Olin kloostris oldud paari kuuga hakanud juba siinse eluga kohanema. Kõige rohkem aega oli võtnud unerütmi paika saamine. Varem oli mul olnud vabadus olla üleval nii kaua, kui tahtsin, ja ärgata, millal mulle sobis, ning põhimõtteliselt on see nõnda ka kloostris, peaasi, et hommikusele palvusele jõuan. Konks on ainult selles, et esimene palvus toimub ajal, kui ma oma vanas elus nädalavahetuseti alles koju oleksin jõudnud. Tõsi, ühelegi palvusele minek ei ole kohustuslik, ega klooster pole kroonu, aga kuidagi piinlik on mitte minna. Esimestel nädalatel tegi harjumatu päevakava mind iseäranis pahuraks ja nii mõnigi vend sai mind tundma küljest, mida ma olin lootnud kloostrisse kaasa mitte tuua.

Emotsionaalne sõnavara on mul suur ja pean kahetsusega tunnistama, et andsin sellest korduvalt aimu mitmele kloostrivennale, kes minuga hommikul kella kuue paiku sõbralikku vestlust üritasid arendada. Üks neist – vend Paul –  tõmbas mind kord pärast lõunasööki koridoris kõrvale siira sooviga täpsustada, kuhu ma teda hommikul ikkagi saatsin. „Ma saan aru, et see midagi väga sakraalset pole, aga ma ei ole seda sõna varem kuulnud,“ ütles ta.

Mul ei jäänud muud üle, kui pidin talle inimese anatoomiat tutvustama, kuid enne võtsin talt lubaduse, et ta sellest kellelegi ei hinga, sest ma ei tahtnud, et see mu noviitsiaja ära rikuks. Üdini ausa inimesena ei tahtnud vend Paul sellisest kokkuleppest esmalt kuuldagi, aga kui lubasin talle, et ma õpetan talle veelgi huvitavaid sõnu eri keeltes, sai uudishimu temast võitu ja ta jäi nõusse. Lõpetuseks näitasin talle, kuidas rusikaid vastamisi pannes vandeseltslaslikult tervitada. Kui koridoris lahku läksime, säras ta nagu pühademuna.

Õnneks olid päris alguse ajad juba möödas, tundsin end kloostris peaaegu oma inimesena. Meie korruse tualetti oskasin öösel minna ka kinnisilmi, kõikide vendade nimed olid pähe kulunud ja kloostriaias minu hooldada antud peenrajupp õitses nii mis mühises.

Ent mõni asi valmistas mulle siiski veel raskusi, nimelt ei tahtnud mulle kuidagi pähe jääda laulud, palved ja muud sõnalised asjad, sest see nõudis hoopis teistsugust pingutust, kui mul senises eluülikoolis vaja oli läinud. Luuletusi pole ma kunagi armastanud, karaoket laulnud ka mitte, aga siin teisiti ei saanud. Ei, karaoket kloostris ei korraldatud, aga kaasalaulmist oodati küll. Algul oli piinlik, ent kui avastasin, et elevant on kloostris kõrvade peal päris ohtralt ringi trampinud, lõin käega, niikuinii polnud kooris võimalik aru saada, kes meist täpselt jõhkraid muusikalisi kuritegusid korda saatis.

Hoolimata igapäevasest harjutamisest ei tahtnud mulle ikkagi midagi pähe jääda, iga kord pidin paberilt järele vaatama. Kantor andis mulle mõista, et igavesti nii kesta ei saa ja soovitas tungivalt mõned salmid ikka pähe õppida, aga ma tõesti ei tea, kuidas ma seda tegema peaksin, mul pole isegi vabariigi hümn pähe jäänud kõigi nende aastakümnete jooksul ja see on ometigi tunduvalt lühem ja rütmikam kui meie kirikulaulud. Nii ma ka talle ausalt kurtsin, mille peale tema teatas, et selline probleem on neil nüüd küll esmakordne, kuid lubas siiski midagi välja mõelda. Nagu selgus, oli tema lahenduseks kaasata mind igasse viimasesse kui tegevusse, kus tuli midagi ette lugeda või laulda, lootuses, et ükskord mulle midagi ikka külge hakkab.

