“Mõtle, et ta oleks võinud veel vähemalt kolmkümmend aastat elada, kui poleks selle tobeda jää peal libastunud! Sada kolmkümmend seitse on veel täitsa mõnus vanaduspõlv.” Sander toksas meelepahaga tema teele jäänud lumekamakat. Ta oli oma vanavanavanaema surmast ikka veel üpris löödud, möödunud oli ju napilt kuu.

Õde tema kõrval noogutas mornilt. “Jah, võiks ju arvata, et nad on kahekümne teise sajandi alguseks välja nuputanud, kuidas sellest neetud lumeuputusest lahti saada, kuid seda on Tallinna linnavalitsuselt vist palju paluda.”

Koos sammusid nad vanavanavanaema maja poole, et seal enne maja müüki panekut pisut asju sorteerida.

Sander mühatas. “No eelmised kakskümmend lumevaest aastat tegid nad ju nii enesekindlaks - kliimasoojenemine my ass. Lihtsalt tavaline looduse tsüklilisus.”

Mari-Liis ei jaganud oma venna kindlameelsust selles suhtes, loodus oli kogu tema eluea olnud päris pöörane, kuid tal ei olnud tahtmist sel hetkel vaidlema hakata. Nagunii seisis ees raske ülesanne. Selle asemel proovis ta juttu kergematele teemadele juhtida.

“Mida sa sel nädalal oma vaba ajaga peale hakkad?” uuris ta ning haakis oma käe venna oma külge. Kahekesi oli kindlam libedal teel manööverdada.

Mees kehitas õlgu. “Ma ei teagi. Kõik asjad on juba tehtud ja nähtud.” Väikese mõttepausi järel jätkas ta: “Kas tead, kakskümmend aastat tagasi, kui ma peale kooli oma esimesele töökohale läksin, kehtis veel neljapäevane töönädal. Siis oli seda kolme puhkepäeva oodata ja planeerida tõeline rõõm. Nüüd, tööta ainult kaks päeva ja ülejäänud aeg puhka - ja mul pole enam tujugi midagi erilist teha. Mingi õudne rutiin on, iga nädal on üks ja seesama, mu elu nagu loopiks kogu aeg mingit ühte ja sama seitsmepäevast tsüklit.”

“Ma saan aru, mida sa mõtled, ma olen viimasel ajal sama tundnud.” Mari-Liis pühkis kindaga oma näolt laiu lumehelbeid, enne kui jätkas. “Ma ju läksin tööle just siis, kui see muudatus tehti. Ja ma ei saa aru, mille pagana pärast nad kõik pühad koos sellega ära tühistama pidid. See “saate nii palju puhata, et riiklikke pühasid pole enam vaja” jutt on nii ajuvaba! Jaanipäev ja vabariigi aastapäev - ainult kaks püha aastas ning needki pidid nad ära võtma! Ma käiksin parema meelega rohkem tööl, peaasi, et oleks midagi toredat oodata.” Ta viipas käega. “Näe, olemegi kohal.”

Vaarema maja ei olnud viimase paarikümne aastaga eriti muutunud, nii et seal valitses mõnus vintage hõng. Koristusfirma oli teinud suurema osa tööst, nende hooleks olid jäänud vaid pööningule veetud isiklikud mälestusesemed, mille kohta vanavanavanaema oli juba varem andnud juhised, et need tuleb säilitada perekonna jaoks. Elanikuta maja oli talviselt külm, nii et esimese asjana võtsid õde-venda ette kaminasse tule tegemise. Alles siis, kui elav tuli neid mõnusalt soojendama hakkas, asusid nad kaste pööningult alla tarima. Õnneks ei olnud neid palju, ainult neli pruunist lainepapist karpi, igaühel vaarema hoolika kauni kursiivkirjaga silt peale kleebitud.

