Järgnev artikkel on autori loal võetud tema Facebooki seinalt.

Toimetus.

198

Kunagi, kui ma siin lehel kaks tekstipostitust tegin pildipostituste vahel, masinõppega piltide loomise teemal, oli mul kohe mõte ka kolmas postitus teha selle tehnika tulevikust ja poleemikast, mis selle ümber võib tekkida, filosoofia, ajaloo ja seadusandluse teemadest, mis üpris kindlasti kirgi kütma hakkavad, võimalikest tagajärgedest, ohtudest, potentsiaalist. Jäi toona kirjutamata. Natuke keeruline on nii laia teemat kuidagi struktureeritult ette võtta, püüdes hinnata piire, kust ma ise midagi ei tea ja lihtsalt arvan, ei oska hinnata, mis tähtsam, mis vähem, mis õigem seisukoht, mis õigustatum valupunkt. Küsimus vajus pigem vahetumast päevakorrast maha. Nüüd näib, et teema on jõudnud mingi kõlapinnani, mis on toonud mõned neist punktidest jälle meelele ja ehk oleks hea püüda väljendada oma seisukohta selle pealt, mis vestlusi ja arutlusi olen näinud, kuulnud, mis ehk laiema publikuni ei ole jõudnud, lõpuks jõuda ka mõne spetsiifilisema praegu kõlava murepunktini ja selleni, mis ma neist tean. Ma praegu kirjutist kohendades ei ole päris veendunud, et struktuur on hea, aga vast sellise „selles järjekorras tundusid teemad loogilised”-struktuuriga on piisavalt hea, ja et teemad, seisukohad, mida inimesed juba teavad, ei tundu üleliigsed.

Inimeste emotsioonid on keetud üles, postitajad jagavad liialdatud väiteid, keelavad midagi, toetavad midagi, riputavad üles plakateid ja embleeme, muudavad oma profiilipilte. Võib-olla mitte nii palju, kui mõnel muul varasemal kirgi kütval teemal (veel?), aga siiski. Peab ütlema, et see kõik ei tulnud väga suure üllatusena, masinõppega piltide loomise lahenduste küsimustes on olnud mõne sellise teema teravamaks muutumise potentsiaali kogu aeg, natuke ärevust ja põnevust, aga ka hirmu selle suhtes, mis juhtuma hakkab, kui see tehnoloogia laiemalt levima hakkab, ja kõik alused selleks, et hakkab, olid justkui olemas. Seda, kuidas, millal, millise rõhuasetusega ja millised põhjendatud või vähem põhjendatud tahud suuremat kõlapinda saavad, on muidugi tavaliselt raske ette näha.

See on siiski tehnoloogia, mille puhul suur osa märke ja arvestusi näib viitavat, et tegu on millegi suurega, et on raske arvestada, mida see ei jäta tabamata, ja sellised tehnoloogiad ei tule tavaliselt kellegi huve, ressursse, pühendumust, eluplaane riivamata. Riivamine tuleb ilmselt selle järgi, kui palju ja mil määral tehnoloogia potentsiaalne suurus kedagi tabab. Alguses ei võeta teemat tõsiselt ja siis tuli ehk ühel hetkel üllatusena, mis selle taga kõik võib olla – pole teadmisi, on emotsioon. Ma loodan, et saan pakkuda veidi nende teemadega pikemalt pead vaevanud inimese vaatepunkti, kellel selle ja sarnaste tehnoloogiate arenemise ja nende ohtude, potentsiaali peal on mõtted olnud ka enne, kui see konkreetne tehnoloogia inimestele kättesaadavaks muutus. See, et olen pikemalt mõelda ja enda aega ja ressursse sellega arvestada püüdes seada saanud, ei tähenda tingimata, et mul on oluliselt parem arusaam sellest, mis juhtub, mis järjekorras, mis on õige käitumine, aga võib-olla saan midagi anda.

002

Masinõppega piltide loomise tehnoloogiat võrreldakse muusikas süntesaatorite ja varasematest arengutest ka fotoaparaadi, trükimasina või ka kirjakunsti sünniga. Ma ei taha millelegi ülereklaami teha, aga sellistes ootustes on piisavalt veenvust, neid tasuks vähemalt kaaluda. Need ootused ja võrdlused ei ole täiesti õhust võetud. Kõik need mainitud tehnoloogiad aga muutsid paljut inimühiskonnas ja asjad, mis muudavad paljut, riivavad. Kas meil on ettekujutust, millised inimgrupid kaotasid, millised ühiskonnakorralduse muutused said oma sädeme?