Nii juhtuski, et ühel hommikul, kui ma vaikset puhkehetke nautides jalad seinale olin visanud, rebis vend Toomas minu toa ukse koputamata lahti ja hõikas: „Kadunukesed jõudsid kohale, läki!“

Kadunukesed? Nendest polnud mulle keegi rääkinud, ma tulin siia ikka pigem igavese elu pärast või nii. Muidugi, aeg-ajalt ikka juhtus, et mõni vanem vend siit ilmast lahkus, minu siinolemise jooksul oli seda juhtunud kahel korral, mis olevat üpris erakordne, nagu mulle öeldi, ent neilgi puhkudel oli kloostris ikka kombeks üks surnu korraga. Nüüd olevat neid lausa mitmuses, kui vend Toomast uskuda. Ja mis mõttes nad jõudsid kohale? Tavaliselt nad ikka lähevad, mitte ei tule. Kaugemale ma selle mõttekäiguga ei jõudnud, vend Toomas muutus kärsituks.
„Tule juba, päris palav päev on täna, nad ei saa kaua lahtiselt olla!“

Kadunukesed seisid saalis sirges rivis seina ääres. Või õigemini lamasid. Või ma ei teagi, mis õige sõna oleks, nad lesisid avatud kirstudes, mis olid seina äärde püsti tõstetud. Nii et nad ikkagi nagu pigem seisid, nagu tunnimehed. Meil oli sõjaväes üks kutt, kes suutis püstijalu magada, talle meeldis öised vahikorrad enda peale võtta – eemalt näis, nagu oleks ta valves, tema aga sai rahulikult magada ja pärast ülemustelt oma ennastsalgavuse eest kiita, sest üldiselt ei tahtnud keegi oma niigi napist uneajast öösiti vahipostil passida.

Kirsturivi oli muljetavaldav, neid oli vähemalt paar tosinat, kui mitte rohkemgi. Ruumi teise otsa olid kogunenud vanemad vennad, ka kloostriülem ja kloostriülema abi olid seal. Põrand oli täis vonklevaid kaableid ja keset saali seisid telekaamerad. Lae alt kostis orelimuusikat.

Tee peal oli vend Toomas andnud mulle toimuvast kiire ülevaate. Asi oli nimelt selles, et ülemöödunud aastal oli klooster sattunud majandusraskustesse ning viimase raha eest palgatud ärikonsultant oli korraldanud ajurünnaku, mille käigus jõuti järeldusele, et klooster võiks oma tasuliste teenuste ringi oluliselt laiendada. Selle tulemusena oligi suveniirimüügile ning turismi- ja majutusteenusele lisandunud terve hulk uudseid tegevusi, millest üheks oli ka kord aastas kadunukeste eest palvetamine, nende igakülgne õnnistamine ja „muud sakraalsed ja rituaalsed toimingud“. Neid viimaseid hinnakirjas lahti ei kirjutatud ja ega inimesed nende kohta tavaliselt ei küsinud ka, seda enam, et sihtgrupiks oli tõsiusklike asemel pigem laiem elanikkond, kes ei osanud väga spetsiifilisi üksikasju pärida. Reklaam avaldati esmalt prooviks kohalikus maakonnalehes, siis aga juba üleriigilises päevalehes. „See tõmbas äri korralikult käima,“ ütles vend Toomas uhkelt. Majandusaasta oli lõppenud viimase kümne aasta suurima plussiga.

Kloostri ainsaks tingimuseks oli olnud see, et nad koduvisiite ei tee, seega pidid kadunukesed ise kohale tulema. Teenuse populaarsuse tõttu osutus see päris mahukaks logistiliseks operatsiooniks, esimesel korral tulid kohale omaksed üle terve vabariigi, kadunuke autokastis, pagasiruumis või lihtsalt käsikärul ja koolnurivi ummistas kloostri poole viivad teed mitmeks päevaks. Üks kohalik mahetalunik oli teinud anonüümse vihje Terviseametile, mis keelas sellise jama kohe kategooriliselt ära ja tegi ettekirjutuse millimeeterhaaval desinfitseerida mitte ainult terve klooster vaid ka kõik sinna viivad teed 10 kilomeetri raadiuses.

