Uppuvas Linnas on nii rohkelt eriskummalist, et sealsed inimesed peavad seda tavaliseks. Kui ida poolt, Punase Värava juurest tulema hakata, jääb vasakut kätt Ebamugav Kirik, kus on õpetajaks mees, kelle habe on nii pikk, et jookseb pinkide vahel, kui ta jutlust peab. Paremat kätt paistab aga Korralik Kõrts, kus viisakam rahvas, nagu Õlitatud Vunts ja Valge-Must Daam, oma päevi konjakit juues ja malet mängides maha igavleb. Otse ette jääb Suur Tähtis Väljak, mille keskel on Hirmus Auk, kuhu keegi kukkuda ei taha. Väikesel Kõrvaltänaval Kuskil Seal Vahepeal, kus on väga kitsas ja haisev, seisab Kõige Kummalisem Maja, kuhu sattus eelmise esmaspäeva õhtul vastu pühapäeva mees, kelle pärisnimi on Franz.

Franz, kes töötas trükkalina, oli oma sõprade, Tahmase Poisi ja Kahvatu Mehega lõbusalt töönädala lõppu tähistanud ning vaarus parajasti koju, kui üks kolisev vanker talle peaaegu otsa sõitis ning Franzu väikesele kõrvaltänavale paiskas. Pahaselt jörisedes ajas mustapäine trükkal end seina toel püsti ning vibutas tormaka kutsari poole rusikat. Tal oli kuskil kuuehõlma all ka püstol, kuid nii väikse asja pärast ei tasunud seda kaadervärki välja tuua. Franz hingeldas viivuks, oksendas hallidele tänavakividele kollaka loigu ning kakerdas sügavamale majade vahele.

Tema ümber kõrguvad hooned tundusid räpased ja halvasti hoitud. Paljudel olid aknad sisse visatud ning mitmel pool lebas krohv niiske hunnikuna tänaval, selle asemel, et seinu katta. Korralagedus tekitas trükkalis veidi segadust, kuid ta koperdas purjus mehe enesekindlusega edasi. Mingil hetkel hakkasid Franzu jalad aga hirmsamal kombel värisema ning ta otsis tuge esimesest tahkest vertikaalsest pinnast, mis ette jäi. Selleks oli vana viltune mustaks võõbatud uks. Kui purjus trükkal kogu keharaskusega vastu lakki kooruvat puitu toetas, kostus hingede krigin. Franz kaotas tasakaalu, kukkus ning leidis end järgmisel hetkel külmalt siledalt põrandalt.

„Kas joogine härra soovib anda oma mantli?” kõlas ametliku tooniga hääl, mis võis kuuluda vanemale mehele.

„Mida kuradit?” oigas Franz vastuseks ning otsis põrandalt kätega tuge. Auväärse linnahärrana ei pruukinud trükkal kunagi sobimatut sõnavara, kui ta just joonud polnud. Lõbusamas meeleolus olles kippus „kurat“aga mehe keelel volilt tantsima. Püsti ukerdades tabasid trükkali sõrmed kellegi puidust kotta.

„Mis kuradi koht see selline on?” ähmas trükkal, kui tema nina ette laskus sirgete sõrmedega kortsus käsi.

„Kas joogine härra soovib, et teda üles aidatakse?” uuris sama hääl.

„Miks kurat ka mitte,” vastas Franz ning haaras puisest käest. Kõvad siledad sõrmed sulgusid ümber mehe randme. Kostus vaikne krigin, nagu naksuks vana põrand, ning trükkal tõmmati jalule.

„Aitümakat!” kuulutas Franz ning lagistas vastu seina liibudes oma vaimukuse üle naerda.

„Kas joogine härra soovib anda oma mantli?” küsis ametlik hääl uuesti.

Mees õõtsus süldistel jalgadel seinast eemale ning tõstis hägusa pilgu. Tema ees seisis vanem, seitsmekümnendates või kaheksakümnendates hallipäine härra. Kõneleja kandis korralikku sabakuube viisakate pükste, valge särgi ja tumelilla kikilipsuga. Ta kõhna nägu raamis suure hoolega pügatud põskhabe.