Mari-Liis kergitas kaste uurides kulme. “Fotod? Kuidas saab fotosid kastis säilitada? Need käivad ju pilves.” Ta kergitas tolle kasti kaant ning tema suust pääses valla kerge ohe. “Sander, vaata!”

Tema vend pöördus ning temagi suu vajus lahti. Kast oli pilgeni pilte täis. Ta sirutas käe ning võttis ühe foto kastist välja. Pildil seisis pidulikus kleidis väike tüdruk, kaisukaru kaenlas, õhturõivais mehe ja naise vahel. Mees piilus pildi tagumist poolt, kus seisis: “Mariana koos ema ja isaga ministeeriumi jõulupeol, 1995”.

Mari-Liis võttis foto venna käest ning pistis oma nina sellele lähemale. “Kas see on tõesti vanavanavanaema?” Ta arvutas kiiresti mõttes. “Ta peaks sellel pildil siis viieaastane olema. On nagu küll tema naerulohkudega põsed ning sinisilmad. Ja huvitav, mida see tähendab - jõulupidu?”

Vend raputas pead. “Kust mina tean? See toimus ju nii ilmatu aega tagasi. Vaatame parem, mis siin veel on.”

Ükshaaval uurisid nad fotosid ning tõstsid kõrvale need, millel vanavanavanaema Mariana veel ära tundsid. Osad pildid olid isegi veel mustvalged, kujutades ammuseid aegu ja sugulasi, kes arvatavasti juba sada aastat tagasi mulla alla pandi. Päris mitme foto taga leidsid nad veel märkmeid sõnaga “jõulud”. Mitmed neist kujutasid väikest vaarema ka ühe punases kuues ja valge tutiga punast mütsi kandva mehe seltsis, kelle valge pika habeme naturaalsuse suhtes oli neil tõsiseid kahtlusi, kusjuures punakuued ise olid iga kord ilmselgelt erinevad inimesed. Samuti troonis piltidel tavaliselt säravaid kulinaid täis riputatud kuusk, mille all võis näha värvilistes ümbrispaberites erikujulisi pakke.

“Tundub, et need jõulud olid neil mingi regulaarne üritus,” sõnas Mari-Liis järjekordset jõulupilti eraldi kuhja asetades. Äkki kargas ta püsti. “Oota, kas ma mitte ei näinud seal ühte kasti, sildiga “Kuuseehted”?”

Hetk hiljem oli ta venna juures tagasi, karp käes. Ta tõstis kiiresti kaane pealt ja ohhetas sealt vastu kiiskavaid ornamente nähes. “Appi, kui ilusad need on!” Ta võttis ühe kerakujulise ehte pihku ning lükkas selle venna nina ette. “See näeb välja nagu laternavalguses sädelev lumepall, kas pole? Ning see, see on ju kuusekäbikujuline,” haaras ta juba teise järele. Hetk hiljem oli ta endale karbist leitud sädeleva pehme plastikribadest köietaolise eseme juba sallina ümber kaela sidunud ning jooksis end plikakese kombel peeglist imetlema.

Ka Sandrit vallutas uudishimu ning ta hakkas ehteid ükshaaval ettevaatlikult kastist välja võtma ning elutoalaulale ritta laduma. Mõni ehetest oli tuntavalt tehtud plastist, kuid nende hulgas oli ka silmnähtavalt vanemaid, haprast klaasist valmistatud ornamente. Mõnel neist oli ülaäärest väike tükikegi murdunud, kuid Sandril oli tunne, et seda suuremat aaret ta enda peos hoidis. Iga järgmise ehtega kasvas tema uudishimu selle saladuse vastu, mis kandis nime “jõulud”. Tal oli suur kiusatus anda oma nutikellale käsk jõulude kohta kõik oma teadmised välja laduda, kuid ta tegi kindla otsuse püüda esialgu iseseisvalt seda mõistatust lahendada.