Järgmiseks aastaks sõlmis klooster ettenägelikult juba kokkuleppe Balbiino ja Premiaga, kes rentisid neile välja 50 külmakaubikut, ning rääkis omavalitsustelt välja kolm kogumispunkti igas maakonnas. Vastutasuks lubati omavalitsustele igal kuul viis liitrit püha vett tasuta ja iga edasine liiter soodushinnaga. Terviseamet tegi Ida-Tallinna Keskhaiglalt saadud testkehadega paar proovikäiku ja andis rohelise tule. Nüüdseks oli operatsiooni iga etapp piinliku täpsusega kirjeldatud ja reglementeeritud, kloostri konsultant oli protsessile isegi ISO-9001 kvaliteedijuhtimise sertifikaadi hankinud ja kõik käis nagu kellavärk. Polnud muud vaja kui lehtedes õnnistuspäevad välja hõigata ja raha vastu võtta.

Kloostri väravast voorisid järjest sisse veokid, kohe pidigi algama päeva esimene seanss.

Kloostriülema abi viipas mind enda juurde ja pistis mulle pihku prinditud tekstiga paberilehed.

„Iga kirstu juures laulad kõiki salme ühe korra, selge?“

Vaatasin lehti. Seal olid mitte ainult sõnad, vaid ka noodid. Vajusin näost ära. Kloostriülema abi pööritas silmi.

„No loe siis. Või ümise. Peaasi, et sa hetkekski vait ei ole,“ manitses ta, „meil on alati esimesest kahest tunnist otseülekanne riigitelevisiooni.“

Noogutasin ja lubasin anda oma parima. Vend Toomas patsutas mulle julgustavalt õlale. Kloostriülem andis käega märku. Süttisid võimsad prožektorid, kuumuse hajutamiseks tõmmati käima ka suured ventilaatorid.

„Kohtadele!“

Kõik vennad astusid kirstude juurde. Mõni neist tegi veel kiireid hääleharjutusi, mõni ringutas ja sirutas end, et paremat rühti saada, vend Aleksandr tegi soojenduseks paar kükki, ta on meil selline sportlik. Kiirustasin mulle eraldatud kirstu juurde. Kaameraoperaatorid panid kõrvaklapid pähe, kohvitopsi, mapi ja raadiosaatjaga näitsik tegi saalile ringi peale ja andis siis loa alustada. Orel lasi kuuldavale kõvemat sorti huilge.

Teised vennad juba teadsid, mis ja kuidas, kohemaid hakkas kostma monotoonset laulu, ka vend Toomas palvetas mu kõrval üsna veenvalt, ainult mina seisin ja vaatasin oma koolnuga tõtt. Vend Toomas köhatas minu suunas. Mõistsin, et pääsu pole, ja alustasin.

Veerand tunni pärast kostis mahe helisignaal, kuid muusika ei katkenud, kõik vennad astusid kirstude juurest eemale ja katkestasid laulmise. Järgisin nende eeskuju. Väärikal, kuid kiirel sammul sisenesid saali mustades tunkedes töömehed, kes vilunud liigutustega viisid ära juba õnnistatud surnud ja tõid asemele uued. Kõlas uuesti helisignaal, organist vajutas taas korra raskemalt pedaalidele ja algas uus raund.

Nii nagu kloostriülema abi oli öelnud, pakiti telekaamerad kahe tunni pärast kokku, mapiga näitsik viskas kohvitopsi prügikasti ja läinud nad olidki. Kloostriülem lappas pabereid.

„Saatekirjade järgi on meil täna veel viissada kakskümmend kaheksa tükki vaja ära teha, nii et paneme aga edasi!“

Vahepeal puhkama istunud vennad ajasid end ohates püsti.

Pärastlõunaks oli kõigil sellest juba kõrini, ka kloostriülem ja tema abi olid üdini tülpinud. Ka organist oli helipildi järgi otsustades alla andnud, oreliviled ainult visisesid jõuetult. Kui kärutati sisse viimane ports kadunukesi, tegime pausi. Viimased, nagu vend Toomas mulle selgitas, olid omasteta, nende eest maksid omavalitsused, muidugi juhul, kui neil eelarves selleks rida oli. Nendele pidi järgi tuldama alles järgmisel tööpäeval, kui üldse, sest vahel juhtus, et nii mõnigi neist jäi kloostrisse pikemaks, kuna koolnukorralduse eest vastutav töötaja oli juhuslikult vahepeal puhkusele läinud. Seega kiiret polnud.

