Jutt on Tumedad Tunnid toetajatele kuuldemänguna kuulatav „Tumedate Tundide Ekstra“ 12. osas

https://www.patreon.com/posts/tumedad-tunnid-60262852

 

Ma pole just kõige taibukam mees. Tuleb välja, et kõik teadsid saabuvast lumetormist. See tähendab, et kõik peale minu. Ja ma mitte ainult ei otsustanud oma romuhunnikust autoga tol ööl reisi jätkata, vaid ka ei rääkinud kellelegi, kuhu ma lähen. Ka ei kontrollinud ma enne sõitu, kui täis mu telefoni aku on. Jah, ma olen idioot, aga see teadmine ei aita mul kuidagi olnut paremini taluda.

Otse loomulikult ütles mu auto üles keset eikusagit, just siis, kui sadu hakkas hoogu koguma ja jättis mu lõksu väikesele külavaheteele, kus ma varem elu sees käinud polnud. Abi kutsuda polnud kusagilt ja mööda ei sõitnud ühtki autot. Normaalsed inimesed olid sellisel külmal ja metsikul ööl väljas hulkumiseks liiga mõistlikud. Pealegi oli jõuludeni jäänud vaid kaks päeva.

Istusin seal veidike, oma kasutu sõiduki suhtelises soojuses, lumi väljas pöörlemas. Viimaste päevade jooksul oli juba olnud paar suuremat lumesadu, aga seekordne oli hoopis teisest ooperist. Kuigi tuul polnud eriti tugev, siis vaadates, milline mass lund oli maha langemas, oli selge, et teed muutuvad peagi läbipääsmatuks ja kui ma kohe midagi ette ei võta, olen varsti tõsises hädas.

Selle lühikese aja jooksul, mil ma seal paigal istusin, jõudis lumi tuuleklaasi katta ja väljavaate täielikult varjata. Soojendus hakkas üles ütlema. Mida kauem ma seal passin, seda raskemaks läheb läbi lume sumpamine ja mingigi varjualuse leidmine. Panin kindad kätte, tõmbasin jopeluku kinni ja astusin külma öösse.

Olukord oleks võinud olla ka hullem. Mäletasin, et olin veidi aega enne auto sabaandmist ühest majakesest mööda sõitnud. See ei saanud olla rohkem kui kilomeetri kaugusel või umbes nii. Teekond oleks olnud keeruline, aga läbitav tingimusel, et ilm veelgi hullemaks ei lähe. Edasijõudmine oli algusest peale raske. Lumekate teel oli muutunud juba päris paksuks. Paari minutiga olin langevate helvestega kaetud. Need kleepusid kangekaelselt minu külge ja ükski pühkimine ei aidanud mul neist lahti saada.

Selleks ajaks, kui hakkasin keerlevate helveste vahelt ähmast valgust nägema, olin juba läbimärg  ja täiesti kurnatud. Jalad olid nagu jäätükid. Nägu tuim ja külmunud. Aga valguse soe oranž kuma innustas mind edasi liikuma ja andis mulle just nii palju jõudu, et jaksaksin veel need viimased meetrid edasi sumbata.

Kui ma lõpuks aiaväravani jõudsin, oleksin võinud kergendusest nutta. Majake oli imeilus, täpselt nagu postkaartidel. Väike mugavuse ja soojuse kindlus keset pimedust, lumetormi ja läbitungivat külma. Aknad olid rõõmsalt tuledes ja vaevumärgatava jalgtee ääres seisid kaks lumemeest kui vaikivat valvurit.

Miski oli siiski kuidagi valesti. Jõudes ukseni, leidsin selle lahti olevat ja väikesed lumekeerised lendlesid muidu nii sooja ja kutsuvasse esikusse. Astusin sisse ja lõin ukse enda järel kinni. Äkki oli kõik kohutavalt vaikne. Tundsin end ebamugavalt, sissetungijana.

„Halloo?“

Mu hääl kõlas väikeses esikus vaikse ja elutuna.

„On siin keegi?“

Vastust ei tulnud. Kõndisin järjest läbi majakese kõik toad, koputades enne pea sisse pistmist igale uksele. Maja oli täiesti inimtühi.