Siit ka üks küsimus endale, millele vastata selle pealt, mis mulje praegu on: Kas selle tehnoloogia mõju inimühiskonnale on ülehinnatud? Ma enda, arusaadavalt kallutatud, kuid loodetavasti mingit kriitikat kasutades kujundatud vaatepunktist, oletan, et ei ole, pigem alahinnatakse, alahindamist on rohkem, võib-olla isegi palju rohkem kui ülehindamist. Osal sellest on ilmselt sügavam ajalugu – oletan, et on inimesi, kes peavad kunsti, kommunikatsiooni, filosoofiat ehk vähetähtsaks, sõjanduse, meditsiini, transpordi ja muu „praktilisega” võrreldes, ja ei soovi neil teemadel mõelda, ootavad ehk, et elu rohkem muutvad avastused/leiutised tulevad transpordist, sõjandusest, tervishoiust, „praktilistest” valdkondadest. Pigem aga ajalugu näib näitavat, et üksjagu on teistpidist ja see võib olla vale ootus. Ilma keele, kujutlusvõime ja ühiskonnata, mis nendel seisab, on keeruline nii armeed kui haiglat üles ehitada, ülal pidada. Keeles ja kunstides toimuvat on ohtu alahinnata, kuna on ehk liiga ressurssinõudev püüda luua kujutluspilti sellest, mil määral „praktiline” toetub „ebapraktilisele”, kunstidele, keelele, filosoofiale, ja selle ettekujutuse loomine võib isegi olla „elu praktilisuses” kahjulik, lihtsam on sellele ilmselt tavaliselt mitte mõelda. See on pigem muidugi eraldi teema, aga selline alaväärtustamine või möödavaatamine teemast selle „räpasuse”, kujuteldava „pehmuse” tõttu, sellest mitte mõelda soovimine, võib ootusi moonutada ja panna neist teemadest tulevat alahindama. Koolisüsteem ja mõjuvõimsad inimesed kipuvad muidugi võimendama sellist valearusaama. „Reaalteadustes on tulevik!” – kindlasti veenev ja mõjuvõimas poliitiline väide, kuid sügavama põhjata, päris palju on näiteid sellest, et hoopis „kunstid” ja „pehmed teadused” kombineeritult reaalteadustega, nende kohtumispunkt, on tulevik, ühele küljele (reaalteadustele) keskendumine loob kallutatud, puuduliku vaatepildi.

384 alt

Teen ühe hüppe veel ühe kujuteldava küsimusega endale: Kuidas hinnata diskussiooni masinõppelahenduste üle, mis praegu on tekkinud ja eesti keeleski vähehaaval levima hakanud?

Palju on emotsionaalset ja mitte eriti kindlapõhjalist. Eks turumajanduse toimimisel on selles ilmselt oma roll ja see ei ole ootamatu. Praegune turu toimimine loob aluse sellele, et inimesed lähevad närvi. See tundub isegi turu toimimise alus. Tundub, et asjadest midagi teadmata nende pärast närvi minemine ja selle teistele peegeldamine paneb rahad liikvele – inimesed lähevad närvi, seejärel klõpsavad linkidel, jagavad, kommenteerivad, jälgivad, püüavad midagi keelustada, püüavad midagi toetada, tõmbavad sellega tähelepanu, siis ostavad, müüvad ja kokkuvõttes närvi minemine on olnud kasulik. Kõik osapooled saavad kasu, peale võib-olla mõne, keda emotsioonid kaasa on kiskunud tegema midagi, mida ta muidu ei teeks, ta on isegi kaotanud raha sellest emotsioonist, ja see tekitab tas hiljem pahameelt, jõuetust, ja ilmselt põhjendatult, sest teda tegelikult haarasid kaasa jõud, mis on suuremad kui tema, majandushuvid ja poliitilised huvid „mängisid temaga” enda otstarbeks ja võib-olla jätsid ta vaimselt ja rahaliselt kehvemasse seisu, kui ta oli enne. Turg see-eest toimis. Tarbiti ja toodeti, „klikiti ja laigiti”, viimaks osteti ehk ka või valiti õige erakond.

Selliste mehhanismidega on justkui osa teemast jõudmas uute inimesteni, seda sotsiaalmeedia sensatsioonikajastamise ja -tekitamise mehhanismide abil. Võib-olla mu huvi selle vastu, et siinpuhul ka tegelike ohtude ja sügavamate küsimuste üle mõelda mahti saadakse, on kallutatud, võib-olla liiga, ehk näen seda liialdatult tähtsa teemana, aga mulle tundub, et see on märksa tähtsam teema, kui osatakse arvestada, ja siin kõnealusel teemal on tegelikke murekohti nagu tehnoloogiatega, mis inimühiskonda sisuliselt suurelt mõjutavad, tavaliselt on. Vast leitakse selles emotsionaalse manipuleerimise keerises ja sensatsioonilisuses mahti ka nende üle mõelda.

