Meeldib, ei meeldi, meeldib … detsember 2022

Mairi Laurik „Gredeeliate õitsemise aegu”

Inimesed on koloniseerinud uue, vaenuliku elukeskkonnaga planeedi ja rajanud sinna ulmekirjanduse klassikute nimesid kandvad asulad. Hiljutised looduskatastroofid on hävitanud suuremad linnad, sundides elanikke põgenema ning ellujäämise nimel võitlema. Hoolimata äärmiselt keerulistest oludest saab raamatukogust koht, mille peategelane muudab pelgupaigaks kõigile abivajajatele.

Lool on klassikalise ulmekirjanduse hõng, tuletades meelde neidsamu autoreid, kelle auks on loo linnad nimetatud. Uut maailma on autor ehitanud läbimõeldult, alates taimedest ja lõpetades intelligentsete loomadega. Paratamatult kerkisid mulle seda lugu lugedes silme ette purustused ning sõjakoledused Ukrainas, millega nüüd oleme vist tasapisi harjuma hakanud ja mis enam niisugust šokki ei tekita nagu alguses. Aga häving on rusuv, olgu siis päriselus või kirjanduses, seetõttu on mul hea meel, et autor lõpetas jutu siiski positiivse noodiga ning et see lootus ja lohutus leidus just raamatutes. Lisaks tuletas lugu mulle meelde, et ootamatuid liitlasi võime leida ka algselt vastasteks peetute hulgast, peame vaid inimestele võimaluse andma end tõestada.

Tim Hornet „Isa süda”

Lühike muinasjutuline lugu salamõrtsukast, kes poeb juba aeglaselt hääbuva kuninganna tuppa, et tema elupäevad kiiremini lõpetada selleks, et tema ilusa tütre ilu või elu hinnaga päästa omaenese tütar sandistamisest.

Kuigi loo pealkiri viitab isa südamele, paljastub siin ka ema süda – reeglina hoolivad mõlemast soost lapsevanemad oma lastest väga. Emand oli iseenda saatuse suhtes päris rahulik, olles leppinud tõsiasjaga, et surm tuleb varem või hiljem, kuid kindlasti oleks ta päästnud oma tütre ohust, kui tal oleks see võimalik olnud. Siiski tundus ka, et ta mõistis enda tapja muret ning teise kuningriigi häda, nii nagu üks lapsevanem mõistab teist.

Mulle meeldib, kuidas autor on selles loos sõnu kasutanud kokkuhoidlikult, lühikesed on nii dialoogid kui kirjeldused. Ometi on ta nende nappide sõnadega suutnud palju öelda ning pikemaks ajaks loetu üle mõtisklema panna.

Artur Räpp „Lõpu algus”

Uuele koduplaneedile teel oleval rändajate laeval toimub kohtuprotsess nooruki üle, kes on käitunud täiesti tavalisel 17-aastase noormehe moel – vastutustundetult ning oma tahtmisi järgides. Protsessi edenedes tuleb välja, et ühiskonna teadmised laeval toimuvast on olnud tugevasti puudulikud, kuna süsteemi juhtiv tehisintellekt ei ole neile kõike infot avalikustanud.

Esimene mõte, mis mulle lugedes pähe kargas, oli see, et toimuv kohtuprotsess oli täpselt sama kaootiline kui üritus kolmanda klassiga jõulunäidendit selgeks õppida. Aga nii nagu lõpuks ka kõige suuremast segadusest täiesti talutav näidend välja koorub, sain ka loo lõpuks enam-vähem aru, kus toimub, mis toimub ja miks toimub. Salata ei saa, et mitmeid küsimusi jäi minu jaoks veel õhku rippuma. Näiteks jäi mulle selgusetuks, kas inimesed päriselt elasidki simulatsioonides nagu „Matrixis“ või olid simulatsioonid mingi lisand nende igapäevaelule ning kas inimeste intelligents oli kogu selle pika rännaku jooksul langenud, kuna eriti teravad pliiatsid nad just ei tundunud.

Muuhulgas meeldis mulle aga kaks mõtet. Esiteks tõdemus, et kasvatamismeetodite muutmisel näeb tulemust alles tükk aega hiljem, teiseks tehisintellekti tarkus selle kohta, et maailmas saame hakkama vaid siis, kui meie sees on piisavalt palju kaost, mida me ise kontrollida ning suunata oskame. Kui ma loo veel kolmandat korda ette võtaks, äkki siis õnnestuks mul sealt veel mingeid kasulikke teadmisi ammutada. Igal juhul oli see üks muhe lugemine.

