Kahjuks ei tule see kuu õpilaste muljetusi, jätsin jõulukuu vahele. Jaanuarist jätkavad.

Gredeeliate õitsemise aegu

Mairi Laurik

Toredate linnanimedega jutus elab Lara rahulikus Lemi linnas planeedil, mille teeb peaaegu elamiskõlbmatuks mürgine gredeeliataim. Ühe kohutava katastroofi tagajärjel on elu muutunud senisest keerulisemaks isegi ses väikelinnas ja Lara peab võitlema ellujäämise nimel.

Rääkisin kohutavast katastroofist (meteoor satelliidi pihta ja sellele järgnevad ootamatused). Ja õnnetusejärgset elu Lemis ja mujal on huvitavalt kirjeldatud. Elu on muutunud, eluliste ja kohanemist nõudvate tõsiasjade seas on pagulased ja olemasolevate struktuuride häired. Võib-olla on siin ammutatud inspi Vene-Ukraina sõjast, aga üksnes sedavõrd, et anda värvi ja usutavust. Selline mulje vähemalt jääb katastroofi hästi kujutatud laiahaardelisusest.

Natuke on ehk tunne, et seda katastroofi võinuks edastada teisiti kui lihtsalt ümber jutustades – praegu lugu algab ülevaatega sellest katastroofist, aga neid asju on kuidagi parem tell’ida, mitte show’da. Kas või uudisediktori jutuna või midagi. Kuigi seegi on ehk stereotüüpne lahendus.

Mulle meeldis relvastatud võõraste kujutamine. Lugu on suures osas Lara rännak veidi tundmatutes oludes ja veidi ebamäärase ohu vastu, kuivõrd rändjõuk, kes tema kodu juurde ilmus, ei olnud täiesti ilmselgelt pahatahtlik. Nojah, need olid küll püssidega võõrad, aga omavahel ei suhelnud nad nagu barbarid või verejanulised kannibalid (mis oleks kuidagi peaaegu enesestmõistetav lahendus – näiteks „Kui me peaks kellegi leidma, siis mina saan parema jala!” „Ebaaus, sina said viimati jala!”. Aga põgenikud on lihtsalt murelikud põgenejad, kes samuti kardavad kõike, mida eest leiavad). Nende näiline inimlikkus ei tühista asjaolu, et tegemist on relvastatud võõrastega ja sellisena paratamatult ohtlike tegelastega.

Tore oli ka arusaam raamatukogu vormist – vahel on tulevikuraamatukogud veidralt aegunud (lihtsalt raamatutega, nagu vahepeal poleks midagi muutunud), vahel on ulmelised (programmidena sisendatavad juhtmed). Siin on küll raamatud, täiesti klassikalised raamatud, aga kenasti on kirjeldatud nostalgiat, mis sundis raamatuid tooma perekonnapärandina ning taastärganud huvi selle vastu, paberi tootmist kohalikust materjalist ning uue kirjanikelaine vohamist sel planeedil. Võib-olla veidi romantiline ja nostalgiline, aga võtan selle idee rõõmuga vastu.

Lugesin kergelt kiiruga läbi, nii et veidi jäi tunne, et tahtnuks kuidagi selgemat fookust. Greokilpe mainitakse küll ennegi, aga nende intelligentne tegutsemine tuleb veidi eikusagilt – seni jäi kuidagi mulje, et peamine ksenobioloogiline nähtus oli gredeeliate vohamine. Ent ses loos on terve hulk peensusi, mis teevad sellest toreda lisanduse raamatukoguaasta juttude loendile. Meeldis!

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-gredeeliate-oitsemise-aegu

Isa süda

Tim Hornet

Emanda juurde ilmub keset ööd mees, kel on üksainus soov – et emand laseks oma kaunil tütrel ilmuda ilu fetišeeriva kauni nõia kuningriiki.

