„Kuidas sa võisid nii mulle teha? See on ju täiesti surnud! Laip. Mis. Laip.“ Valges mantlis mehike kargas püsti ja heitis pruunika silinderja eseme lõkkesse. „Sa võiksid ükskord ära õppida, ma ei söö, ei söö surnud asju!“

„Hm-jah,“ mõmises mehikesest palju suurem ja üleni valge kogu, pöörates samal ajal oma toiduga koormatud orki lõkke kohal. „Meie elame. See on väga tähtis, mu sõber, ja ….“

„Sa vaata neid trummil,“ lõikas mehike suurema jutu vahele. „Nemad saavad verivärsket verd, otse generaatoritest. Miks Mina sain aga selle?“ Mehike vehkis käega lõkke ja roosa trummi ja ühe hooga ka kogu ümbritseva kidura kõrbe suunas. Kõige selle kisa ja vehkimise peale tõusid roosalt trummilt põrinal õhku pikajalgsed punased putukad, jättes trumminahale maha punasetäpilise mustri.

„Päh. Õiglus ja koostöö. Kuidas küll suudab mõni sellest nii aru saada.“ Väike Mehike istus nördinult maha, sättis valge kuue tihedamalt sinise kere ümber ja napsas kausist uue lötakavõitu silindri. „Energia, mikroelemendid, makroelemendid, kiudained, tugiained, sidusained, abiained. Ütle mulle, kas meil on täna pidu või pole? Oleme me vaba taeva all või pole? Ütle!“

„Hm-jah. Pane see nüüd ilusti orgi otsa, mu sõber. Täna ei sure mitte keegi ja see on väga tähtis.“

„Tere, kõik need ilmade imed!“ Lõkke juurde veeres suur pilgeni täis akvaarium, selles kuldse tõlkeseadmega vehkiv roheline seitsejalgne kaheksajalg. Või tegelikult ikkagi seitsejalg, kuigi nagu kaheksajalg. „Informeerige teie mind, kas vaskkala on?“ Akvaarium peatus otse valge mantliga sinise mehikese kõrval. „ Ja teie? Olete te siin poisid, tüdrukud või muusoolised?“

„Kuidas palun?“ Sinine mehike tõstis pea. „Aga bisoolised, trisoolised ja valikuliselt vegetatiivsed? Mina olen poiss muidu.“

„Oh! Oi-oi-oi. Xeno-Bioloog minus tõuseb alati üles, andke mulle andestust.“ Roheline seitsejalg kadus vee alla, jättes kuldse tõlkemasina napilt vee kohale õõtsuma.

„Hm-jah. Täna ei sure mitte keegi, nii et täna kalu ka ei ole. Vasest kalu ka ei ole. Täna on pidupäev, mu roheline seitsme kombitsaga sõber. Sa oled teretulnud.“ Suur valge kogu kummardus põgusalt tõlkemasina ja akvaariumi suunas. „Meil on palju külalisi. Ja kõigile pidulikke toiduratsioone.“ Suurem kogu pööras aeglaselt oma orgi lõkke kohalt, kuni see osutas massiivsele kapilaadsele moodustisele. „Lase hea maitsta, mu näljane sõber.“

„Just,“ kinnitas valges mantlis sinine mehike. „Meil on kapitäis väga pidulikku toitu. Nagu see pidulik ja hõrk moodustis mu orgi otsas. Muide,“ sinine mehike pööras pead. „Kust sa, vaskalalemb, siia jõudsid? Kas käisid Võõraste klubi peaplaneedil?“

„Ootame infoga mõned üsna lühikesed ajavahemikud!“ Akvaarium tegi kiire kaare ümber lõkke toidukapini. Tagasi jõudes oli rohelise seitsejala teises kombitsas üsna pikk punane asi. „See on peaaegu vaskkala. Minu kodu on peaaegu seal.“ Seitsejala kolmas kombits viiples kuhugi idakaarde. „Vaata, sellest üsna sinisest Komeedist mitte väga pikk maa vasakul. Mis põhjusel küsid? Tahad mulle külastusele tulla?“

„Ah, ei.“ Sinine mehike raputas tülpinult pead ja kohendas valge mantli hõlmu. „Mitte seda. Selles mõttes, et kust su reis algas. Teie planeedil olen ma juba käinud. Liiga palju vett minu jaoks.“

„Oo, minu kodus viibitud! Millalajal see toimus?“ Seitsejalg muutus kollakaks ning upitas end osaliselt veest välja, kuid vastus jäi tal saamata. Idataevas siniselt hiilanud komeet langes samal hetkel suure mürinaga maapinnale. Liivavihurite ja suitsu hajudes osutus see halliks kosmoselaevaks.

„Hm-jah. Harkjalad tulid. Mu sõbrad.“ Suur valge kogu osutas kahele lõkke suunas astuvale vibalikule kogule, üks kollane, teine roheline, ühel näoosa must, teisel roosa. Nende kannul sibas neljajalgne karvapall, mis lähemale jõudnult meenutas pigem kahe kõrva ja sabaga karvavorsti.