Kantor lippas kloostri kööki ja naasis kohvi ja kausitäie sarvesaiakestega. Vennad sööstsid saiakeste kallale nagu kaarnad, üles rivistatud kadunukesed võisid oodata. Senine pühalik-tõsine õhkkond asendus melu ja matsutamisega. Pingelangus oli tuntav, iseäranis vallatus tujus oli kloostriülem.

„Tahate,“ ütles ta äkitselt, pühkides habemest saiapuru, „ma näitan teile trikki?“

Kloostriülema abi hakkas kätega vehkima ja kantor kargas toolilt püsti. Nad aimasid, mis tulemas oli. „Ei,“ hüüdsid mõlemad kui ühest suust, „ei taha!“.

Ent kloostriülemat polnud võimalik enam peatada, ta oli end juba püsti ajanud ja isegi kaugelt oli näha, et ta pakatas pealehakkamisest. Mina polnud teda nii energilisena varem näinudki, arvasin teda olevat aeglase meelelaadiga mehe, aga nüüd seisis laua otsas joviaalne habemik, kes tahtis meile trikki näidata.

Vennad vaatasid üksteisele nõutult otsa.

„Noh, tahate või ei taha?“ nõudis kloostriülem. Ilmselgelt ta ise juba kibeles.

„Tahame ikka,“ vastas vend Paul lõpuks.

Sellest piisas. Kloostriülem purjetas kuue lehvides seina äärde ja jäi ühe kirstu ees seisma. Ta tõstis käed üles.

Kloostriülema abi oigas kuuldavalt. Kantor vangutas hukkamõistvalt pead.

Kloostriülem hakkas ladina keeles rääkima, ta tegi kätega õhus dramaatilisi ringe. Ja ühtäkki oli kirst tühi.

Saalis võttis maad vaikus. Mõne hetke pärast sai ka organist aru, et midagi on lahti, ja pistis pea üle rinnatise. Kloostriülema abi halises omaette. Tormasime nagu üks mees kirstu juurde.

„Tühi, mis tühi,“ tõdes vend Toomas.

Mõned vennad lõid risti ette.

„Äge, mis?“ Kloostriülem pugistas naerda.

Sõna „äge“ ei kuulunud just tavapärase sakraalsõnavara hulka, aga pidime tunnistama, et trikk oli tõesti võimas.

„Aga kuidas?“ küsisin.

„See on edasijõudnutele,“ ütles kloostriülem, „aga no kui te just tingimata tahate ...“

Kantor tahtis midagi öelda, ent kloostriülem vaigistas ta käeviipega. Ta oli hoos.

„Kes tahab teada, kuidas see käib?“ hõikas ta valjult.

Esimesena tõstis käe vend Paul. Tema järel kerkis kätemeri. Muidugi me kõik tahtsime, sellist asja iga päev juba ei näe. Tänane üritus tõotas kujuneda märksa huvitavamaks, kui keegi meist oleks loota julenud.

„Te ju usute, et kui on häda, siis tasub palvetada, eks?“ küsis kloostriülem.

Noogutasime. Kui me seda ei usuks, poleks me siin.

„Niisiis,“ jätkas kloostriülem, „küsimus taandub ainult sellele, kuidas häda või probleemi  defineerida.“

Ta suundus rivis järgmise kirstu juurde.

„Näiteks,“ jätkas ta, „minu jaoks on praegu tõsine probleem see härra siin. Kogu minu lugupidamise juures tema vastu – olgu muld talle kerge – ma siiski pigem ei taha, et ta siin on.“

Ta tõstis käed üles.

„Ja nüüd ma palvetan!“

Ta luges veel korra ladinakeelseid vormeleid. Pauh! – oli ka see kirst tühi. Kadunukese pead toetanud padi vajus alla ja veeres põrandale.

Ta-da-daa! tegi orel. Organist rõkkas rõdul naerda. Talle sellised improvisatsioonilised asjad meeldisid. Ilmalikus elus oli ta tahtnud saada džässpianistiks.