Mingil meelelisel tasandil on ses muinasjututöötluses kõik väga hea – salamõrtsukas osutub jäägriks, kes kunagi päästab Lumivalgekese. Nõid kui neljasaja-aastane kaunitar, kes rikub tuhandete kaunitaride ilu. Seosed tuntud muinasjutuga panevad sedapuhku elevust tundma. Seda polnud juhtunud nii mõnegi Horneti töötluse puhul, kus pigem polnud tegemist seostega, vaid lihtsalt lugude tõlkimisega ulmekeelde. Vahe ongi vast selles, et see pakub ühe uue nurga tuntud süžeele.

Kogu rõhk on dialoogil, mis teeb sellest veidi kähkuka elamuse. Mida saaks teha, et tekst oleks ise vaimustavam tervik? Kas tahta lossikirjeldusi, tegelastekirjeldusi, riideid ja träni? Selleta saaks kah. Äkki mõni sisekaemus? Midagi tühist kas või – emand mõtleb, et jäägri käed näevad välja karedad nagu… Ei, oot, siin oli ju see, et salamõrtsukas oli roninud terve tee, siis pidi järelikult tugev olema. Peaaegu kaemuslik hetk. Kuid see on ainult sündmuse avamiseks, mitte nüansi lisamiseks. Tahaks muidki meelteelamusi peale uudishimu rahuldamise sündmustiku kohta.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-isa-suda

Lõpu algus

Artur Räpp

Kohtusaalis loetakse ette Martin Kase, 17 aastat vana, sektori E2 püsielanik, karistus. See viib ent eluliste paljastusteni põlvkonnalaeva kohta, milles nad viibivad.

Vahel tuleb mul juhuslikel hetkedel kahetsusega meelde, et kui ma veel punkte andsin neis arvustustes, kirjutasin ühe Räpi jutu kohta, et näitab arengut ja parem kui mitmed tema eelmised – ja siis andsin 2 punkti. Näiliselt õelustemp, aga tegelikult lähtusin mingist veidrast tavapärase kirjutuse standardist, mis ei tunnista iseäralikke stiile.

Ja see Räpil igatahes on. Muidu ütleks, et originaalitsev, aga ei ole siin seda edevust, mis käib ühe tõsise originaalitsemise juurde. On lihtsalt teistmoodi jutustamise ehk ka teistmoodi tajumise viis.

Samas on see tekst palju klassikalisema maiguga kui mitmed tema varasemad, mis sageli algasid suht eikusagilt ja lõppesid millegagi, aga mille kohta jäi õhku rippuma, kes ja miks ja milleks. Ehk on oma mõju nüüdseks juba pikaajalisel toimetamiskogemusel, põhjalikul tööl hästi eripalgeliste tekstidega, mis sunnib mõtestama, mis töötab tekstis ja kuidas oma mõtteid ja süžeid edastada lugejale nii, et too saaks vastu võtta kogu öeldavat.

Kui nüüd teha suuri üldistusi selle praeguse teksti põhjal, siis Räpi stiilis on mõnevõrra vähenenud veidruse osakaal, teksti kulgemine on klassikalisem, on selgem lugu. See ei tähenda, et oleks nüüd isikupäratu, ikkagi tema ise. Mingi osa minust ütleb, et omanäolisuse määra vähenemine oleks justkui traagiline, aga lugedes tunnen siiski, et suurenenud kontaktivõimelisus lugejaga on teretulnud.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-lopu-algus

Hammasrattad

Leila Tael-Mikešin

Teate Hamelini-lugu vilepillimängijast? Neid mängijaid oli kaks. See on nende lugu. Õigemini, see on reklaamjupikene nende loost, mis on romaani mõõtu. Ajarändurid, kellavalmistaja, steampunk ja maailm.