Tundus, et kes iganes siin elas, oli ta ainult korraks välja astunud. Tuli lõõmas kaminas. Õhtusöögi järgselt olid mustad nõud kenasti kraanikausi kõrval virnas. Toas oli isegi jõulupuu ja selle all kingitused. Aga ühestki elavast inimesest polnud jälgegi.

Istusin ettevaatlikult diivani servale. Ma ei julgenud midagi puudutada. Pidin peaaegu surnuks ehmatama, kui halg kaminas praksatas. Tõmbasin sügavalt hinge ja itsitasin veidi oma närvilisuse üle. Olgu, olukord oli veider, aga vähemalt olin külma käest pääsenud. Mul oli katus pea kohal ja varvaste otsastkülmumist polnud lähiajal karta. Pidin ainult ootama – lõpuks saabub pere koju, lumesadu lõppeb ja maailmas on kõik jälle õigesti.

Möödus kümme minutit, seejärel kakskümmend. Seltsi pakkus mulle vaid koridoris seisev ja ühtlaselt tiksuv vana kappkell. Pärast tunniajast ootamist ei pidanud ma enam vastu. Ma pidin midagi tegema, kas või selleks, et end sellest tuimast passimisest välja raputada.

Käisin maja läbi, otsides telefoni, aga ei leidnud midagi. See polnud väga veider, praegusel mobiiliajastul pole paljudel lauatelefoni. Leidsin köögist paberit ja pliiatsi ning kirjutasin kirjakese, milles seletasin olukorda. Selle kinnitasin välisukse külge. Arvasin, et parem on anda perele väike hoiatus, enne kui nad koju jõudes võhivõõra mehe eest leiavad.

Vaatasin aknast välja. Lund sadas sama laialt ja järjekindlalt nagu varemgi. Värske lume koorma all loppis ja vormi kaotanud lumemehed tundusid olevat ettepoole kööku vajunud ja mulle otsa jõllitavat. Tõmbasin õlgu võbistades kardinad ette.

Majas ringi jalutades tundsin, nagu kasutaksin võõraste lahkust ära. Kaminasimsil oli foto. Kaks armsat last, poiss ja tüdruk. Umbes seitsme- ja kaheksa-aastased. Ja nende isa, tõsine ja karmi näoga mees, kes nägi välja, nagu oleks omajagu raskeid aegu üle elanud. Ema pildil polnud, aga see pole tänapäeval eriti imelik.

Sisendasin endale, et otsin majas ringi liikudes mingeid vihjeid selle kohta, kus pererahvas olla võiks, aga tegelikult arvan, et olin lihtsalt uudishimulik ja tahtsin oma pahaaimamatute võõrustajate kohta rohkem teada saada. Maja oli ideaalselt korras, tundus, nagu seda oleks igapäevaselt koristatud. Isegi toas, milles lapsed kahekesi elasid, oli kõik puhas ja kena. Ainus paigast ära asi, mille leidsin, oli katkine taldrik. Selle avastasin köögi nurgast. Pühkisin killud kokku ja viskasin prügikasti. See võttis kõigest paar minutit ja oli vähim, mida sain teha, arvestades külalislahkust, millega ma juba ise ennast kostitanud olin.

Läksin ja istusin diivanile tagasi. Panin tööle igivana televiisori ja avastasin, et ka selle ekraanil keerles lumi, samuti nagu väljas, öises taevas. Kell oli juba kõvasti üle kesköö, aga isast ja lastest polnud ikka veel märkigi. Tundsin end Kuldkiharana, kui diivanile pikali heitsin, jope tekiks peale võtsin ja oma kurnatud keha magama sättisin. Ärkasin võpatusega pärast tunde rahutut und. Kell-raadio oli tööle lülitunud ja sametise häälega Bing Crosby „Valged jõulud“ kajas kummitavalt läbi muidu vaikse maja. Olin kange ja välja puhkamata, nagu poleks üldse öösel sõba silmale saanud. Mäletasin häguselt mingit õudset unenägu, aga need mälestused kadusid kiiresti nagu lumehelbed uue päeva raskuse all. Mu randmed valutasid jubedalt. Ilmselt oli eelmise õhtu rännak lumesajus ikkagi kontidele hakanud.