407 alt

Praegu tundub, et esimesena tabas see uus masinate loovasjades kasutamise võimalus pildiloomisega seotud tööstusi, tavasid, seadusandlust. Võib oletada, mida järgmisena hakkavad need sellest tulenevad võimalused mõjutama. Praegu on jäänud kõlama usutavad seisukohad, et kirjanikke, programmeerijaid, õpetajaid, arhitekte, muusikuid, videomänguloome muid külgi lisaks pildiloomist puudutavale. Selles on usutavust, et need nüüd mainitud on ühed järgmised valdkonnad, mida peaks tabama see, mis praegu pildiloomist tabab. Edasi on natuke raske kujutada, kuid kahtlus on, et ilmselt pea kõike inimelus mõjutab, kuna jõuab ilmselt välja selleni, kuidas, mis seadmetega ja mis moel pereliikmed ja sõbrad omavahel suhtlevad, ja mis vahendeid poliitikud ja ärid hakkavad suhtlemiseks kasutusele võtma. See kõik on praegu muidugi veel väga hägune ja keeruline on selles mingeid väga sügavaid ja täpseid ennustusi teha, aga see, mis toimub pildiloomes, jõuab mingil moel ilmselt lähiaastatel (lähikümnendil?) teiste valdkondadeni raskesti ennustatavas järjekorras, ja see tabab inimesi ootamatult. Kas ja kuidas keegi selleks valmis on? Ma ei taha siin panustada hirmu, see tehnoloogia toob palju enneolematuid võimalusi end teostada, inimühiskonnas tähtsalt osaleda. Võrdlust fotoaparaadi, trükimasina või ehk isegi kirjakunsti tekkega ei tohiks alahinnata. Ka need üleminekud olid inimestele hirmutavad. Kes neid üleminekuid kontrollisid, kelle huvides need olid, kas kõiki väärtustati, hinnati võrdselt?

Minul nagu paludel teistel tekib tahtmine asetada seda mingisse ajaloolisesse raami, otsida paralleele. Fotoaparaatide vastu võideldi, kuna „nupule vajutamine pole tegelikult loov tegevus”, fotoaparaadid ähvardasid inimesi, kes olid palju aega ja energiat kulutanud, õppides käsitsi realistlikke pilte tegema. Tagasi vaadates saame võtta kauge seisukoha, et fotoaparaadi leiutamine ei piiranud kunstnikke, vabastas nad realismivajadusest, kunstnikud said hakata nüüd tegelikult keskenduma leidlike visuaalide loomisele, modernismivoolud kujunesid tänu selliste „realismipüüdluse ahelate kadumisele”, kuna nüüd fotoaparaat tegi realismi lihtsamini. See on muidugi praeguse inimese vaatepunktist tehtud kauge lihtsustus. Mis oli tegelik olukord erinevatele inimestele, kes olid elanud oma elu kujutlemata, et midagi fotoaparaadilaadset võiks kunagi olemas olla? Kas kellelgi lasus vastutus selle eest, et nad seda ei teadnud, et selline asi tuleb? Kas keegi vastutab selle eest, et koolisüsteem ja meedia oli loonud neile vale arusaama oskuste väärtusest ja tehnoloogia hetkeseisust? Need on küsimused, millele mõelda, ilmselt.

513

See, et tehnoloogiaga midagi kaotatakse, on ilmselt paratamatu. Sokrates oli kuulsalt asjade üles kirjutamise vastu, kirjutamine ohustavat inimeste mõtlemisvõimet, ja on huvitav võtta prooviks seisukoht, et selles oli tõtt. Ilmselt ka kunagi levinud seisukoha suhtes, et „fotoaparaat röövib inimhinge” ei ole hea olla täiesti üleolev. Neis väidetes, arvan, et on midagi, kaotus on leidnud aset, mis ehk ei puudutanud ainult inimesi, kes olid teinud sel hetkel pingutusi mingis valdkonnas, mis tundus sellest ajahetkest alates vähem väärtuslik, vaid vast on kaotanud ka teised, ka tulevad põlved, ja meil ei ole võib-olla võimalik hinnata seda, mida me kaotanud oleme. Tekib küsimus, kas sellised tehnoloogiate tulemised on mingi inimgrupiga peatatavad ja mil määral need on suunatavad, mil määral lasub kellelgi vastutus maandada lööki ja muutust inimestele, kes ei ole selleks valmis, ning adresseerida seda, mida võidakse tehnoloogia tulekuga kaotada.