Kloostriülem nautis tähelepanu. Näis, nagu oleks ta seda hetke ammu oodanud. Ta ajas end puhevile nagu kukk. Patseerinud veidi aega uhkelt ringi ja lasknud meil kõigil ohhetada ja ahhetada, läks ta laua juurde ja kirjutas midagi ühe saatelehe servale. Siis tõstis ta lehe üles ja lehvitas seda.

„Kes tahab proovida?“

Astusin ette. Kloostriülem ulatas paberi mulle. Läksime kirstu juurde. Küsisin igaks juhuks üle paari sõna häälduse ja olin juba valmis alustama, kuid üks asi tegi mulle siiski veel muret.

„Kas käed peab tingimata üles tõstma?“ uurisin. „Mulle ei jää tekst pähe ja ma peaks ühe käega paberit hoidma.“

„Noh, tegelikult ei pea,“ tunnistas kloostriülem, „ma tegin seda efekti pärast. Aga muidu töötab palve ka niisama, lihtsalt sõnadega.“

Vendade seast käis läbi pettumuskahin.

Esimesel lugemisel ei juhtunud midagi. Teisel korral kadunukese pea justkui veidi nõksatas. Kolmanda lugemisega läks õnneks. Ta-da-daa! tegi orel. Kloostriülem patsutas mulle tunnustavalt õlale ja andis lehe edasi järgmisele soovijale. Nii lõbus polnud meil kloostris tükil ajal olnud, surnud muudkui kadusid üksteise järel ja iga õnnestumist saatis entusiastlik oreliakord.

Viimaks olid kõik kirstud tühjad. Kloostriülem käis ja kiitis kõiki, vennad sumisesid erutatult, ainult kloostriülema abi ja kantor istusid mornilt laua taga ja lahendasid aktiivselt kirikuveini, mille nad olid vahepeal kuskilt kätte saanud.

„Vend Siimon,“ ütles kantor etteheitvalt, „sa lubasid, et sa enam ei tee!“

Kloostriülem laiutas käsi.

„Kogemata,“ vabandas ta rõõmsalt.

„Aga,“ küsis ühtäkki vend Albert, väike ja kõhetu munk, „kas me nad tagasi ka saame?“

„Tahate või?“ küsis kloostriülem ja valas ka endale veini.

„No ma ei tea,“ kogeles vend Albert, „äkki läheb kellelgi neid veel vaja? Võib-olla omavalitsus tahab tagasi või miskit?“

Kloostriülem sügas habet ja mõtles hetke.

„Hmm, äkki tõesti. Hüva, selleks tuleb palvet tagurpidi lugeda ja lõppu lisada kadunukese nimi.“

„Misjaoks?“ tahtis vend Albert teada. „Ära kaotada sai ka ilma nimeta ju.“

„Siis piisas, kui sa talle otsa vaatasid, aga nüüd sa seda enam ju teha ei saa, ega? Kuidagi peab palve objekti ju määratlema, eks?“

Kloostriülema jutus oli iva. Vend Albert võttis saatelehe, otsis kirstu numbri järgi välja õige nime ja proovis. Vupsti! oli kadunuke jälle kirstus. Mõistagi pidime me teised selle ka järele proovima. Orelimängija elavnes ja mõtles jooksult välja uue helikujunduse, mille ta iga õnnestunud tagasitoomise juures kuuldavale tõi. Kõik läks hästi, kuni jõudis järg vend Mattiase kätte. Ta võttis paberi ja asus lugema.

Korraga kostis kõva ragin ja mürtsatus. Kloostriülem ja kantor kargasid laua tagant üles, kõik vennad jooksid kokku, ainult kloostriülema abi jäi apaatselt käsipõsakil laua äärde veinipudeli kõrvale istuma.

„Mis, püha Peetruse nimel, see veel on?“ müristas kloostriülem.

„Ma arvan, et Samsung.“ Vend Mattiase hääl värises.

Tal oli õigus. See oli päris hea Samsungi külmik, suhteliselt uus mudel, esiküljel oli puuteekraan ja puha. Kirst, mille sisse külmik ära polnud mahtunud, oli pilbasteks, lauajuppe ja voodritükke vedeles igal pool.

„See on midagi uut,“ nentis kantor. „Kuidas see sul õnnestus?“

Vend Mattias läks näost tulipunaseks.