Maja oli endiselt tühi. Kontrollisin välisust ja minu jäetud teade oli endiselt omal kohal. Kardinaid eest tõmmates nägin, et lumesadu oli küll lõppenud, aga see oli tekitanud hanged, mis tundusid olevalt vähemalt paari jala sügavused. Siit ma niipea minema ei saa.

Ülejäänud päev möödus nagu mingisuguses uimas. Hulkusin laisalt mööda tube ja püüdsin maha suruda soovi oma võõrustajate asjades sorida ja neist rohkem teada saada. See oli kummaline – tavaliselt võib kiire tiiru järel majas selle omanike kohta nii mõndagi öelda. Aga see majake oli nagu tühi leht. Steriilsed pinnad ja korralikult kokkuvolditud voodipesu. Isegi külmkapi küljes polnud ühtegi laste joonistatud pilti. See oli täiesti neutraalne ruum, tühi igasugusest isikupärast. See katkine taldrik, mille ma ennist ära koristasin, oli olnud selles majas ainuke märk inimlikkusest.

 Päev möödus aeglaselt. Korraks käisin ka väljas. Sumpasin lumes ja püüdsin valges sellest kohast paremini aimu saada. Kohevad hanged summutasid iga heli, tekitades kummalise ja ebareaalse tunde. Tundsin, nagu kõnniksin ma hiiglaslikul pulmatordil.

Aianurgas oli väike kuur. See nägi paksu lumekihi all välja nagu Jõuluvana töökoja maalähedasem versioon. Uks oli lahti, kuid ei tundunud eriti kutsuvana. Sellest hoolimata rühkisin ma selle poole, soovides näha, mis saladused seal võivad peituda.

Kuuri sisemus oli räpane ja räämas, vastupidiselt laitmatus korras olevale majale. Kõikjal olid ämblikuvõrgud ja seinal rippuvad tööriistad olid vanad ning roostes. Tööriistalaual oli vaid üks tühi koht. Koht, mida ei katnud tolm ega prügi. Sealt oli hiljuti mingi riist võetud.

Külm ajas mu peagi tuppa tagasi ja varsti olin saanud eelmise päeva süsi kasutades ka tule üles. Tulehakatuseks valmis pandud paberite hulgast leidsin kimbu pabereid, mis nägid välja nagu laste  rohmakad joonistused. Kui tuli oli korralikult põlema läinud, istusin diivanile ja asusin neid sirvima.

Üks joonistus torkas mulle eriti silma. Sellel oli kohmakalt, aga siiski äratuntavalt kujutatud majake. Majakese kõrval seisid kolm kuju. Kaks neist tundusid seisvat käed puusas, kulmud kortsus ja erksinised pisarad silmist voolamas. Kolmas kuju oli palju suuremana joonistatud. Tal olid raevukad punased silmad ja ta tundus käes hoidvat midagi, mis nägi välja nagu madu.

Miski selle pildi juures tekitas minus huvi, aga ma ei saanud aru, mis täpselt. Teised pildid olid tavalised, süütud laste joonistused, aga see pilt häiris mind kuidagi.

Ülejäänud päeva veetsin magamistoast leitud vanu kauboijutte lehitsedes, aga ükski neist polnud eriti huvitav ja ei suutnud mu tähelepanu kaua hoida. Mu mõtted pöördusid aina tagasi selle kummalise väikese perekonna ja nende üksildase elu juurde. Võib-olla oli see normaalne, et nad päevadeks kusagile kadusid. Võib-olla oli see mingi veider pühadetraditsioon, aga millegipärast ma kahtlesin selles.

 Aeg venis. Tegin veel ühe tiiru majas, lihtsalt selleks, et end tegevuses hoida. Lisasin puid tulle, et jätkuks, ja valmistusin järjekordset ööd diivanil veetma. Heitsin varakult magama.