Praegu masinõppega piltide loomise teemale vastu seismises on palju oportunismimaiku, nagu ka nende uute tööriistade loomises ning kasutamises, ja see oportunism on vast arusaadav, täiesti inimlik – soov tabada ajastu vaimu, leida õiget laineharja ja sel edukalt „sõita”, anda oma jälg sündmustele, kirjutada suurelt „mina olin siin ja kuna mina olin siin ja sain natuke midagi teha, siis nüüd on maailm selline” – olgu selleks väljundiks ühel juhul siis see, et üks kujuteldav inimene, kõigi huvigruppide tunnetele vilistades loob võimalikult kiiresti midagi, mis inimkonna muutumist esile toob, teisel juhul see, et teine kujuteldav inimene, tuntud ja palju teinud „kunstnik” tõstab käe üles, ütleb „mina olen vaene ja haavatud kunstnik, teiste vaeste ja haavatud kunstnike juht. Kõik me, kunstnikud, arvame nii. Meie tunnete ja ajakuluga ei ole ühiskond (või tehnoloogiasektor) vääriliselt arvestanud. Meie tahame selle tehnoloogia või mingite selle kasutamise, loomise viiside vastu võidelda.” Selle puhul, et keegi nii teeb, ei olegi ehk tähtis see, kuivõrd ta teeb seda oportunismist, kuna poleemika ja emotsionaalsed väljaütlemised, mingi inimgrupi haavatud vähemusena kujutamine on viis, kuidas karjääri teha, populaarsust, „laike”, järgijaid saada, päevakajaliste teemade „laineharjal sõita”. Sellel, et see kujuteldav inimene seda teeb, on ilmselt sellele vaatamata väärtus. Muidugi on sel turumajanduslik väärtus, tavaliselt millegi vastu võitlemine toob endale tähelepanu ja ka sellele tähelepanu ja arvatavasti populaarsust, mille vastu võideldakse, toob tähelepanu laiemalt. Ma ei ole statistikat teinud, aga neid, kelle vastu kõlavalt ja emotsionaalselt võideldakse, saadab vist tavaliselt edu. Kellegi kurjuse juur olemises süüdistamine kipub väga sageli olema kasulik sellele, keda nii süüdistatakse. Tekib lausa tahtmine rohkem kurjusekehastusena käituda, „rolli välja mängida”. See on üks lühikese perspektiivi kasu – kõik asjaosalised saavad tähelepanu, raha hakkab liikuma, kuna inimesed ka „hääletavad oma rahakotiga” teemadel, millel nad enne kuidagi hääletada ei tahtnud ja inimeste kasuks, keda nad enne ei teadnud. Kasvanud emotsioonide keerisest võidavad nii need, kes kujutlevad end „loomulikkuse” ja „tegeliku kunsti” eest seisjatena kui need, kes on saanud omale „kurjuse” rolli.

580

Vast on aga kasutegur ka selles diskussioonis, mis eelpoolmainitud olukorrast tekib. Jah, diskussioon toimub sageli valeväidete ja ülepingutatud argumentidega, ilma taustateadmisteta seadusandluses, ajaloos, kunstifilosoofias, psühholoogias, masinõppetehnoloogiates, ilma väga palju teadmata pea millestki, millest räägitakse, aga ehk ongi see selline olukord, et inimene, kes sellest midagi ei tea, tahab teada, teeb midagi, mis tekitab segadust, võimendab emotsioone, ja siis tagajärgedelt võib-olla saab mingi ettekujutuse, saab vastuse tekkida võinud hirmudele. Vast see ekspertide vaatepunktist „labane” osa diskussioonist on ka tähtis, ehk isegi möödapääsmatu. Mõni ekspert ehk tahaks sellist asja vältida ja sellest võimalikult kaugele jääda, aga mingi ekspertide ja mitteekspertide vaheline vestlus peaks ilmselt toimuma, milles üks pool püüab alustuseks leppida sellega, et teine on mingi näiliselt mõttetu pisiasjaga end suure osa elust kurssi viinud, ja nüüd näib puhtjuhuslikult mingit sotsiaalset tähtsust saanud olevat, ja teine seda, et vestluskaaslase puhul teinekord tundub, nagu ta ei oleks elu jooksul end kunagi millegagi kurssi viinud. Need on moonutatud kujutluspildid ilmselt mõlemad.„Teadjad” ja „mitteteadjad” peaks siiski diskussioonis olema.