Mees asetas lauale viimase karbis leidunud ehte - õrna klaasist lumehelbe - ning tõstis järgmisena enda ette kasti sildiga “Päevikud”. Selle seest leidis ta hunniku erinevas suuruses ja kujundusega iidsena tunduvaid märkmikke, igaühele märgitud kaks aastaarvu. Ta sirutas käe karpi ning võttis kätte esimesena ette juhtunud klade. Sellele olid kantud aastaarvud 2068-2069. Kaant avades tundis ta jälle ära oma vanavanavanaema ühtlase käekirja.

“Hei, õeke, kuula seda!” hüüdis Sander ning, kui Mari-Liis tõtlikul sammul tagasi elutuppa jõudis, hakkas lugema: “24. detsember 2068. Käes on meie kõige viimased ametlikud jõulud. Järgmisest aastast on kõikide vähegi usule viitavate pühade pidamine keelatud, kuna need õhutavat vaenu erinevate etniliste ja usuliste ühiskonnarühmade vahel. Koduses ringis pühade tähistamise eest karistust ei määrata (vähemalt mitte veel), kuid avalikult tähistamisel on kriips peal. Isegi ühtegi jõuluinglikest või päkapikumütsi ei tohi poed uuest aastast müüa. Kirik oli täna paksult rahvast täis. Nägin seal isegi inimesi, kes varem vandusid, et nad ei kavatse elu sees jalga kirikusse tõsta. Mine tea, kui kaua kirikudki enam lahti saavad olla. Ma ei imestaks, kui kõikide religioonide kogunemiskohad kinni pandaks. Viimasel kümnel aastal on erinevate usurühmituste vahelised pinged pidevalt kasvanud, ei tea, miks inimesed lihtsalt omavahel sõbralikult läbi saada ei oska. Aga igal juhul tulevad lapsed ja nende pered jälle kokku ning jõulurõõm kestab. Ma ei suuda ära oodata, kuni põnnid oma kinke näevad. Ma olen kindel, et need meeldivad neile. Ja mina olen nende pärast nii õhinas, nagu oleksin ise jälle laps. Ja mu suu jookseb juba kõikide nende jõulutoitude peale mõeldes vett. Ooh, tuleb tore õhtu!”

Kui mees lugemise lõpetas, valitses tükk aega vaikus. Lõpuks avas Mari-Liis suu. “See seletab nii mõndagi. 24. detsember - see on ju nädala pärast. Kas poleks tore, kui meil võiks ka selline tore ja südamlik aeg olla, nagu inimestel vanasti? Midagi, mida terve aasta oodata?”

Sandri nägu lõi sellest mõttest särama. “Aga miks mitte ise jõule tähistada? See oleks nii hea võimalus vanavanavanaema meenutada ja temaga veel peale tema lahkumistki justkui midagi ühist jagada. Ehted on meil olemas, küllap mõne kuusekesegi kuskilt leiame. Ainult igale pereliikmele mõne hea kingi valimine võtab ilmselt aega.”

“Aga jõulutoidud? Meil pole ju aimugi, millised need veel olid,” tundis Mari-Liis muret.

Vend naeratas. “Küllap pole tähtiski. Võime ju uuesti enda pere traditsioone alustada. Peaasi, et on perega põhjust kokku tulla ja seltsis aega viita. Mul on millegipärast tunne, et armastuse jagamine ongi jõulude mõte.”

“Suurepärane mõte, venna!” Õde viskas õhinal käed Sandri kaela ümber, nii et too tasakaalu hoidmiseks sammu tagasi pidi astuma ning vastu lauda põrkas, pannes õrnad ehted vaikselt helisema. “Teeme ära! Meie esimesed jõulud!”

Õhtu oli juba hilja peale veninud, nii et õde-venda pakkisid asjad kokku. Uudse püha plaanimine ning unistused eelseisvast õdusast ja rõõmu täis õhtust täitsid neid aga mõnusa soojusega kõrvadest varbaotsteni, nii et talveöögi tundus valgem ning helgem, kui nad üheskoos jälle lumesajusesse öhe astusid.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0494)