Uni oli rahutu ja ärkasin tihti. Tõenäoliselt seepärast, et ma polnud nii rampväsinud kui eelmisel ööl. Paksu lumevaiba poolt summutatud ja moonutatud kummalised hääled hoidsid mind ärkvel ja tõid mu unenägudesse painajalikke nägemusi kadunud lastest ja nende turskest näota isast.

Tõusin vara ja vaatasin aknast välja. Üleöö oli pööranud sulale. Lumevaip oli kõvasti alanenud ja silmapiiril särav ere päike andis lootust, et see päeva jooksul veelgi väheneb. Külla tagasi matkamine saab olema raske, aga kindlasti tehtav ja ei tohiks rohkem aega võtta kui paar tundi. Pealegi tundsin, et olen külalislahkust juba niigi kurjasti kasutanud ja tahtsin sellest veidrast majast minema saada.

Kirjutasin lühikese kirja, milles seletasin lahti, mis vahepeal juhtunud oli, ja jätsin selle köögilauale. Samasse jätsin ka veidi raha. „Võtke seda kui varast jõulukinki!“ kirjutasin juurde ja astusin uksest välja. Läksin risti läbi aia, kahe lumemehe vahelt läbi, värava poole. Sulaga oli lumele tekkinud koorik, mis iga sammu juures mõnusalt krudises. Ma polnud eriti kaugele jõudnud, kui mu jalg lumes millegi taha takerdus ja ma oleksin peaaegu kukkunud. Alla vaadates nägin ümbritsevast valgest merest üles turritavat inimkätt.

Laskusin kohe põlvili märga lumme ja hakkasin kaevama. Pihutäite kaupa jääd kõrvale lükates leidsin lume all lamava keha. Tundsin ta kohe ära, see oli pereisa. Surnu nägu oli kummaliselt rahulik. Pea ühel küljel laiutas inetu verine haav. Ta oli vist lumes libisenud ja end teadvusetuks kukkunud.  Suur kivi lebas pea all nagu padi ja külm oli ülejäänu eest hoolt kandnud.

Ma seisin hetke surnukeha kohal. Kõrval kükitav maja näis kogu stseeni kohutavas vaikuses pealt vaatavat. Alles siis nägin ma surnu teist kätt ja seda, mida ta oma valgete ja kangete sõrmede vahel pigistas. See oli vana ja ilmselgelt paljukasutatud härjaajamispiits.

Leitud lapsejoonistus tuli mulle meelde ja mul jäi hing kinni. Pöördusin kahe lumemehe poole, mis olid nüüdseks muutunud valgeteks vormituteks sammasteks. Astusin lähima juurde ja surusin meeleheitlikult oma käed sellesse, lootes sõrmede alt eest leida vaid lund ja jääd. Aga ma teadsin, et see pole nii. Lumi oli kerge ja kohev, pudenedes kergest puudutusest. Mõne hetkega olin lumekihi kõrvale lükanud ja selle alt paljastus see, mida oma südames olin juba aimanud. Veel üks laip, seekord noore tüdruku oma. Käed selja taha seotud ja kindlalt jämeda puidust aiaposti külge kinnitatud.

Kukkusin põlvili ja silmisse tõusid pisarad. Ma ei suutnud ettegi kujutada, mis kannatusi nad olid läbi elanud. Võib-olla olid nad kergendust tundnud, kui nägid isa kukkumas, arvates, et see lükkab nende karistust edasi või hoopis päästab sellest. Ja siis muutus kergendus paanikaks, kui nad aeglaselt mõistma hakkasid, et nende isa enam ei tõuse. See kõik oli nii mõttetu, nii mõttetult traagiline.

Need lapsed kummitavad mind sellest päevast saadik. Mõtlen, kas ma oleksin saanud midagi nende heaks teha. Kas nad olid ikka veel elus oma jäistes kirstudes?  Sellal kui mina nende olemasolust teadmatuna nende hubases ja külalislahkes majas ringi jalutasin. Ma arvan, et osa minust jääb sinna igaveseks. Sinna väikesesse talvisesse aeda. Vahtima kahte surnukeha, külmunud oma viimases hääletus karjes. Ja esimesi lumehelbeid, mis taas raskest, tinasest taevast neile langema hakkavad.

Tõlkis: Priit Öövel

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0735)