Praeguses diskussioonis, kuna olen ehk natuke kallutatud, jääb silma palju põhjendamata väiteid, mis vähemalt minu (ka puuduliku informatsiooniga) seisukohalt tunduvad olevat sellised, et nende põhjendamatust on juba adresseeritud, aga eks see on ilmselt praeguse (aga ka ilmselt varasema) turumajanduse toimeviis, teemad jõuavad järk-järgult uute inimesteni ja vajavad uut adresseerimist, uut tõlkimist uutesse keeltesse, uutesse inimgruppidesse, ja eks see vist sageli käib nii, et üks inimene ütleb midagi kõlavat ja emotsionaalset ja ülepingutatut („Vargus! Suured korporatsioonid tahavad vaid õrnahingelisi ja üllaid kunstnike rahata jätta!”), mille peale ütleb teine vastu_ „Ludiit! Omakasus kinni kapitalist, kes soovib pidurdada uue tehnoloogia kõigile kättesaadavaks muutumist, kaitseb oma rumalusest ainult 1% huve, kes tehnoloogiat niikuinii kasutama hakkavad. Võitleb ainult selle vastu, et teised seda tehnikat kasutama ei saaks hakata ja edukad kunstnikud saaksid oma positsiooni hoida!”. Kahe peale saavad mõlemad tähelepanu, toovad tähelepanu kogu teemale ja ülejäänud inimesed saavad oma raha kulutada „hääletamiseks”, ostes pileteid näitustele, ostes pilte, ostes märke, mida kleepida oma autodele ja koolikottidele, pannes reklaamplakateid oma sotsiaalmeedia profiilipildiks. Võib-olla kõige selles pidevalt korduvas mustris saavad mõned teemad ka tegelikult läbi arutatud. Loodame.

Jaanus13 a portal on tv screen made of swirls of code Matrix co 9b97fea8-16d0-46c3-8c66-91d609a67a04

Nüüd veidi veel täpsemalt konkreetsetest murekohtadest.

Tehnoloogiaga tegeleja – nagu ma ütlesin, kallutatud – vaatepunktist tahan öelda, et ei ole mulle teada, et oleks ühtegi „varguse” väidet edukalt tõestatud, ma ei ole sügava juurataustaga, aga praeguse seadusandlusega on nende tehnoloogiate loomises, vähemalt MidJourney esindajate sõnul, kõik legaalne. Muidugi see, et tööriist (MidJourney samamoodi kui Photoshop) on legaalne, ei tähenda, et kõik sellega tehtu ja kõik selle tehtu kasutamise viisid on legaalsed, tuleb arvestada, et seadusandlusega kõnealusel teemal võib muidugi paljut muutuda, ja see, et miski on praegu seaduslik, ei tähenda, et emotsioonidega ei peaks arvestama, neid adresseerima, tulevikuks kasuliku seadusandluse üle mõtlema, aga praeguses diskussioonis näib palju sensatsioonilisust, hetkeemotsioonidest lähtuvalt, teadmata allikast informatsiooni peale reageerimist, millele järgneb teine sama mõtlematu, juristidega, tehnoloogiate loojate või „kunstnike üldsusega” (mis iganes see on) kooskõlastamata, isegi enda emotsioonide põhjuseid analüüsimata tehtud otsus või väide.

Neile, kel tekib küsimusi, pean ütlema, et võitlus „kunstnikud vs. tehnoloogiainimesed” on vääresitlus olukorrast. Inimesed, kes seda tehnoloogiat kasutavad, tunduvad olevat siiski pildiloomishuvidega („kunst” on natuke laetud ja kohati tähenduseta sõna, kui mul meelde tuleb ja ma viitsin, siis ma üritan seda vältida või adresseerida, igatahes praegu märkasin. Räägime hetkel „pildiloomest”), „rahaahnetel firmajuhtidel” ei näi olevat viitsimist isegi sellise lihtsustava tehnoloogiaga jännata, et pildiloojate pealt säästa, vähemalt, kui neil endal puudub eelnev visuaalse eneseväljenduse huvi. Tundub vähemalt nii – tehnoloogialoojate jutu põhjal, kel selleks väidetavalt statistikat, ja ka mu enda üldisest muljest –, et visuaalse eneseväljenduse (kunsti?”) huvi on pigem eeldus ka nende masinõppelahenduste edukalt kasutamisele, inimesed, kel see on, on subjektiivselt hinnates edukamad.