Kas öelda midagi teksti kohta, mis pole mõeldud tervikjutuna, vaid reklaamina - fragment kuskilt keskelt? Sellise reklaamampsu kontseptsioon pole muidugi kohatu, seda on ka Reaktoris nähtud. Ja ma pole neid muidu kommenteerinud. Ma ei saagi nüüd aru, kas see on läinud valesse rubriiki. Aga kommenteerin siiski, sest on pandud rubriiki “Jutt”.

Selles on omamoodi huvitavaid elemente - steampunk-esteetika, üleskeeratavad androidid, maailmade piire lahti helistavad vilepillid, arlekiin (tjah, arlekiin ja narr ja kloun kipuvad mulle meeldima). Ja mulle meeldis üks lause: “Päikesetõusu jutt kõlas nagu raamat, millel polnud algust ega lõppu ja keskele olid hiired pesa teinud, jättes igast lausest loetavaks ainult poole.” Tore võrdlus.

Kahju ainult, et selle lühikese jupiga ei õnnestunud tekkida minus huvi nende küsimuste vastamise järele, mida lõpus esitatakse - “Kes olid need salapärased vennad ja mis sai imepäraseid mehhanisme valmistanud Doktorist? Mis juhtus lastega, kes olid palju aastaid tagasi kaasa toodud teisest ajamõõtmest? Kes neist olid saanud? Miks just nemad kaasa võeti?” Tekst ei tõstatanud neid küsimusi kuigi agaralt ja mõjuvad natuke juhuslikena. Ehk on küsimus lihtsalt selle fragmendi toimimises ja minusuguse lugeja maitses, parem vaadake, mis Maarja Kruusmets arvab.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-hammasrattad

Hingesügavused

Maarja Kruusmets

Mees läheb teenusepakkuja juurde, kes harutab tema alateadvusest lahti mõned kogemuspuntrad, mis siiani nii-öelda ummistusi tekitavad.

Väga ladusalt jookseb tekst, jääb vägagi selline mulje, nagu ta oleks selle ühe hingetõmbega ära kirjutanud. Ja ühe hingetõmbega on loetav küll - mõni tekst on poole lühem ja loed seda kolm korda kauem. Kruusmets ei lähe tüütuks ja kuigi ma ei tea, et ta kellegi lemmik oleks (Estconil keegi küll kirus, ma ei mäleta küll, kes), siis ise tõstaksin esile tema lobedat loetavust (alati olen tõstnud, vist isegi liiga palju). Kui tema tekst ei libastu mingitesse maitsekohmakustesse, siis võib see olla minu lemmik vastavas Reaktori numbris. Sõltub muidugi sama numbri teistest juttudest - asi pole veel sealmaal, et ma julgeks tema uut juttu pimesi kiita nime põhjal. Aga selleni jõudmine pole võimatu ja seegi on midagi väärt.

Olen siinsega taolise jutu isegi kirjutanud, ise Reaktoris avaldanud (“Tundekasutus” oli vist nimi). Mitte päris sama, aga samasse kanti läks. Nii et ses mõttes lugesin veidi, olles teadlik erinevustest, jälgides kontraste. Neil ma siin ei peatu, tekstivõrdlust ei tee, aga see ilmselt mõjutas mul lugemist.

Ma ei täheldanud selles tekstis väga suuri maitsekohmakusi. Ei olnud siin tarbetut pooljuhuslikku romantikat (kuigi selle aimus oli küll - kui autor tundiski kiusatust, ei andnud ta sellele järele). Ei olnud ka ulmetehnoloogia labast kasutamist (või noh, oli noovumi üsna argine kasutus, lihtsalt ühe ulmelise teenuse lugu, mis saanuks pmst olla ka nõia juures käimine, aga ei olnud jõulude loomist kolme ajahüppega või muud sellist, mis tekitaks teksti suhtes trotsi). Oli küllaltki konkreetne idee, mis oli kenasti sooritatud. Stabiilne värk. Võib-olla veidi liiga argine, teksti turvalisus muutis loo käsitööks, mitte sündmuseks (mis võiks olla kirjanike arengu eesmärk - luua sündmusi), aga ise siiski kiidan.