Marek Liinev „Seal, kus udu kohtab ulma”

Viikingite rand mähkub ühel heal päeval paksu udusse, mis takistab meestel merele minekut. Udu ei kerki nädalaid, kuni lõpuks veenab üks nooruke joogine kirjatark tapluses karastunud sõdalasi, et udus peitub ürgkoletis, keda tuleb maha nottima minna selleks, et kogukond jälle oma tavapärase elu juurde naasta saaks. Sõidetaksegi, kuid udust ei leita koletist, vaid tänapäevane New York.

Selle loo suhtes on mul väga vastakad tunded. Ühest küljest oli lugu väga hästi kirjutatud, kirjeldused värvikad ja tabavad, maailmade erinevused põhjalikult välja toodud. Samuti meeldis mulle ajarännuteema ning viikingite elu kirjeldus pani huvi tundma selle ajaloolise perioodi vastu.

Teisest küljest tundus esimene kolmandik loost ülipika sissejuhatusena, mille vältel ma muudkui ootasin, et põhitegevus peale hakkaks. Nii hästi kui laused vormitud ja järjekorda sätitud olidki, kuuluvad sellised pikad kirjeldused minu meelest pigem romaani kui lühijutu juurde.

Kõige suurem küsimärk oli minu jaoks aga see, mida autor mulle kui lugejale looga öelda tahtis. Ilmselt tulenes minu soolisest kuuluvusest see, et mulle jäi eriliselt silma naiste positsioon nendes kahes erinevas ühiskonnas ning meeste suhtumine neisse. Ebameeldiv oli jutust lugeda üksikasjalikku kirjeldust sellest, kuidas suur tugev mees naise kallal jõhkrutses, ilma et keegi oleks talle appi läinud. Samas tundub mulle, et tänapäevane New Yorgis elav naine ei ole tõenäoliselt sugugi nii abitu, kui autor jutus näitab. Arvatavasti oleks pärisnaine kuskilt pipragaasi ballooni välja võlunud ning sellega soovimatut austajat pisut koolitanud.

Nii et mis siis kokkuvõttes on see, mida ma sellest jutust kaasa peaksin võtma? Et vanal ajal olid naised koledad, aga nende mehed austasid neid rohkem? Või et mehed käituvad naistega halvasti, ükskõik mis ajastuga on tegu? (See, et keegi ohvrit kiiremini abistama ei tõtanud, peegeldab ju ka suhtumist.) Isegi peale pikka juurdlemist ei suutnud ma jõuda iseeneses vastuseni, miks autor üldse selle loo kirjutamiseks nii palju vaeva nägi. Kuulaksin aga hea meelega, kui keegi oleks valmis mulle selle jutu mõtet selgitama.

Leila Tael-Mikešin „Hammasrattad”

Salapärane rändaja ilmub ühe mehhaaniku töökotta. Tuleb välja, et too on tema isa ning rändaja ise on suuteline liikuma lisaks ruumile ka ajas, seda ilmselt tänu omapärasele kellale, mille ta isale parandamiseks toob. Külaline viitab eesseisvale maailmalõpule, mis toob kaasa uue elukorra. Ja siis läheb ta taas oma asju ajama.

Huvitav segu steampunk’ist ja muinasjutulistest elementidest teeb sellest loost midagi erilist. Kuna tegemist on jupiga romaanist, on loomulik, et lugu tõstatab hulganisti küsimusi, mis kutsuvad edasi lugema. Autori stiil on mõnus lugeda, loetud jupike intrigeeriv, nii et võib tõesti juhtuda, et terve loo lähitulevikus ette võtan.

Markus Krist „Krabin katusel”

Väsinud ema ärkab öösel katuselt kostva krabina peale. Ta tõttab kohe kiiruga oma laste tuppa ning avastab poja sängi kohal kõrguva ähvardava varju. Emalõvina asub ta sellega võitlusse ning peletab selle eemale. Hommikul ärgates on ema järjekordselt väga väsinud, kuid arvab loomulikult, et tegemist oli unega.

Mulle meeldis lugeda veel teist lugu Uppuvast Linnast. Autor on loonud kaasahaarava maailma, mille tegelastele on kerge kaasa elada. Ning olgu meie öised hirmud päeval nii ebausutavad kui tahes, siiski mõjutavad nad meid ühel või teisel viisil.

Ainuke asi, mis mulle selle loo puhul küsimusi tekitas oli see, miks selles loos autor tegelaste päris nimedega nii pillavalt käitub, kui eelmises loos saime teada, et päris nimed on väärtus, mida teistele nii kergelt ei avaldata. Kas see ongi kontrastiks „Vaikse Vanaema” indiviidi ja linnakese vastandamisele, et selles loos toimub tegevus perekonna keskel, nii et tegelaste pärisnimede kasutamine on lubatud? Igal juhul oli minu jaoks jälle tegemist meeldiva kategooriasse kuuluva looga.