Jaanus13 tv television overgrowing with moss flowers twigs fang fea73d32-0c5d-4d71-835f-2db00d37a83e

Kui me räägime mingi inimgrupi pealt säästa tahtmisest, siis ootused sellele on ka ilmselt tegelikult väänatud ja lihtsustusel „kõik püüavad säästa” ei ole sageli turuolukorras alust. Kas turul võidavad need, kes püüavad kõigepealt koonerdada? On piisavalt näiteid sellest, et edu saavutati mitte koonerdades, vaid ambitsiooniga. On kujutlust, et firmad tahaks ainult kulusid vähendada, ja nüüd tekib hea võimalus mitmel pool pildiloojad oma tootmise, „sisuloomise” protsessidest välja lülitada. On võimalik, et seda tehakse, aga ajalooliselt suuremad võitjad kipuvad sageli olema need, kes ei langeta oma kulusid, vaid kombineerivad eelnevad võimalused (pildiloojad, kellega neil on kontaktid, lepingud, harjumus koos töötada, kellel on visuaalse eneseväljenduse kogemus, oskused) uutega (masinad, mis hämmastavalt lihtsustavad, kiirendavad mingisuguste visuaalsete ideede loomist, läbitöötamist) ja teevad neid kombineerides midagi ambitsioonikat, mis püüab tähelepanu, tõstab nad „uuele tasemele”. Kindlasti on reaktsioone erinevaid, aga „koonerdamisvaatepunktile” lisaks on teinekord hea mõelda selle võimalustele, mida saaks teha, kui koonerdamise asemel otsustatakse haarata midagi varem püüdmatut, luua midagi, mis enne oli võimatu. Nüüd on mingisugused võimalused paljudel inimestel, kel enne sellised võimalused puudusid mingi töömahu tõttu, hakata koomikseid, animatsioone, videomänge looma. Inimesed saavad paremini „oma nägemust” neis meediumites proovida, sest enam pole nii suureks takistuseks ressursid kui enne. Mitme vaatepunktiga küsimus, aga koonerdamine ei ole alati parim käik.

Jaanus13 a portal on tv screen made of swirls of code Matrix co 9b97fea8-16d0-46c3-8c66-91d609a67a04

Lisaks ei tundu tõepõhja all olevat sellel, et „professionaalsed kunstnikud” mingi selge grupina on teatud oma piltide peal tööriistade treenimise vastu. Muidugi ma ise ei ole puutunud kokku statistikaga ega küsitlustega, pean seda rõhuma, kuid inimestel, kes seda tehnoloogiat loovad ja kel seda statistika nägemise ja küsitluste tegemise tausta on (MidJourney loojad, näiteks), väidavad, nii palju, kui olen neid kuulnud, et üldiselt ollakse rõõmsad, kui pilte kasutatakse, inimesed pakuvad rohkem oma pilte, et tööriistad paremini nende stiili jäljendama õpiks. Seisukohti on muidugi erinevaid, nagu ka viise, kuidas erinevate tööriistade loomisel asju aetakse, kuid peamiselt inimesed, kes tegelikult soovivat oma pilte treeningmaterjalist välja, on väidetavalt olnud inimesed, keda neis ei ole, tuntud inimesed, kes on, pigem soovivad pilte juurde anda, et treenimist parandada. Jah, näib, et on olnud mõned suuremad nimed, kes on saanud selle tehnoloogia vastu olemisega suurt tähelepanu, tundub, et ka igasugust populaarsuse tõusu, ja eks on neid, kes nende tuules oskavad sarnaseid võtteid kasutades endale tähelepanu ja populaarsust püüda, emotsionaalselt väljendades, et nad on selle tehnoloogiale vastu ja teenides siis „tõelist kunsti tehes” kasumit. Miks mitte, see on nišš nagu mitu erinevat. Millegi „traditsioonilise”, „tõelise” või „loodusliku” nimetuse all on igasuguseid asju müüdud. Loodetavasti on selles, mida nad müüvad selle niši all, siis tõesti ka piisavalt „loomulikku/looduslikku”, „originaalset, mis teisi ei matki”, „tegelikku”, et nad oskavad veenvalt öelda, kui seda küsitakse, mitte ei ole tegu sellise looduslikkuse ja loomulikkusega nagu MMS-i puhul tegu oli.