„Kas joogine härra soovib anda oma mantli?” kordas vanem mees küsimust.

Franz võpatas ja otsis seinalt tuge, et kukkumist vältida. „Misasja, ah, ei, ei, mantel on minu oma, seda ei saa! Näe, võta hoopis see!” sõnas trükkal, kes pidas hästi riietatud võõrast teenriks. Kohmides tõi ta kuuetaskust nähtavale kumerate külgedega ruudukujulise vaskmündi.

„Näe, see!” tõstis ta häält juhuks,  kui vanemal härral kuulmisega häda peaks olema.

„Siis palun astuge edasi,” sõnas viisakas hallpea ning osutas kummardades hõbedasele uksele tagaseinas.

Ehmatusega koperdas Franz paar sammu tagasi. Ta võinuks vanduda, et hetk tagasi oli sabakuues mehe taga vaid mustaks võõbatud sein. Samas polnud trükkal toale ega selle sisule suurt tähelepanu pööranud. Äkki oli uks kogu aeg omal kohal seisnud.

„Majaperemees juba ootab,” tuletas sabakuues hallpea meelde, kummardusest tõusmata.

„Misasja,” mõmises kohmetu Franz, hoides münti näppude vahel. !Ah, jaa, muidugi, jaa.” Tal polnud halli aimugi, mida teener vatrab, kuid uudishimu ja konjakis ujuvad mõtted kannustasid meest takka.

Purjus trükkal vänderdas õõtsuval sammul ukse juurde, pillas mündi unustavalt käest ning haaras uhkelt nikerdatud hõbenupust. Kostus vaikne kolksatus puidul, metalne krõbin. Nupp mehe käe all keerles ning uks vajus lahti. Vintis Franz vaarus liikuvale pidepunktile järgnedes järgmisesse tuppa. Tema kingad kolisesid metallist põrandal. Ruumi eredus pani trükkali pea ringi käima. Nii seinad, põrand, lagi kui mööbel olid valmistatud samast helkivast materjalist, mis sillerdas kui allikas päikeselisel päeval. Kogu seda heledust ja toredust oli Franzu jaoks liiga palju. Ta tõmbus kööku ning oksendas. Kollakas vedelik maandus vesise lärtsakaga põrandale ning kogu tuba täitus kange konjaki rammusa hõnguga.

„Oi kurat, vabandust väga!" ühmas trükkal suud mantlivarrukasse pühkides.

„Vabandamiseks pole tarvidust," vastas madal ragisev hääl toa kaugemast otsast. Seda saatis painduva metalli kaeblik ohe.

Trükkal ajas end sirgu ja kissitas silmi. Igalt pinnalt ja mööbliesemelt kiirgas vastu pimestav valgus. Ta tõstis ühe kleepuva käe silmade kohale ning otsis midagi, mis tema pilku kiirtega ei põletaks. Toa äärtes paistsid ähmaselt tumedad read nagu riiulid või triibud kõutsi kasukal. Ruumi keskel, tohutu kiiskava laua taga laiutas aga üüratu peedikarva näoga kogu.

„Astu edasi, trükkal, võta istet. Kas soovid keelekastet või suupistet, et kõhtu midagi asemele saada?" ragises tohutu kõneleja ning koputas ühe täismehe jämeduse käega lauale. Kostus vihin ja metalli kriipimine. Miski tormas tuulekiirul Franzule selja tagant otsa. Hoog sundis mehe istmiku külmale pinnale ja lükkas selja vastu metallvarbaid. Viivuks lendas trükkal laua poole, kuni järsult peatus ja peaaegu näoli maha oleks kukkunud. Mehe kõht oigas järsust liikumisest ning Franz öökis. Tema paremale käele jäi põrandat ilustama kollakas loik.

„Kolm nagu kord ja kohus," ragises tohutu paks mees hiiglasliku laua teisel küljel ning kõmistas mahlast naeru.

„Kurat, jälle!" vandus trükkal suud pühkides. „Tuhat vabandust selle eest seal põrandal," lurises ta jätkuks.