„Ma ei tea, saatelehel oli kirjas, et Samsung. Ma siis lugesingi.“

Kloostriülem haaras saatelehe oma kätte. Ta kortsutas kulmu.

„Samsung, mis Samsung. Kas see on mingi nali või?“

Mul hakkas koitma.

„Ma arvan, et see on automaatkorrektuur,“ ütlesin. „Keegi on siin Exceli asemel Wordi kasutanud.“

„Jobu!“ pomises vend Filipp. Tema oli peale minu teine vend, kes arvutitest midagi jagas.

Kloostrülem kratsis kukalt, siis kehitas õlgu.

„Nojah, aga kui see meil siin juba on...“ arvas ta ja tõmbas külmiku ukse lahti. See oli pilgeni toitu täis. Salaami! 4%-line piim! Maasuitsusink! Mango! Sinihallitusjuust!

„Halleluuja!“ hõiskas organist ülevalt rõdult. „Jätke mulle ka midagi! Ma tulen kohe alla!“

See oli hea mõte. Kohe sirutusid kümned käed külmiku poole ja enne, kui kantor protestida jõudis, kanti kapp lauale tühjaks. Kõige selle hävitamiseks ei kulunud meil kuigi palju aega.

„Kahju, et otsa sai,“ ütles vend Toomas topsist näpuga veel viimast toorjuusturaasukest püüdes.

„No põhimõtteliselt,“ ütles kloostriülem kelmikalt silmi vidutades, „põhimõtteliselt me saame ju veel tellida. Mitte, et ma sellega midagi öelda tahaks, aga nii põhimõtteliselt on see võimalik.“

Kantor peitis näo kätesse.

Rohkem polnud vaja midagi lisada, paber käis kohe käest kätte ja seina äärest haihtusid taas sinna hiljuti tagasi saabunud kadunukesed ja nende asemele ilmusid Whirlpoolid, Electroluxid ja LG-d, isegi üks Snaige. Kõik külmikud olid nagu tellitult toitu täis peale ühe, mis oli alles lahti pakkimata, kleepribadki veel küljes.

Sellist õhtut ei mäletanud ka vanad olijad.

Viimaks ei jõudnud keegi meist enam sõrmegi liigutada, lesisime laua ümber röötsakil nagu hülged. Isegi kloostriülema abi ja kantor olid käega löönud ja end viinamarjadest ja juustust kurguni täis puginud, esimene oli lausa lauale nägupidi lauale magama jäänud. Kuna kloostri päevakava oli tänaseks niigi juba aia taha läinud, otsustati õhtune palvus vahele jätta ja üheskoos puhkeruumi telerit vaatama minna.

„Läks trumm, mingu ka pulgad,“ ütles kloostriülem, „ma pole nii ammu enam „Õnnet“ vaadanud. Ei tea, kas Johannes ikka Almaga semmib?“ Ma teadsin, et kloostriülem Siimon on kloostris kaua olnud, aga et nii kaua, see oli mulle uudiseks. Püüdsin peast tema vanust arvutada, aga nii suurte numbrite peale jooksis mu täissöönud aju kokku.

„Õnne 13“ vaatamine kujunes sama meeleolukaks kui eelnev pidusöökki, värskemad vennad nagu mina ja vend Filipp pidid kloostriülemale ja teistele üksikasjalikult selgitama vahepeal toimunut, ent kuna me ise ka väga hästi ei teadnud, siis mõtlesime jooksult välja Morna alternatiivajaloo ja joonistasime kloostriülema nõudmisel tegelaste suhtepuud paberile välja. Selles melus ei pannud me tähelegi, millal üks saade lõppes ja teine algas. Alles vend Alberti hüüatuse peale pöörasime me jälle tähelepanu ekraanile.

Käis „Aktuaalne kaamera“. Ent selle asemel, et rääkida sellistest igapäevastest asjadest nagu aktsiisimäärade tõus või raierahu, oli teemaks hoopis midagi muud. Stuudios oli äsja ametisse astunud siseminister ja jutt käis meie maakonnast, täpsemalt kloostrile lähimast maakonnalinnakesest. Näidati intervjuusid nutvate elanikega, kes kaamera ees käsi mudisid ja rääkisid, kui suures šokis nad toimunust on.

„Seal oli kogu meie pere nädala toiduvaru,“ nuttis Galja.