Kaks lauset panid kulmu kergitama, üks lihtsalt keelelisel põhjusel. “Pane nüüd oma süda sellesse, ära karda,” ütleb üks tegelane tüübile, kes andis pesapallikurikaga jõuetu hoobi. Kas või “Viruta kogu täiega, ära karda,” või midagi. Teiseks, "kolmkümmend aastat tagasi keelati inimestel laste saamine enne, kui nad ei olnud edukalt läbinud kohustuslikku riiklikku lastekasvatusprogrammi." Suhteliselt düstoopiline idee. Kes seda jõustab? Mida tehti lastega, kes olid sündinud loata - kelle kogu eksistents oli kuritegu? Need asjad pole ent kaalukad, on vaat et pisiasjade kallal nokkimine.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-hingesugavused

III Krabin katusel

Markus Krist

Kohas nimega Uppuv Linn elavad inimesed, keda ei tunta nimede, vaid iseloomustavate nimetuste järgi. III Krabin katusel on lugu sellest, miks on kahe lapse emast, pärisnimega Eve, saanud Väsinud Pagar.

Kui eelmine Uppuva Linna jutt oli üsna ulmaline, peaaegu et mõjudes maagilise realismina, siis siin on lugu palju klassikalisem (3 kokkupuudet painajaga). Justkui autor tahaks lugejale näidata, et hei, ma pole sugugi nii kunstilisusesse kalduv autor, kui te esimese põhjal arvata võiks.

Mitte et see oleks kuidagi vähekunstiline jutt. Stiil on siin kenake küll, jutustaja sõna ilu nautiv hääl on ehk veidi tugevam kui tegelase sisemonoloog või sündmuste endi karjuvus, aga päris ilutsemiseks ei lähe siiski. Sõnaseadmise käsitööoskused näikse olevat käes, fookust võib mujale seada. Aga et kaks senist juttu on oma ühismaailma kiuste üsna erinevad olnud, siis pole ka mõtet hakata ennustama ega suunama, vaid jälgiks ikka. Aga selle autori puhul on mumst huvitav jälgida.

Korraks mõtlesin, et ehk tahab autor koostada Uppuva Linna kogumikku. Sel juhul oleks “III Krabin katusel” vahejutuks, peaaegu et täitematerjaliks. Kena lugu küll, lugejasõbraliku ülesehitusega. Eriti ei vii aga kuhugi. Või noh, viib just tõdemuseni, et see pole mingi erilisus, vaid on Väsinud Pagari jaoks üks neetud tavalisus. Korralikult tehtud jutuke, aga - nagu kellegi teise puhul ka mainisin - mitte siiski mingi sündmus.

Seal, kus udu kohtab ulma

Marek Liinev

Viikingiküla peale vajub udu, mis ei taha kuidagi hajuda. Salk kõige vapramaid viikingisõdalasi hüppab lohelaeva pardale, saatjaks kaugel Konstantinoopoliski käinud Gnud Elksson, et teha selgeks, mis selle salapärase ja neetud udu taga lasub.

Totakas süžee, mille autor on püüdnud välja kirjutada väärikaks jutuks.

Väärikuse tagab mingi hetkeni stiil, mis meenutab vanamoelist ajaloolist realismi - sellist, kus inimestel oli aega kirjutada ja aega lugeda, kontekstid joondusid lugeja ees põhjalikult, ükski asi pole praeguse aja noorteromaani võtmes, et kirjeldus on siuh - väike lõigukene, situatsiooni lahtikirjutus säuh - ilmekas lause või fraas ja tegelastevahelised suhted üks karplauhh - teravalt mõjuv sõna. Siin on olek hoolikas ja rahulik, kõiges on üks rauge väljakirjutatus.