Sellele punktile juurde on ilmselt hea märkida, et ei ole selgeid jooni, kuidas andmebaasis olemine kellelegi kahjulik on, ja kes on praeguses olukorras see kujuteldav „vaene kunstnik”, kelle pildid on nii levinud, et need mitmesajamiljonilistes treeningpakkides omavad valmivates tööriistades nii suurt kaalu, ja inimesed teavad nende nime ja soovivad nende nime sisse kirjutades nende stiili saada. Kes on need nii vaesed ja edutud, aga samas nii levinud ja populaarsed kunstnikud ja kuidas on nad saanud mõlemat korraga olla?

Jaanus13 people with VR virtual reality headsets trapped in inf d1f9476a-db6f-4239-9685-7542c616dfed

Lisaks tööriistalooja ja -kasutaja vastutuse eristamine. Photoshop võimaldab teiste inimeste pilte „copy-paste’i” funktsiooniga lihtsalt võtta. Kas me peaksime Adobet vastutusele võtma, et nad „copy-paste’i” funktsiooni võimaldavad? Ehk peaks see funktsioon eemaldatama, sest mõned võtavad kellegi teise pilte ja kopeerivad enda omadesse? Kui keegi pildiloomes jäljendab liiga täpselt kellegi teise pilti, ja kasutab moel, mida seadusandlus ei luba, on see olnud siiski selle inimese vastutus, mitte Adobe ega Microsofti. Kui väga meil suurte korporatsioonide vastu ka pahameelt pole, kui väga me näeme kurja selles, et copy-paste’i funktsioon eksisteerib?

Siin on muresid ja neid adresseeritakse, ilmselt adresseeritakse ka mitut sellist, mis pigem ei ole põhjendatud, lihtsalt vastutulelikkusest või pingete maandamiseks. Nagu ütlen – ilma, et mul endal juuratausta oleks, need firmad näivad olevat seadusandlikult heal pinnasel, mingit „varastamist” praeguse seadusandlusega ei saavat veenvalt ette heita, aga need on kõik teemad, mida arutada. Suure hulga andmete peal millegi treenimisega on probleeme ja riske, kuid võib-olla on osa sellest murest tegelikult mõeldud sotsiaalmeediakanalite vastu, mis on aastakümneid oma algoritme treeninud informatsiooni peal, mis on ehk küsitavat päritolu, kasutamaks neid tööriistu inimeste manipuleerimise võimaldamiseks? Üldiselt need masinõppetööriistade loojad on positsioneerinud end ja esitlenud end vastusena „Web 2.0”-le, sotsiaalmeediaplatvormidele ja sellele, kuidas need paar aastakümmet on masinõppelahendusi, „tehisintellekti” kasutanud inimeste käitumise analüüsimiseks, manipuleerimiseks. Masinõppelahendustega pildiloomistehnoloogiate loojad esitlevad end kui kedagi, kes nüüd püüavad anda „tehisintellekti” ohjad inimeste kätte, et neid tööriistu saab nüüd kasutada ise, olukorras, kus inimesed sageli on pigem olnud nende tööriistade meelevallas. Olgem muidugi kriitilised, kust piiridest võivad väidetavad kavatsused minna üle millekski muuks, naiivsuseks või tegelikeks teadvustatud teistsugusteks kavatsusteks. Seni tundub aga tõele vastavat, et need firmad püüavad neid tööriistu kättesaadavaks muuta võimalikult madala hinnaga võimalikult paljudele kasutajatele. Neid oleks saanud arendada – ja sarnaseid võib-olla on arendatud suurte firmade suletud uste taga firmasiseseks kasutamiseks –. aga nüüd antakse neid kätte võrdlemisi odava raha eest. Selles „kunstnike vastuhakus” on niimoodi pigem muljet, et ei olda vastu sellele, et suured võimsad firmad kuskil midagi teevad, vaid, et „lihtsad arvutikasutajad” saavad neid kasutama hakata. See omakorda lisab nende „tegelike kunstnike” liikumisele veidi räpasuse märke. Miskit, mis annab uusi võimalusi paljudele, tuleb tagasi hoida? Tekib kahtlus, et kui see tehnoloogia areneks kuskil rikaste suurte korporatsioonide käes, ei oleks suurt vastuseisu, aga halb ja võib-olla natuke ootamatu on see, kui lai on võimalike kasutajate hulk.