„Te ei kujuta ette, kui kallis juust see oli!“ nuuksus Evelin.

„Ma polnud seda lahti pakkidagi jõudnud,“ karjus näost punane Karl, „ja mis jama see siis nüüd on?“

Kaamera järgnes vihasele meeskodanikule tema kööki. Seal, kus pliidi kõrval oleks pidanud olema tema uus külmik, lebas kössis vanamees.

„Surnud, mis surnud!“ Tige Karl togis vanameest kinganinaga. „Kes selle eest vastutab?!“

Telepilt siirdus tagasi stuudiosse, kus siseminister asus resoluutselt ja mittesiduvalt vastutama.

Kõigi pilgud pöördusid kloostriülema poole.

„Nojah,“ lausus too kohmetult, „ma vist unustasin mainida, et energia jäävuse seadus kehtib ka palvete puhul.“

Vend Filipp, kel oli koolifüüsika veel meeles, läks näost kohe valgeks, meile teistele pidi kloostriülem lähemalt selgitama.

„Ühesõnaga,“ lausus ta, „asi on nii, et mitte miski ei teki mitte millestki ega kao jäägitult. Kui kuhugi tuleb juurde, siis tuleb see esmalt kuskilt mujalt ära võtta. Ütleme, et keegi palub palves rohkem raha, uut tööd või ilusamat abikaasat, siis mis te arvate, kust need kõik tulevad?“

Nägudest oli näha, kuidas see vendadele ükshaaval kohale hakkas jõudma.

„Nii et need külmikud...?“ küsis vend Mattias.

„...pidid ju kuskilt tulema, eks.“

„Ja meie surnud?“ uuris vend Mattias ettevaatlikult.

„Pidid ka ju kuhugi minema. Või mida teie siis arvasite?“

Puhketoale laskus vaikus. Vennad seedisid kuuldut, kantor surus huuled kriipsuks ja oli ma-ju-hoiatasin-teid-näoga.

Mulle meenus uduselt, et inglise keeles peaks selle olukorra kohta olema üks hea sõna, midagi seoses klastritega vist.

„Ma arvan, vend Siimon, et me peaksime selle nüüd ära klaarima.“ Uksel seisis ärganud kloostriülema abi. Tema vähesed juuksed olid sassis ja põsel oli juustunoa jälg.

„Sul on vist õigus.“ Kloostriülem ohkas ja ajas end püsti.

Koristasime laua, viisime toidupakendid prügisse ja otsisime üles rasvaplekkidega saatelehed. Kadunukeste nimekirja koostamine läks lihtsalt, ent külmkappidega oli keerulisem. Kust need tulid? Kuhu need tagasi saata? Füüsikat õppinud vend Filipp pakkus välja, et äkki tulid need sealt, kuhu kadunukesed läksid, et nagu vahetuse korras või nii. See tundus igati loogiline. Otsustasime, et vahetame nad lihtsalt uuesti ära, tellime kadunukese tagasi ja saadame kähku tühjale kohale külmiku asemele. Kloostriülem tõi raamatukogust vana palveraamatu, sirvis seda ja arvas, et see peaks olema tehtav küll, pühades tekstis pole midagi, mis sellele otseselt vastu räägiks.

Seadsime kõik valmis – külmikud seina äärde rivvi ja kirsturiismed sinna kõrvale, kadunukeste vastuvõtmiseks valmis.

Organist lõi orelile hääled sisse ja hakkas ergutusmuusikat mängima, sellist, nagu kõlab enne korvpallimatši algust. Kloostriülem tõstis käed pidulikult üles.

„Oodake,“ hõikas vend Albert, „aga mis toidust saab?“

„Mis sellega siis on?“ ühmas kloostriülem.

„Oleks vist viisakas see külmikutesse tagasi panna.“

Kloostriülem laskis käed alla.

„Tjah, oleks vist jah,“ ühmas ta.

„Aga kust me selle võtame? Ja kas keegi selle juustu nime mäletab?“ küsis keegi vendadest.

Kloostriülem tardus paigale. Siis lasi ta kuuldavale sõna, mille ma saladuskatte all vend Paulile olin õpetanud. Kantor punastas. Kloostriülem kordas seda sõna veel ja veel.

Tõotas tulla pikk öö.