„Hm-jah, ka tema peab täna elus olema.“ Suur kogu pööras tühjaks söödud orki, kuni see peatus karvavorsti suunas. „Täna on pidu, mu sõbrad.“

„Jäta nüüd, me mäletame küll!“ Valges mantlis sinine Mehike haaras oma orgi otsast lõkkeleegis kuumenenud silindri ja toppis selle endale suhu. „Me oleme siin ju kõik intelligentsed olendid, mis sellest, et mõni eelistab õhtusöögiks elusaid asju. Seitsejalg,“ sinine mehike pöördus oma jälle rohelise tooni omandanud naabri poole. „Oled parm-sipelgatega tuttav? Karm-karm rahvas. Ära nendega nalja tee.“ Punased pikajalgsed putukad olid vahepeal roosale trummile naasnud ning moodustasid seal nüüd energiliselt üksteise taha koondudes punkte ja kriipse. Suur üleni valge olend toksis sama energiliselt trummi küljele punkte ja kriipse vastu.

Seitsejalg noogutas. „Punased taruperelendintelligentmitmesoolisedkiskjaloomad on minu tuttavate olendite loetelus. Luba aga teha sulle päring, valge mantliga sinine olend meile tuntud planeedilt. Kas sul siin kõrbes mantliga ületemperatuuri tunnet ei ole?“

„Palav? Sa köetud akvaariumi olend! Ma oleks külmast juba tumeroheline, kui selle mantli sees kütet poleks! Ja mis sa arvad, miks Suur Valge lõkke siia organiseeris? Peo pärast, arvad või? Minu nõudmisel!“

„Argumendid kuuluvad arusaadavate klassi. Tänan sind minu infovaegust täitmast, külma kartev valge mantliga sinine olend!“

Vahepeal olid lõkkeni jõudnud harkjalad ja nende sabas jõlkuv karvane vorst söögikappi uurima läinud. Nende varjus lõkkeni jõudnud sinakate ja oranžide karvadega ämblik haaras enda seljalt paunast pulga ja kribas maapinnale: „Meie rahval on väga hea meel jälle siin olla. Kuid vabandage mind.“ Ämblik astus tekstile ruumi tegemiseks sammu tagasi. „Kas midagi saaks tulega teha? Meie, ämblik-olendid, kardame tuld.“

„Hm-jah, mu sõber.“ Tuli tõmbus kokku ja omandas tavalise mitme põletiga gaasileegi kuju. Vaid sinise mehikese poolses küljes limpsasid leegid kõrgemalt. „Ole elus, mu sõber.“

„Tänan,“ kribas sini-oranž ämblik ja volksas harkjalgade kõrvale toidukapi juurde, et endalegi sobiv toit leida.

„Hm-jah, mu sõbrad. Me olemegi nüüd vist kõik koos, selle sektori kõik intelligentsete rasside esindajad.“

„Aga need…“ Valges mantlis sinine mehike ajas sõrme püsti. „No need, eelmine pidu olid, karvase pealaega kahe jalaga tüübid. Nemad on veel puudu ju.“

„Mul on kahju öelda, mu sõber. Nemad on nüüd kuueteistkümnendas dimensioonis ära.“ Suur valge kogu ohkas. „Nad lasid omavahel vaieldes end koos planeediga õhku.“

„Mina teavet teile mitu korda edastanud eelmine pidu ajahetk ajal. Need karvased poolintelligentsed, ei oska mõelda, ei oska tahta. Ei sobi meie klubisse „Tavalised rohelised võõrad“! Nemad alles punase keelumärgi alla kuuluma pidid. Ei tohtinud eraldada rohelist võõraste maailmade rännuluba. Võib-olla päris loomad olid nemad?“

„Hm-jah. On selgunud, et sa rääkisid tõde, mu jälle kollaseks tõmbunud roheline sõber. Aga tähtis on, täna ei sure meist keegi. Täna on meie klubi pidu.“

„Pidu!“ hüüdis selle peale kollane musta näoga harkjalg, kes oli just kõige viimasena tule juurde jõudnud. „Nüüd peab kõige targem peokõne ja siis läheb lahti.“

„Just!“ ütlesid teised kribades, morsetades, häälega öeldes, ning karvane vorst sabaga vehkides.

„Hm-jah. Tänan teid, mu sõbrad.“ Suur valge kogu kehitas end. „Meie, rohelised ja sinised, punased, kollased, valged ja karvased, kõik, kellest koosneb „Tavaliste roheliste võõraste klubi“, oleme jälle tulnud kokku, et olla elus ja sõpruses koos ning tähistada iidset püha. Püha, millele panid aluse meie ammused geen-muutja-esiisad. Olgem täna siin koos ning tähistagem sõpruses, mõistuses ja elus seda iidset esivanemate püha – jaanipäeva.“

„Äh.“ Valge mantliga sinine mehike vehkis tühjaks saanud orgiga. „ Sa ei usu ikka veel, et selle püha nimi oli hoopis midagi muud. Aga olgu. Olgem sõpruses.“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0504)