„Pole tarvis mingeid vabandusi," vastas karuse häälega võõrustaja. „Äkki soovid keelekastet või kõhutäidet? Jäänud sinu oma ju minu põrandale.”

„Oi, kurat, ei, mul ei lähe enam midagi sisse,” oigas uimane Franz ja proovis pilku fookustada, et vestluskaaslast paremini näha. Tohutu kogu piirjooned virvendasid hõbedases säras. Trükkal kissitas silmi. Ähmaselt paistis tema vastas üüratu mustas sametvestis vats, mida ägisevad nööbid vaevu kinni hoidsid. Ülakehast, kui seda kõhu kõrval üldse oli, kasvasid välja lohvakasse valgesse särki peidetud käsivarred. Majaperemehe – sest kes see muu olla sai – alakeha varjas laud. Tema lihav peedikarva nägu kõrgus aga trükkali kohal.

„Ma ei võta sellist juttu kuulmagi,” kõmistas võõrustaja valjul häälel, mis kõlas küll sõbralikult, kuid pani Franzu üle kere värisema.

„Ühe konjaki sa minuga ikka teed,” pasundas lillaka jumega mees ning lõi ühe jämeda sõrmega lauale. Tema kõrvalt kerkis õhku suure koera mõõtu kristallkarahvin. Kapiukse kääksatusega lendasid kuskilt välja kaks hiiglaslikku klaasi. Üks neist maandus majaperemehe ette ning teine langes lauda väristades trükkali juurde. Lendav karahvin täitis ettevaatlikult mõlemad klaasid ning liugles siis tagasi oma kohale. Alles nüüd taipas Franz, et istub külmal toolil.

„Ega ma ebaviisakas pole! Nii magusa tehingu peale peab kindlasti võtma!” kuulutas koljatlik peremees ning tõstis klaasi.

Pahviks löödud trükkali kõrvust läksid sõnad mööda. Franz jõllitas õudusega koletut kumerat klaasi, mis oli nii suur, et seda pidi kahe käega tõstma. Ehkki tugeva aroomiga märjuke kattis vaid põhja, jätkunuks seda mitmele mehele.

„Sinu terviseks, Kõhn Trükkal!” mürises Kole Paks Mees mahlasel häälel ning tõstis klaasi.

Kohmetunud Franz raputas õudusest pead ja hõõrus silmi, mis ruumi ereduses kipitama kiskusid. Tal ei läinud enam ükski tilk alla.

„Ole nüüd, võtame sinu terviseks!” julgustas majaisand, tume noot häälde siginemas.

Ohkega asetas Franz mõlemad käed jahedale klaasile ning tõstis koletu anuma laualt. „Oi kurat, ma ei tea,” ägises ta.

„Võtame!” kuulutas lillakas hiiglane, kummutas terve klaasi metslase kombel tühjaks ning virutas selle säärase hooga lauale, et terve tuba värises.

„Oi, kurat võtaks, võtame,” oigas õõtsuv trükkal hirmunult ning tõstis klaasi huultele. Mehe lödisevad käed andsid aga spagettide kombel järele ning tume konjak langes Franzule kosena kaela. Jook tungis kurku ja ninna ning voolas mantli kaeluse vahelt sisse.

Köhides lasi ta klaasist lahti ning tõmbus kooku. Kange märjuke kõrvetas mehe silmi ja nina. „Kurat-köh, kurku-köh-köh,” läkastas trükkal, ise vaevu toolil püsides.

„Pole lugu, pole lugu,” nentis peremees. Franz kuulis vaevu tema sõnu. Rusikaga rinnale tagudes paiskas ta viimase konjaki oma kurgust ning jäi vesisel silmil toolile koogutama.

„Sinu kuradi jook – köh! – oleks mind peaaegu tapnud!” jörises trükkal süüdistavalt, tatt ja konjakinired mööda suunurki alla voolamas.

„Ole nüüd, kallis külaline,” vastas peremees mühiseval toonil.