Ja see kõik töötab - ehkki tekst on veidi aeglane (ja soosib pigem raamatust lugemist, kuivõrd netist lugedes tundsin, et sõnu on kohati rohkem kui öeldavat; teksti kiirus liiga palju aeglasem kui sündmuste kiirus - aga kiiremat lugejat see ilmselt ei sega), see aeglus klapib viikingiküla matnud uduga ja viikingite endi eluviisiga. Ma küll ei ütle, et viikingid olnuks maru rahulikud või et nad olnuks flegmaatilised, aga võrreldes nutiajastu kannatamatusega, vahest nad olid ka?

Rääkimata üldse ajaloolisusest, mis on siin päris toredalt välja mängitud. Ei ole lihtsalt, et karvased ja joovad mõdu ja mainivad Valhallat ja paari jumalat (Loki, Thor ja Odin, teised nimed ajaks vaid segadusse), asjassepuutuvasse mõistevarasse on põhjalikumalt sisse elatud. Pole ka üksnes “viikingid”, vaid on “viki sõdalased”. Ei ole lihtsalt Konstantinoopol, selle viikinginimi Miklagardki on ära mainitud. Gnud kui raamatutark oskab veel nimetada kreeklaste ilmaimesid ja muud vahvat, mis aitab selle vastu, et viiking oleks üksnes ajutu mõõgamees. Paar libastumist oli sealgi (see, et iga viiking teab berserkerite kohta, et need on seenest hulluvad narkosõdalased, tundub mulle veidi ebausutav - pigem võinuks need jääda jutustaja sõnadeks, mitte panna viikingite “suhu”. Teine asi oli ent sireenid - viikingilik jutustajahääl rääkis sireenidest enesestmõistetavusega, aga need on hoopis osa Kreeka mütoloogiast.) Ütleks siiski, et see kõik toimis.

Ent kui lugu selgus olevat “Viikingid saabuvad tänapäeva!”-süžee, olin veidi löödud. Vähemalt minu jaoks on see nii parandamatult jabur liin. Gerard Depardieu oli kunagi mingis selleteemalises rüütlifilmis, rüütel rännanud olevikku, ja olevat olnud naljakas (mäletan selle olemasolu, aga ei mäleta, et oleksin naernud). Kunagi on selleteemalise jutu kirjutanud ka Metsavana Reaktorisse (seal olid ristirüütlid, kes moraalset roiskumist mõõgaga tõrjusid - näiteks ööklubis). Võib-olla on see lihtsalt minu kiiks, minu eelhoiak, et see idee soosib pigem palagani kui kirjandust. Või äkki olen ma liigkriitiline palagani suhtes, ehk meeldib teistele lugejatele kontrast stiili väljapeetuse ja idee naljakuse vahel.

Siiski, selle “vaat, kuhu nad jõudnud on!?” avastuseni võis tekst tõusta ükskõik kuhu - ma võinuks sellele viikingilikule jutustajahäälele järgneda kas või Heli. Aga mitte New Yorki. Sellise loo realiseerimisvõimalused on maru ahtakesed - ehkki esimene emotsioon on vahva (ossa, milline situatsioon! Viiking keset suurlinna!), pole autoril õigupoolest üldse ruumi huvitavateks lahendusteks. Kuidas teisiti saanukski see laheneda kui et “viikingid teevad viikingitempe ja saavad mööda näppe”? Äkki mitte saada mööda näppe - ja mis, neist saaks Instagrami-suunamudijad? Pigem mitte.

Selle avastuseni oli tegemist minu lemmiku Liinevi jutuga. Ja ega ta seda avastust kohmakalt teostanud. Kõik oli hästi tehtud. Viikingite avalik himurus oli parajalt haarav, sündmused olid elavalt kirjeldatud (püstolipauk kui koljust läbilõikav raksakas), võrdlus Tori haamriga, Gnudi põgenemine ja sealpoolsete saabumine viikingite külla ja muu.

Ehk oleks siis õigem öelda, et totakas süžee, mille autor kirjutas väärikaks jutuks. Ehk tõesti nii.