hiireke pöörab ära, hakkab end ka kreemitama, kuni ta keldris on kreemiuputus, millest moodustub seksikas kreemihumanoid. Tibi ronib kreemivanni, tapab oma pedofiilivälimusega politseinikust mehe ning lõpplahenduseks on, et hiirekesest on saanud mimmu, kes kõnnib lühikeses seelikus ja tikk-kontsadel kontorisse, et hakata eideklatši jahvatama.

Kogu sarja kõige õudsam episood. Mitte õuduse, vaid vaatamiskogemuse poolest. Kõik asjassepuutuvad peaksid vabanduskirja kirjutama. 1/10.

Pickman’s Model.

Baasis olemas, Ilmunud 2017 kogumikus “Cthulhu kutse”, Baasi hinne 4,3.

Kõige klassikalisem Lovecraft. Üks kunstnik maalib õudusttekitavaid maale ja teisel kunstnikul on hirmus. Vürtsiks on juures kostüümi- ja arhitektuuriatmosfääri. Aeglane ja naha vahele pugev, kui kahjuks mitte midagi erilist. Boonuspunkt iidsete manamise eest. 6/10.

Dreams in the Witch House.

“Ulmad nõiamajas”, kogumikus “Pimeduses sosistaja” aastast 1996. Baasi hinne aus 4,7 ning seda väärt!

Ei ole olemas sellist inimest nagu Rupert Gint, ta on igaveseks Ronald Weasley (hääldada Snape’i stiilis). Eriti kui tal on ka siin inimnäoga rott. Aga siinkohal pole see tähtis. Antoloogia teine Lovecrafti lugu on palju tugevam, mida ilmestab ka Baasi hinne. Walter on oma kaksikõe surma juures, ning näeb, kuidas hingede mets avaneb, ning ta õe hing sinna sisse lohistatakse. Aastaid otsib ta teed sinna, käib meediumite, posijate ja soolapuhujate juures, kuni on jõudmas paratamatu lõpptulemuseni - tema kinnisidee on teiste jaoks oma võlu kaotanud ning kõik ressursid ja ideed on ammendatud. Selles meeleheites leiab ta aga võtme, kuid muidugi ei kuula teda siis enam keegi. Eelmise loo aeglase õõva asemel on see palju põnevam ja vaheldusrikkam. On rohkem põnevaid detaile, asukohti ja üldse abimaterjale, mis muudavad loo terviklikumaks. 8/10.

The Viewing

Ekstsentriline ülirikkur kutsub oma koomiksipahalase koopasse muusiku, füüsiku, kirjaniku ja psüühiku, lubades neile, et see õhtu viib nad oma valdkonnas uuele tasemele. Järjest tuuakse lauale ülikallist viskit, jointe ja kokaiini, kõige degusteerimise juurde käib kirjeldus, siis tarbimisprotsess ning kulmineerub arvamuste vahetamisega. See on piisavalt andekalt kirjutatud, et see ei kisu isegi igavaks, küll aga tuleb arvestada, et lõputiitriteta on see episood 54 minuti pikkune ning hedonism kestab sellest 40 minutit. Lõpus tuleb korraks koll ja teeb mörr. 5/10

The Murmuring.

Kuidas suudavad linnuparved moodustada röövlindude eest põgenemisel keerukaid mustreid ilma omavahel kokku põrkamata? Kas lindude vahel on telepaatia? Seda asuvad uurima ornitoloogidest abielupaar, kes olles valmistunud kolkas telgis elama, majutatakse hoopis mahajäänud häärberisse. Jah, seal kummitab. Aga nagu ühele õigele õudusloole kohustuslik, siis kummitab ainult ühele tegelasele, kes hakkab selle peale sogama ja hämama, ning teine osapool on nüri tümikas, kes ei saa millestki aru. Aegamööda koorub lahti, et nohikupaaril on omad sünged probleemid, mille nad on matnud nii enda kui teiste eest sügavale-sügavale.

Ma ei kannata n-ö kodust õudust. Jubedusi, mis võivad minu endaga juhtuda minu enda kodus. Andke mulle lõbusaid kondikuid ja alieene, aga mitte, et minu voodi all on uppunud lapse vaim. Seda aga see antoloogia viimane episood pakub - aeglast ning ebamugavat õudust. Veelgi veidram on aga, et filmi lõpus tahaks Guillermole anda Cannes’e oksakese. Kogu film on tegelikult õuduseloori taha peidetud skandinaavialiku õhustiku ja värvitoonidega suhete parandamise jutt. Žanrivahetus tuli mulle ootamatult, aga veidral kombel isegi mitte ebameeldivalt. 7/10.

Kokkuvõte: Ma ütleks, et selle antoloogia kirstunaelaks on The Outside. Kindlasti leidub naisi ja metroseksuaale, keda köidavad kreemid ning eideklatš väikestest peenistest. Veel hullem on aga selle paiknemine. Vahetult enne seda oli kogu antoloogia parim film (IMDB nõustub, hindeks 7,9) ning kaks eelnevat on paremusjärjestuses siis 2. Ja 4. kohal, ning siis äkitselt, pangetäis külma kreemi krae vahele. Hinnete arv ise teeb selle koha peal selge jõnksu - esimesed kolm olid olnud head, kuid kreemiepisood oli nii kohutav, et tekitas minuski hirmu, et edasi tuleb ainult sodi. Eks paljud jätsidki selle koha pealt pooleli.

Pean nõustuma IMDB üldhindega - 7,1 on täpselt paras. “Vaata, aga jäta halvad episoodid vahele ning unusta peagi”. Del Toro ei suutnud leiutada uut Black Mirrorit.