Jaanus13 ring screencapture movie by Hideo Nakata Verbinski sad 5bcecda1-beaa-47d0-8702-6d01a3127cdb

Väide, et see tehnoloogia vähendab huvi visuaalse eneseväljenduse, „kunsti”, vastu, tundub ka pigem kummaline. Võib-olla elan mingis mullis, aga vähemalt MidJourney kasutamine näib ergutavat inimesi joonistama, kunstiajalugu õppima, olen seda täheldanud enda ja teiste peal, ja räägivad ka tehnoloogia loojad, muud avalikult sõnavõtjad. Minu kuuldes on vähemalt sõna võtnud psühholoogid (kuigi ma ise ei ole kontrollinud, kas nad seda on, ega, et nad ise AI loodud ei ole),  kes räägivad, et need vahendid on üks parim depressioonivastane ravi, mida nad on näinud – inimesed janunevad visuaalse eneseväljenduse ja leidlikkuse järele, milleks need tööriistad/mänguasjad nüüd laiemaid võimalusi pakuvad, näiteks neile, kel neid võimalusi enne mingil füüsilisel põhjusel ei olnud. Jah, sellega on ehk ohtu minna ise emotsioonidel mängimisele, hakata rõhutama, et need on tööriistad, mis aitavad depressioonis inimesi, inimesi, kes füüsilistel põhjustel ei ole varem saanud end visuaalselt väljendada. See on ainult üks aspekt, aga tundub, et tehnika loojate seisukohalt tähtis.

Ei tundu igatahes, et selles kunsti vastu huvi vähendamise jutus oleks palju veenvust. Pigem näib suund olevat vastupidine. Inimesed tunnevad suuremat huvi ka muude visuaalsete eneseväljendamisviiside, nende eneseväljendamisviiside ajaloo vastu. Sellest muidugi enda kujutlusvõime pealt saan aru küll, kui kellelgi sellest tehnoloogiast kuuldes mingites muudes tehnikates tegemise, õppimise soov langeb, vähemalt ajutiselt, kuna on loodud midagi, mida kunagi pole eksisteerinud, ja võib-olla sellega seotud arengud on sel hetkel ajakohasemad, väärivad tähelepanu. Siis kui elektrikitarr oli just leiutatud, võib-olla langes ka huvi flööti õppida, ja mitte seepärast, et pikas plaanis oleks flööt sel hetkel kasutuks muudetud, „flöödikunst oleks kitarriga tapetud”, vaid, kuna ajahetk oli põnevam ehk millegi muu jaoks, kui seda oli flööt. Võib-olla flöödiõpetajaid tabas kriis ja klientuur vähenes, mille mure on emotsionaalselt mõistetav. Arvan siiski, et sellises olukorras, kui huvi on tegelik, saab flöödi juurde hiljem naasta, ega pliiatsid ja maalimistarbed kuskile ei kao, aga mõnikord äsjaloodud tehnoloogiatel ja vahenditel on „oma aeg”. Nii mõnigi muu pill ilmselt visati nurka, kui elektrikitarr loodi. Mõni ilmselt korjati hiljem uuesti üles, mõni mitte.

Jaanus13 screencapture from movie of explosion by Lynch Tarnkov 86e73b3d-9649-4ff7-aa30-aa2c116c9a0e

Ärgem unustagem, ükski tehnoloogia ei tule tavaliselt ilma oma negatiivsete tagajärgedeta, ja naiivsus on iseenesest oht, kuid praeguses vastuvõitlemises, poleemikatõstmises näib olevat palju sensatsioonilist, läbimõtlematut, faktiliselt väära, emotsionaalselt manipuleerivat, millega tasuks siiski arvestada, kui kuskil mõne pildi peale satute, milles keegi kujutab end või kedagi teist kui väga petetud ja haavatud kunstnikku, või keegi esitleb end heroilise SkyNeti või korporatsioonide vastu võitlejana. Tähelepanutoomine võib olla hea diskussiooniks ja majanduslikult kasulik kõigile asjaosalistele, aga inimeste lollitamise, nende emotsioonidel ülepingutatult mängimise oht on siiski ka olemas, ma arvan. Võib-olla sunnitakse keegi, kes oleks elektrikitarril paljut saavutama võimeline, noores eas flöödi peale ja ta kaotab isegi arusaamatult huvi mingisuguse eneseväljenduse vastu, milleks tal endal on huvi, soodumust, ja mille jaoks aeg on õige, ja lisaks ka see oht ühiskonnana pöörata tähelepanu valedele asjadele ja võtta vastu meetmeid valede asjade parandamiseks valel moel.

Siin on mõttekohti. Loodan, et kirjutatu ei tulnud liiga vormitu ja pakkusin midagi diskussioonile ja isegi kui mitte vastuseid, siis ehk uusi küsimusi, mida võiks esitada.

 

Jaanus13 screencapture from movie of explosion seen through doo f3e4b246-8ff7-4d33-a620-295e0326cfe0

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0888)