„Uputad mind siin oma kuradi suure klaasiga,” süüdistas trükkal ning pühkis suu varrukasse. End taas sirgeks ajades jõllitas ta vihaselt laua taga istuva paksu mehe poole. Tuba sillerdas ikka veel eredalt, kuid Franz hakkas vaikselt valgusega harjuma.

„Ma ei tea isegi, kuidas ma siia kuradi kohta sattusin,” jätkas trükkal, kes oli õhtuste vahejuhtumite tõttu juba eriti sandis tujus.

„Kauemaks ma siia igatahes jääda ei kavatse,” pahandas ta nii, kuidas pehme keel lubas, ning tõukas end püsti.

„Ole nüüd, kallis külaline,” sigines peremehe tooni heldus. „Las ma teen sulle vähemalt joogiklaasiga juhtunu heaks!”

Trükkal peatus poole mineku pealt, kuid polnud ka ise kindel, kas põhjuseks oli võõrustaja palve või liigne märjuke keres. Ta tammus hetkeks ühel kohal ning keeras siis järsu ropsatusega majaisanda poole.

„Nimeta üks asi ja kui mul seda on, siis endale sa selle saad,” kuulutas üüratu kogu teisel pool lauda.

„Ükskõikmis?” küsis Franz sültjal keelel. „Kurat, kui sul trükipressi anda oleks, siis selle võtaks küll, mul vana ei kõlba enam kuskile.”

„Aga vaevalt mul nii kuradi hästi on,” jörises ta rohkem iseendale. Franz silmitses ikka veel tilkuvat nägu varrukasse pühkides eredat ruumi.

Koguka peremehe näole kerkis aga lai naeratus. Hetkeks vilksatasid hiiglase tumelillade huulte vahelt teravad hambad.

„Muidugi on mul sulle trükipress,” sõnas ta käsi laiutades. Üüratu tool, millel majaisand istus, tõi kuuldavale järjekordse piinatud kriiksatuse. „Ütle ainult ja see on sinu.”

Franz jõllitas tohutut meest juhmi näoga. Ta polnud kindel, kas peedikarva võõrustaja viskab tema üle nalja. Peremees märkas vast trükkali kõhklust ning plaksutas käsi. Toa paremast nurgast tõusis pahvakas musta väävlihaisust suitsu ning nagu võluväel ilmus tühjale kohale suurte läikivate rataste ja igasugu peenete vidinatega tuliuus trükipress.

„Kurat võtku,” vandus Franz.

„Kas selline oleks sulle meele järele?” uuris majasiand, mesine noot taas häälde siginemas.

„Muidugi, kuradi päralt,” vandus trükkal. „Kurat, see on kuradi korralik masin.”

Ta astus sammukese lähemale, et tuttuut riistapuud imetleda.

„Kas lööme käed?” uuris majaisand.

„Kurat võtaks, muidugi!” kuulutas Franz ning tuigerdas suure laua äärde, mis paistis olevat valmistatud hõbedast.

Vatsa võbeledes tõusis hiiglane oma toolilt ning sirutas välja jämeda käe. Trükkal astus laua juurde, haaras peremehel kämblast ning tundis järsku peopesas valu. Alles nüüd märkas ta majaisanda räpaseid kõveraid küüsi.

„Kurat, sa pead oma küüsi lõikama,” sõnas ta lahkuma astudes. „Tõmbasid mu kuradima pihu veriseks.”

Kole Paks Sarvedega Mees vaid naeratas ja noogutas, kui trükkal toast lahkus. Ta nõjatus taas koljatlikku hõbetooli, mis hiiglase kere all kaeblikult kriunatas. Rahulolevana pühkis ta verise nimetissõrme vastu paberit, millel jooksis ridade kaupa teksti. Lehe ülemisse serva oli suure rasvase kirjaga märgitud: „Leping”.

Kole Paks Sarvedega Mees koputas lõbustatult mühatades nimetissõrmega vastu lauda ning võlukarahvin valas tema klaasi taas täis. Sügavamale ägisevasse tooli vajudes kratsis ta pika musta küünega teravat sarvemügarat, mis mustade juuksesalkude vahelt välja turritas. Ta oli vahetuskaubaga väga rahul.